Aasta 2013 jäi teisele blogiaadressile :)
Puhkusetrall on arvutist üsna eemal hoidnud, nüüd on aeg mõed mõtted ja muljed kirja panna. Alustame algusest.
Eelmisel päeval oli tüdrukuteõhtu ehk natukene rohkem kui kaks klaasi vahuveini ja natukene vähe unetunde. Und oleks olnud piisavalt, sest päev algas üsna varakult ja lõppes täiesti viisakal ajal, aga kell viis läk mingiks hetkeks uni ära ja tagasi seda ei tulnudki. Suikusin küll kella kaheksani, aga sügavat und ei olnud, pidevalt vaatasin kella ja mõtlesin, et tahan nii väga magada. Nii tuli und kokku kuskil 4h, mis on natukene vähe, kui seljataga oli üsna väsitav, kuid imetore päev, ja ees ootas kuumus ja 56km tõukerattal.
Palavit ilma oli lubanud juba ammu ja üldiselt ma selle üle ei kurda. Ma eelistan sellist palavt ilma, kui külma, tuul ja vihma. Tuleb valida sobiv riietus ja teha vajalikud ettevalmistused - ka eelmisel päeval piisavalt juua. Minu murekoht oli aga tuul, ma tean, kuidas väsitab see vastu tuult sõitmine ja võtab kõik energia ära. Õnneks suurt tuult ei näinud ega tundnud, aga see ei tähendanud, et see tundidega muutuda ei või.
Ja kolmas mure, kas ratas ikka sõidab ja vastu peab. Esimesel tõukerattaaastal oli mul varukumm kaasas esirehvile, vaja ei läinud. Siiani hästi läinud (ptui, ptui, ptui). Aga tagumine jooks tahaks vahetamist, üks kodar tuli lahti ja see ei mõju rattale hästi. Mul on mõnda aega juba kodus korralik pump olemas, nii ei pea ma enam kuskil tankas rehve pumpamas käima.
 |
| laupäev |
Minu stardigrupp oli 6001 kuni 6500, tõukerattaga ma vist ettepoole ei jõua ka, pole piisavalt kiire. Kodust mõtleisn otse stardikoridori minna, aga lõpuks viisin ikka mingi koti pakihoidu, käisin veel tualetis ja siis võtsin stardigrupis koha sisse - hoidsin ikka sinna tahapoole. Ma siiani imestan, kui kaua võtab aega, et saaks lõpuks rattaga liikuma. Läks üle 2minuti, et üldse liikuma saada ja üle 3minuti, et saaksin üle stardijoone. Kogu see agus on üsna jube, vaata, et kellelegi otsa ei sõida ja ole valmis, et tehakse kõiksugu kummalisi manöövreid.
Kohe esimeses kurvis kuulsin ühte kolleegi kaasaelamis, tõi kohe neratuse näole.
Minu jaoks on see Riia mnt üsna pikk, algab ju kohe korraliku tõusuga ja eks natukene kurb on ikka, et kõik muudkui mööda sõidavad. Kõrvalt kuulsin teiste ratturite kommentaare,et "Näe tõukerattur". Tahtsin väga linnast välja jõuda, et oleks rahulikum sõita. Samas mulle väga meeldib see, et liiklus seisab ja ratturid muudkui sõidavad, nii uhke tunne!
Nõo poole liikudes oli minek üsna hea, oli selline mõnus tuuleke, mis natukene jahutas, asfalt oli mõnus, vahepeal alla mge ja liikus küll. Aga samal ajal oli mul juba niii palav ja raske. Pulss oli kõrgel. Kuskil 10kl jõudis minuni üks kiire tõukerattur (lõpetas sõidu mingi 2h32min), enne seda olin kuulnud, et minu ees on üks tõukerattur veel, mõtlesin veidi ja teadsin küll, kes see on. Vahetasime paar sõna ja seejrel liugles ta oma kiire rattaga edasi. Varsti tuli ka kiirem naistõukerattur, natukene muljetasime, aga ilmselgelt oli tema tempo minu jaoks liige kiire ja tema ratas veeres allamäge palju-palju paremini. Nii et varsti läks ta sujuvalt ees ära. Minu jaoks hea, et keegi minuga jutustama ei jäänud, sest see võtab ka nii palju energiat. Vahepeal möödus ka selliseid toredaid kaasaelajaid, kes ikka imestasid, et miks ma selle tõukerattaga seal olen. Sellisel puhul ma ikka üritan tõukerattasõitu ja - üritusi reklaamida.
