Tee, mida armastad...

#racemax28

Mul on uus tõukeratas!  😍😍

Eellugu oleks see, et ma ei pidanud üldse uut ratast ostma... veel, aga läks nii, et see on minu. Ja ikka race max 28'. 

Seda ei mõista kõik. Aga minu teeb see õnnelikuks, ma armastan tõukerattasporti, see paneb naeratama ja paneb südame kiiremini tuksuma. Nii on!

Jah, ma pidin ostma mingi aeg ainult selle raami ja hakkama ratast ise* kokku panema. Mõte oli hea. Reaalsuses ma teadsin, et ma ei suuda ratast valmis ehitada ühe talvega. Ma uurisin hindasid, salvestasin linke, kust midagi osta saaks... näiteks üks jooks, mis ma oleks tahtnud, oleks maksnud juba 200 eurot. See jubin, millega jooks raami külge käib, kuskil 40 eurot. Jne. Jne. Mõne jupi oleks saanud ehk nii osta, et oli palgapäev ja ostan ühe jupi, aga suuremalt jaolt oleks pidanud iga jupi jaoks enne raha koguma ja alles siis ostma. Raha tuleb ja raha läheb, aga seda kulub ka mujale. 

Kui mul teisel rattal jälle kodar katki läks, siis helistasin tõukerattapoe mehele ja kurtsin muret. Leidsime, et jooks tuleb ära vahetada. Samuti küsisin selle race max 28' kohta ja pidasime natukene nõu. Tegelikult ei ole ka nendel originaaljooksudel midagi viga, üldeüldse on hea ratas, aga eks paremaks saab alati teha. Ta leidis, et kui mul ratas olemas on, siis saaksin sellega juba vähemalt sõita ja kui on soov, siis ajapikku asju välja vahetada.. aga ratas oleks olemas. 

Mmõnd päeva hiljem tuli ta mulle uut jooksu tooma ja arutasime veel. Lubas laost vaadata, kas on midagi, mida saaks kokku panna. Ma arvasin, et tal ladu Tartus ja tundus, et kõige muu kõrvalt pole aega sellega tegeleda...

... ja siis reede hommikul, kui Teinepool oli oma sünnipäevakoogi kätte saanud, helistas ta mulle, et laos on osad olemas ja tuleks vaid kokku panna. Et kas ma tahan, siis ta leiab selle aja ja ratas on järgmiseks päevaks koos.

Oi kuidas ma läksin särama ja tahtsin kilgata. Ma saan uue ratta! Juba homseks! Kui olin kinnituse saanud, et maksta saan osade kaupa, siis andsin oma jah-sõna ära ja jäin järgmist päeva ootama... natukene pelgasin ka, sest see tähendas, et lähen võistlema rattaga, millega pole harjunud.

Aga uus ratas, juhuuu!

Teine ratas sai ka siis kaasa pakitud pakkusin seda õele ka, aga ta jäi enda ratta juurde - sport G4 (sama, mis minu esimene tõukeratas). Pühajärvel sain uue ratta kätte. Üüüü. Kui madal. Kinnitasin joogipudelihoidja teise küljest ja lasin lenksu kõrgemale sättida ja valmis see oligi. Tegime õega natukene soojendust või vaatasime pigem teed - kui madal on madal ja veidi aega hiljem olin sellega stardis. 

See on tõesti hea ratas! Kuskil poole ringi ajal tekis tunne, et olen sellega juba kaua-kaua sõitnud. Aga kindlasti ei ole ma sellega veel nii kiire ja osav, kui võiksin. Laskumisi pean harjutama, saaksin kindlasti kiirem olla. Aga see kõik tuleb. Ka ratas vajab veidi sissesõitmist!

Kui see teeb õnnelikuks, siis tuleb seda teha! =)