Tuesday, December 31, 2019

Selline sa olid, 2019

kaks tundi enne ühist perekonnanime

Ma olen juba mitu õhtut mõelnud, kuidas ma sellest aastast kirjutaksin. Kokkuvõtlikult oli see lihtsalt elumuutev. Ma tean, et aasta tagasi ootasin ma natukene midagi muud, kui ma sain. Aga kõiki neid emotsioone kogedes, sain aru, et see oli vajalik, see oli see, mis viis mind edasi ja andis uue hingamisega, et võisin maailma vaadata uue pilgu läbi. Kui ma mõtlen tagasi möödunud aasta detsembrile ja visualiseerin end silme ette, siis nüüd ma saan öelda, et see ei ole mina, see ei ole minu pilt ja see ei saa kunagi olema mina. Ma sain sellest ringist välja. See võttis palju pisaraid, see oli oi kui valus.. aga ma olen siin ja praegu, armastan ennast ja enda elu, enda abikaasat, lähedasi, kassikesi ja ma tean, mida ma uuel aastal tahan ja kuidas ma seda saan. 

Jaanuar. Ma käisin arsti juures rohkem kui möödunud aastatel kokku. Olin väga lootusrikkas. Nii väga tahtsin, et meie pere kasvaks. Emotsionaalselt olin ma paigast aru. Ei olnud hommikut, kui ma tahtsin minna tööle. Ma ei osanud selle stressiga toime tulla, ma ei tahtnudki. Olin oma mullis ja ootasin.. ootasin. Ma jäin haiguslehele ja sain kodus olla. Ma sain lõpuks magada. Magasin öösel ja magasin päeval, uni nagu ei saanudki otsa. Mõned kuud varem olime paika pannud, et kevadel hakkame kandma sama perekonnanime ja aasta alguses viisime avalduse ära. Oli veel midagi, mida oodata. 
Veebruar. Käisin Tallinnas, et osta endale valge kleit, selline, milles mina end hästi tunnen... kuigi sel hetkel oli mu keha paistes. Saime rõõmusõnumi, et üks täpike kasvabki minu sees. Ja mõned nädalad hiljem enam ei kasvanud. Ma olen need tunded vabaks lasknud, mis mind valdasid, aga ma tean, et mu maailm varises kokku. Sellise variandiga ma ei olnud arvestanud, sellele mõelnudki. Mul oli nii palju küsimusi, aga ei ühtegi vastust. Päev hiljem pidin tööle minema... ja see oli minu jaoks nii õudne. Mõned nädalad tagasi (detsembri alguses) oli mul öö, kui ma ei saanud magada. Ma olin nii tänulik, et see pole enam minu igapäev. Ma lihtsalt ei maganud, mind valitses stress ja ärevus, rahutu uni, muremõtted, kurvameelsus... Istusin ühes augus ja ei teadnud, mida teha. Kui tööle läksin, siis hakkasin nii liikuma, et ühe otsa käisin vähemalt jala (vahel kaks), bussipiletit osta ei soovinud. Hakkasin ka jälle trennides käima. Uurisin, kuidas ma oma und parandada, sest sain aru, kui ma öösel ei maga, siis ei ole mul päeval oodata muutusi, ma olen liiga kurnatud. Unerohud ei olnud variant, melatoniini olin juba pikalt võtnud, aga ei mingit tulemust... Sõbranna soovitas uneteed (neid on erinevaid), lisaks tellisin endale veel B3 ja Htp-5. Lisaks meditatsioonid, mida tegin vabal ajal, enne uinumist... 
Märts. Ma sain öösel magada. Ma liikusin pea igapäev vähemalt 5km, käisin hommikuti trennis vastavalt Abikaasa töögraafikule. Valisime enda päevaks välja sõrmused ja broneerisime hilisemaks minipuhkuse. Ma jätkasin meditatsioonidega kuni ühel hetkel jõudsin ühe meetodini, mis mind kõnetas. Hakkasin selle kohta rohkem uurima ja olin rõõmus, sest see aitas. Läksin uuesti arstile, ta oli mind tagasi kutsunud. 
Aprill. Imeliselt soe kevad tuli aprilli keskpaigast. Pidasin väga väikeselt enda kolmekümnedat sünnipäeva, päev enne käisin tõuksimas 29km. Ma olin leidnud uue hingamise. Ja olin pikalt lugenud erinevaid eneseabi raamatuid, aga varasemalt ei olnud mul meetodit, kuidas need muudatused endasse viia, olin selle leidnud. Ma magasin ka ilma tee või rohuta. Ma läksin hommikul täitsa okeilt tööle. Ma abiellusin! Meil oli imeiluspäev kahekesi, see soe päike ja ehedad emotsioonid, oh, ta on mul imeline. Viisin sisse avalduse, et saada uued dokumendid.
Mai. Toimusid uued protseduurid. Ma olin teel paranemisse, aga ma polnud kohal. Mul polnud veel aimugi, kui palju on lahendamata. Ma sain testile triibud, kuid veretestis oli hormoon liiga madal ning sain siis päevad, kui arvasin, et jooksen lihtsalt verest tühjaks. Käisime spaas puhkamas, oli taaskord imeline ilm (ja järgmine päev sadas vihma), algas tõukerattahooaeg, mis oli nii raske. Pärnu lennujaam ja see tohutu vastutuul ja ise lahmasin verd... 3 ringi tegin rahulikku sõitu, siis sain aru, et võimalus saada 3. koht ja andsin endast parima. Käisin loengut andmas ja mind kutsuti ka uueks aastaks. Tüdrukutega käisime Maijooksul ja veetsime toreda nädalavahetuse Tallinnas. Kuu lõpuks oli mul kaal tõusnud 8kg. Kas jaanuari ravimite järemõju? või aprilli ja mai omade? Lihtsalt ikkagi stress? Ma liikusin 5km igapäevaselt, tegin trenni, sõitsin tõuksiga.. aga see kaal kasvas. 
Juuni. Hakkasin märkama oma edusamme. Kuidas ma olen rõõmsam, kuidas ma päriselt magan, kuidas tööl käia on okei. Avastasin uut maailma. Sain aru, mida kõike ma saan ise teha, et seda muuta. Sain teada enda puusavalu põhjuse ja likvideerisin selle. See oli nii hea tunne. Tõukerattahooaeg jätkus Pärlijõel. Kaal oli 10kg rohkem kui aprilli alguses ja tõuksimine oli kõike muud kui lihtne. Pisike läks opile. Puhkus. Veetsin väga palju arvutis, sest kuulasin koolitusi ja webinare. Tartusse tuli rattaringlus ja hakkasin võimalusel rattaga tööl käima, nii jätkasin detsembri puhkuseni.
Juuli. Kuu algas tööalaste suvepäevadega, kui kallas vaid vihma ja midagi erakordset meelde ei jäänudki. Tööl oli korralik puhkuste laine. Tõuksidega sõitsime Pühajärvel. Abikaasa sai aasta vanemaks.
August. Algas motivatsiooniüritusega, kaks päeva sai end koolitada ja samas puhata, tööl ei olnud. Sõbrantsil oli aeg koju jääda, et võiks varsti ühe uue inimese siia ilma tuua. Nii suur igatsus oli tema järele, kuigi tema asendaja oli juba siis supertore. Toimus traditsiooniline Salamaa tõuks ja esimest korda osalesin ma lühikesel distantsil. Lisaks käisin veel Ööjooksul.Korraks kibutas mind mingi viirus, mis aladas paariks päevaks kehakaalu... aga olin ikka samas punktis. 
September. Puhkasime veel ühe nädala. Läksin silmaarsile ja prillipoodi, sest oli aeg endale silinderklaasiga prillid saada. Poolest kuus läksid ilmad nii külmaks, et tõuks jäi kuuri... Käisin taas jõusaalis ja tegin kava järgi trenni. Tahtsin nendest üleliigsetest kilodest lahti saada... (tahan siiani). Ühe nädalavahetuse veetsin koolituse. Samal ajal sündis Sõbrantsil imearmas poeg.
Oktoober. Draakonil sai jälle aasta täis meie kodus :) ja sõi pasteedikooki. Mina sain endale prillid. Lahkus meie armas naabrimees Karlovast, kes remodniga aitas ja käisime tema ärasaatmisel (ikka on kurb ja silmad märjad..). Teiste toredate tõukeratturitega võtsime osa Sõprade Sõidult ja sõitsime kaasa pikima distantsi, saime ka vihma. Kuivõrd kokku tuli vaid 95km, siis pidin ise lisa tegema, et ikka 101km kokku tuleks nagu oli reklaamitud. Kuu alguses oli ka tõukeratta liiduga hooaja lõpetamine. Sel korral ei tulnud loosiratas meie perre. Esimese piparkoogitaigna tegin 20.10. Avastasime kassidel kirbud ja algas kogu see trall.
November. Jätkasin piparkoogitaignaga ja võtsin julguse kokku ja pakkusin seda ka müügiks. Tegemist jagus nüüd jõuludeni välja. Läksin poodi ja ostsin pesukausi, et teha korraga 8kg. Jätkasin erinevate kursustega, kohtasin nii palju vahvaid inimesi, õppisin ise, lugesin raaamatuid. Sain tööpakkumise. Kuu keskel lahkus ootamatult meie naabrimehe hing. Oli temagi noor... Tegime korraliku kuurikoristuse ja nüüd on seda hea vaadata.
Detsember. Trennis pole ma juba nädalaid käinud. Lisakilod on seotud kuidagi enesearmastuse õppetunniga, aga mingi tuum on veel kätte saamata. Tegelen sellega. Tervis on trikitanud vist kaks nädalat (ja aasta viimases kvartalis rohkem kui kõik eelmised aastad kokku). Ma ei mäletaks, et mul oleks varem olnud silmapõletikku või põskkoopapõletikku. Mis sõnum veel kättesaamata on? Loen raamatuid. Puhkan. Võtan aega endale. Tegin veel piparkoogitaigent, millele lisasin palju armastust. Võtsin vastu uue väljakutse. Planeeri(si)n aastat 2020. Olen tänulik. 


