Üks tüdrukuteõhtu

Tahtsin natukene kirjutada tüdrukuteõhtust, mille sõbrannale korraldsime. Minu jaoks oli see teine tüdrukuteõhtu ja kes teab, millal järgmine tuleb. Teate... inimesed on väga erinevad ja seetõttu oli üks meie peamisi põhimõtteid see, et see päev peaks olema selline, et see meeldib tulevasele pruudile. See peab olema meeldejääv ja vahva, positiivne, seetõttu ei peaks inimest panema situatsioonidesse, milles ta ennast ebamugavalt tunneb. See ei tähenda, et kõik peaks olema etteaimatav, üldse mitte, aga inimeste soovide ja omadustega tuleb arvestada. Ja peab ütlema, et mul on väga hea meel, et see seltskond oli väga ühte tüüpi või arvestav pruudi soovidega. 

üks käsi on jah veidi ebaloomulikus asendis :D ja kell käel, aga noh.. selline ma olengi.

Korraldamise juures on kõige keerulisem sobiva aja leidma. Inimestel on kiire. Õnneks on meil sotsiaalmeedia ehk kui tulevane pruut oli andnud nimed, kellega tahaks seda päeva veeta, siis oli peapruutneitsi korraldada, et me kõik ühes grupis kokku saaksime. Väiksema seltskonnaga oli muidugi ka grupivestlus. Grupivestlus on selles suhtes hea, et selles saavad osaleda ka inimesed, kellel fb kontot ei ole (eks neid vestlusi saab ka mujal teha, aga kui töö on arvuti taga, siis on mugav kirjutada fb-s kui et telefonis toksida). Miiuseks on aga see, et kui ei ole nii aktiivne kasutaja ja kogu aeg ei loe, siis seda infot jookseb seal väga palju läbi ja mõni asi jookseb kõrvust mööda. Ja hiljem selle õige koha leidmine ei pruugi ka otsinguga lihtne olla. Meie tegime fbs privaatse ürituse, kuhu inimesed kokku kogusime ja seal sai teha ju erinevaid küsimustikke ja teemasid - iga infokild oli õige koha peal. Oluline tähelepanek - märguandeid võiks sees olla!

Kuupäev paigas, siis tuli päevakava paika panna. Otsida ja koguda erinevaid ideid, mida (ja kus) võiks teha, mis oleks pruudile tore. Põhiplaan oli lihtne - midagi ise meisterdada, fotosid teha, pruudile ülesandeid anda, ühine õhtusöök. Ja iga punkt tahtis eraldi tegelemist. 

Minu meelest läks meil kõik väga hästi. Eelnevalt oli naukene närveerimist, sest sattus just see nädalavahetus, kui rattavõistluste tõttu oli pool linna kinni ja autoga liikumine piiratud. Ilm oli IMELINE. Inimesed suurepärased. Päev täis kilkeid ja naeru. 

Alustasime sellest, et jagunesime kaheks - üks grupp läks pruudile järgi ja teine grupp läks töötoa jaoks ettevalmistusi tegema. Eelnevalt olime kokkuleppinud, et oleme lillelistes suvekleitides ja pruut oli valges. Ta oligi kohe nagu pruut. Imeilus. Punane huulepulk. Särav. Ja natukene ärev. Meil olid rinnas veel roosad lipsukesed ja pruudil roosa lint "viimast pidu vaba!". 

