Täna põleb üks küünal, sest on vanaema surma-aastapäev. 

Ja teine küünal, sest sain teada, et ühte armast inimest ei ole enam. Mäletan, kuidas ta mind matemaatikas aitas pärast minu Rootsi aastat, kui ma ei saanud pikalt midagi aru. Ta oli nii siiras ja armas inimene. Ja hiljem, kuidas käisin loomade varjupaigas kord abis ja kord lugu kirjutamas. Ilus ja soe inimene lahkus nii järsku.

Kurb on.