Eelmine Tõukeratta Eurocup toimus Põlvas 2a tagasi ja kirjutasin sellest siin. Mul endal on tunne, et siis oli mul vorm parem, kuigi ka tookord oli väga raske, sets igal hommikul tegin ma oma kõnniringe, siis oli samuti kriteerium ja teatesõit, milles end katki kukkusin, järgmine hommik taas kõnniring, kerge kross 36km ja õhtul veel ööjooks 10km. Ja minu jaoks oli see mu parim 10km jooks, sest kõik oli kuidagi niii kerge. Praegu võin ma sellest tepost ja kergusest unistada. Eks on ka kaalunumber veidi teine ja vormid ümaramad ja lihased tugevamad. Seda minikaalu ma taga ei igatse.
Aga käesoleva aasta üritus siis. Footbike Eurocup koosneb Euroopas kolmes distantsist ja kogutakse punkte. Sel aastal toimus mõned nädalad tagasi Hollandis ka MM ja eks see pani korraliku põntsu osalejate nimekirjale ehhk ei tulnud välismaalt nii palju inimesi, kui oleks võinud. Esindatud olid veel Soome, Venemaa, Leedu, Saksamaa, Tšehhi.
Endast parim tuli siiski anda.
Reedel tõmbasin tööl kell 11 asjad kokku, panin end valmis, kui söökla avati, siis sain kiirelt süüa ja 11:30 tuli kamraad autoga parklasse ja tõstsime mu ratta peale. Avasõna oli kell 13 ja minu sõit kell 14, meestel kell 15. Jõudsime piisava varuga, et teisi tervitada ja jutustada. Ilm oli tõesti palav (+30), kuigi puhus tuul ja taevas oli ka pilvi. Sooja vastu pole mul endiselt midagi, aga kõrge pulsiga võistluseks see hästi ei sobi. Soojenduseks ja rajaga tutvumiseks tegime ka ise korra kriteeriumiringi läbi, aga korra eksisime, sest sel ajal oli liiklus veel avatud. 13:40 tegime üheskooas ringi läbi, siis sai see selgeks... aga see oleks võinud olla veidi varem. Pärast avasõna tegime Eesti auks ka 100m üheskoos tõukamist. :)
Kriteeriumi stardiprotokolli vaadates oli näha, et lulli lüüa ei saa, sest minu vanusegrupis oli ikka üle kolme osaleja. Masters oli veel rohkem esindatud. Veteraanideklassis oli üks välismaa naine üksi. Eesti veteranklassi naised, kus olete?
Mina ei tunne Põlvat eriti, aga keskväljakul võtsime suuna Politseimaja poole ja sealt läksime üles. Asfalt oli kleepuv ja halb, ratas läks aina koledamaks ja jalg oli aina rohkem kinni. See tõus oli killer. (2016 oli mel Kesk tänava tõus). Seejärel kuskilt lasteaia juurest ja varsti oli juba langus, aga tuli kurv, korraks olime Kesk tänaval ja pöörasime jälle ära, võistluskeskuses tuli teha väike paun ja minna järgmisele ringile.
 |
| Kriteerium |
Selline graafik. Kolmandal ringil läks tõusul juba väga raskeks, kuigi saime seal ka vett kaela. Tegin juba tõusul mõne sammu. Järgmisena olid värinad kohal ja mõtlesin, et tuleb lihtsalt edasi sõita ja võtta rahulikumalt. Kuumus ja kõrge pulss. Keskmine pulss tuli 178x' (2016 oli 180x'). Neljast aj viies ring võtsin tõuus palju vaiksemalt, et see üle elada. Sel hetkel olin III kohal ja polnud võimalust saada paremat kohta, aga ka taga ei paistnud kedagi. Jõudsin lõpuni.