Ma olen tänulik...

... et ma hoolitsen enda tervise eest. Jaa. Self-care on minu jaoks hoopis uue tähendusega. Ma oskan puhata. Ma julgen puhata . Ma ütlen ei. See kõik teeb tervisele head.
... et ma teen tervisesporti enda rõõmuks. Jaa. Eks ikka võistlustuhinat oli ka... aga see tunne on oluline.
... et ma armastan ja austan ennast, vaadates end peeglist mõtlen, et olen ilus ja hea, seest ja väljast. Oli selliseid päevi, kui ma seda ei näinud. Sellest olen möödas. Aga olen arusaanud, et enesearmastus on palju sügavam teema, kui alguses paistab... kõnnin sellel teel.
... et meil on kodus kaks kassi, kes toovad palju rõõmu. Ojaa. Meil oli ka keerulisemaid aegu (kui Pisike opil käis ja vesti sai, siis Draakon oli segaduses ja tegi läbi kõik kohanemiseks vajalikud etapid, mis olid ka november 2018, kui Pisike vestist lahti sai, siis jälle uuesti... aga nüüd on sellest juba kuid möödas ja nad on omavahel väikesed rõõmupallikese).
... et mul on Kaaslane, kellega meil on ühised tulevikuvaated, plaanid ja visioonid. Jaa. Ja see on nii hea.
... et ma loen vaid neid raamatuid, mida ma tõesti tahan lugeda. Ma ei ole kirja pannud, mis raamatud ma olen pooleli jätnud, aga mõned on ikka olnud. Küll aga olen lugenud ka palju muud kui ilukirjandust, sellest ehk täpsemalt raamatu postituses (raamatute nimekiri on selles postituses
... et ma toitun nii, et see teeb organismile ja kehale pai. Talvel ja kevadel olin pikalt intervallpaastul ja see oli imeline. Suvel läks midagi paigast ära, aga kui töörütmis olla, siis olen üldiselt 16:8 (esimene toidukord kella 12 paiku) ja see on superhea. Kevadel töötas ka super hästi (kui jaanuaris oli ravimitega kaal kasvanud), aga praeguseid lisakilosid ei oska seletada.. ja pole paika saanud. Toitun ikka kenasti, tarbin vahepeal ka jahutooteid ja söön magusat, aga täiesti norm kogustes, et sotti saada, siis jätsin välja ka piimatooted (va kohvikoor, vahel harva juust), aga ei midagi... Nii et siin on miskit sügavamat. 
... et ma naudin värsket õhtu, jalutuskäike väljas igal aastaajal. Naudin, aga sügisel olen väga vähe jalutanud. Järsku tuli nii suur soov võimalikult kiiresti koju saada.
... et ma/me käime mõnel matkarajal. Käisime! Mina hüppasin laukasse ujuma ka.
... et me käime mere ääres. Käisime Pärnus ja Võsul. Merre ujuma ei jõudnud. 
... et me vahetame välja oma sõiduvahendi. Tehtud! Juba 10 kuud sõidame KIA ceed'iga. Nii mugav ja hea. Uut tõuksi ei ole ostnud. 
... et me võtame remondiplaanina ette köök-elutoa. Natukene võtsime, aga siis plaanid muutusid.
... et ma käin kuskil kontserdil või teatris, olen ka selles suhtes natukene kultuurne. Teatris ei käinud, polnud ka huvi. Käisime Termikat vabas õhus kuulamas (õhtu läks nii jahedaks). 
... et ma julgen öelda "ei" (ja ütlen ka), kui see on see, mida ma mõtlen, olen selles suhtes isekas ja mõtlen enne enda peale. Olen teinud korralikud edusammud ja jätkan. 
... et ma julgen öelda "jah". Vahepeal on ikka hirmus, aga jah. 
... et ma teen esimesed sammud, et olla raha targem,  tutvuda invsteerimismaailmaga. Lugesin raamatuid, tegin LHVsse konto, et sealt alustada... ja siis tulid tähtsamad asjad vahele. Aasta algus (ok terve esimene poolaasta) oli selline, et ega raha üle ei jäänud... apteegis käik pole alati just kõige soodsam + erinevad asjad KÜ-s, mida tegime. Aga olen üsna palju tegelenud oma rahablokkidega ja saanud sealt raha liikuma, olen oma suhtumist ja mõtteid muutunud ja tean, kuidas edasi minna. 
... et ma tegelen endaga, ma puhkan, kui on vaja, ma teen asju, mis on hingele, ma võtan enda jaoks aega, ma kuulan muusikat, mis teeb pai, ma naudin hetki. Suurepärane, tegin, teen ja jätkan. 
... et ma proovin meditatsiooni. Nagu eespool kirjutasin, siis aasta alguses tegelesin sellega aktiivselt. Niimoodi istudes ma mediteerimiseni ei jõudnud, väga ebamugav asend oli... ja mõte läks rändama Siis jõudsin juhendatud meditatsioonini ja kõik õnnestus juba paremini. Mul oli sellest kindlasti palju abi, aga siis jõudsin teise meetodini. Aga seda hetke võtan ma ikka, vaatan ka enda sisse ja walkmanis on mõni meditatsioon ikka salvestatud, mida kuulata. Ma lihtsalt teen seda voodis pikali olles. 
... et ma ostan midagi vaid siis, kui seda on tõesti vaja (eelkõige riiete kohta). Ma usun, et aasta alguses läks mul sellega väga hästi, sest mainisin seda ka oma kulude postituses (viimased kuud on tegemata.. tegelen) ja tahaksin öelda, et jätkasin selles vaimus. Samas ma usun, et mõni asi ikka tekkis, mis ei olnud päriselt vaja. Praegu on riietega selline lugu, et oleks vaja midagi :) mis seljas hästi istub. Aga pole tegelenud. Taaskasutus on ikka minu vaateväljas.
... et ma käin vähemalt kord kuus kirikus. Ei käinud. Olid nädalad, kui oli pikalt periood miks. Samas, minu jaoks ei vähenda see minu usku, et on keegi kõrgem ja võimsam, kes kuuleb ja näeb. Ma lihtsalt olen suhelnud temaga teistmoodi. 
... et ma hoian sidet sõpradega, igaüks on erinev ja on rõõm, kui sa jätkta sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. On inimesi, kellega ma ei ole väga suhelnud. Vahepeal ei tahtnud (aru anda) või sai minu suhtlemisvajadus teisiti täis. Ja praegu, kui minu maailmapilt on muutunud, siis ikka mõtlen, kui palju ma kellelegi sellest pajatan... 
... et ma oskan olla tänulik. Olen. 
... et ma täidan igapäevaselt oma kalendrit, kulude tableti, trennide tabelit ja päevaraamatut. Kuludetabel üldiselt hästi, vahel võisid ununeda maksed, mis said sularahas tehtud. Ja vahel ei saanud enda märgetest enam aru. Kalender on minu suur abimees ja trenne kirjutasin, kui trennis käisin. Päevaraamat (st tänulikkuse päevik)... püüan paremini. Vahepeal tuleb nii kiiresti uni, et jääb täitmata (ja nii mitmeid päevi ja nädalaid järjest). 
... et ma teen oma tööd hästi ja et kui tööpäev on läbi, siis on see läbi ja jääb selja taha. Jah, sain sellega korda. Otsisin ka muutust, aga kevadel polnud käes see hetk. Näis, mis toob aasta 2020.
... et ma säästan raha vastavalt võimetele. Jah, kuigi vahepeal on sealt raha ka kulunud. 
... et ma/me käime kuskil välismaal või avastasme Eestis mõne ilusa paiga. Välismaale ei jõudnud, aga varsti lähme :) Eestis sõitsime looduses ringi ja nägime ilusaid kohtasid. 
... et me naudime koos mõnda päikeseloojangut. Ja, nägime ikka ... loodan, et nautisime ka  :) 
... et ma loobun ebavajalikust (on selleks siis asjad või tunded või mõtted või midagi muud..) Väiksed sammud viivad suurte muutusteni. Jaapani korrastuskunst oli väga hea raamat ja andis inspiratsiooni, NPA on mõttemaailma muutnud. Edeneb. 
... et ma magan öösel piisavalt. Nii hea tunne, kui sai une korda. Ma olin täiesti kindel, et kirjutasin siia, et magan öösel vähemalt 8h.. sest kust mul muidu see 8h on? Aga ju siis mõtlesin seda vaid oma peas. Küll aga on see 8h mul nii kõvasti sisse juurdunud, et ma ei ole seda (veel) ümber pööranud, usun, et 7h on täiesti piisav ja see annab mulle juurde 1h, et tegeleda millegi muuda. Pimedatel talveõhtudel väga oluline. Tegelen sellega. Aga tõsiselt - hea on öösel magada. 
... et ma hoian lähedasi. Jaa. 
... et ma hoian ennast. Jaa.

... teadmise eest, et kui üks uks sulgub, siis sellepärast, et teine avaneb. Nii on.


värvin huuli. igapäevaselt. ja kodus olles. sest mulle meeldib nii.
ja naeratusega vaatan abielusõrmust. :) 


ja selline perepilt täna pärastlõunast... Kiisud ei teinud koostööd :D
ja kui ma seda praegu (17:49 kirjutan), siis kiisud magavad voodis tekkide keskel. 


2010-2019

2010 - Käisin kurgumandlite operatsioonil. Käisin Rootsis.


2011 - Alustasin töötamist erialaselt.


2012 - Lõpetasin kõrgkooli. Sain juhiload. Alustasin tööd praeguses töökohas.