Foto: Lilyan Viitak

Pruut tahtis küll kohe meiega autosse istuda, aga ei-ei.. enne tuleb teatud aja joksul leida kõik asjad, mis nimekirjas on. Tal läks niiii kähku! Lausa nii kähku, et meil jäi aega väga kaua üle ja mõtlesime, kuidas seda aega parajaks teeme. Läksime siis parki proovifotosessioonile - enne pulmi tuleb ikka harjutada poseermist.
Töötuba toimus meil kesklinna kandis ühes korbis, kuivõrd pruut ja peigmees just korbiüritusel kohtusid. Vahepeal olime juba üsna lähedal, aga kuna aeg liikus aeglaselt, siis liikusime natukene linna vahel ka. Töötoaks leidsime küünlakaardi valmistamise töötoa - inimene tuli materjalidega Viljandist ja juhendas meil kuskil 1,5h jooksul. Kõrvale jõime vahuveini ja sõime puuvilja ning küpsist. Ega see kaartide tegemine ka nii lihtne polnud, sest vahepeal pidi nii palju valikuid tegema - mis värvi paber, mis muster, mis pilt, mis raam, mis tekst, kas mingi kujuke ka... naised ja nende valikud. Kõik kaardid tulid väga omanäolised ja ilusad. Seda ei raatsi kohe äragi kinkida, ilus mälestus. :)

ilusad küünlakaardid

Kui esialgu mõtlesime, et pärast seda on meil aeg end korda sättida, siis ajakava vaadates selgus, et selleks väga aega polegi... huuled värvisime punaseks, saime kõik kätte punased südamekujulised õhupallid ja liikusime järgmisse paika - Botaanikaaeda. 

sellised õhupallid.

Sõbrantsiga olime eelnevalt seal käinud ja uurinud, kus oleks hea teha piknikku ja fotosid. Fotograafiks saime Lilyani. Mulle meeldis, et ta oli eelnevalt asjad läbi mõelnud. Minu Kaaslane tõi pinikuasjad - veel vahuveini, lisaks viinamarjad ja maasikad. Tegime kõik pruudiga pildi, lisaks grupipildid ja pruudist eraldi. Oh, ta oli ikka imeilus! Ja meie ka muidugi. Ilm oli võrratu! Mulle väga meeldis kopaga pilt - oleme supernaised!

Aeg läks ruttu ja sealt lahkudes pidime kiirustama õhtusöögi kohta. Mitte et vähe juba söönud oleksime. :) Vahepeal leidsime trepi ka, kus oli hea võimalus öelda igal astmel põhjus, miks on see mees just tema tulevane abikaasa ja mida ta temas kõige enam armastab ja hindab. Nii ilus oli kuulata. Nad on üksteise jaoks loodud.

Läbi linna liikudes nägime Tanel Padarit, kes oma kallimaga sõi. Kenasti küsides oli ta nõus pildiga (küsis ka enda kallima käest ega ta vastu pole... ja no me küsisime vist siis, kui ta just kahvliga toitu suhu pistis). See oli armas. 

Õhtusöögiks võtsime salatid ja suupisted. Koogi olime juba pärast töötuba ära söönud. Kahjuks antud koht, kus sõime, ei lubanud kooki/torti väljast tellida ja nende valik ei olnud meile sobilik. Aga toitu oligi vist natukene palju, et poleks see tort kõhtu mahtunudki. 

Eeltööna olime muidugi peigmehe käest küsinud küsimused peigmehe enda kohta ja muidugi pruudi kohta. Oli aeg ka ise peigmehe kohta midagi teada saada ja teada saada, kui hästi pruut teda tunneb. Ja kui hästi teab, mida peigmees tema kohta ütleb. Vastused rääksid enda eest. :) Vahepalaks oli meil viiulimäng ja luuletus. Kui esineja end luulekogu välja annab, siis võin reklaamida. :)

Pruudivandest ei saanud ka üle ega ümber. See sai allkirjastatud. Selle ajaga oli kell juba saanud kümme (alustasime kell 2 päeval), aeg kadus nii ruttu.

Ametlikosa sai sellega läbi kuivõrd seltskonnas olid inimesed, keda ootsid kodus väikesed lapsed. Õhtu oli soe. Emajõe ääres vaadati jalgpalli. Jalutasime veel linna vahel ja jõime vahuveini. Sedagi kulus vähem, kui olime planeerinud. Nägime päris mitmendat tüdrukuõhtu seltskonda ja üks poissmeesteõhtu oli ka. Vahva oli näha, et mehed olid ürituse korraldamisega vaeva näinud ja saime aidata peigmehel mõnda ülesannet täita. 

