Möödunud laupäeval sai Palukülas, Hiiemäe jalamil, antud avapauk tõukeratta rahvaspordivõistlustele. Läinud kuude jooksul on hooaja plaan korduvalt muutunud... ja ainus kuupäev, mis on samaks jäänud, on Salamaa tõukerattakross. Kahjuks ei toimu ka võistlust Tõuka Üles, sellest on äärmiselt kahju, sest see on mitu aastat olnud üks võistlus, mille puhul saab enda aegasid reaalselt võrrelda. Kõikide teiste ürituste puhul on toimunud mingisuguseid distantsi üle vaatamisi võ kohendamisi või metsa ja teetööd asjad natukene segi löönud.
Nädala kokkuvõttes kirjutasin, kuidas mu jalad end tundsid ja endiselt ei ole ma maastikusõitja. Selge see on, et seda minust ei saa ka. Aga sõita tuleb ja tuleb anda endast parim. Reede õhtul oli vaja järgmise päeva plaan paika panna. Siis postitati ka facebooki väike rajatutvustus ja see tundus ikka väga raske. Senini olin arvanud, et meil on 10km ringid ja tuleb teha kolm ringi, aga mingi osa planeeritud rajast oli nii mudane, et ring tehti ümber - jäi alles 6km ja ringe tuli teha hoopis 5. Google maps ütles, et Tartust sõidame sinna umbes 2h, niisiis tuli kella 9 ajal startida, et tunnike varem võistluspaigas olla - inimesi tervitada ja olukorraga leppida. Kuna meil oli plaan sealt vanasse Läänemaale edasi liikuda, siis oli pakkimist veidi rohkem. Autos olles, kui Kaaslane seda hoovis ümber pööras, siis loendasin asju, mis kaasas on ja küsisin, et kas ikka rehv ka autole sai, mis alt ära võtsime, et ratas autosse mahuks. Sain vastuseks mingi mhm'i... Aga sel hetkel, kui tema autoga manööverdas, vaatasin ma aknast välja ja nägin täpselt seda rehvi, mis pidi auto peal olema. Napikas. :D
Ilm lubas tulla väga suvine, palju sooja ja päikest. Natukene hirmutav, kui polnud veel ühtegi nii suvist sõitu teinud, aga kui mõelda maastikurajale, siis iga kell valin selle, et on päikselised ja kuivad päevad, sest vihma korral võiks sinna rajale jäädagi... Riietuseks valisin lühemad püksid ja eredavärvilise särgi, mis polnud liialt keha ümber. Jalga panin uued jooksutossud. Päikesekreemi panin kätele ja jalgadele. Kaasas oli 0,75l spordijooki (Amway oma, kiidan!). Mul on hea meel, et seda spordijooki julgesin võtta. Ma ei ole eraldi spordijookide fänn, sest pärast nende joomist on alati tunne, et nüüd tahaks juua ka, aga tolle Amway omaga seda polnud. Ja vesi oleks lahjaks jäänud. Lisaks oli mul kaasas kaks geeli, üks mingi sidruniga äkki ja tine colamaitseline. Hommikusöögiks sõin putru ja banaani, jõin kohvi, jõin palju vett.
Üllatus tabas mind juba öösel, kui ärkasin veidi pärast keskööd sellise kurguvaluga, et päris halb oli olla. Ma ei mäleta, mis ma tegin, aga kordasin seda mõne tunni pärast. Ja lõpuks olin üleval enne äratust. Eks oli ka ärevus sees. Kui vahepeal süües oli enesetunne täitsa okei, siis autos oli mul kogu aeg kurgukomm suus. Pihustasin ka Vipise spreid, aga sel hetkel see ei aidanud. Halb oli. Ei meenunud, et oleksin kuskil saanud tuult või külma, ei olnud viimastel päevadle autoga sõitnud ja kui ka sõidan, siis ma ei lase jahedal õhul enda peale puhuda, meenus vaid see,et kabinetikaaslane käis neli päeva hääleta ja kurguvaluga tööl.. ja nohune oli ka. Nojah. Pinge langus ja kohe võtan viiruse külge?