2013 - Ostsin esimese auto. Käisin teisel päikesereisil - Rhodosel. Käisin Rootsis. Käisin tööga seoses Oslos.



2014 - Käisin Londonis. Ostsin teise auto, müüsin esimese. Lõpetasin haigls töötamise. Avastasin tõukerattaspordi, ostsin esimese tõuksi. Jooksin poolmaratoni, osalesin Pekist Priiks Tartu üritusel (sh kaotasin huvi jooksmise vastu).


2015 - Hakkasin uuesti raamatuid lugema. Käisin Washingtonis. Käisin Türgis.



2016 - Üks eluetapp lõppes. Elasin omapäi. Draakon leidis kodu (ja mina leidsin Draakoni). Minu ellu tuli Kaaslane.


2017 - Käisin Londonis. Käisin Vilniuses. Ostsin korteri. Algas kooselu. Sõpradega käisime Soomes.


2018 - Olin esimest korda töölt haiguslehel (ja teist korda ka). Meie ellu tuli Pisike.


2019 - Abiellusin. Sain prillid.

Raamatud 2019


Raamatute osas oli mul lugeda vaid neid raamatuid, mida mina tahan lugeda. Ja nädalas üks raamat. Keskmiselt tuli siis nädalas kaks raamatut (aastas kokku 107), aga kui vaadata raamatute taga kuupäevi, siis saab kenasti aru, et vahepeal oli hoog sees ja vahepeal olid teised toimetused, teised prioriteedid.
Sel aastal ei ole mul iga raamatu kohta midagi öelda. Ma ei hakka sellele ka aega kulutama, et otsima hakata... teised prioriteedid.
Lugesin erinevaid raamatuid. Mõne üksiku jätsin pooleli (näiteks "Jooksjaks sündinud", mis kohe üldse ei köitnud), mõne pidin tagastama enne, kui jõudsin selleni (ja laenutan ehk uuesti). Kuigi põhiliselt loen ilukirjandust (põnevikud, romantika, romaanid, tõsielul põhinev, noortekad, kaks lasteraamatut.), siis sel aastal lugesin ka inglitest, alateadvusest, natukene rahast-investeerimisest, sellest, mis inimesed tegelikult haigeks teeb, enesearengust, kuidas märgata väikseid märke, kuidas toimib külgetõmbeseadus, kuidas muuta enda mõttemustreid, kuidas olla kohal... ehk täpselt sellest, mis mind huvitab.
Ja täpselt seda ma ka jätkan. Loen seda, mida mina tahan.

Mida ma soovitaksin ilukirjandusest? Minu lemmiksari on ikka veel "Seitse õde" ja väga ootan järgmist raamatut - soovitan alustada selle esimesest osast ja siis jõuab ka raamatuni "Kuuõde" (Lucinda Riley), mida mina lugesin aprillis. "Mesilaste ajalugu" (Maja Lunde) oli minu jaoks samuti väga köitev ja soovitan. Ning "taevas kuulus meile" ajal poetasin kindlasti mõne pisara. Ja sarnaselt Ove raamatule meeldis mulle väga "Britt-Marie oli siin" (Fredrik Backman), kuigi ka sama autori teine raamat (tegelikult peaks vanaema raamatut enne lugema) "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli vahva, siis Britt-Marie läks mulle rohkem südamesse. Põnevike vallas soovitan alustada Robert Bryndza sarjast ja siis jõuab ka järgmiste raamatuteni: "Viimne hingetõmme" ja "Külm veri". Eesti autoritest lugesin kõige rohkem Katrin Pautsi raamatuid ja ilmselt loen veel. Väga südamesse läks Tomi ja Anni Rahula loost rääkiv raamat "Lapse saamise lugu". Kodu soovitan koristada vastavalt "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi" (Marie Kondo) raamatule. Ja lugesin kaks lasteraamatut, mis olid väga südamlikud ("Lumeõde"  (Maja Lunde ehk "Mesilaste ajalugu autor" ja "Piparkoogilugu" (Piret Veigel)) :)

 Ja inglid.. inglitest soovitan kõigil lugeda. :)

  1. "Mina enne sind" Jojo Myes; 408lk; 04.01.2019
  2. "Täheselge, lumivalge" Joel Haahtela; 344lk; 08.01.2019 
  3. "Ainult koos õega" Celeste Jones, Kristina Jones ja Juliana Buhring; 400lk; 12.01.2019
  4. "Kalendritüdruk: mai, juuni" Audrey Carlan; 287lk; 13.01.2019
  5. "Kalendritüdruk: juuli, august" Audrey Carlan; 272lk; 15.01.2019
  6. "Pärast sind" Jojo Myes; 350lk; 19.01.2019
  7. "Asjadest lahti laskmise kunst" Kaisa Lattu; 128lk; 19.01.2019
  8. "Kasvuhoonelill" Lucinda Riley; 512lk;  21.01.2019
  9. "Tüdruk kaljunukil" Lucinda Riley; 440lk; 23.01.2019
  10. "7x7" Vahur Kersna; 285lk; 24.01.2019 (raamatuklubi)
  11. "Ela hetkes, stressa vähem" Mats Billmark, Susan Billmark;  208lk; 25.01.2019
  12. "Puhtaks saamine on räpane töö" Juno Dawson; 408lk; 26.01.2019
  13. "Siin ja praegu: kohaloleku harjutused" Eckhart Tolle; 118lk; 27.01.2019
  14. "Mälestuste talletaja tütar" Kim Edwards; 392lk; 29.01.2019
  15. "Loojangute värvid" Nora Roberts; 416lk; 30.01.2019
  16. "Siidikaupmehe tütar" Dinah Jefferies; 408lk; 02.02.2019
  17. "Rikkaks saamise õpik" Jaak Roosaare; 416lk; 03.02.2019
  18. "Sinu vale" Jane Lythell; 304lk; 05.02.2019
  19. "Õmblejanna madriidist" Maria Duenas; 602lk; 07.02.2019
  20. "Kalendritüdruk: september, oktoober" Audrey Carlan; 272lk; 08.02.2019
  21. "Jaapani armuke" Isabel Allende; 304lk; 12.02.2019
  22. "Kõige tähtsam on armastus" Emily Giffin; 400lk; 17.02.2019
  23. "Küsi ja sulle antakse" Triin Katariina Tammert; 176lk; 20.02.2019
  24. "Tule meie juurde. Lapse saamise lugu" Anni ja Tomi Rahula (vestles ja kirjutas Piret kooli); 224lk; 21.02.2019
  25. "Ööõde" Jennifer McMahon; 328lk; 23.02.2019
  26. "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" Mihkel Raud; 400lk; 26.02.2019
  27. "Viimne hingetõmme" Robert Bryndza; 367lk; 03.03.2019
  28. "Tee mehe südamesse" Margus Vaher; 160lk; 05.03.2019
  29. "Unenägude järv" Kim Edwards; 368lk; 09.03.2019
  30. "Kuidas leida armastust raamatupoes" Veronica Henry; 320lk; 13.03.2019 ?
  31. "Ikka mina" Jojo Moyes; 428lk; 16.03.2019
  32. "P.S. Ma armastan sind ikka veel" Jenny Han; 304lk; 21.03.2019
  33. "Usu mind" Amanda Doyle; 145lk; 28.03.2019 - sest tellisin vale "Usu mind" raamatu :D 
  34. "Hea ment" Rauno Võsaste; 280lk; 02.04.2019
  35. "Kalendritüdruk: november, detsember"Audrey Carlan; 304lk;  09.04.2019?
  36. "Meie väike saladus" Roz Nay; 240lk; 13.04.2109
  37. "Kuuõde" Lucinda Riley; 544lk; 16.04.2019
  38. "Aasta mil ma haihtusin" Kate Moretti; 312lk; 26.04.2019
  39. "Ära sule silmi" Holly Seddon; 352lk; 28.04.2019
  40. "Paarismäng" Mart Kadastik, Katariina Tammert; 312lk; 05.05.2019
  41. "Annabelle" Lina Bengtsdotter; 352lk; 07.05.2019
  42. "Peidetud lugu" Valentina Nazarova; 343lk; 10.05.2019
  43. "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi" Marie Kondo; 214lk; 16.05.2019
  44. "100 nippi kuidas suhet hoida" Kirsti Timmer; 192lk; 16.05.2019
  45. "Suletud uste taga" B. A. Paris; 272lk; 19.05.2019 (teine lugemine))- raamatuklubi)
  46. "Mees 2. Minu kari." Jasper Parve; 189lk; 22.05.2019
  47. "Usu mind" J. P. Delaney; 328lk; 22.05.2019
  48. "Väike Prantsuse külalismaja tagasitulek" Helen Pollard; 380lk; 01.06.2019
  49. "Täiesti tavaline perekond" Mattias Edvardsson; 370lk; 02.06.2019
  50. "Külm veri" Robert Bryndza; 366lk; 09.06.2019
  51. "Tervenda oma keha" Louise L. Hay; 109lk; 15.06.2019
  52. "Kõik on hästi" Louise L. Hay & Mona Lisa Schulz; 201lk; 16.06.2019
  53. "Truudusetud" Andreas Norman; 288lk; 20.06.2019
  54. "Armastuse varjatud saladused" Tiina Tiitus; 192lk; 26.06.2019
  55. "Britt-Marie oli siin" Fredrik Backman; 288lk; 29.06.2019
  56. "Ema saladus" Michael Robotham; 376lk; 30.06.2019
  57. "Emaarmastus" Anatoli Nekrassov; 164lk; 02.07.2019
  58. "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" Jonas Jonasson; 312lk; 12.07.2019
  59. "Elu valedes" Sharon Sala; 288lk; 14.07.2019
  60. "Väikesed tulukesed" Jamie McGuire; 384lk; 20.07.2019
  61. "Ekraani taga" Carolin Kuuskmäe; 320lk; 25.07.2019
  62. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" Fredrik Backman; 348lk; 27.07.2019
  63. "Kuidas hoida armastust" Kärt Kase; 240lk; 28.07.2019
  64. "Küsimärk on pool südant" Sofia Lundberg; 354lk; 02.08.2019
  65. "Valguslapse ema päevik"Adeline V. Amaryllis; 376lk; 11.08.2019
  66. "3096 päeva" Natascha Kampusch; 248lk; 18.08.2019
  67. "Inglite saadetud tähenduslikud unenäod" Doreen Virtue & Melissa Virtue; 139lk; 22.08.2019
  68. "Väärt mees" Curtis Sittenfeld; 496lk; 25.08.2019
  69. "Painav söögiisu - mida mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?" Doreen Virtue; 343lk; 31.08.2019
  70. "Mesilaste ajalugu" Maja Lunde; 464lk; 01.09.2019
  71. "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik" Katrin Pauts; 312lk; 05.09.2019
  72. "Roosi märgi all" Reeli Reinaus; 376lk; 09.09.2019
  73. "Palmik" Laetitia Colombani; 200lk; 14.09.2019
  74. "Ichigo ichie" Héctor García, Francesc Miralless; 144lk; 21.09.2019
  75. "Jooks elu eest" Rachel Ann Cullen; 352lk; 22.09.2019
  76. "Ellujäämise õpetus I" Luule Viilma; 220lk; 26.09.2019
  77. "Ikigai" Héctor García, Francesc Miralles; 168lk; 27.09.2019
  78. "Leia oma ikigai" Héctor García, Francesc Miralles; 208lk; 29.09.2019
  79. "Imeline aed" Sarah Addison Allen; 219lk; 04.10.2019
  80. "Tulekandja. Muhumaa põnevik" Katrin Pauts; 263lk; 06.10.2019
  81. "Hull hobune. Hiiumaa põnevik" Katrin Pauts; 231lk; 11.10.2019
  82. "Kõik on väljamõeldav" Marie Forleo; 376lk; 17.10.2019
  83. "Ingliteraapia käsiraamat" Doreen Virtue; 192lk; 20.10.2019
  84. "Ennustus" Agneta Pleijel; 224lk; 25.10.2019
  85. "Muusa" Jessie Burton; 344lk; 02.11.2019
  86. "Seitse sünkroonsuse saladust" Trish MacGregor ja Rob MacGregror; 240lk; 08.11.2019
  87. "Minu Iisrael: kuidas tõlkida sabatit" Margit Prantsus; 279lk; 09.11.2019
  88. "Kuidas minust sai jooksja" Alexandra Heminsley; 264lk; 15.11.2019
  89. "Lootuse sõnum inglitelt" Lorna Byrne; 150lk; 19.11.2019
  90. "Armastus taevast" Lorna Byrne; 145lk; 21.11.2109
  91. "Rändava kassi kroonikad" Arikawa Hiro; 24lk; 23.11.2019
  92. "Armastuskiri" Lucina Riley; 480lk; 23.11.2019
  93. "Inglid minu juustes" Lorna Byrne; 312lk; 30.11.2019
  94. "Inglid minu sõrmeotstel" Lorna Byrne; 344lk; 06.12.2019
  95. "Kui ma taevast kukkusin" Juliane Koepcke; 223lk; 07.12.2019
  96. "Piparkoogilugu" Piret Veigel; 32lk; 08.12.2019
  97. "Raamatukaupmehe päevik" Shaun Bythell; 315lk; 15.12.2019
  98. "Jumalik maatriks" Gregg Braden; 240lk; 17.12.2019
  99. "Taevatrepp" Lorna Byrne; 286lk; 18.12.2019
  100. "Õed - üks, kaks, kolm" Nancy Star; 312lk; 21.12.2019
  101. "Kuidas ennast tervendada, kui keegi teine ei suuda sind aidata" Amy B. Scher; 288lk; 22.12.2019
  102. "Lumeõde" Maja Lunde; 192lk; 23.12.2019
  103. "Taevas kuulub meile" Luke Allnutt; 265; 24.12.2019
  104. "Kesköö - üksildane paik" Barbara Erskin; 463; 26.12.2019
  105. "Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris." Heilika Pikkov; 28.12.2019
  106. "Öömees" Katrin Pauts; 264lk; 29.12.2019
  107. "Kolm päeva kadunud" Kimberly Belle; 312lk; 30.12.2019 