Kriteerium 12km 36:34.08. (pulss 178x', kiirus 19,54km/h)
 |
| Kolm sellist III koha medalit - Criterium, Relay, Marathon |
Kell 15 oli meeste kriteerium. See oli põnev, Nad on niiii kiired. Tuhisevad sust lihtsalt mööda. Ja see kuidas nad kurve võtavad. wow,
Mingi moment jõudis meie võistkonna kolmas liige kohale ja saime harjutada ratta vahetust. See on see minu hirm, kukkumine on meeles. Mõne jooksusammuga oli pulss hops 145x' peal. Raske. Panime enda järjekorra paika ja saime ka meestelt nõu, aga ega meie vahetused nii kiireks saanud. Ise natukene võõrad, pole teatesõiduga harjunud ja siis veel võistlusmoment. Alguses pidime teadet minu rattaga sõitma, aga siis võtsime hoopis kamraadi race maxi, mis madalama lenksuga.
Teatesõit oli naistel 17:30 ja võistkondi oli vist 5. Välismaalastest said võistkonna välja panna soomlased, teised olime siis eestlased. Meie valisime särgid sini-must-valge ja sellest sai ka võistkonna nimi. Soomlastega meie konkureerida ei suutnud, jätsime selle hooaja liidri ja ema kamraadidele. Põnev oli ikka. Kolmanda koha nimelt tuleb ka võidelda! Ja tuli. Kahjuks toimus ka sel aastal kukkumisi ja meie põhikonkurendid kukkusid rattavahetuse ajal 2x. Nad sõitsid tublisti edasi, aga eks ajaliselt tuli auk vahele. Pärast nende kukkuist võtsime ise kõiki neid rattavahetusi palju rahulikumalt ja mehed ei olnud nendega üldse rahul, sest see peaks käima imekiiresti. Aga mis seal ikka. Lõpetasime kolmandana :) Teatesõit 22:56.32
 |
| Teatesõit |
Kella panin tööle siis, ki startis esimene, mina olin kolmas. Arvasin, et sitsin ainult neli ringi, aga tundub, et ikka viis, minuga see ka lõppes. Teatesõit oli 20minutit +1 ring. Oleksime tahtnud varem lõpetada, aga soomlased tegid viimase rattavahetuse, kui täis oli tiksunud 19minutit ja 58sekundit ehk tuli lõpetada see ring ja teha veel üks. Ring oli lühike, kuskil 600m. Ja max kiirust ja max pulssi saab seal vaadata, aga kuna see arvestas ka mu seismist ja ootamist, siis muud väärtused ei ole tõesed. Pulssi ma päris alla selle lühikese ajaga ei saanudki.
 |
| Laupäevane pulss |
On näha, et mu pulss hakkas langema alles õhtul sõbranna juurde jõudes (viimane ratta märk). Aga ka õhtul oli minu kohta kõrge.
Meeste teaesõitu oli niiii huvitav jälgida. Nad tuhisesid ikka väga kiiresti. Nende rattavahetused olid ka väga huvitavad ikka. Soomlased võitsid ja eestlased olid poodiumil II ja III kohal, siis olid jälle soomlased ja siis eestlased.
 |
| Väsinud. See pole tehnika. :) Foto: Aldis Toome |
 |
| Teatesõit. Foto: Aldis Toome |
Reedel kell 19 oli esimese päeva autasustamine ja seejäre suundusin sõbranna poole, kes oli lahkesti pakkunud, et saan sinna jääda - vähem sõitmist, samas saaksime üle pika aja jutustada. Tema lapsed olid samudi äga elevi, sest tädi tuleb neile ööseks. Õhtut alustsin venitusega, seejärel dušš ja siis kohv. Lõpuks tegin jalgadele kupumassaži ka. Magama tahtsin minna enne kella 23, aga kohe ei tulnud und... ärevus ja natukene palju sporti, lisaks olin vist lõpuks vedeliku taastanud (ja see kohv), nii et tualetis tuli käia rohkem kui korra. Sain magada ihuüksi suures korteris, olin ka kõrvatropid kaasa pakkinud ja silmakatte ka. Väljast tuli mõnusalt värske õhk. Mõnus oli. Aga und oleks võinud kauem olla, sest olin juba enne 7 üleval ja üritasin uuesti uinuda. Loobusin kella 8 ajal ja siis kuputasin veel jalgu. Kella 9 ajal läksin vaatama, mis teised teevad ja sai jätakata kohvi ja jutustamisega.
