Selle aasta 73. raamat ja ilmselt üks, mis kõige rohkem südamesse puges.
”Ma soovin sulle piisavalt,” sosistas ta mulle kõrva. “Piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikseid rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta.”
”Inimene püüdleb selle poole, et võimalikult vanaks saada, aga kas tead, kõige vanem olla ei ole tore. Elul pole mingit mõtet. Siis mitte, kui kõik teised surnud on.””Kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. Selgeks mõtlemata armastus, millel ei olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi. Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastus.”
Kõige suurem turvatunne on elus see, kui võid oma arvamsue välja öelda, isegi kui see on erinev, ja saad vastuseks üksnes armastuse.”
No comments:
Post a Comment