Selle mõtte, et trenni teha enne tööpäeva algust, matsin ma juba esmaspäeval maha. Uni on vajalikum. Varahommikune trenn oleks võimalik, kui saaks hiljem edasi magada või kui tööpäevad poleks nii rasked või kui saaks õhtul kell üheks uinuda. Aga ühtegi varianti ei ole. Mõtlesin laupäeva hommikul hommikust trenni teha, kui liiga külm ei ole juba. Kuuldavasti hakkab pärast homsey suvi taanduma ja tuleb tagasi tavaline Eesti suvi. Tööl on selliste suviste ilmadega natukene kurb... ja kabinettides on temperatuur 27-29 C, õhk ei liigu. Kui ma toidu ise kaasa võtan, siis välja päeva jooksul ei satugi ja ei teagi, kui palav seal pikkade riietega on.
Eile oli esimene moment, kui see kuumus viskas üle. Aga ise olen süüdi ka. Transtar Temposarja IV etapp toimus ja ma läksin ju ikka tõukerattaga. Võtsin kohe alguse stardi, et kiiresti koju saada, aga kell 18 päike lõõskas, tuult ei olnud ja ees ootas pikk sirge asfalt. Distants 11km. Eks ma alguses hakasin ikka suure hooga minema, ma ei teadnud, mis rada mind ootab... kilomeetrite möödumisel sain aru, et mingit langust-tõusu oodata aei ole, valdavalt sirge tee, vahepeal mõni leebe kurv, varju polnud kuskilt otsida. Raskeks läks juba neljandal kilomeetri või isegi parem, hakkasin aga peas mõtlema, et nüüd on veel näiteks vaja töölt koju sõita või lühemat kaudu või tiirutada kanali ümber. Kuuendal kilomeetril oli juba väga raske ja nii jäigi. Tahtsin vaid, et lõpp tuleks. Värinad käisid üle, millegagi end jahtada ei olnud, vesi oli ammu soojaks läinud. Lõppu ma jõudsin ja keskmine kiirus oli eelmistest etappidest parem. Aga enesetunne oli ikka väga halb. Kiivri all hakkab niinii kuum, eks mul juukseid ka on ka paras ports. Tõmbasin seal lõpuks tükk aega hinge ja siis hakkasin vaikselt tagasi liikuma, et alguspunktist asjad võtta ja veel Tartusse tõuksida. See kodutee oli väga vaevaline.
Graafik näitab kenasti ära, kuidas alguses oli pulss liiga kõrge selle tempo kohta... Tempo oli selline, et paar korda lükkasin hoogu ja siis puhkasin. Ja sinine (kuni 11km'ni) näitab, milline oli rada... Kui 11km täis kukkus, siis sain poest külma mineraalvett ja tavalist vett, mis kohe leevendust andsid. Tõmbasin hinge ka. Ja siis läksin edasi Tartu poole ja graafik näitab ka, et läks palju lihtsamalt.
Ma ostan ja joon väga harva mineraalvett. Eile ma ostsin Borjomi ja tore oli tõdeda, et see oli päris hea. Lihtsalt pärats pingutust ei ole see soolasus tunda... usun, et organismile meeldis. Koduski olen kutu, tegin reitele natukene kuputamist ja läksin varakult voodisse. Aga uni ei tahtnud tulla ja oli katkendlik ja homikul hakkas kass ringi jooksma ja häält tegema. Ärkasin väsinuna ja terve päev oli veel uimane olla... natukene nagu vati sees. Koju jõudeski ei tahtnud päikese käes olla ja selle lühikese distantsi peale hakkas halb. Praegu pooleldi pikutan voodis. Tänast seisu vaadates tuleb ka homme puhkepäev. Täna lähme õhtul ujuma.
Nädala pärast on juba Eurocup Põlvas. Kui Pühajärvel oli juttu, et pean kõikidel distantsidel osalema, siis hiljem tekkis lootus, et teatevõistluses on ka minuta meeskond olemas. Aga kui vaja, siis ma muidugi osalen. Vahepeal olid jutud, et mõned mehed loobuvad Eurocupil osalemast, sest hooaja võtmes ei anna see punkte, aga Salamaa ajaks väsitaksid nad ennast ära. Ei teagi... Ma loodan, et ikka kõik tublid mehed osalevad ja saame ka kodumaale medalikohti. Minul on väga tõenäoline, et sellek aastaks on poodiumikohtadega ühelpool, aga üllatusi võib alati tulla.
Delfi kutsus ka sportima.
No comments:
Post a Comment