III Pühajärve matkamaraton tõukeratastel

Täna oli see imeilus suvepäev, kui toimus üks minu lemmik tõukerattaüritus - Pühajärve matkamaraton ja juba kolmas! Möödunud aasta muljeid jagasin selles postituses ja esimese aasta muljeid, kui sain võidusärgi, siis sellest kirjutasin siin. 

Pühajärve tõukse korraldab Loodusturism Imre Arro eestvedamisel. Kodulehel on väga palju infot, mida kõike nad korraldavad, saab ette võtta pere, sõprade või kolleegidega. Tegevusi jagub igaks aastaajaks. Soovitan piiluda. :)

Aga tänane päev siis. Oh, soe ja palav suvepäev, aga ei kurda. Vihma ei saanud, kuigi vahepeal ilmateade lubas, samuti lubas äikest, aga seda ka ei näinud. Jahutust oleks vihm pakkunud, aga samas oleks olemise ka natukene libedamaks ja ohtlikuks muutunud. Mina higistasin piisavalt palju ja valasin end veega üle, et olin vist kogu aeg läbimärg. :D 

Tänasele päevale eelnes eilne päev, kui oli mu Teisepoole sünnipäev. Suur sünnipäevapidaja ta ei ole, aga mõned sõbrad-kolleegid tulid külla (olime küll hoopis Karlovas) ja minu uneaeg lükkus selle võrra paar tundi edasi, et viisime hilisemad ka koju ära. Pastapidu ei teinud, sõin hoopis kartulit, liha ja napoleoni kooki, mille olin ise teinud. Ja jõin vett ja vett. Aga närv oli sees ja ärevus ka... minu lemmikrada ja tegelikult tähtis võistlus, tahaks ju hästi sõita! Uni oli kuidagi katkendlik ja tuli ikka väga pikalt... ärkasin isegi enne äratuskella ja jõin ainult pool tassi kohvi ja sõin ainult pool putru ära, sets kuidagi ei olnud seda pudrusoolikat. Aga koogitükk mahtus küll. Õde oli üsna varakult Tartus ja startisime siit juba enne kella 10. Teel pilvitas ja korra oli mingi uduvihm, aga Pühajärvele jõudes vihmapilveid enam polnud ja päike paistis pilvede vahelt... hakkas palavamaks minema. :) Ma olin valmistanud nii et tavalise külmakoti sisse panin oma veed ja spordijoogid, et need võimalikult pikalt jahedamad püsiksid. Enne starti kallasin vett ka pähe ja kaela, oi see oli külm.

Minul oli soov kuskil 11 aeg kohale jõuda, et oleks aeg õele mõnda kohta näidata, ise natukene soojendust teha, inimest tervitada... ja kui reedel selgus, et saan suure rattaga sõita, siis oli ka vaja ka sellega harjuda ja ratas paika saada. 

Kõik planeeritv sai õigeks ajaks tehtud ja läksime stardijoonele, kui kutsuti. Möödunud aastal oli osalejaid rohkem... Kuskil 10 inimest on hetkel Hollandis MM-il ja mõned langesid ära, sest paraku on väga palju erinevaid üritusi ja tahtmatult mõned kuupäevad kattuvad ja peab tegema valikuid. Oleks tore, kui meid, tõukerattureid, tuleks ikka juurde... proovima võib ju ikka tulla. :) Minu meelest on just Pühajärve rada proovimiseks üks super radasid, sest see on asfalt ja mäest üles ja alla. Kindlasti ei anna seda emotsiooni, mis saab metsas, aga tõukamise saab selgeks ja saab aru, et täitsa lihtne on. :)

Kell 12 oli start! Vahepeal oli pilvi, vahepeal päikest, aga täitsa palav oli. Riietuseks valisin ikka lühikesed püksid (leidsin H&Mist mõni päev tagasi! hea hind ja piisavalt pikad/lühikesed), oranž särgike ja sportrinnahoidjaks see kord lukuga variant, et oleks särgiga samalõige - randid.  Joogipudelis oli Sponser spordijook. Rinnahoidja vahel mõned geelid sporditoit.ee lehelt. Kiiver peas, kindad käes, kollase klassiga prillid ees. 

