... kui sind

... saadab kurvameelsus, siis see ei tähenda, et fassaad oleks vale. 

Ma tahaksin väga selle kurvameelsuse jätta sellesse aastasse, aga ma tean, et see ei käi sõrmenipsuga. Ma tean neid positiivseid harjutusi, tänulikkuse õpetusi, mindfullness'i tarkust, aga praktika on aeg-ajalt teooriast raskem. Vahetult enne pühi kirjutasin ühele kursuseõele ja vabandasin, et pole temaga nii pikalt kohtunud, kuigi oleme seda korduvalt planeerinud. Kuupäevadeni me kordagi ei jõudnud, sest pidime jooksvalt vaatama. Ma ei tea, kas me pole kohtunud 1,5 aastat või kaks aastat. Ma püüdsin talle selgitada, et asi ei ole üldse temas, mina lihtsalt.. elan omas mullis ja ei taha suurt midagi teha. Ja selle peale sain arvamuse, aga väljast tundub ju kõik korras. Aga ongi! See osa, millel lased välja paista või mida kuskil jagad, see on ka tõde, see on teinepool minu päevadest või nädalast, aga nende kõrval on see kurvameelsus, mida ma ei arva, et peaks jagama (nõnda palju). Ma ei pea end negatiivseks inimeseks, näen ikka pigem positiivseid külgi, aga vahel on see raske, sest aeg-ajalt tundubki kõik pigem halb. Tegelikult ei ole. Tegelikult on nii palju asju, mis teevad rõõmu (!), aga mõni tõrvatilk on meepotis ja rikub seda mett juba pikalt. Karjäärimuutused võtavad ka aega, eriti kui sa ei tea, mida sa teha tahad või tead, aga seda veel teha ei saa. Õigem oleks näha siis erinevaid võimalusi, neist kinni haarata, aga kui sind saadab kurvameelsus... siis sa alati ei taha. Ma. Ei. Taha. Mul on tihti selliseid päevi, kui ma ei tahagi midagi teha. Ma vaatan, et tööpäev saaks kuidagi õhtusse ja ma käin trennis, sest kui trenn ära jääb, siis on asjalood päris nukrad. Füüsiline koormus teadagi tõstab endorfiilide taset. Samas ei ole mu trennid täis seda rõõmu, mis on varem olnud, aga ehk tuleb see päevgi tagasi. Seda osa ma jagan. Jagan ka seda osa, kui armsad on meie kassikesed ja kuidas nad pättusi teevad. Mainimist väärib ka see, kui imehea Kaaslane mul on. Või need korrad, kui saab kodust välja mindud või sõbrannadega midagi tehtud või mul on tädiminutid või oleme kuskil maal. Tegelikult ei ole neid kordasid üldse nii palju (sest ma ka ei otsi neid, ma tahan kodus olla), aga kui jagada seda osa, siis jääbki selline mulje. Miks peaks tegema endast pilti kurva või mossis näoga, kui on hetki, mis teevad südame rõõmsaks ja soojaks? Ma lihtsalt tahan kodus olla, tahangi lugeda, toimetada, süüa teha, kassidega mängida. Ma ei taha olla inimeste ja rahva keskel. Kui Sõbrants ei oleks ka mu kolleeg, siis kohtuksin ka nende vahvate naistega palju harvem, ja ma olen nii tänulik talle selle eest, et ta olemas on, ta teeb ka tööpäevad rõõmsamaks. Ja ma olen nende sõbrannade eest niii tänulik, et nad on sellisel kujul mu elus olnud viimased 2,5 aastat, et meil on oma õhtusöögid ja raamatuklubi ja niisama vestlused. Ma olen tänulik, et me planeerime oma kohtumisi nii võrd palju ette, et tänu sellele suudan ma selles plaanis püsida ja ennast ettevalmistada. Mul ei ole ärevushäiret või paanikahoogusid, et ma ei tahaks kodust lahkuda, mul on lihtsalt see kurvameelsus, mis