Juba 12. kilomeetril käisid mul kehas värinad üle, kuum ja külm. Hakkasin ikka ülekuumenema. Üritasin tempot hoida, et jõuda kenasti esimesse teeninduspunkti ja seal jahedat vett pähe kallata. Vahepeal möödusid need sini-must-valge meeskond (pilt all), üks nendets mu endine kolleeg. Ja vahepeal nägin ka ühte toredat kolmikut, kahjuks ei ole nendest hetkel ühtegi fotot leidnud (aga ma pole ka kõiki sportfoto pilte läbi vaadanud.. hkm neid fotosid on seal üle 18 000), aga neil oli selline kolmene ratas, et üks oli siis ees ja pärast sadulat läks raam paremale ja vasakule, kus siis olid järgmised sadulad. Ühed hammasrattad ja kett, kaks ratast... startisin praktiliselt nende kõrvalt ja tundus, et alguses oli neil raske, et tasakaal paika saaks, samuti ütlesid nad, et neil pole eriti pidurit, sest olid katsetanud Riiamäest alla sõitu ja see oli üsna hirmus olnud. Ma loodan, et nad lõpetasid ralli edukalt.
Üks tuttav tuli kaugelt ja hüüdis, kas see olen mina. Vastasin, et mina jaaa.. soovis edu ja möödus. Hiljem nägime veel korduvalt ja jõudsin järgi. :)
Enne Nõo poole keeramist näitas üks autojuht mulle, et ma olen lollakas. Vähemalt tundus, et see oli minu pihta, sest kedagi teist läheduses polnud. Aga ei saanud aru, kas lolalkas, sets toimub selline üritus, või lollakas, et sõidna tõukerattaga... või mõlemat?
Nõos jõin vett, kallasin vell pähe, võtsin spordijooki ka ja palusin pudelit täita, et sinna jahedamat vett saada. Jääkuubikud olid mu rattapudelist juba ammu ära sulanud. Pärast jahutavat vett läks kergemaks küll, korraks sai organism mingi särtsu sisse. Lisaks polnud tuult, oli langusi, täitsa mõnus.
Kambja poole vurades möödusid vaepela jälle mõne,d kes ajasid veidi pikemalt juttu ja ei suutnud uskuda, et kavatsen sellega lõpuni sõita. Nende jaoks tundus see liiga ulmeline. Tõukeratturid sõidavad rattarallit juba päris mitmeid aastaid, aga näe, ikka suudame üllatada.
Kambjani oli päris tore, vahepeal sõitis mul kiirabiauto taga... siis ei tunudud end väga turvaliselt, tundsin, et keegi jäletab mind ja peaks kiiremini sõitma, aga jaksu ei olnud.
Kambjas oli liikluses reguleerimine natukene nihu, igal juhul sõitsid veel autod, kui mina juba pöördel olen. Kui Kambja läbi, siis tulid langused, see oli tore. Kahjuks ei olnud teekate päris super, aga minek oli üsna hea, pulss läks alla ja jalad puhkasid. Nägin ühte kitskest, kes ehmus ja kiiresti metsa jooksis. Laskumisel sai mõnest ratturist ka mööda. Ja laskumisega sain kiirabiautost ka lahti.
Aga on ju teada, et pärats igat laskumist on ka tõus? Ei jäänud ka see tulemata. Tee oli minu jaoks võõras. Kõik tõus ei olnud ühes tükis, vaid olid väiksemad tõusud, vahepeal natukene kergemalt ja siis jälle tõusule. Tatraorgu igatsesin seetõttu, et seal oleks saanud korraliku laskumise (max kiiruse), samas ühe hooga sealt üles... ei, see poleks tore olnud.
Üldiselt vaatasin ma ka kella, sest eesmärk oli jõuda kolme tunni sisse ja vahepeal olin kuskil aega kaotanud. Laskumised olid mõned minutid tagasi toonud, aga siis ma veel ei teadnud, et nüüd alles hakkab raskeks minema.
Jõudsime Põlva mnt ja suund Tartu poole. Tee oli hea, aga tuul oli nii vastu, plats oli lage. Mul oli juba mõte, et kui me siia teele jääme, siis ma ei jõuagi Tartusse, sest #seetuul. Kui nägin, et pöörame sellelt teelt ära (ma ei tutvunud kodus rajakaardiga), siis olin esialgu üsna rõõmus, sest mõtlesin, et ehk saab metsa sisse, kus tuult vähem. Kohe oli tulemas ka Vana-Kuuste teeninduspunkt. Vahetult enne seda läks üks tõukerattur mööda, ma ei teadnudki, et ta sõidab ja olin väga üllatunud, et ta alles nüüd möödus... aga ju tegi rahulikumat sõitu (üks meie kiiremaid muidu). Pudelist valasin veel vett pähe ja palusin seda täita, jõin ka spordijooki, süüa ei võtnud, polnud aega närida, pidin ikka kolme tunni sisse mahtuma. Jäänud oli 20km ja olin täitsa varuga sõitnud.