Ja laul, mis toob mulle alati rahu

Sunday, December 29, 2019

29122019

Kui pühad läbi, siis oli plaan teha koduseid toimetusi. Puhata ka, aga ikka sorteerida ja oobuda ebavajalikust. Läks aga veidi teisiti ja uued viirused murdsid voodisse. Vahepeal oli ka palavik ja tohutu peavalu, sain sain aru, et on ilmselt viiruslik silmapõletik, siis tahtis nohu tagasi hiilida ja kurk andis endast jälle märku. Uh, oli aeg maha võtta ja teki alla pugeda. Kui ise seda ei oska, siis küll keha suunab. Olen maganud pikad ööuned ja nädalavahtusel üle poole ajast olnud voodis - kui enesetunne parem, siis veidi ikka toimetanud ka. Täna pole palavikku olnud, silmavalged pole enam väga punased, hingamine vaba ja valutu. Olen lugenud raamatuid ja vähemalt ühe tahaks veel läbi jõuda... aga samal ajal tahaksin ka mõned muud asjad ära teha. Oli plaan aastamärkmik ära täita, aga pole selleni veel jõudnud, seda päris möödaminnes ei tee. 
Pühad möödusid rahulikult. Mulle meenutas täpselt 2006 aasta jõule Rootsis, kui lund ei olnud ja sadas vihma.. kõik oli selline värvitu. Enne seda olid lumeta jõulud pigem harv nähtus minu eluaja jooksul (või ma lihtsalt ei mäleta), aga nüüd üsna tavaline ja see ei häiri mind. 
Draakoniga sai arstil käidud. Ta laulis terve autosõidu ja oli üsna ärev. Kuna ma üksi läksin, siis ei saanud teda väga rahustada ka. Samas kliinikus ei teinud ta ühtegi piiksu. Vaatas oma suurte silmadega ringi. Võtsime puuril pealmise osa ära, nii jäi ta justkui turvalisele pinnale, aga ei pidanud teda süstimispuuri panema. Mina tegin pai ja tema sai kenasti kaks süsti ära. Väga tubli kiisu oli. Näitasin ka karvadetakohti tagumistel käppadel, no igaks juhuks, et ega kassihaigus pole (kuigi meil kodus mingeid laike pole), aga kõik oli korras... tal lihtsalt polnud seal karvu. Ja kaal oli 4,15kg ehk nende sõnul täpselt sama, mis aasta tagasi. Tubli kass! Varsti siis teisega minek, temaga teine probeem - ei püsi puuris, kuigi kodus olles käib seal magamas. Kui mul esmaspäeval oli vaja Draakon puuri saata, siis mis arvate, kes puuris oli ja sealt kohe üldse välja ei tulnud? Kriimustas mu käed ära, aga oli visalt puuris, keerasin siis puuri põrandaga risti, et gravitatsioon võiks ju mõjuda.. aga sellele kassile ei mõjunud. Sain siis veel kriime ja lõpuks ta puurist ära. Draakon puurist nii vaimustuses muidugi polnud. 

nädal tagasi oli mul filmiõhtu

eilsed nautlejad

Saturday, December 28, 2019

September, oktoober, november 2019

Otsisin endale põhjaks eelmist postitust ja sain aru, et viimane oli septembris, kui võtsin kokku augusti ja juuli. Nüüd siis aasta lõpp ja järgmiste kuude aeg. Loodan, et detsembrini jõuan enne kui 2020 aasta läbi saab. :) 
Septembris kirjutasin ka, et mul läks vahepeal kõik sassi. Tegin endale tabeli kõrvale märkmeid ning neid tehes oli kõik loogiline... nädalapäevad hiljem ei saanud enam midagi aru. Ma arvan, et september võib nendest kuudest eriti vussis olla :) Edasi läks juba paremaks. Suures plaanis ei ole midagi muutunud - põhipalk ja majandamine vastavalt sellele. Jah, novembris (ja detsembris) on mul olnud väike lisasissetulek, aga seda ma kuskil ei arvesta. See summa läheb mujale. 

Fondid-teised kontod-hoiused.
Kokku september 4,51% , oktoober 9,00%, november 14,45% (juuli 12,8%, august 4,57%). Mul on hea meel, et see on olnud tõusvas joones. :)

Arved-laenud-maksud.
Kokku september 36,02%, oktoober  36,54% , november 40,67% (juuli 44,52% , august 47,34%). Septembris olid täiesti tavapärased arved. Küll aga pean ütlema, siis jõudsin ma lõpule sellega, mis aasta alguses planeerisin - oma kulude üle vaatamisega. Ehk lahkusin Elisast ja nüüd potsatavad elektronpostkasti Diili arved. Sain paremad pakkumised (saan nüüd telefonis ka koolitusi jms vaadata, mis enne liiga palju internetimahtu võttis) ja maksan sutsu vähem. Oktoober oli septembrist kõrgem, sest oli korstnapühkija külastus (elektrit kulus ka juba rohkem). Novembris maksin küttepuude eest (ikka jupi kaupa tellimine) ja elektrit kulus jällegi rohkem. 

Trenn, sport või muu sellega seonduv.
Kokku september 3,16%, oktoober 3,06%, november 0% (juuli 0,18%, august 4,08%). Septembris maksin hooaja lõpuürituse eest ja tõuksi remondi eest. Oktoobris maksin tegelikult Tõukerattaliidu tellitud särgi eest - pikakäisega ilus-mõnus särk. 