Hiiemäe jalamile jõudsime kella 11 ajal. Kohe oli näha tuttavaid tõkerattureid ja enda sugulased. Panime ratta kokku, sain numbri ja mõtlesin, mis edasi saab. Olime ühe künka jalamil ja sain aru, et sealt ülevalt tuleb alla tulla... viis korda. Aga enne tuleb sinna üles jõuda... viis korda. Uh. Esialgu oli kavas, et maratonisõitjad teevad kuus ringi, aga siis pandi see ikka viie peale, lihtsalt matkasõitjad tegid siis 10km asemel 12km.
Erilist soojendust ma ei teinud. Vaatasin, et ratas ikka sõidaks. Ja jõin vett.
 |
| Rajakaart. |
 |
| Enne starti rõõmus! |
Kell 12 startisime. Kiired mehed esireas ja meie nende järgi. Kõik tublid naised olid kohal ehk minu suured konkurendid ja head sõitjad, kes käivadki Põlva lähedal metsas sõitmas. Samuti olid neil suuremad rattad (ehk tagumine rehvd sama, mis esimene) ja need rattad lihtsalt veerevad mäest alla palju-palju kiiremini. Mõned käisid rajaga veidi tutvumas, mina ei hakanud end ehmatama. Teadsin, et meil on mingid heinamaad, metsateed, lihtsalt teed, muda, künkaid, alla ja üles, metsarada...
Ühest küljest oli iga ringiga raskem, sest teadsin, mis ootab ees. Samal ajal julgesin laskumisi julgemalt võtta ja oskasin end veidi hoida. Aga kõik oli raske. Ka laskumised.
Esialgu oli tee üsna rohune, seejärel tuli väike teerada, mis oli natukene tugevam, aga sinna mahtuski sõitma vaid üks. Kohe oli küngast vaja üles minna ja siis alla sõita ja jälle üles minna. Esimese ringi ajal oli natukene keerulisem, sest siis oldi ikka natukene kobaras ja pidi jälgima, mis teised teevad. Ma reaalselt praktiliselt KÕIK tõusud kõndisin, sest need tõusud ei olnud, et hops-hops üles, vaid need olid pikad ja mõned väga järsud. Mul on kell sellise režiimi peal, et kui ma seisma jään, siis jääb kell ka seisma... ja siis mõned mäest üles kõndides arvas kell, et ma seisan! Kiirus oli mingi 4km/h - jap! Minu meelest oli rajal kaks sellsit väga ränka tõusu (ja laskumist) ja siis palju väikeseid. Ühe laskuise all ootas meid mudane metsatee, mis läks iga ringiga hullemaks, sest muutus aina pehmemaks, vedas, et kaks viimast ringi seal püsti jäin. Mõnus tunne oli laskumisest alla sõita, kasutasin mõlemaid pidureid ja minu max kiiruseks tuli vaid 39km/h (vaatasin, et ühel mehel oli 59km/h :D ei kujuta ette seda võitja kiirust siis). Laskumise ajal said jalad vähemalt korra puhata, kuigi tuli olla väga tähelepanelik, tuli hoida, et ratas oleks ikka metsarajal, sest rohul on külglibisemine kiire tulema. Mingi osa teest oli selline korralik pinnasee tee ka, seal oli tunne, et lendan ja seejärel tuli natukene juurikaid ja jälle muda ja mingi külatee(?) kus polnud üldse hea sõita. Mingi raja koht oli lausa turbane ja väga pehme. Ja siis hakkas pihta see suur tõus. Vähemalt oli tõusu ajal hea juua ja geel suhu pista. Esimese geeli võtsin teise ringi ajal seal tõusul ja teise geeli neljanda ringi ajal. See suur tõus viiski Hiiemäe tippu, kus oli tõesti imeilus vaade (ma loodan, et pärast ehk tuleb mõni foto, mis seda näitab) ja siis oli aegs ealt alla vurada... kahjuks tuli jalamil kohe kurv vasakule ja seetõttu tuli mul hoogu ikkagi pidurdada... niigi võtsin väga suure kurvi. Sealt edasi oli jälle künkast üles, üle silla, väike laskumine, jälle tõus, parem laskumine, mööda rada ja üle heinamaa niidetud rada ja sai ring läbi. Sai lonksu juua ja vett pähe kallata ja tuli uuele ringile minna.