Aga uuesti stardi juurde. Hoidsin ikka esiritta, sest teadagi on algus raske - kõik tahaks kiiresti rajale saada ja start on muru pealt, liigume kergliiklusteele ja seal on väike hüpekas ehk tallalaud võib vastu minna. Üldiselt on minu probleem see, et ma alustan liiga kiiresti ja tõmban hinge kinni... ma ise tunnen, et mul on lihtsam saada alguses mingi edumaa ja seda hoida, kui et pean hakkama kedagi püüdma. Minule on võistlused näidanud et minust kellegi kinni püüdjat naljalt ei ole (parema vormiga ilmselt oleks). Alguses oli ikka grupis sõitmist ja see oli raske, sest ei tea, mida teised teevad ja langusi küllalt palju, et kiirused on suuremad. Minul jäi mulje, et minu kõrvalt startinud naine läks ees kuskile kaugele kohe ära ja seejärel Kristi ja siis tulime naistest mina ja Annika ja Kati. Kõik tublid. Mõned mehed olid ka kambas. Minule oli rada tuttav, aga ega kõike ei mäleta ka. Tulid aga pikemad langused ja Annika läks sujuvalt veidi ette ära meestega ja Kati jäi kuskile minust veidi taha poole.  Laias laastus võib öelda, et täpselt nii me ka edasi sõitsime :)

Kolm sellist ringi :)

Minule see rada meeldib sellepärast, et saab mõnusalt pikalt sõita laskumistel, mis annab ka puhkust... et sis jälle mäest üles minna. Tervad künkatipud ma ikka kõndisin, esimesel ringil sai veel jooksusamme teha, aga edasi läks raskeks. Joogipunkt oli võistluskeskuses ja siis kukil 6-7km juures kohe pärast ühte ränka tõusu ja enne korralikku laskumist. Too laskumine on tore, aga natukene kurviline ja seetõttu kasutasin ma seal ka pidurit... pole ilmselt nii julge. Lisaks oli asfalt krobeline, möödunud aastal oli seda teed ju pinnatud ja eisaanud laskumisest üldse rõõmu tunda. see oli kindlasti üks laskumisi, kus Annika jälle mõned meetrid juurde võitis. Esimese ringi lõpus kaotasin korra veepudeli, libises kuidagi käest, õnneks oli hoog väike, keerasin ringi ja võtsin kaasa, ei kujutanud ette, et järmised ringid selleta läbi saan. Kohe pärast seda hakkasin hoogu üles võtma ja kõrvaltänavalt tuli suuremale tänavale üks laps jalgrattal, ei vadaanud paremale, vaskaule, kuskile ei vaadanud ja mina muudkui lähenesin.. lõpuks pistsin karjuma. :) Laste puhul ei tea kummas suunas nad liiguvad, kui nad lõpuks sportlast märkavad ja seetõttu on sellised olukorrad ikka natukene hirmsad. Aga ka see oli hirmus, et see poiss ei vaadanud ka seda, et äkki juleb kuskilt mõni auto. Ringi lõpus oli samuti laskumine, mille ma pidin nagtukene ära pidurdama kurvi ja hüpeka tõttu  - ma ei oska hüppega üle äärekivi minna ja ratas läks vastu juba siis, kui sealt selle raskuseta üle veeretasin ehk hüppasin korra maha ja kohe peale. Võistluspaigas kallasin taas vett pähe ja kehale ja läksin aga edasi. Nägin ees vahepeal meesterahvaid ja Annikat - olenes rajast. Seljataha ma ei vaadanud, kedagi kuklas hingamas ei kuulnud. 