Kassid.
Kokku september 0,30%, oktoober, 0,83% november 3,5% (juuli 1,7%, august 6,02%). Natukene allapanu sai kiisudele septembris ostetud, aga ju muud polnud vaja või oli meie igapäevases toidukorvis (st Abikaasa maksis). Oktoobris on ikka konservid kirjas ja kirburohi ka. Novembris said kiisud zooplusist konserve. 

Toit (sh turul käigud)
Kokku september 6,58%, oktoober 4,44%, november 9,4% (juuli 6,68%, juuli 5,87%). Septembris üsna tavaline, jäi silma see, et šokolaadale olin jõudnud kaks korda (ja nüüd meenub külll, et ostsin ju bitterit juba varuks ka, et kooki teha). Oktoobris oli küll mõnusalt väike % :) valmistus tõusma. Novembris sattusin toidupoodi juba palju rohkem, sest algas piparkoogitaigna hooaeg.. ja kuigi jahu-suhkur-hapukoor sai ostetud siis, kui koos poes käisime (vahel ka siis, kui üksi autoga käisin), siis võid käisin ma üldiselt ise ostmas, lisaks maitseained ja munad tellisin kolleegilt. Võiga oli lihtsalt see lugu, et Prismas ei olnud seda nõnda soodsalt nagu ma tahtsin, aga meie käime üldiselt seal. Ja kuima juba poes käisin, siis järelikult ostsin ka muid vajalikke asju.

Ilu ja riided
Kokku september 0,46%, oktoober 7,28%, november 9,1% (juuli 4.02%, august 0%). Septembris oli huulepulka vaja (kasutan Aden oma ja see on superhea püsivusega). Oktoobris kindlasti suurem kulu, kui muidu... aga veidi käisin taaskasutuses, et oleks mõni kleit selga panna (aga õues läks külmaks ja kannan pükse), ostsin madalad saapad, et saaks ikka ka tööle jala minna ja ühe spordijaki ka. Asjalikud ostud. Novembris jõudsin uuesti kosmeetiku juurde, lisaks oli vaja mingeid soojemaid voodriga retuuse vms ja siis veel nipet-näpet (nt näokreem, ripsmetušš). 

Vaba aeg
Kokku september 0%, oktoober 1,14%, november 0% (juuli 0,34%, august 0,41%). Septembris ilmselt kinos või kohvikus ei käinud ja ühe nv koolituste lõunad olid liitnud toidu alla. Oktoobris käisin esimest korda elus Elektriteatris kinos, lisaksin ostsin kohvi ja maksin ühe üritusel osalemistasu. Novembris olid teised tegemised. 

Kütus/auto/transport
Kokku september 2,71%, oktoober 0%, november 0% (juulis 0%, august 0%). Septmbri alguseks oli mul Tartu rattaringluse tasuta periood läbi saanud ja ostsin siis aastapileti (hinna tõttu oli kõige mõistslikum) ja võin öelda, et terve sügise kasutasin ta seda. 

Pere/kodu, kingitused
Kokku september 8,96%, oktoober 5,81%, november 6,10% (juuli 5,14%, august 10,75%). Septembris oli natukene vaja lilli kinkida ja üks sünnipäev ja siis ostsime ju pesumasina, mis läks meil kolmeks kuuks järelmaksule, aga tegime ka sissemaksu. Oktoobris natukene kingitusi ja lilled, vajalikku kraami koju (õunamahla kotid) ja siis tellisin ära juba kalendrid (sest oktoobris on alati -40% ja minu jaoks väga korralik kokkuhoid). Novembris natukene väiskeid kingituse ja koju oli ka miskit vaja, lisaks lilled matusele. 

Tervis (sh ravimid)
Kokku september 5,17%, oktoober 5,63%, november 0,45% (juuli 0%, august 1,02%). Kui ma septembris seda summat nägin, siis mõtlesi, et nagu misasja, mille peale? Aga märge oli olemas - prillid! Käisin ju kuu lõpus arstil ja kohe läksin ka prilli poodi (rohkem saab lugeda postitusest Silinder!). Oktoobris oli prillide teine makse, lisaks gripivaktsiin ja visiiditasu.

Ja muu.
Kokku september 20,46%, oktoober 24,67%, november 16,0% (juuli 25,26%, august 11,97%). Septembris läksid sinna alla koolitused jms enesearenguks ja vaatan et juhtmevaba hiire ostsin ka. Oktoober eriti septembrist ei erinenud, panustasin samuti endasse. Lisaks mõned postikulud (ilmselt raamatuvahetus), ostsin seal ka mõned punktid, et raamatuid tellida ja saabastel lukuparandus. Igati asjalikud kulutused. Novembris läks natukene enesearengu peale, toetasin Hooandjas miskit, raamatuvahetuses pakiautomaat. 

Mingit aastakokkuvõtet ma ei tee. Ei oska nii palju excelit kasutada, et võiks need tabelid lihtsalt kokku liita.. ja eraldi ma seda tegema ei hakka. Ei ole vajadust. Uuel aastal on uued väljakutsed, uued muutused. 

Sunday, December 22, 2019

22122019

Puhkusenädal on läbi. See oli väga toimekas. Miks ja milline, sellest ehk kunagi hiljem. Tulin siia lihtsalt endast korra märku andma :) Hakkan vaikselt aastat kokku võtma. Eile tegin korralikud plaanid 2020 aastaks ära ja nüüd hoian silda. Siin kirjutan ka sellest veidi, aga ilmselt veidi teises võtmes - vast nii nagu möödunud aastal. Sel nädalal käisin ka Vspas lõõgastumas. Oli selline ilus neljapäeva hommik, sain Abikaasa kinkekaardi ja nautisin terve hommiku seal erinevaid saunasid. Kuna kinkekaart oli suurema väärtusega kui pilet, siis võtsin ka saunalina, hommikumantli ja plätud.. natukene jäi raha ülegi, et veel kohvikust midagi osta.. aga kui ma oleksin teadnud, et "ma ei pea seda kõike kohe ära kulutama", siis oleksin saunalina ja hommikumantli võtmata jätnud, sest need polnud ilmtingimata vajalikud (rätik oli kaasas ka). Ja olingi saunades. Basseini ei jõudnud. Olin kohe platsis, kui see avati ja nautisin seda rahu ja vaikust. Sai mõnusalt üksi saunades lõõgastuda. Minu lemmikud on ikka sellised 40-60 C saunad, seal saab rahulikult olla, ei teki tunnet, et hakkab kuum ja peab ära minema. Meesaunas jäin ilmselt tukkuma ja hiljem vedelesin pikalt seal lamamistoolil, kus ka tukkusin, no nii hea oli. Kuumad saunad jätsin käimata ja jääsauna ka ei läinud (rääkimata sellest jäises basseinist). Soolasaunas oli ka muidugi mõnus end soolaga koorida. Oh, mõnus. Ja ma tõesti nautsin seal üksi olemist. Muidugi on ka vahva kellegagi koos minna, aga siis on ikka see, et liigutakse pigem koos edasi, aga inimeste maitsed on väga erinevad. Lisaks on hea istuda vaikuses ja nautida, kui oled kellegagi koos, siis kipud ikka jutustama ... Mina vajasin seda self-care'i ja jäin väga rahule. Läheks teinekordki :) (aga ainult E-N ja kohe hommikul). Kell 11 tekkis sinna rahvast ikka juurde ja siis ei saanud enam üksi saunas mõnuleda. 
Raamatuid olen ka lugenud ja 101 on täis. Homme peaksin veel midagi raamatukogust saama. Kodus on hetkel vaid üks ilukirjanduslik ootamas. 
Täna olin väga rahul, sest sain sorteerida ja asju minema visata või panna kotttidesse, mis lähevad ära andmiseks. Hea tunne. Seda tuleb veel jätkata, aga algus sai tehtud. Abikaasa sai tööriistade ja selliste vidinate kohad üle vaadata. 
Eile olin aga nohune ja veetsin päeva voodis. Natukene õppisin, lugesin, magasin ja õppisin veel. Kuna tegin päeval uinakuid, siis ööuni tuligi alles pärast südaööd. Küll aga nägin esimest korda, et Abikaasa magas üle 12h. 
Nädala alguses käisin juuksuris (viimane lõikus oli märtsis...). Ega ma seal miskit väga ei teinud, palusin lõigata nii palju, kui parasjagu on vaja... Värv on nii kenasti väljakasvanud, et ei raatsi seda ka rikkuda (teised värviad enda juuksed selliseks). 
Piparkoogitainast tegin veel 2x4kg. Polnud väga plaanis.. aga kes olid varem ostnud, siis kirjutasid, et nii hea oli, et kas saab veel :D Ma siis tegin. Üks endine kolleeg ostsin eelmine kord 1kg ja ütles, et mees sõi kahe päevaga kõik piparkoogid ära. Nii armas. Mina plaanin küpsetada ehk homme või ülehomme... Ja ühe korra pean taigent ka veel tegema, sest üks tellimus on jõulude ja aastavahetuse vahelisele ajale. Muidu läks see äri hästi ja püsisin selles, et tegin seda südamega :) Ehk 2020 november-detsember jälle.
Pisike on lihtsalt nii KOHEV. Abikaasa ütles, et oleks seda teadnud, siis oleks nimeks pannud Kohevake. :D Küüned on endiselt teravad ja eriti neid sisse ei tõmba... oh armsake. Draakoniga peame homme arstile minema, siis saab teda kaaluda ka - mul on tunne, et ta on 4kg... aasta tagasi oli 4,3kg, aga mul on tunne, et on nüüd väiksem. 
kas keegi mäletab sarja "Kadunud linn"? Tundus omal ajal nii äge.. 
Eile vaatasin Blacklisti kaks viimast osa ära. Nii põnev! 

pärast juuksurit ja kosmeetikut tahtsin Pisikesega poseerida

meie kohevake
vahel magab teki all

Sunday, December 8, 2019

Kiisud ja nende külalised

*üks päev avad blogi. Järgmisel päeval avad blogi ja kirjutad pealkirja. Ja ülejärgmisel päeval jõuad nende lauseteni siin. 

