Järjepidevuse tõttu tuleb ikka käesoleva nädala kuupäevadega trennipäevik postitada. Peaaegu tühja tabelit ma siia lisama ei hakka, aga endalegi üllatuseks sai tehtud kolm trenni! (Nii et oleks võinud isegi Henry tiimis osaleda).
Enesetunde üle ma suurt ei kurda. Suurema osa nädalast ma lihtsalt olin kodus ja puhkasin. Neljapäeval tabas mind mingi suur vävimus ja viirus tahtis ligi tikkuda, aga ninaloputuskann päästis sellest viimasest. Küll aga terve päeva veetsin voodis ja magasin nii palju kui jaksasin. Kui magada ei jaksanud, siis lugesin raamatut.
Puhkuse ja kodus olemise kohta räägib ka see, et kui ma poes ei pidanud käima (kuhu on 300m või 600m), siis oli sammude arv alla 2000 päevas. Päevanorm on ka selle nädalaga läinud seal ainult veidi üle 6000. Norm oli täis vaid eile.
Ma sain aru, et arst rääkis täitsa õiget juttu, kui ütles, et narkoos kurnab organismi ära ja sellest taastumine võtab aega. Väsimine tuli tõesti väga järsku. Aga mõtlesin, et kui trenni saan teha, siis saan ka tööle minna. Esimene trenn oli küllaltki raske, juba soojenduse ajal oli raske ja lihased olid harjunud puhkama... Aga läks asja ette! Siis jõudsin A Le Coq spordihoonesse, mõtlesin, et oleks tore saunas käia... minu üllatuseks oli see riietusruum hoopis remondis. Soojenduse tegin ülemises jõusaalis masina peal ja kuna seal oli trenn, siis läksin alla jõusaali, kus olin täitsa üksi. Olin natuene segaduses, mida teha... siis võtsin Instagramist Paljas Porgandi profiililt tuharatrenni ja tegin seda. Kõike päris teha ei saanud, sest vahendid olid piiratud. Valisin selle, sest mõtlesin, et siis ei tee endale liiga. Trenn oli tore. Lõpetasin taas üleval jõusaalis, kus oli kaks minu lemmikmasinat.
Ja täna läksin fat maxiga sõitma. Nii lootsin, et on selline ilm nagu eile, aga nope. Lörtsi sadas juba mitu tundi, meil tuli kõige pealt puid oodata ja need siis ära laduda (ei, meil ei saanud keset talve puud lihtsalt otsa. Aga kuna puud on tuttavalt, siis sai tellitud kindel kogus ja kuna pärast poolt kogust ei olnud kuuris ruumi (ehitusmant ja lammutusmant), siis oli kokkulepe, et toob siis, kui need hakkavad otsa saama.). Ratta selga sain kella 14 paiku ja võtsin kohe suuna Ihastesse. Seda jama sadas näkku ja silmadega sain vaid veidi ratta ette vaadata, seline märg ja ebameeldiv oli. Kogu see jama sadas mulle näkku. Spordihoone tagas jooksis Margit kamraadidega vastu ja ma mõtlesin, et tahaks ise ka niipidi liikuda, sest siis ei saja seda näkku (tegelikkuses polnud vahet, tuli igalt poolt). Ja küll see Ihaste mets oli kaugel. Metsas palju ei sõitnud. Oli korralik pinnas, siis oli jääd ja oli lund. Kohati oleks olnud hea naelikutega hoogu lükata. Ühel hetkel sain aru, et keha on juba väga külm ja peaks koju minema. Kokku tuli 12,25km ja aega läks tunnike. Praegu juba tunnen, et sääred on pinges.
Minnes ja koduteel sõitis Ihaste tee ääres üks vahva mees suuskadega! Kergliiklustee kõrval oli natuke lund ja seal oli mingi sirge (vast alla 100m) ja siis ta seal sõitis edasi ja tagasi. Nii vahva oli vaadata! Kuidas muidu suusamaratoniks valmistuda, kui ei suusata? Esimest korda möödudes soovisin jõudu ja teisel korral ta juba laialt naeratas ja oli nii rõõmus, lehvitasime siis. Tuju oli kohe hea. :)
Kodus käisin sooja duši all, aga pärast seda jõudsid külmavärinad kohale. Ei olnud tore.Ma ei tea, mida uus nädal toob, sest ma ei tea kuidas ja mis trennidega edasi minna. Väljas läheb jälle külmaks, niisiis tõukeratas võib veel kuuri jääda.
No comments:
Post a Comment