Kõige kiirem oli I ring, kõige aeglasem II ring. Kõige kiirema kilomeetri sain samuti I ringil ja kõige aeglasema II lõpus. Esialgu oli kell kilomeetripostidega samas seisus, aga mingil hetkel sai mul kilomeeter varem täis, aga lõpus hoopis veidi hiljem ja seetõttu ei saa ma ringe päris üks ühele võrrelda - kui juba 100 meetri peal on tõus või langus, siis sellisel rajal mängib see juba rolli. 

Nii et teine ring läks juba rahulikumalt - konkurenti nägin, aga ... aimasin, et kätte ei saa. Ja kui ma alguses arvasin, et üks naine läks veel ees ära, siis vahepeal võistluskeskuses öeldi, et olen ikkagi kolmas naine. 

Erilisi lõike polnudki teise ringi pealt. Geeli võtsin sarnaselt eelviimasel kilomeetril, kui oli järsem tõus ja tegin mõne kõnnisammu - laskumise pealt ei julge tasakaalu tõttu võtta ja muidu sõitu ajal peab ka hoogu lükkama. Enda spordijooki kulus oodatust palju vähem, aga ilmselt mul polnud lihtsalt aega seda juua, sõita oli vaja. 

Ja nii need ringid läksid. Ise arvasin, et olin hullult tubli ja eks olin ka :D Tuleb lihtsalt veel tublim olla. Rattaga harjusin umbes esimesel ringil poole peal ära ja ei teinud enam säärele ka liiga (kui proovisin, siis ikka lõin vastu raami ära). Küll aga jääb mulle arusaamatuks, miks mul vasakul reiel mõned sinikad on.. reiel?! 

Lõpetasin sõidu kolmanda naisena. :) ja enda põhiklassi I naisena. Visakasin ruttu kindad, jalanõud, sokid kiivri, prillid seljast-peast ja suundusin vee poole. Särk ka veel murule ja ruttu vette. Oh see vesi oli hea ja jahutas. Mingi hetk rajal hakkasin tundma ka, et keha hakkab üle kuumenema ja värinad tahtsid tulla... Super, et see vesi seal on! Annika tuli ka vette ja saime muljeid jagada. Pikalt ma seal ei olnud, tahtsin õele vastu minna... aga veest välja tulles ta juba lõpetas - põhiklassi II naisena. Vahepeal oli ka Kati tulnud, tema seeniorites.

Natukene vett ja süüa ja jutustamist. Sel hetkel oli ilm juba imeline! Sai jagatud muljeid ja teha plaane ja tundub, et Eurocupil tuleb ikka kõik võistlused kaasa teha... oh, ma ei tea, mis ma seal Salamaa krossil siis teen, aga noh.. Peab sellest hirmus üle saama, mis mul teatesõidu rattavahetuse ees on. 

Aga võtame siis sõidu numbritega ka kokku. 

Distants 33km (minu kell 32,95km)

Aeg: 1h34min59sek

Avg speed:: 20.81km/h

Max speed 51,19km/h (kindlasti saaks rohkem)

Avg pulss 174x'

Max pulss 188x'

Näeb hästi, kuidas pulss muudkui tõusis ja langes vastavalt tõusudele-langustele.

Kilomeetrite ajad. 

Sõidu parimad ajad.

Enne starti.

Medal!

Sain uue särgi ka!

Ja pärast autasustamist. 

Ootan ametlikke pilte ka, aga eks neid jagan mõne steises postituses :) Mul on uue särgi üle niiii hea meel. Natuke lohvakas on, aga noh pole viga. Medal on ka ilus. Kaaslasega saame jälle kanuutama minna - sel korral Tartust. Ja Pühajärvele saame sööma ka minna - osa arvest on kaetud. Lisaks saime erinevaid Helen helbeid... selliseid, mida ma pole poes vaadanudki. Eks näis, kas midagi annan teisele õele või julgen proovida. 

Aitäh toreda päeva eest tõukerattapere, Loodusturism ja vabatahtlikud!