Meil on siis vahvad kiisukesed. Mingi aeg oktoobris olin natukene kurb, et Draakon enam minu seltsis pole, kui ma loen. Pigem hoidis magamistoast eemale ja oli Abikaasa juures diivanil või magas kuskil oma pesas. Teadsin küll, et ju pole siis magamistuppa asja, energia ilus ja puhas.. aga ikka tahtsin ta seltskonda. Pisike.. noh tema teeb nii nagu tuul puhub, miilustamas käib ikka peremehe juures. 
Aga oktoobri teises pooles tuli Draakon minu ligi ja tegin talle pai. Vaatasin, et tal on karvas mingi sodi, tahtsin selle sodi ära võtta.. aga see pani jooksu! Ehmatasin end püsti. Meie toakassidel on kirbud! Mis nüüd saab? Kust nad kirbud said? Kui kaua neil kirbud olnud on? Järsku oli peas nii palju küsimusi. Tegu oli pühapäeva õhtuga, apteegid olid kinni ja nii helistasin Abikaasale, et ta tulgu varsti koju ja lähme käime valveapteegis ära, et kassid ruttu rohu peale saaksid. Vahepeal jõudsin üsna palju googeldada ja kiisude pärast mures olla. Võtsin Draakonil kaelarihma ära ja sain aru, et sinna alla oli elukatel hea peitu pugeda ja nad olid talle sealt ka liiga teinud. Tundsin ennast veidi süüdi, et ei olnud seda varem avastanud... aga kui Draakon ei tahtnud ligi tulla ja jõuga ma teda paitama, kaisutama ei hakka, siis ei olnud ka midagi teha. Ei olnud neid kutsumata külalisi ka nii palju, et terve karv oleks kubisenud, sellisel juhul oleks ikka varem avastanud. Üritasin siis ka Pisikese ette võtta ja teda uurida... leia sa musta pika karva seest tumepruuni-musti kirpe... ega hästi ei leia küll, selge see oli, et kui oli ühel, siis ju ka teisel. Lõpuks oli kaks elukat kuskile näo juurde roninud ja sain nenadki vähemalt kätte. 
See, et meie kiisud kirbud said, on täiesti minu teadmatus olnud. Kuigi nad suvel käisid vahepeal sutsu rohtu söömas, siis minu jaoks on nad toakassid, kes teiste loomadega kokku ei puutu ja väljas nn kahtlastes kohtades ringi ei jookse. Sügis tuli sel aastal üsna järsku ja ma tean, et ega nad juba septembris mul ka just rohtu söömas ei käinud, vahepeal ehk põgenesed korraks õue, kui pääsesid ukse vahelt jooksu, aga see oli ehk paari minuti küsimus. Samas sain aru, et ega rohkem polegi vaja. Sain aru, et on kolm varinati, kuidas nad endale kirbud said: nad jooksid õues ja mõni kirp, kes kuskil varitses hüppas külge (st eelnevalt oli seal mõni teine loom käinud... võõraid kasse olen mina pigem näinud varahommikuti ja viimased kuud üldse mitte). Teine variant, et jooksid õue ja põrkasid kokku naabrikassiga, kes sügisel veetis õues ikka mõned tunnid päevas, ja naabrikassid olid kirbud. Ja kolmas variant, mis tegelikult tundub mulle üsna tõenäoline, kirbud või kirbumunad tõime meie sisse näiteks jalanõudega. 
Ja rohkem polegi vaja. Kui sa saad koju ühe kirbu, siis too oskab end väga hästi peita, aga samal ajal muudkui paljuneb. 
Ma ei tea, kui kaua need elukad meil olid... aga hea, et jälile sai. Juba järgmisel päeval leidsin aknalaualt surnud kirpe (käisin korduvalt ja korduvalt kõik kohad üle, kus kassid käivad... aga tegelikult käivad nad vist kõikjal).
Kui kassidel oli 24h rohi peal olnud, siis alustasin mina pesupesemise ralliga. See kestis mul kokku vist üle nädala, sest väljas oli märg, pesu oli vaja kuivatada toas, samal ajal tahtsin seda kuskil hoida, et see ei saaks kokku nende asjadega, mis pole veel masinasse jõudnud, aga et kassid ka jälle pesa ei teeks (Pisike armastab ju pesukuivatusrestil magada). Õnneks oli väljas juba selline temperatuur, et igapäevane kütmine oli täitsa okei, lihtsalt ilma kütmata oleks see õhuniiskus liiga kõrge olnud ja poleks asjad ära kuivanud. Meie uue pesumasina üle oli mul väga hea meel - seadistasin seda nii, et panin hommikul pesu kuivama enne tööle minekut ja kui koju jõudsin, siis oli järgmine masinatäis valmis. Need asjad, mis kannatasid õues olemist (kiisude pesad), panin lihtsalt trepile ootama. Kuivanud pesu paigutasin vaakumkotti, et oleks eest ära. Lisaks see triikimine, ma ei triigi eriti palju asju.... no siis sai südamest triigitud. Tolmuimeja on mul hea ja võimas, sellega sai igapäevaselt vaipu, nurkasid ja kõike muud üle tõmmata. Kõiksugu pealsed käisin üle äädikalahusega. Kõrvaltoa põrandakattele panin veel soodat, samuti diivanile, diivanit tõmbasin ka tolmuimega üle ja triikisin ka veel! Üks päris väsitav nädal oli. 
Kasside puhul ma ei saanud aru, et nad oleks rohkem end kratsinud, süganud või ebamugavalt tundnud. Nad olid sellised nagu ikka. 

Nii et sain korraliku õppetunni ja edaspidi oskan targem olla. Kui toimenädalad olid möödas, siis said kiisud uue rohu ka. Kuupäevad kalendris kirjas ja oskab paremini märgata. Pisikesega on muidugi paras draama seda rohtu turjale saada... ta lihtsalt annab endast 110%, et ta sülest minema pääseks. Draakon on väga leplik :) Kirbukamm võiks ka kodus olla... aag Pisike ei lase end kammida ja Draakon ka just ei vaimustu.

Draakoniga ongi aeg ka loomaarstile minna, et vaktsiin saada. Enne veel ussirohi anda. Pisikesel on veel mõned kuud aega. Nii hea, et programm meeldetuletusi saadab. 





Tuesday, December 3, 2019

03122019

Vaatasin natukene oma viimaseid postitusi ja mõtlesin, millega ma vahepeal tegelenud olen. Ma ei ütleks, et mu kalender oleks väga erinev suvisest ajast... pigem on isegi tühjem, aga ometi on midagi teha. Ilmselt on prioriteedid teised. Vahel käin varahommikul trennis, päevasel ajal olen tööl, õhtul ruttan koju. Juba mõnda aega on piparkoogitaigna hooaeg ja see võtab nädalas kuskil kaks õhtut (ok, nädalavahetustel teen pigem hommikuti), seejärel tegelen endiselt enda maailmapildi avardamise ja enesearenguga, vahel jõuan mõnda raamatut ka lugeda. On ka neid õhtuid, kui abikaasaga mõlemad kodus oleme ning neid õhtuid, kui veedame aega oma sõpradega. Mul on päris mitmeid asju, millest tahaksin eraldi kirjutada, aga ma ei tea, kas need mõtted kaovad enne, kui ma jõuan tegudeni või mitte. Sest täna ei ole see õhtu. Annan endats lihtsalt veidi märku ja siis teen taigna lõpuni (kes osta soovib, siis võib mulle kirjutada), teen hügieenitoimingud ära ja poen teki alla ning loen veidi. Sügisel oli plaanis ka blogiga tegeleda, aga näeti isegi, et kalendris on juba detsember ja lumi on ka maas. Kuivõrd minu trennid kahanesid vahepeal nullini, siis ei olnud ka isu miskit kirja panna... Ma praegu südamest loodan ja usun, et kohe kui talvine pööripäev on ära olnud, siis käib mul klõps ning hommikud on taas helged ja head ja valged ja täis energiat. 

Ma arvan, et see ongi hetkel kõik. Ma ei hakka siia asju segamini kirjutama... vaatame, mis järjekorras mingid teemad kirja saavad, sest siis endal ikka hea meenutada :) 

Ja kaks kiisu pilti ka ikka... nemad on ka nagu ikka :D üks päev magavad ja siis teevad pättusi.
numpsik peidis näo ära

kilekoti fänn
Kiisusid jagan üsna palju oma instagrammis.. küll pigem isiklikult kontol, aga vahel ka avalikult. 
Üks nädalavahetuse hommik, kui Draakon puges teki alla magama ja siis tuli Pisike järgi. Ja koos piilusid sealt :) Mina lugesin.


Vahepela oli kohevam.. nüüd jälle nii sale ja sile.
ja meie kohevake

Sunday, December 1, 2019

Raamatud november 2019

Heiii, ma olen siin!
Tahtsin endast juba nädala alguses märku anda... aga ju tuli jälle midagi vahele.
Teised jutu teistes postitustes... hetkel siis möödunud kuu raamatud.

