Mul on selline tore treener* (*okei, viimasel ajal ei ole ma just eriti palju tema trennide skäinud, pole enam jälginud kava... aga treener on ta ikka), et sellisel soojal ja rohelisel ajal pakub ta võimalust, et saame teha välitrenni Tammel. Ma ei mäleta, kas ma möödunud aastal ka käisin, aga 2016 käisin küll.
Ja täna tuli trennis nii suur kurbus peale. Nii raske oli... nagu kõik oli raske. Kõik.
Alustuseks tegime ühe väikese sörgi. Jalad ei liigu, samm on lühike, ei jaksa ka. Seejäel tegime üsna korraliku soojenduse erinevalt liikudes sh ka erinevad toengud (toengus ja hüppad jalgadega juurd,e kõnnid kätega ette ja hüppad jälle või ühe jala kaupa või esimene harjutus tahapoole liikudes jne). Eks toenguharjutused ongi minu jaoks rasked, sest randmed ei ole väga koostööaldid. Kusjuures üks päev rohisin ajas ja sain aru, et ka haaramisliigutus on minu jaoks üsna raske. Esialgu haarab käsi täitsa normaalselt, aga väsib väga ruttu ja siis läheb selliseks kangeks. Ilmselt ka see ka liigestest. Ei tea. Aga see trenn. Kui see pikk soojendus oli tehtud (reied juba tulitasid), siis tegime tabatat ehk 20min tööd ja 10sek puhkust ehk teist tööd. Alustasime kükkidega, pausi ajal pidi all hoidma. Siis tegime piirde juures kätele pealthaardes ja althaardes (seda jõudu polnud üldse). Siis tegime jälle jalgadele etteasted ja taha. Siis tegime plangus midagi. Siis tegime tähekest. Ja siis tegime puusatõsteid ja kõhulihaseid. Sörkisime veel ühe ringi. Ja venitasime. Ja tõesti. Kõik. Oli. Raske.
Pole jõudu. Pole võhma. Meel läks nii kurvaks.
Kuhu mu vorm kadus? See võhm ja toonuses keha? See rõõm igast trennist?
Jalutama läks. Pikale ringile.
Ma tean, et minu prioriteedid on viimasel ajal (aastake) olnud hoopis midagi muud ja trenn on lihtsalt kõige kõrval ehk see ei ole nii tähtis osa enam minu igapäevast (kuigi päris trennita ma olla ei oska ega taha). Kui on teine prioriteet, siis ootaks, et saaks sellele pühenduda. Seda pole ka saanud juhtuda. Teed plaani ja siis juhtub elu. Millal selles vallas miski muutub... ei tea.
Ma tean, et siin nurgas (diivanil teki all) istudes ja kommi süües (sest Kaaslase kolleeg tõi talle välismaa kommi ja ma ka proovisin) ei juhtu suurt midagi, meel läheb ainult kurvemaks. Oleks vaja midagi ette võtta.
Ainult tõukeratast ei piisa. Eriti kui ma selliste tuultega oma trennid ära jätan. Oleks tagasi vaja lihastreeningut, korralikkut. Ja siis võhmatreeningut. Ja siis paiduvust. Ja siis võiks vahel sörkimas käia, sest antud hetkel ei saa ma üldse aru, kuidas ma kavatsen 10km ära joosta.
Sellised kurvad lood ongi täna.
No comments:
Post a Comment