Jõudsime selle ülesandeni ka, et oli sõbrannade aeg pruudile nõu anda, midagi sooviatada või öelda, kuidas saab tulevikus abiks olla...

Jah, tulevane pruut oli abieluks ette valmistatud. 

------------------

käsitööalbum.

Fotosid ei lasknud me niisama teha, meil oli ikka mõte ka. :) Selle ilusa käsitöö albumi täitsime suuremalt jaolt fotodega ära, kajastasime seda ilusat laupäeva. Kõigil meil oli ilusa pruudiga foto ja selle lehekülje, kuhu see foto läks, sai iga tüdruk endale ja sai ilusad ja head soovid või mõtted kirja panna. Albumi andsime üle pulmapeol. Muidugi pruut oli eelnevalt küsinud, kas ta ka juba fotosid näeb, aga pidi kannatlik olema. :)

Järgnevalt meie kasutatud materjal. Ise saime "materjali" internetist ja ehk on kellelgi teiselgi sellest abi. Pdf faili ma siia lisada ei oska ja nii on see jpg formaadis. 

Nimekiri

Pärast töötuba kontrollisime üle, kas kõik sai kaasa ehk ta näitas meile ette ja arvas juurde, miks üks või teine asi vajalik on.

"Kui hästi tunneb pruut peigmeest?"



"Kui hästi tunneb peigmees pruuti?"

Pruudivanne

Kaks viimast pukti lisasime ise juurde, tavalised pruudivanded lõppesid selle 10.punktiga :)

---

https://missestenam.blogspot.com/2018/07/uks-eriline-puhapaev.html - mulle meeldis ka siit see mõte, et tuleb korraldada just sellele inimesele sobiv päev... ja kui keegi tahab hullu panna, siis sõpradel tuleks teda ohjes hoida

ja tema tüdrukuteõhtu muljed: https://missestenam.blogspot.com/2018/06/kuidas-koik-pariselt-oli.html

Nende päevade ja õhtute veetmiseks on niiii palju erinevaid variante. Mina tahaksin litsalt korraldajatele südamele panna, et arvestage pruudi/peigmehe soovidega. Kui ta ei taha keset linnatänavat olla tähelepanukeskpunktis ja teha enda jaoks midgai tobedat ja piinlikku, siis ärge tehke seda. Olgu see aeg selline, et jäävad ilusad mälestused. Arvestage taluvuspiiridega.
Viimasel ajal on üsna moes tüdrukuteõhtul pruudile buduaaripildistamine korraldada. Mina isiklikult arvan, et sellised naiselikud pildid võiks lasta iga üks endast teha, näed enda keha teistmoodi, hea fotograaf teeb imelised pildid, sets iga naine ongi imeline. Aga mina ei leia, et tüdrukuteõhtu oleks selleks parim variant... Ma ei ole veel aru ka saanud, kas teised osalejad on siis veel kõrval või ootavad teises ruumis. Lihtsalt, sa ei tea, millal see naine selleks valmis on, kuidas ta end tunneb, kõik ei ole kohe nii enesekindlad ja tahaks seda rohkem privaatselt teha. Kui sa inimest tunned ja tead, et ta on täiega nõus sellega, siis lase käia.
Alati ei pea tänaval midagi müüma. Aga kui see soov siiski on, siis on ka teisi variante. Kui näiteks küpsetisi müüa ei taha, siis on hea mõte laste kodust kaasa võtta mingid 10 ebavajlikku asja ja need maha müüa. Ajalimiit ka muidugi.
Hetkel on moes ka juba erinevad töötoad, et saab ise midagi teha. On see siis midagi praktilist või ilusat või söödavat/joodavat.
Põgenemistoad.
Õhtu ei pea olema ainult üks pidu ja pillerkaar kuskil peoruumis. Looge mälestusi.
Minu meelest on kergem, kui on üks peakorraldaja, kes tegeleb näiteks rahaasjade ja muu sellisega. Inernetis on palju võimalusi küsimustike tegemisest, mille läbi saavad kõik osaleda ja kaasa rääkida, veel parem, kui on võimalus ka kohtuda.


Sellised lood täna.