Must ja punane

1997 aasta kevadel tuli maale üks punane kassipoeg, kellest sai minu kass. Eelmine kass oli talvel saanud autolt löögi ja nii teda enam polnud. Punane kass sai nimeks Riksi-Raksi. Sealt algas minu punaste kasside armastus, mis kestab ja kestab. Aga nagu öeldakse, et kui armastad ühte kassi, siis meeldivad ka kõik teised. Täpselt nii ongi. Riksi oli minuga palju ilusaid aastaid ja nägi enda kõrval mitut teist kassi, kes olid minu õe omad. Ruudi, Riibu, Reemik ja Uttu. Utu kadus mõne aasta eest ja oli õe kassidest kõige kauem. Riksi oli paras kõuts, käis ära, millal tahtis ja kus tahtis, oli vahel kuid kadunud (minu meelest kõige pikemalt isegi pool aastat), vahel kükitas tunde ja tunde puu otsas (kui teine kass oli uued piirid paika seadnud), aga ta oli ikka ja alati minule armas. 

Riksi

8.klass Riksi ja Rossi

Riksi ja Ruudi

Õe kass Ruudi oli must. Pikakarvaga. Leidsin albumist selle pildi, ilmselgelt on see vahepeal olnud kuidagi raamitud ja saanud veidi viga. Ma mäletan, kui need kaks kassi ühes poriloigus käppadega vehkisid ja kukerpalle tegid. Kui praegu seda vana fotot vaadata, siis on Ruudi täitsa isase kassi näoga... 

---

Ja kui Riksit enam ei olnud, siis oli mul maal üks pikakarvaline Tüüp. 

Tüüp... oi need pikad karvad ja kus ta kõik ära käis.

Muhe Uttu

Teistest õe kassidest on mul albumis mõned pildid, aga kuna pärast Ruudit olid nad kõik triibulised, siis mul on natukene raskusi... ei mäleta täpselt, mis aastatel mingi kassike meiega oli. Uttust on juba palju-palju rohkem pilte, sest sel ajal olid juba digikad olemas ja tema nägi ka nutitelefonid ära. 

Maal oli ka imearmas Mirju ja hetkel on tema järglane Trips, kes kahjuks pole minuga harjunud ja jookseb mul kogu aeg eest ära. Mirju oli nii ilus kirju, kolmevärviline. 

Mirju

Noor Trips

---

Aga selle Riksi ja Ruudi jutuga tahtsin jõuda selleni, et nüüd on meil ka punane Draakon ja must Pisike. 

Pisike on tõeline preili ja täitsa tüdruku moodi, pikk karv nõuab hoolt ja ise on ta selline armsake. Kui Riksi ja Ruudi tulid maale pea üheaegselt ja kasvasid-kaklesid koos, siis nüüd oli olukord natukene teine. 

Teise kassi mõte on mul olnud ja oleme seda arutanud ja leidnud, et meil on ühest pätist küll. Lisaks oli minul hirm, et kuidas Draakon sellesse suhtuks. Ma olen talle kodu andnud, ta on meie korterist teinud kodu, ta tunneb end kindlalt ja hästi...

... aga Pisike tuli meie juurde ise. Mõnele asjale universum vastab.

"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..." ("Väike prints" Antoine de Saint-Exupery)

... ja siis ühel õhtul ootab punane kiisu mind aknal, aga tuppa tuleb mitu naist ja üks must karvapall. Draakoni rõõm kadus väga kiiresti. Ma ei ole teda kunagi sellisena näinud ja sellist käitumist ei saa ka talle pahaks panna. Tullakse tema koju, tema territooriumile, teise kassiga. Muidugi oli ta endast väljas, urises, susises, läks peitu.. oli solvunud, vihane, stressis. Sel õhtul oli kell juba üsna palju. must sai enalde pasa ja kõik vajalikud asjad vannituppa, punane sai rahulikult end paremini tunda ja tuli ka ööseks minu juurde tuttu. Hommikul lasin väiksel ringi joosta, Draakon oli kuri, läksin tööle ja varsti oli Kaaslane kodus, et järg üle võtta. Üksi neid ühte ruumi ei jätnud, aga kuna meil on siin avatud elamine, siis vüimalikud variandid olidki vaid vannituba ja esik. 