Üllatus tabas mind siis, kui pärast kella 11 võistluskeskuse juurde hakkasin minema. Hakkasin tõuksima ja esimene rehv tühi, mis tühi. Ega ma hommikul ratast kontrollinud, polnud ka põhjust. Polnud ka ühtegi sisekummi varuks. Aga kõrvaltrepikojast tuli välja jalgrattur, kes meil liidri ees sõitis. Küsis, mis mureks ja tõi pumba ja pumpas rehvi täis. Samuti tõi keldris varuks uue sisekummi ja andis kaasa, et kui tühjaks läheb, siis vahetaks ära ikka. Võistluskeskus oli vaid kilomeetri kaugusel ja siis rehvil väga vahet ei näinud, aga meestega arutades vahetasid nad mul selle siiski ära, et oleks kindlam. Maraton ei ole nii lühike distants.
Kell 12 startisime maratonile, mis kulges mööda Kesktänavat üles, siis Võru tänavat pidi ringini ja mööda kergliiklusteed ARKini, väikese tänava kaudu, läbi jalakäiate tunneli, uuesti kergliiklusteele kuni järgmise ringini, siis olime autoteel ja möödusime toidupoodidest ja vurasime alla järve poole. Keskväljakul tuli teha jälle see paun. Ja minna uuele ringile. Ideaalis kokku 7 ringi, aga kui liider teeb ringiga ära, siis saab varem lõpetada.
 |
| maraton |
Ilm oli palju mõnusam, pilves ja kraade vähem. Stardiprotokoll ütles mulle, et põhiklassis on nii vähe naisi, et III koha saan ma ikka. See, et I koht läheb välismaale, oli kindel ja teadsin, et üks vahva naine on ka nii kiire ja tubli ja rohkem puhanum, et läheb mööda. Et kindlasti oli mu sõit selles suhtes lihtsam.
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Kesk tänava tõus toob naeratuse näole. Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Üks lemmikpilt. Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
Kesk tänava tõus oli minu meelest lihtsam, kui see Politseimaja oma. Rasked mõlemad, aga läks kuidgai paremini. Pöördel olid meil ergutajad, kes meid veega kostitasid igal ringil. Mõnus! Siis sai pulsi veidi alla lasta ja hakata mõtlema, mis need kurvid teevad. ARKi juurest sai ära pööratud, mõnus väike tänav, kiirus võiks ka hea olla, aga tulid kurvid... enne aga utli üks herilane ja pistis mulle oma nõela näo piirkonda. Ai, see oli valus. Kui teel tõukerattapoe meest nägin, sisi hüüdsin talle, et ta mulle allergiatabletti annaks kuskil. Sest kes teab. Ma pole aastaid nõelata saanud. Kui mürgine ta oli. Ja no näopiirkond. Kõige parem laskumine oli ikka mööda Kesk tänavat. Esimesed ringid ei tulnud mul see veel nii hästi välja, kolmas ring oli tohutu vastu tuul, aga järgmised kolm ringi olin endaga juba rahul. Hoidsin asendit võimalikult kaua, no ei ole mõtet hakata tõukama, kui kiirus oli veel 27km/h, minu jalad ei ole nii kiired. Herilase ründekoht küll valutas, et teisel ringil sain tableti ja väga paiste ei läinudki. Püüdsin aga kamraadi sabas end hoida ja edasi vurada. Muid erilisi emotsioone polegi. A, no mehed läksid neljandil ringil mööda ja nad olid kiired, kiired. Ja nad oli siis ka veel grupis. Naisliider oli meestega umbes kaks ringi kaasa teinud, siis võttis naistetempo rohkem (ja ta sõitis nii kriteerumi kui ka maratoni maastikujooksuga! ratas tundus eritellimus, selline kiire, et võimalikult vähe lisavidinaid, et kaalu poleks. Vot on alles noor ja kiire naine!).Naisliider möödus kuuendal ringil ja sellega teadsin, et minul rohkem ringe sõita ei tule. Mulle sobis. Eks oleksin ka järgmisega hakkama saanud, aga nii sai hoida end natukenegi järgmiseks päevaks.