 |
| Stardi ootuses. |
 |
| Esimesest tõusust üles. |
 |
| Ilm on ilus, siis peab naeratama! |
 |
| Lõpetan mingit ringi... ei tea mitmendat. |
Minu jaoks oli kõige hullem esimene ring. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, see oli hirmus. Ja rada oli ka hirmus. Lisaks olime mitmekesti koos - näiteks mingi hetk läks üks mees must mööda, aga pärast seda jäi minu jaoks mulle jalgu, aga kuna meil oligi vaid väike teerada ja kui oleks läinud kõrvale, siis see oleks hoo päris kõrvale võtnud, siis oli keeruline mööda pääseda. Kaks tugevat naist läksid oma jõu, võhma, tubliduse ja ratastega kohe mööda - maastikusõidus ei ole minus neile vastast. Esimese ringi ajal olin mingil hetkel ka alles viies naine, aga siis lohutasin end, et enda vanuseklassis olen ikka teine ja tegelikult olen niigi tubli ja lõpuks väsivad ka nemad. Aga ringi lõpetasin kolmanda naisena ja nii jäi see lõpuni välja.
Kui esimene ja teine ring läksid tõusudel veel üsna hästi, siis kolmanda ajal oli juba päris raske. Mingi lihas tahtis krampi kiskuda ja ei jõudnud sealt enam ratast üles vedada. Piimhapet oli korralikult tunda. Juba esimese ringi ajal oli mul parema päka alla tulnud vill ja seetõttu üritasin tõukamistehnikat muuta - rohkem välisküljega (kui nii saab üldse :D).
Kolm esimest meest läksid ka rajal ringiga mööda. Oi see esimene oli kiire! Ta oli ka väga korralikult trenni teinud - juba 1000km sõitnud tõuksiga ja talle just meeldivad need metsad. Ta lõpetas ajaga 1h44min ja minust ta lausa lendas mööda, tegi ka teistele meestele pika puuga ära.
Esimese ringi lõpus oli ma õnnetu - vill jalal, nii palav, kuidas ma jaksan?! Iga järgmise ringi lõpuks olin palju rõõmsam - küll ma jaksan, saan ikka hakkama ja ma ei tulnud siia alla andma. Isegi kurguvalu läks selle pingutuse peale ära. Läksin ka ise mõnest ringiga mööda. Jook sai lõpuks otsa, viimasel ringil olin sellega üsna ettevaatlik - ei osanud seda ettenäha, muidu oleks kaaslase kätte uue pudeli andnud ja seda vahetanud.
Ja nii hea oli üle finiši joone jõuda.
Ma olin endaga rahul.
Keskmine kiirus polnud suurem asi... aga vaadates seda maastikku ja seda rada ja ilma ja ennast. Super! Ära tegin!.
Enda naiste põhiklassis I koht (mu eelmise aasta suurim konkurent läks seeniorisse üle sel aastal) ja naiste üldarvestuses III koht ehk väga kõvad naised olid minust pika puuga üle. Naistest võitis eelmise hooaja võitja. Super tubli!
 |
| pärast sõitu olin ka rõõmus! |
 |
| Nii ilus klaasist medal! |
 |
| Kokkuvõte. Distantsi panin teiste järgi paika, sest minul oli kell selle lühemaks teinud (kui vahepeal pausile läks). Keskmine pulss 175x'... Minu meelest oli mul kellal kogu aeg ees 180x', kui seda vaatasin. Ma tegelikult võistluse ajal pulssi ei jälgi, aga huvi pärast piilusin ikka. Ja keskmine kiirus tuligi selline,,, sest rada oli selline. Vaatasin Endomondos mõne eilse jooksu keskmist kiirust... jap, tõuksiga just erti kiiremini ei liikunud. Aga vaadake tõusumeetreid (ja languse osasid ka). |
Ehk on ametlikke fotosid ka oodata... aga pole kindel, sest lõpus ma ei näinud meie fotograafi suure aparaadiga liikumas.
Vot selline päev.
Selline algus hooajale.
Kokkuvõte: rohkem sõita!
-----
väike rattavõrdlus ka:
mina sõidna race max'iga, aga maastikul on maastikujooks
Teised (kiired mehed ja tublid naised) sõidavad sellise suurema rattaga juba - saab ilmselt? samuti erinevaid jookse vahetada.
No comments:
Post a Comment