Novembris lugesin üheksa raamatut ja valdavalt lugesin inglitest (loen ka praegu). Alustasin kuud ilukirjandusega ja "Muusa" soovitan teistelegi, mõnus, kaasahaarav, põnevust, armastust, suhteid...  Proovisin ka lugeda raamatut "Sündinud jooksjaks" vms, aga selle jätsin pooleli. Küll aga meeldis väga "Kuidas minust sai jooksja", kui ta oma esimest maratonist kirjutas, siis minule läks ikka hinge ja valasin pisaraid ka :) Pisaradama kippusin ka "Rändava kassi kroonikad" viimastel lehtedel... see raamat oli ühlasi nii kurb ja samas nii ilus. Vaatan oma kassikesi ja olen nii tänulik, et nad mul olemas on. Minu lemmiksari on eks see "Seitse õde" ning autor Lucina Riley eks. Raamat "Armastuskiri", on tema sulest.. natukene teistsugune kui tema eelmised raamatud, mida lugenud olen, aga põnev, kaasahaarav, ikka (perekonna) suhted, armastus ja kõik muu... Ja enesearengu alla liigitan kõik Lorna raamatud ja samuti "Seitse sünkroonsuse seadus", soovitan lugeda.
Inglitest soovitan ka lugeda :) "Inglid minu juustes" olin ka mingid aastad varem lugenud.. aga siis vist ühe õhtuga, nüüd nautisin seda, võtsin aega ja kogusin endasse rohkem infot. 

Nii võib aastas ikka see 100 täis tulla : )

Thursday, November 7, 2019

Pisike 1 ! 💚

Pisike.
Eile oli meil pasteedikoogi pidu. 

Juba aasta on möödas sellest õhtust, kui see karvapall endale kodu valis. Teisiti ei oska ma seda nimetada, kui et tema valis meid ja rõõmustab meid oma kohalolekuga. Universum võttis kuulda minu soovi, et Draakonil võiks sõber olla ja kui me ise talle sõpra otsima ei läinud, siis pidi see sõber ise tee meieni jõudma. 
Ma mäletan, et algus oli raske. Tundub, et kõigile peale Pisikese, oli see raske. Sest tema jooksis ringi, uudistas, oli igati tubli ja mänguhimuline ja ilmselt ei tajunudki, et meie igapäevaelu sassis on. Draakon oli stressis ja meil oli mure, kas me saame sellega hakkama. Aga kõik on väljamõeldav! Meil on siin väga avatud elamine, aga Pisike sai endale sooja koha, kus olla, kui meie tööl olime ning Draakon sai sel ajal voodi alt välja tulla ja tajuda, et ta on ikka veel peremees. Raske aeg - see kõik läks mööda, kõik loksus paika. Hiljem on ka natukene raskemaid perioode olnud - kui Pisike käis opil, siis Draakoni jaoks miski muutus ja ta tegi kohanemise etapid uuesti läbi.. ja seda lausa kaks korda (kui Pisike oli vestiga ja siis kui ta vestist vabanes). Rõõm on neid karvakerasid koos vaadata ja on tõesti teadmine, et koos on neil hea.
Milline kass on Pisike? Isepäine! Tõeline preili, kes vahepeal pärast igat sammu end pesta tahab, saba peab ikka "kammitud" olema. Ta armastab vett, ta tahab juua kraanist, ta võid tilkuvat kraani pikalt jälgida ja kui keegi duši all on, siis uudistab tema kardina taga. Ta on kõrguste kass. Ta on meil kõikidel kardinapuudel kõndinud (ja need põrandale lennutanud), ta on üles roninud mööda kõiki kardinaid, pidevalt ronib mööda ust ja mööda triikimislauda ning mööda tapeeti, et ahju otsa saada. Alla ta hüppab. :) Samuti teeb ta kiirhüppeid õlale, üldiselt selleks, et kuskile edasi hüpata... kui ta õlal maadub, siis lööb sisse kõik oma küüned, no nii igaks juhuks :) kui hüpata ei õnnestu, siis ronib mööda säärt üles :) Ilmselt seetõttu ta ei tahagi, et me tema küüsi lõikaksime, tal on neid lihtsalt kogu aeg vaja...
Oma esimese mjäu tegi ta ikka väga hilja. Ma ei mäleta mille peale... :) aga ta ei jutusta väga palju. Vahel tulevad mingid hood.. ja siis on ta jälle pikalt tasa. Vareseid ja teisi linde vaatab ja siis küll jutustab akna peal. 
Abikaasa ütleb, et ta on sülekass, sest ta läeb pidevalt tema sülle või õlale, kui ta diivanil istub. Mina lepin sellega, et vahel tuleb ta minu padjale või padja kõrvale magama. Ja Abikaasale teeb ta pidevalt soengut ehk hoolitseb, et juuksed oleks ikka pestud ja õigesti kammitud. Tõeline preili. 
Esialgu sõi ta tõesti kõike... aga siis tuli vist teismeliseiga peale. Praegu sööb ta rõõmuga krõbinaid (vajadusel ajab ka öösel üles, kui kauss on tühi, aga süüa tahaks), pasteeti ja värsket kana või sealiha. Neid viimaseid tuleb talle anda sõrme pealt ja väikeste tükkidena... kui hoo sisse saab, siis edasi võib ka taldrikult süüa. Hapukoort limpsib ka, kassipiimast kasvasid nad vist välja. Pehmest toidust ta hetkel ei hooli...
Ta on selline pisike. Kuskil 3,6kg ja saab täiesti ühe käega tõsta, kui ta paigal püsib. Aga ta on nii kohev. Tal on lõua all üks valge tutt ja mõned valged karvad kuskil kehal. Vahepeal vahetas ta karva ja siis olid jalas karupüksid, aga nüüd on ta ühtlaselt kohev. Nii ilus kass!
Oh ta on meil vahvake. Selline tuulispask, nii pehme ja kohev. 
Ma olen nii tänulik, et ta meie pere valis ja et saame üksteist veel kaua-kaua rõõmustada.


oli ju pisi :)

Küünla aitas puhuda Abikaasa :) minuga niisama ilupilt.

Sunday, November 3, 2019

Raamatud oktoober 2019


Hetkeseisuga (02.11) on sel aastal loetud 85 raamatut. Tunduvalt rohkem kui üks raamat kuus, aga kas loen ka üle saja raamatu.. see ilmselt oleneb, kui palju ma õhtuti pühendan lugemisele ja kui palju millelegi muule. Ja oleneb raamatutest ka - on piisavalt neid, mida ühe õhtuga ära lugeda ja neid, mis vajavad rohkem süvenemist. 
Oktobrit alustasin ilukirjandusega ja oli lihtsalt mingi naistekas - "Imeline aed", täitsa okei ajaviiteks.  Seejärel jätkasin Katrin Pautsi raamatutega - "Muhumaa põnevik" ja "Hiiumaa põnevik". Kolmest jäi lemmikuks ilmselt esimene ("Saaremaa põnevik"), mida lugesin septembris, aga teisedki lugesin väga ruttu läbi, kui olin juba alustanud ning andsid päris palju vastuseid küsimustele, mis tekkisid esimeses raamatus. 
Enesearenguks lugesin raamatu "Kõik on väljamõeldav", mille ostsin. Hetkel juba laenutasin välja. See mantra - kõik on väljamõeldav - seda tasub elus kasutada ja see endale alateadvusesse istutada, sest täpselt nii on. Lisaks lugesin inglite kohta ja kinnistasin seda, mis teadmised enne juba olemas olid.
Kuu lõppes raamatuga "Ennustus", mille autor kirjeldas küll enda kasvamislugu.. Minu jaoks oli tegu raamatuga, mida mõtlesin korduvalt käest panna. Kirjanduslikult oli väga okei raamat, aga see oli muserdav ja kurb... tekitas sellist raskustunnet. (praegu lugesin raamatu kirjeldust ja minu arvamus sellest oli ikka hoopis teine.) Vahepeal oli rõõmsamaid kohti ka ja nii sai see loetud. Aga järgmine kord jätaks ilmselt pooleli, kui midagi sellist lugema hakkan. Lihtsalt.. tuleb jälgida, mida loed ja kuulad ja näed... sest seda lood.

Novembri esimene raamat on mul juba loetud.
Ja kodus on hetkel 10 raamatut. Neli ilukirjandusest ja kuus midagi muud.

Sunday, October 27, 2019

Silinder!

Trennipäevikut ma sel nädalal ei kirjuta (ülejäänud nädal läks nagu nädala esimene pool). Praegu istun voodis ja kuulen, kuidas välja tuulb ulub. Kodus on hea. Nii tublid, kes täna Pärnus jooksmas käisid! 