Maraton 34,22km 1:41:16.37 (keskmine pulss 166x' (täna langustele), kiirus 20.27km/h)
Pulss oli palju ilusam ja taastus palju paremini. Sain veel ühe III koha medali.
Koju jõudes olin ma täiesti kutu. Jõin kohvi, sõin midagi. Kaalunumber oli muidugi ilus. Ja füüsiliselt ei jõudnud mitte midagi teha. Kirjutasin sõbrannale, et mina lihtsalt ei jõua õhtul enam sünnipäevale tulla ja Kaaslane ka siis ei tule. Natukene pärast seda ma magasin.
---
Arvasin, et kirjutan kohe järgmise päeval seda postitust edasi, aga siis tuli viirus ja ekraani pole viimasel ajal just eriti vaadanud. Praeguseks on käes reede pärastlõuna, enesetunne on juba üsna hea ja isegi söönud olen.
---
Pühapäeva hommikul sain aru, et möödunud õhtul kodus püsimine oli väga õige otsus. Sain magada üle 10h ja selles suhtes oli täitsa hea tunne, aga keha oli ikkagi väsinud. Hommikul oli maa märg ja õues külm, temperatuur näitas vaid 13 C. Ärkasin pool 8, sedagi vaid tänu äratusele. Jõin kohvi, tegin putru, millest kõike ära ei söönud, ilmselt jõin ka teise tassi kohvi. Asjad olid kokku pannud õhtul. Võib-olla tegin jalgadele ka kuputamist, enam ei mäleta. Veidi pärast kella 9 korjati mind auto peale ja võtsime mööda Räpina mnt suuna Salamaa poole.
Jõudsie üsna varakult. Ilm polnud üsna suvine, Mul oli jahe. Mõtlesin korduvalt, kas peaksin pikemad püksid panea, aga samas oli teada, et sõidu ajal hakkab niikuinii palav. Sõpru ja tuttavaid ai tervitatud, ratas sai üle vaadatud, rehve kontrollitud ja mõeldud, et äkki ma ikka lähen lühemale distantsile... aga selle mõtte pidi kohe maha matma, kui korraldaja nägu nägime. Egas midgai, tuli üle elada. Enne meie starti oli ka väike lastesõit ja õetptar tegi oma esimese sõidu tõuksiga, küll issi abiga, sest endal veel jalad lühikesed, aga finišisse jõudis väga rõõmsalt ja pärast näitas uhkusega oma medalit.
Arvasin, et kirjutan kohe järgmise päeval seda postitust edasi, aga siis tuli viirus ja ekraani pole viimasel ajal just eriti vaadanud. Praeguseks on käes reede pärastlõuna, enesetunne on juba üsna hea ja isegi söönud olen.
---
Pühapäeva hommikul sain aru, et möödunud õhtul kodus püsimine oli väga õige otsus. Sain magada üle 10h ja selles suhtes oli täitsa hea tunne, aga keha oli ikkagi väsinud. Hommikul oli maa märg ja õues külm, temperatuur näitas vaid 13 C. Ärkasin pool 8, sedagi vaid tänu äratusele. Jõin kohvi, tegin putru, millest kõike ära ei söönud, ilmselt jõin ka teise tassi kohvi. Asjad olid kokku pannud õhtul. Võib-olla tegin jalgadele ka kuputamist, enam ei mäleta. Veidi pärast kella 9 korjati mind auto peale ja võtsime mööda Räpina mnt suuna Salamaa poole.
 |
| Mitte nii entusiastlik |
Jõudsie üsna varakult. Ilm polnud üsna suvine, Mul oli jahe. Mõtlesin korduvalt, kas peaksin pikemad püksid panea, aga samas oli teada, et sõidu ajal hakkab niikuinii palav. Sõpru ja tuttavaid ai tervitatud, ratas sai üle vaadatud, rehve kontrollitud ja mõeldud, et äkki ma ikka lähen lühemale distantsile... aga selle mõtte pidi kohe maha matma, kui korraldaja nägu nägime. Egas midgai, tuli üle elada. Enne meie starti oli ka väike lastesõit ja õetptar tegi oma esimese sõidu tõuksiga, küll issi abiga, sest endal veel jalad lühikesed, aga finišisse jõudis väga rõõmsalt ja pärast näitas uhkusega oma medalit.
