23012018

Sain eile õhtul aru, et ma polnudki veel südant tagasi kaela pannud. Mäletan, et reede hommikul asju kokku pannes, ma nägin seda, aga siis oli allesjäänud kinnitusrba nii lühike, et pidin selle kotti jätma. Ja kõik viimased päevad olen kodus veetnud, et pole osanud vist puudust tunda. Nüüd on tagasi kaelas ja kõik jälle omal kohal.

Ma tahtsin öelda, et kodus on niii niii nii hea olla. Päriselt. Minu meelest teeb asja toredaks veel see, et mul pole põhjust-vajadust-soovi siit ka kuskile minna ja keegi ei saa tunda end ka puudutatuna, sest ma olen ju ikkagi haiguslehel ja saan rahulikult kodus olla. Kui ma nädalavahetuse magasin üsna maha, siis eile juba triikisin ja püüdsin natuke koristada, täna ma selllega väga jätkanud ei ole, aga pole hullu. Kui ära väsin, siis lähen lihtsalt pikali. Ööuni pole ka enam päris 12h olnud. Ja kassike harjub jälle ära, et keegi temaga päeval kodus on, kuigi ta ise ahju otsas magab.

Mingi päev ma natuke sorteerisin midagi. Leidsin kastist vanad küsimustikud ja sõbrannadega kirjade kaustikud. Küll meil oli palju kirjutada! Sellised kaustikud, mis oli kord minu käes, seejärel sõbranna käes ja siis me muudkui kirjutasime. Ja neid sõbrannasid oli mitmeid, kellega olid sellised kaustikud. Ma sisuga tutvuma ei hakanud, pakkisin need uuesti ära. Leidsin ka palju koolitundide ajal kirjutatud kirjakesi, aga need viskasin suuremalt jaolt ära, sest ei olnud väga sisukad või ei osanud enam millegagi seostada. Ja siis olid need küsimustikud/sõbravihikud. Kas tänapäeval ka selliseid asju veel on?! Kautsiku esimesel lehel küsimused ja siis erinevad inimesed vastasid. Nendesse ma ka ei süvenenud, aga hoidsin alles. Suvevaheaegadest olid alles tavalised kirjad, sel ajal veel Internetti just polnud ja siis kirjutasime sõbrannadega tavalisi kirju. Neid ka jagus ikka. Leidsin mõned ka enda Rootsi ajast ja ma olin täiesti unustanud, et mõnega kirjavahetust pidasin. Ise olen üritanud korduvalt päevikut pidada, aga üdiselt ei tulnud sellest mitte midagi välja. Ja kui 2006 hakkasin bloggima, siis sinna see kõik kadusidki. Ja siis olid sõbrapäevakaardid ja sünnipäevakaardid. Nii tore oli lugeda vanaema saadetud kaarte, nii tuttav käekiri ja alati teadsid, et saad sealt kaardi. Armas.

Homsest panen jälle toidud nutridatasse kirja. Õnneks või kahjuks on isutu periood läbi ja keha nõuab süüa. Iseenesest oli päris vahva mõned päevad vaid banaani süüa ja kohvi juua, aga isu täis ei saanud. Eile panin pärast kütmist ahju liha ja kapsa, tundus väga maitsev. Ja täna tegin üle väga pika aja mandliküpsiseid. Tundub, et oleks võinud seda steviat natukene vähem panna, sest ma natukene tunnen seda kõrvalmaitset ja see häirib mind... ja natukene nagu magus ka. Ja natukene palju sai kasutatud sõna natukene.