Pisike kass oli tubli, jõi kassipiima, sõi, käis liivakastis. Ja muidu tõeline aktivist. Aga kaks esimest päeva olid väga rasked. Kõige rohkem Draakonile, aga see lisas ka meile stressi. Kui ma töölt koju tulin, siis selgus, et Draakon on olnud terve aeg magamistoas, polnud ta oma toitu puudutanud, polnud ta liivakastis käinud. Elutuppa ei julgenud tullagi, sisises ja urises. Andsin talle midagi süüa, mida ta kindlasti tahab ja suunasin ta ikka liivakasti, et ta stressist haigeks ei jääks. 

Teisel päeval käis ta vahepeal elutoas, aga kui musta karvapalli nägi, siis ikka siseses ja pani jooksu. Edusammud hakkasid tulema kolmandal päeval. Päeval olid nad mõlemad üksi - Draakon oli peremees ja Pisike oli esikus (tõstsime ta sinna ümber, piisavalt ronimist, sooja ja päeval valge, öösel  pime).  Must läks aina aktiivsemaks ja julgemaks, tahtis väga teada, kes see punane elukas on. Nii hakkas ta vaikselt piire kompama, eriti aga huvitas teda see saba, mis muudkui käis ühele poole ja teisele poole...

Ja nii nad sõbrunema hakkasid. Vahepeal täitsa nuusutasid, kompisid ja siis panid käpaga. Oli ka urinat ja sisinat, aga oli näha, et olukord hakkas leebuma. Üksi neid ei jätnud, ööd olid nad samuti eraldi. Draakon tundis end jälle bossina ja seda ta ju on. Ise kasutasin ma googlit ja uurisin, kuidas neid kiiremini sõbraks teha, vahetasin nende pesasid, aga kui Draakoni juurde vale lõnhaga tekk läks, siis ta susises ka minu peale ja ei läinudki sinna enam. 

Praeguseks on nad kohanenud kaks nädalat ja kuigi me neid veel kahekesi tundideks samadesse ruumidesse ei jäta, siis olukord on väga hea. Nad mängivad, ajavad üksteist taga ja eks sinna käib vahepeal ka natukene liiga suure jõu kasutamine Draakoni poolt. Pisike on veel lihtsalt pisike ja seetõttu ei ole jõud tasakaalus. Aga mina jjulgen küll öelda, et nad on rõõmsad. Vahepeal ajab must punast taga, siis aga vastupidi, asi on täitsa tasakaalus, kui nad liiga ülemeelikuks lähevad, siis tõstan Draakoni ahju otsa või Pisikese esikusse puhkama. Praegu on veel kaks kohta, kuhu must järgi ei saa - köögis on aknalaud liiga kõrgel ja pole ühtegi asja, kuidas sinna saada, ja siis ahju peal olev Draakoni pesa (see peaks veel mitu kuud päris kindel koht olema). Mujale ronib ta järgi, turnib, vahepela kukub, aga siis pusib edasi. Küüned ja hambad on tal teravad ja tugevad. Magama jääb sinna, kus uni tuleb. Kord otsisime teda üle tunni ja ei saanud aru, kuhu ta kadus... ma arvasin, et leidis hiireuru ja puges sinna. Tegelikult oli ka kummutil kõige ülemine sahtel lahti ja sinna me muidugi vaatasime, aga ei vaadanud järgmisse sahtlisse, kuhu ta oli roninud. Leidsime ta siis, kui Teinepool pani video kassihäältega tööle ja kuskilt hakkas piiksumist kostma. Ta ehmatas meid ikka korralikult. 

Sellised lood siis. 

Praegu on ta Pisike ja võib-olla jääbki Pisikeseks.

Niisiis on meil kodus nüüd kaks õnnelikku kassi.

millegi tõttu meeldib talle väga see arvuti... eriti kui saaks käppadega mööda klaverit kõndida.

lemmikkoht pikutamiseks