mu enda mulli sisse paneb ja teeb kodu kõge paremaks paigaks. Ja kodu ongi kõige parem paik, sest siin on tema ja kassid ja kodusoojus... no ja kohvimasin on ka. Ja selles, et ma kuskile minna ei taha, ei ole mitte keegi teine süüdi. Mul on kahju, et on inimesi, kellele on jäänud mulje, et ma ei taha nende kohtuda, suhelda. Tahan küll, lihtsalt.. mitte praegu. Ja elu ongi praegu rutiinne - kodu-töö-trenn-kodu või kodu-trenn-töö-kodu. Ma olen väga tänulik selle õpetliku aasta eest, ma veel juurdlen selle üle, mida ma olen pidanud õppima, millised õppetunnid läbima ja kuidas see kõik mind aitab, aga selles olen ma kindel, et igale mõõnale järgneb tõus ja pärast igat tormi tuleb lõpuks päike. Ma olen siiralt tänulik, et meil on siin oma kodu ja ahi annab kodusoojust ja küll need ühistu asjadki lahenevad, algus on tehtud. Ma olen tänulik, et meil on leib laual ja kõht täis ja tahan minema pühkida selle mõtte, et finantsiliselt on raske. Raha tuleb ja raha läheb, on raskemaid ja kergemaid aegu. Ma olen siiralt tänulik, et meie ellu tuli see väike kiisupreili, kes teeb nii palju pättusi, kuid on ühtlasi nii armas, hea ja annab tegevust ka Draakonile. Ma olen nii tänulik Draakoni eest, sest ma olen endiselt kindel, et tema valis minu mitte mina tema. Ma olen tänulik selle imelise inimese eest mu kõrval ja juhuslik kohtumine on vist tõesti kõige mittejuhuslikum asi maailmas. Ma olen tänulik, et meil on auto, see sõidab ja et me oleme aru saanud, et tulevikus sõidame mingi muu autoga. Ma olen südamest tänulik meie mõlema perekondade eest, et meil on vanemad, vanavanemad, õed-vennad, et ma saan olla tädi ja ühel päeval olen tädi veel rohkematele lastele. Ma usun, et neid  tädiminuteidki tuleb tulevikus rohkem. Tunnen tänulikkust, et Tema pere näol on mul ka teine perekond. Rõõmustan ja olen tänulik selle aja eest, mille pühendasin lugemisele, isegi, kui hiljem ei pruugi ma vihjeteta teada, millest kõik raamatud rääkisid, siis minu jaoks ongi need mõeldud selleks hetkeks, kui ma loen ja erilised raamatud jäävad alati meelde. Olen tänulik selle aja eest, mille pühendasin spordile ja jään helgimusega meenutama neid palavaid suvehommikuid, kui võtsin tõuksi ja läksin sõitma, sest lõpuks oli päevane kuumus ka minu jaoks natukene liiast. Ja see tõukerattapere, nii vahvad ja toredad inimesed koos, tänan eestvedajaid, et meil ikka need võistlused toimuvad, mis inimesi kokku toovad. Ja need villase sokid, mida ma kanda saan, aitäh-aitäh, need on nii head ja teevad mu varbad soojemaks. Vahepeal laiemalt mõeldes olen ma tänulik, et saan elada vabas Eestis ja rääkida oma emakeelt, aga et meil on ligipääs maailma, kui on soov reisida, uusi kohti avastada. Ja siis kõik need teised pisiasjad ja suuremad asjad, mida võtame nii iseenesestmõistetavana, aga millele peaks mõtlema ja olema südamest tänulik. Ma olen tänulik, et ma meeldin endale, et ma armastan ennast ja et ma valisin teise ukse, teise koha...

Ingli kaardid. Mulle meeldib see sõnum. 2,5 a tagasi tõmbasin 3x järjest selle kaardi... ju ei tahtnud esimesel korral aru saada... täna piisas ühest korrast.