Start oli kell 11. 1h varem kui tavaliselt. Ei tea, kas vaadati ilmateadet ja teati, et pärast kella 14 hakkab sadama? Stardi ajaks läks ilm ka natukene helgemaks ja päike tuli välja. Ja nii see start tuligi.
Algusest peale oli raske. Kui oled harjunud kerge rattaga sõitma, mis asfaldil lihtsalt edasi liguleb, siis raske ja laia rehviga on kuskil pinnaseteel, mis oli väga treppis, väga raske. Minu meelest ei liikunud see ratas üldse edasi. Treppis tee solgutas terve kere läbi. Öösel sadanud vihm oli vähemalt tolmu kinni võtnud, küll aga oli metsas mõni koht aga libe.
Distantsi esimene pool ehk kuskil 6km oli üsna tore. Oligi seda pinnaseteed ja head metsateed. Siis aga tulid juurikad ja langused ja tõusud ja veel langusi ja tõuse. Kus võimalik, seal üritasin tõugata, kus jõudu polnud, seal kõndisin. Õel oli hea hoog sees ja möödus minust esimestel kilomeetritel. Mul oli hea meel, et langustel oli valdavalt üksi, nii oli natukene julgem... sama soli libe ja need kivid olid seal rajal ikka alles. Kui maanteel üritan ma langustest kõik võtta, siis metsas võtan ma vaevu õige asendi sisse. Tahaks terveks jääda pigem.
Kuna ilm oli üsna jahe, siis joogipunktis ma juua ei tahtnud. Mul endal oli spordijook ja kaks geeli kaasas. Ühe geeli võtsin juba 5km ära, et jõuaks nende küngaste otsa ronida. Ja ega ma suurt ei mäletagi enam...
... kuidagi sai esimene ring läbi. Mul oli hea meel, et me kraavis ei pidanud sõitma, aga ega niidetud heinamaal lihtsam polnud. Kui teisele ringile läksin, siis nägin ikka veel A. selga, aga teadsin, et kui ta just vägaväga ära ei väsi, siis ma teda kätte ei saa. Varsti kaduski ta pikkadeks kilomeetriteks silmist. Teise geeli tahtsin kohe teise ringi alguses võtta, sest tundsin, et energiat pole ja kõht on ka tühi, aga ei leidnud kohe head momenti - alguses oli ju rada parem ja sai isegi sõita. Kui on maastik, siis on parem geel võtta kuskilt künkast üles minnes, kui niikuinii teen samme. Kui fotograafi nägin, siis üritasin veel naeratada. rajal oli üks hull juurikate koht, kus minu meelest oli võimatu tõuksida, juurikas juurika otsa ja see raputas keha läbi. Ja minul põrutas see ka tagumise jooksu lahti. Õnneks ma jälgisin ratast ja tabasin selle ära. Hea, et see kuskil langusel ei juhtunud.
Lõpuks sai ka teine ring läbi ja lõpetasin enda vanuseklassis kolmandana. Minu Garmin näitas distantsiks veidi üle 28km, mõnel oli veiid üle 29km... ei teagi, mis see päris õige on.
28,07km 2:07:11.14 (pulss 165x', kiirus 13,24km/h)
Algusest peale oli raske. Kui oled harjunud kerge rattaga sõitma, mis asfaldil lihtsalt edasi liguleb, siis raske ja laia rehviga on kuskil pinnaseteel, mis oli väga treppis, väga raske. Minu meelest ei liikunud see ratas üldse edasi. Treppis tee solgutas terve kere läbi. Öösel sadanud vihm oli vähemalt tolmu kinni võtnud, küll aga oli metsas mõni koht aga libe.