Aga siis läks raskelt. Teekate oli halb. Jälle tulid tõusud, ikka veel oli tuul. Kilomeetrid läksid nii aeglaselt. Jälle oli mul kiirabiauto taga. Languste ajal tegi tuul oma töö ja puhata ei saanudki, oh ma ootasin, et saaks mõnele teisele teele. Samas mõtlesin, et küll viimased 10km üsna kiiresti lähevad. Tempot oli nii raske hoida.
Kõhukotiga oli mul telefon kaasas. Igaks juhuks. Kui oli jäänud umbes 11km, siis saatsin Teiselepoolele ära juba varem valmis kirjutatud messengeri sõnumi, et mul läheb veel kuskil 30min. Nii ma arvasin. Valesti. :)
Kui suund juba Ülenurme poole oli, siis oli teekate palju parem, aga ikka oli raske, polnud enam jõudu. Ma ei mäletaks, et ma viimastel aastatel oleks cola peatust teinud, aga sel korral tegin, lootsin, et saab natukene energiat ja saab lõpuspurdi teha. Minutid tiksusid ähvardavalt.
Kui Ülenurmest Tartu poole minemas peaks minema aina paremaks, sest finiš paistab, tuleb Ringtee tänav ja alla mägi ja hea minekuga Turu tänav... siis kõik oli vastupidi. Tuul oli nii vastu. Jah, Ringtee tänaval sai natukene puhata, aga Turu tänaval oli sõit hambad ristis ja finiš tundus nii kaugel.
Finišisse ma jõudsin. Alla 3tunni nagu oli eesmärk. Ülekuumenenud ja nii väsinud. Kopp oli ees. Päike oli piisavalt kõrvetanud.
Kaaslane ootas mind tublisti finišis. Oli üllatunud, et mul lõpp nii kaua läks.. eks ma ise olin ka.
Viisime ratta hoidu, võtsin koti, sain hõbemärgi ja võtsin isegi süüa. Tublisti sõin natukene suppi. Ja siis läksin koju puhkama. Pikutasin tükk aega, oli korraga kuum ja külm, lõpuks sain pessu ka.
 |
| eesmärk oleks kiirus vähemalt 20km/h... ehk järgmine aasta (eelmine aasta oli) |
 |
| aeglaseim esimene, sest panin ka kella kohe tööle (aga natukene pidin hiljem aega parandama, sets olin seaded muutmata jänud) ja kiireim kilomeeter oligi kuskil seal Kambja ja Põlva mnt vahel. |
 |
| üks kord naeratasin ka, kui pilti tehti. Foto: Kayvo Kroon |
 |
| Jäin Postimehe galeriisse ka. Pilt mulle iseenesets ei meeldi, halb nurk. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk |
Olin mitu tundi kodus olnud ja jälgisin 135km aegasid, sest tahtsin linna minna, kui tõukeratturid lõpetavad. Kui nad jälle mõne punkti läbisid, siis arvutasin aegasid ja läksingi finiikoridori juurde kuskil 5minutit enne nende jõudmist. Nende aeg tuli kuskil 6h15min ja 135km tõukerattal Lõuna-Eesti maastkul! Kaks tublit meest ja naised tuult tegemas. Supertublid!
 |
| sini-must-valge. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk |
 |
| Udune, kaamerat ei kontrollitud. Aga pildil tublide 135km distantsi lõpetajatega |
Jagasin ka enda fb-s rõõmu, et sai ikka tehtud ja kirjutasin, et raskeim sõit (mõtlesin küll rallit, aga üks kommenteerija sai ilmselt aru, et kõikidest sõitudest kõige raskem; hiljem parandasin enda sõnastust). Ja too kommenteerija küsis, et "Ometi oli suhteliselt lühike distants? Palav ilm tegi raskeks?". 56km tõukerattal pole sugugi lühike distants. Meie, tõukerattaürituste maratonid on kuskil 30km, niisiis sõita pea 2 tavalist maratoni, see on tõesti pikk distants. Mind natukene üllatas see kommentaar, ma ei teagi miks... Aga selgitasin talle ka, et 56km on tõukeratta jaoks tõesti pikk.
Veel saab registreerida Pärlijõe tõukerattamaratonile!
Ja plaani võtta ka Pühajärve matkamaraton tõukeratastel!
Sel aastal soaleb kickbike loosimises, kui osaleda juba vähemalt ühel pikal maratonil (iga maraton annab ühe hääle, kui osaled kõigil, siis saad ka veel ühe lisahääle). Nii et võiduvõimalust on kõigil!
No comments:
Post a Comment