Saturday, July 13, 2019

Dilemma

Mitmeid aastaid arvasin, et ma ei jõua selle hetkeni, aga ikkagi jõudsin. 
Nimelt on blogi nimi "rohelise südamega tüdruk". Vahepeal on tüdrukust saanud naine ja abikaasa. Ja seoses selle viimasega ei ole kaelas enam seda rohelist süda, mille järgi mõned inimesed mind ära tundsid. Blogis keskendun oma (tõuksi)trennidele, aga samas ka kassidele ja igapäevaelule. Nii nagu olen alates aastast 2006 teinud. Ühel hetkel vajaks blogi ka muud uuendust, aga hetkel pole sellele mõelnud, mulle väga meeldib see oranžikas taust ja olen rahul bloggeri võimalustega. 
Blogiaadressi muuta ei plaani, sellega olen ma rahul, kuigi see ei ütle inimestele suurt midagi ja võib-olla ei jää meeldega. Aga just see nimi..
Minna (pajatused tõukerattaspordist ja elust; jutustab; ...?)
Minna või mitte minna? :D :D 
Sjuteist
Midagi seoses tõuksiga? 

Friday, July 12, 2019

Tartu Rattaringlus

Ma olin väga rõõmus, kui kevadel lugesin uudist Tartu Rattaringluse kohta. Ma lootsin, et süsteem saab olema sarnane Londoniga ja rattadki on sarnased (okei, minu Londoni kogemus on äkki viie aasta tagune, aga siiski on see mul meeles ja oli väga vahva). Ja siis sain teada, et suurem osa rattad on hoopis elektrilised ja olin natukene pettunud, sest see aitab küll kiiremini ja lihtsamini edasi liikuma, aga kuidas see inimesed rohkem liikuma suunab...?! Praeguseks on mu arvamus nii palju muutunud, et nende konkreetsete jalgrataste puhul on elektriline variant parem kui tavaline... aga eelistaksin tavalist linnaratast. 

London 2015 või 2014 veebruar. Okei, minu mälus olid need rattad veel rohkem linnarattad :D Aga seda ma mäletan küll, et nendega oli lihtne ja hea manööverdada, olid kerged ja süsteem oli ka lihtne (aga siis polnud see veel äpis, kahtlustan, et nüüd võib olla... nüüd rattad pigem punased). 
Miks mulle rattaringluse mõte meeldis oli see, et ehk inimesed liiguvad siis rohkem ja kui enda huvides vaadata, siis sellepärast, et vajadusel oleks tööle-koju liikumine lihtsam-kiirem. Lisaks pidi tulema ju uus ühistranspordisüsteem, mille aegadest ma just vaimustuses ei olnud. Ma endiselt mõtlesin, et ühe otsa võiks jala käia, aga teise vajadusel siis rattaga sõita (üldiselt koju tulles, sest õhtune aeg kodus on nii armas). Esimestel nädalatel tundus mulle, et pole lootustki...

Rattaringlus pandi tööle nädalavahetusel, siis ma selle poole ei vaadanudki, sest mul olid omad tegemised ja tõuksiga trennid. Ilm oli tol nädalavahetusel väga ilus ja ringi liikudes oli näha, kui palju rattureid linnas on. Uudistest sai aga lugeda, kuidas süsteem oli ülekoormatud, teised probleemid ja vandaalitsemised. 
Kasutaajks olin end aga ammu registreerinud (kolm kuud tasuta). Ja esimese katsetuse tahtsin teha esimesel tööpäeval koju minnes. See ebaõnnestus, sest rattaid ei olnud. Kuigi äpp näitas, et neid on... Ei olnud eriti tore. Ja nii oli seda korduvalt. Sel ajal sain aru, et ratta peale ei saa lootma jääda. Kindlasti oli asi selles, et kogu see süsteem alles tuli, ilmad olid ilusad, tasuta periood, rikked... aga ikkagi tuli tunne, et ma ei saa sellele kuidagi lootma jääda, et ma ei saa arvestada kellaajalisi kohtumisi mõeldes, et saan kohale rattaringluse rattaga. Praeguseks olen oma uskumused ümber teinud ja olen kindel, et kui mul on ratast vaja, siis vaba ja sõidukorras ratas ootab mind sobivas rattaparklas. 