Distantsi esimene pool ehk kuskil 6km oli üsna tore. Oligi seda pinnaseteed ja head metsateed. Siis aga tulid juurikad ja langused ja tõusud ja veel langusi ja tõuse. Kus võimalik, seal üritasin tõugata, kus jõudu polnud, seal kõndisin. Õel oli hea hoog sees ja möödus minust esimestel kilomeetritel. Mul oli hea meel, et langustel oli valdavalt üksi, nii oli natukene julgem... sama soli libe ja need kivid olid seal rajal ikka alles. Kui maanteel üritan ma langustest kõik võtta, siis metsas võtan ma vaevu õige asendi sisse. Tahaks terveks jääda pigem.
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
Kuna ilm oli üsna jahe, siis joogipunktis ma juua ei tahtnud. Mul endal oli spordijook ja kaks geeli kaasas. Ühe geeli võtsin juba 5km ära, et jõuaks nende küngaste otsa ronida. Ja ega ma suurt ei mäletagi enam...
... kuidagi sai esimene ring läbi. Mul oli hea meel, et me kraavis ei pidanud sõitma, aga ega niidetud heinamaal lihtsam polnud. Kui teisele ringile läksin, siis nägin ikka veel A. selga, aga teadsin, et kui ta just vägaväga ära ei väsi, siis ma teda kätte ei saa. Varsti kaduski ta pikkadeks kilomeetriteks silmist. Teise geeli tahtsin kohe teise ringi alguses võtta, sest tundsin, et energiat pole ja kõht on ka tühi, aga ei leidnud kohe head momenti - alguses oli ju rada parem ja sai isegi sõita. Kui on maastik, siis on parem geel võtta kuskilt künkast üles minnes, kui niikuinii teen samme. Kui fotograafi nägin, siis üritasin veel naeratada. rajal oli üks hull juurikate koht, kus minu meelest oli võimatu tõuksida, juurikas juurika otsa ja see raputas keha läbi. Ja minul põrutas see ka tagumise jooksu lahti. Õnneks ma jälgisin ratast ja tabasin selle ära. Hea, et see kuskil langusel ei juhtunud.
Lõpuks sai ka teine ring läbi ja lõpetasin enda vanuseklassis kolmandana. Minu Garmin näitas distantsiks veidi üle 28km, mõnel oli veiid üle 29km... ei teagi, mis see päris õige on.
28,07km 2:07:11.14 (pulss 165x', kiirus 13,24km/h)
 |
| Salamaa |
 |
| Foto: Taavi Nagel |
 |
| Foto: Aldis Toome |
Pärast autasustamist pakkusime rattad autole. Teised tegid veel rattamaratoniks plaane, aga ma väsisin ära ja istusin autos. Vihma sadas aina rohkem. Tartusse jõudes oli esimene suurem sadu üle läinud. Ja nii oli käes pühapäev... organism täiesti väsinud.
 |
Ja tuli esmaspäeval, kui juba enne ärkamist oli nii halb olla. Ma ei tea, miks ma sinna tööle ronisin. Ma ei tea, miks ma sinna ka järgmisel päeval paariks tunniks läksin, aga ma läksin. Praegu ma ütlen, et see viirus (perearst ütles, et selliste sümptomitega kõnesid rohkemgi saanud) tuli täiesti õigel ajal ja mul oli vaja puhata. Ju organism oligi väsinud ja võttis selle viiruse endale külga, et ma kodus oleksin. Ja kodus olen tõesti olnud ja üritanud puhata. Puhkamine vahepeal raske, kui oli halb pikali, istuli, püsti, kui sabakont oli igas asendis valus, kui midagi süüa ei tahtnud... Aga täna on juba reede ja täna olen ma isegi söönud. :) Kaotatud kilod võiks ikka sinna jääda, kuhu need läksid. ;)
--
Mulle nii meeldivad fotograafi tehtud pildid. Ilus vaadata!
Mulle nii meeldivad fotograafi tehtud pildid. Ilus vaadata!
No comments:
Post a Comment