26122018

Mul oli terve nädalavahetus blogileht lahti, et midagi kirjutada, aga ma ei kirjutanud. Tuli külllühike jõulupostitus ja raamatute oma, mille olin juba varem valmis teinud. Vimased päevad on natukene imelikud olnud, sest ma ei ole mitte midagi lugenud. Avastasin Netflixist tõesti uuesti sarja The Blacklist ja olen seda vaadanud, aga ma ei ole teinud mingeid maratone ehk mul on see endiselt pooleli. Loosipakis oli minu üheks sooviks suur fotoalbum ja seetõttu ma eile ja täna sorteerisin fotosid, panin albumitesse, võtsin täiesti suvakaid fotosid ära, selekteerisin.. proovisin need aastate jagu ritta saada ja vahapeal läksid närvid krussi. Olin jõudnud 2008 aastast 2015 kevadesse, album sai täis, 300 pilti pandud ja siis leidsin kuskilt 10+ fotot, mis olid täiesti vales kohas. Ma ei hakanud seda uuesti lammutama, ma polegi välja mõelnud, mis ma teen.. Kuivõrd mul on ka suuri fotosid, siis mõtlesin teha veel mingi albumi sellistest erilstest piltidest ja inimestest, praegu on mul neid fotosid tahvlil. :) Lisaks oli mul endats muidugi palju pilte... ju tundusid pildid head ja ilusad ja tellisin siis ühets pildistamisest palju erinevaid. Nende seas sorteerisin ja sain parja portsu, millest saavad näiteks õed ja ema valida fotosid, kui tahavad ja mis alles jääb, eks siis näis. Ära muidugi ei viska, sest ilusad pildid ju, aga albumisse ei hakanud panema. Mõned väga suvakad fotosid viskasingi ära ja püüan edaspidi targem olla. Praeguseks ma lasen fotosid teha ka palju vähem, kui on kuskile minek või käik, siis sellest üks foto, mitte 10+. Pulmad on muidugi erand. Praegu tõmbasin fotodele joone alla. Ja edaspidi olen tubli ja kui fotosid tellin, siis kirjutan aastaarvud kohe taha. See nuputamine oli õudne. Mul on endal facebookis alles kaust piltidest, mida kunagi jaganud olen, privaatne, aga seegi ei aidanud mind, küll aga aitas see, et blogger on blogis lisanud pildid salvestanud vanas picasa albumis ja seda ma siis ketrasin ühte pidi ja teist pidi... ja oli ikka fotosid, mis läksid valesse kohta. :) 

Kiisud on vist rõõmsad olnud, et keegi on rohkem kodus. Ikka magavad ja teevad pättusi. Kuusk on (veel) püsti. Kassid said ühe pesa juurde, oli mõeldud Pisikesele, Draakon proovis ära ja jäi rahule. Mis värk sellega on, et kass muudkui kraanikaussi ronib? Miks talle ei meeldi värske vesi tema väikeses kausis? Ja ta on nii kiire, ei jõua vannitoaust kinni tõmmata, kui kassike juba kohal ja hops-hops kraanikausis. Täna tegi väheke vale arvestuse ja maandus hoopis tualettpotis. No juhtub. Pärast seda sai siis minu poolt veel vanni, siis ta küll selle vee üle nii rõõmus ei olnud. Minule tundub Pisike juba nii vana, et võiks ka toortoitu süüa, aga tema üldse ei hooli, pole kindel, kas hakkabki siis sööma.

Minu kohta möödusid pühad üsna trennivaeselt. Nädalavahetusel kõndisin, jõululaupäeval ei teinud midagi, eile kõndisin ja käisime jõusaalis ja täna oli sõbrannadega kohvitamine ja trenniks kõndisin sinna (natukene jäi 5km puudu). Aga eks ka jõulud olid natukene teistmoodi kuivõrd mina olin linnas, me olime linnas. Esmaspäeval võõrustas meil Kaaslase ema, toit oli maitsev, seltskond hea. Käisime ka surnuaias - imeilus ja liigutav. Ja vanaisa juures. Enne kõike seda jõudsin mina ka kirikusse. 

Homme siis tööle ja kui järgmine teisipäev on vaba olnud, siis tuleb hakata Suurt Reedet ootama. 

Hetk enne seda, kui Pisike Draakonit kiusama hakkas.

2018