Mis on pildil teisiti? mida enne 1. oktoobrit ei olnud?
Ma kannan prille!
Tähelepanelikumad võisid seda märgata juba Draakoni sünnipäevapildil. Sest sellel päeval tulin ma prilidega koju ja näitasin neid Abikaasale ja siis jäid prillid ette. Tegelikult ma kogu aeg neid siiski ei kanna. 
Kuidas juhtus, et minust sai prillikandja. Ma tean seda, et juba suvel ütles boss mulle, et ma kissitan, kui arvutist midagi vaatasin. Kuulsin seda korduvalt. Vaidlesin vastu, et ju silmad väsinud või nädalalõpp või ... sest mis mõttes, ma ju nägin küll! Ja enda meelest ei kissitanud ka. Aga mingil hetkel tekkis pärastlõunal peavalu ja mitte vaid ühel päeval. Sain aru, et silmad väsivad ja arvutis oli test vahepeal udune. 
See oli minu jaoks midagi uut! Mul on enda teada alati olnud väga hea nägemine. Kooliajal, kui klassiõed ei näinud tahvlit, siis oli mul seda raske mõista, sest endal puudus kogemus. Ilmselt ongi raske aru saada, et kui kellelgi on tugevam miinus, siis ta ei näe kaugele ja ongi kõik udune. 
Tööl vtsin ühendust personaliosakonnaga ja ütlesin, et soovin silmakontrolli minna. Sain aja vist samal nädalal või järgmisel nädalal. Tätervishoius käime Qvalitas nagu paljude teiste asutuste töötajad. 
Sain ajavahemiku, millal minna. Minu üllatuseks registratuur minu nime ei leidnud. Mitte kuskilt. Aga nad panid. Rääkisin oma mure ära ja alustasime masinal millegagi ja silmakontrolliga. Nägin mõnda rida väga hästi ja kuskilt reast läks asi rohkem arvamiseks, sest tundus nagu oleks midagi, aga pigem ma arvasin, sest polnud selge. Sain klaasid ette ja ma nägin! Kõik väikesed read võisid ära lugeda. Seejärel ta vahetas neid klaase mul ees ja lasi võrelda. Näiteks -0,25 oli juba päris hea, aga -0,5 oli veel parem ning -0,75 tegi juba haiget. 
Aga mitte et ma lihtsalt ei näe, vaid ees olid mul silinderklaasid. Ilmselt ta selgitas ka seda, mida see tähendab, aga ma unustasin selle ära. Ma sain aru, et muidu on mul nägemine endiselt väga hea, aga silinderklaas teeb paremaks. 
Seejärel vaatas ta arvutis mu kõiki eelmisi silmakontrolle ja mul on alati see väike silinder olnud, aga ilmselt see ei häirinud varem. Tööl on üle 50% tööst mul arvutis ja nii on juba aastaid (kindlasti alates 2013, kui esimest korda Qvalitas kontrollis olen käinud.. ju oli varemgi)... et kes teab, miks see nüüd muutunud on.
Täna nüüd googeldasin, et arusaada, mida see silinderklaas siis tähendab:
Astigmatism on põhjustatud sarvkesta või silmaläätse ebakorrapärasest kujust, mis põhjustab osade valguskiirte langemise võrkkesta ette ja samas ka taha. Tavaliselt kaasasündinud, on peaaegu märkamatul kujul enamikel inimestest. Tugeva astigmatismi puhul nähakse ringi asemel ellipsit või punkti asemel kahte kõrvuti asetsevat punkti. Korrigeeritakse silinderklaasidega.
Ja siis ma sain nende klaasidega vaadata arvutis enda haiguslugu ja uskumatu kui selge ja ilus kogu see tekst oli. Silinder lisab siis teravust ja kontrasti. Hoopis teine asi! Olin väga tänulik pika ja põhjaliku visiid eest ja jalutasin sealt prilliretsept näpus minema. 

Abikaasa oli nõus prillipoodi tulema. Niisiis võtsime suuna Kastani tänava poole. Kui olin sõbranna käest kuulnud selest prillipoest, siis ma ei mõelnudki, et linnas kuskile lähen. Tegelikult ei suundunud me Kastani tänavale vaid Filosoofi 13 - Optikalabori prillipood. Kusjuures, seda kohta soovitas mulle isegi mitu inimest! 
Sinna jõudes võttis silmade eest kirjuks. Ma ei ole suutnud päikeseprillegi valida ja nüüd peaksin nendest sadadest mudelitest endale sobiva leidma. Uh. Palusin muidugi müüja abi ning tema hakkas mulle kohe kõiksugu siniseid raame andma. Lõpuks küsisin, et miks sinised!? Ma ei ole eriline sinise fänn olnud, väga ilusaid siniseid on, aga üldiselt on see värv mööda läinud (ütleb inimene, kelle kaks pikka sinist kleiti on sinised ja üks lühem ka, mida kannan just päris tihti). Sinist soovitas seepärast, et mu silmad on hallikas-sinakad ju. Ma sain aru, et ma ei taha mingeid väga suuri raame ja ümaraid ei taha ja vga väikseid ka ei taha. Et selliseid normaalseid ja pigem kandlise kujuga kui ümarad. Ja musti ei tahtnud ja et ninal mugavad oleks. Ja lõpuks hakkaski sinine meeldima. Minu jaoks julge värv. Proovisin punast ka, aga ... no ma kannan tööl kogu aeg punast :) siis olid prillid nagu liiast. Ühed sinised said peaaegu valituks, aga enne kui ma 100% kindel olin, siis proovisin veel kuskil 30 paari teisi ette :D Lõpuks meeldis värv ja kuju ja kergus ja enda peegelpilt ka! 
Nii et tellisin Incredible raamidega prillid. Need on väga paiduvad.. aga ma üritan neid mitte paiutada vaid ikka kasutada selleks, milleks ma need ostsin. 

Mõne tööpäeva pärast sain prillid kätte. Läksin neile lõunapausi ajal järgi ja autos siis üritasin selfit teha, et kuidas on. Olin täitsa paanikas juba, et kas ma sellised prillid ostsingi, need ei sobi ju! Nüüd ma arvan, et kitsas kohas telefoniga selfit teha ei ole just päris õige variant hinnata, kas prillid sobivad. 

Alguses mõtlesin neid hakata kandma alates lõunast, et silm ise ka tööd teeks. Aga nüüd on ikka nii, et arvuti taha jõudes panen prillid ette ja kõik on selgem ja parem. Kui avhepeal praktilisi ülesandeid täidan, siis võtan ära. Autoga ma päris igapäevaselt ei sõida, aga eile käisin näiteks sõbranna juures. Läksin juba õhtul pimedas ja ilm oli nagu täna - tuuline ja vihmane. Mõtlesin, et proovin prillid ära. Ja sellise ilmaga on vahe on ikka märgatav! Vihmaga ju kõik peegeldab vastu, aga need klaasid tegid pildi selgeks! Super. Väga rahul. 

Üks tänane selfi ka... kodus kannan harva, aga tundub, et blogides võiks ikka kanda :) (ja võiksin valgemas kohas istuda).



Thursday, October 24, 2019

Aeee, trenn, aee?

 
Praegu on tunne, et trennipäeviku peaks saatma puhkusele. Mulle ei tekita just eriti head tunnet, kui mul ei ole sinna midagi asjalikku kirjutada. Ja hetkel ei ole ka motivatsiooni. Samas nagu on ka ... eelmine reede pärast juhendamist oli kõik väga selge ja tore ja tahtsin pühapäeval suure hooga pihta hakata. Ärkasin õigeaegselt, läksin kodust välja ka.. ja siis rattaparkla läksin natukene turri (lõpuks selgus, et enda peale), sest ma ei saanud ja ei saanud ratast kätte ja rakendusest logis välja ja sisse ei saanud... ja lõpuks sain aru, et võrguühendus oli väljas.... Kell ei olnud küll väga palju, aga oodatust jõudsin sihtpunkti u 7 minutit hiljem, kui olin planeerinud. Jõudsin jõusaali ja istusin seal. Ma ei mäleta, mis ma mõtlesin, aga kohe üldse ei olnud sellist tunnet, et hakkaks nüüd midagi tegema. Olin kuskil 20 minutit ära istunud, kui läksin siis pesema ja end tööpäevaks valmis sättima. Et ärkan kell 6, lähen saali istuma.. seda polnud mul varem juhtunud.
Tegin trenni järgi teisipäeval. Ja täiesti okei oli! viimaseks harjutuseks ei jäänud aega, sestoli teisipäeval ja pidin kell 8 tööl olema.
Ja siis tuli kolmapäeval. Läksin taas Abikaasaga ehk jõudsin kohale päris vara. tegin mõned kõhulihased ära ja sain aru, et kohe miski ei ei tekita tunnet, et tahaks siin olla ja midagi teha. Olemine oli okei, aga võib-olla natukene kummaline*. Päris maha ei tahtnud seda aega visata, niisiis tegelesin rullimisega (valus!) ja mõtlesin, et võiks ikka rohkem kuputada.
Teisipäeval sain gripivaktsiini. Kuna tean, et süstikoht on muutunud valulikuks, siis lasen selle teha vasakusse kätte. Õhtul oli endiselt ebamugav ja valulik.. mina aga armastan magada vasakul küljel! Kuidas ma magan, kui ei saa käel olla? Võtsin ühe B3 vitamiini (niatsiin) kohe pärast õhtusööki. See teeb unisemaks ja unehäirete ajal oli sellest palju abi. Kui seda tühjale kõhule võtta, siis võib tekkida niatsiini lööve (samas mõned allikad ütlevad, et see tekib kui võtad seda liiga palju... ), mis ei ole ohtlik, aga natukene ebamugav. Lähed punaseks, v-o sügeled, kuumad, kõik väikesed veresooned on laienenud.. ja selline huvitav tunne. Mul on seda kaks korda juhtunud ja alla tunni oli see ka möödas. Esimesel korral ei saanud aru, mis värk on, aga siis kuskil koitis, et B grupi vitamiinide kohta on seda räägitud. See selleks. Ärkasin öösel pärast kella 1 ja mul oli korraga kuum ja külm. Peegelist ma ei näinud, et oleksin punane kui tõrvik, aga tunne oli sellelaadne. Ja siis tulid külmavärinad. temperatuur tõusis 3-4 triibu võrra (jaa, ma kraadisin end öösel vist 3x). tahtsin uinuda, aga alguses oli külm ja samas palav ja .. imelik oli. Lõpuks vist värinad kadusid. Mingit tabletti ma sellise väikese 37,.. peale ka ei võta ju. Suutsin vist ka magama jääda ja kella kolmeks oli kõik möödas. Kas see oli gripivaktsiinist? Võib ju anda korraks selle reaktsiooni. Aga samas oli ka nii seda tõrviku tunnet. Hommikul oli enesetunne hea, aga natukene ebalev...
neljapäev on see päev, kui ma võiksin jala tööle liikuda.. või vähemalt pool teed. Täna tuli vaid tavaline 1km (kõnd-ratas-kõnd), sest keegi lükkas äratuskella edasi...
Ja homme on reede ja ma kohe üldse ei taha trenni teha. Magada tahaks!
Kas pärast kella keeramist on lihtsam? Kuhu motivatsioon kadus? Mis kohusetundest ja tahtejõust sai?
 
 

NB: B grupi vitamiinid soodustasid minu und kordi ja kordi paremini kui nt melatoniin.