Kui ma esimese sõiduni jõudsin, siis oli see väga võõras. Ma ei oleks tol korral elektrilist ratast tahtnud, aga muud valikut ei olnud. Viimased viis aastat olen põhiliselt sõitnud tõukerattaga ja siis järsku ronisin suure ratta otsa, mis veel ise kohe edasi kihutas, kui olin paar korda vändanud. Alguses tundus see ikka väga kiire ja kohmakas ja ebamugav. Esimene ja kolmas ilmselt põhjustatud sellest, et ma olen lihtsalt tõukerattaga harjunud, ma kontrollin ratast, mul ei ole sadulat ja seetõttu tunnen end turvalisemalt - saan kiiresti seisma jääda, jala vajadusel maha panna. Mida rohkem sõite ma tegin, seda rohkem ma sellega harjusin, aga endiselt on harjumatu. Ma ei ole rattaringlust kasutanud eriti tihti, aga natukene ikka (kui on rattaid saada.. esimestel nädalatel oli ikka palju pettumust, kui arvasin, et ratta saab, aga dokid olid tühjad, olid tühjad ka järgmises parklas ja järgmises... või kui oli mõni ratas, siis ei saanud seda kätte). 
Üksikud korrad olen sõitnud tavalise rattaga. Ja ma saan väga hästi aru, miks selliste rataste puhul eelistatkse elektrilist. Need rattad on lihtsalt niiiiiii rasked (35kg?) ja kohmakad. Ma ei ole eriti nõrguke, aga mul oli üks hommik tükk tegemist, et seda üle raudteerööbaste saada (elektriline ju sama raske). Ja kuskilt ülesmäkke sõita on üsna raske (ratas on ju raske!).. jah käigu võid panna kergemaks, aga siis tundub mulle, et jalad käivad ühe koha peal ringi (kui ma jalgrattaga veel sõitsin, siis üldiselt raskemate käikudega, isegi üelsmäge ei läinud ma kergetega). 
Ma olen harjunud sellega, et istun kuidagi kõrgel (sadula saab madalaks panna, mulle tundub ikka kõrge), aga ratas tundus ikka kuidagi kohmakas, manööverdada on kuidasgi raske ja kuna korv ei liigu esimese ratta suunaga kaasa, siis on vahel raske aru saada, kuidas see suund on. Esimese ratas on väiksem, mis on minu jaoks harjumatu (ja teeb ratta liikumiskiiruse aeglasemaks?). Olen üritanud võtta neid rattaid, kus sadul on juba sobival kõrgusel, aga kui seda muutma pean, siis see kiirkinnituse lõpp käib väga raskelt (või on mulle sellised rattad juhtunud), kogemata olen ka sadulatorust (?) kinni võtnud ja käed on kohe õlised (enda viga). Pidurid on head küll, aga ratta kaalu ja kohmakuse tõttu on see äkiline seisma jäämine kuidagi raske ja ebamugav. Mulle meeldib, et on korv, sest sinna on hea kott panna. Mulle meeldib, et liigub rohkem inimesi ratastel ja ehk muutub meie liikluskultuur ka paremaks, aga samal ajal  ei tohi ratturid unustada, mida ütleb liiklusseadus ja tuleks sellele kohaselt ka liikluses käituda (autoga liigeldes on piisavalt rattureid lihtsalt süüdimatult ette sõitnud... ja samas jalakäijana teevad autojuhid näo, et mind pole olemas). 

Kokkuvõtlikult on see tore asi. Mul on väga hea meel, et ühistranspordile on alternatiiv ja plaanin seda kasutada, kui on vajadust. Loodan, et tehnilised rikked saavad korda (asi on juba paremaks muutunud) ning et vandaalitsejad saavad oma trahvid ja üldiselt inimesed hoiavad neid rattaid ja käituvad heaperemehelikult. Et kuigi minu jaoks on paljud asjad harjumatud, siis kokkuvõtlikult olen positiivselt meelestatud ja rõõmus, et rattaringlus Tartusse tuli. 

Sunday, July 7, 2019

Trennipäevik - 28. nädal ja nägin teisi trenniblogijaid.

28. nädal
Nädal algas ilusa ilmaga, puhkus kestis, lõppes vihmaga. Trennid ei saanud päris sellised nagu olin planeerinud. Ma tunnen natukene puudust, et mul ei ole kellegi käest küsida, kuidas ma täpselt trenni peaksin tegema.. kui sõita lõike, siis milliseid?! kui teha tempotrenni, siis millist? kui teha pikka treni, siis kui pikka, mis tempoga? Aga mäkketõusud? Ja laskumised? Ja tehnika? Just see tehnika. meil kõik sõidavad vist tunde järgi...

Esmaspäev - puhkepäev. Käisime Abikaasaga natukene autoga sõitmas ja leidsime Luhasoo matkaraja. Ilm oli ilus, kuigi üsna tuuline. Käisin laukas ujumas. Hiljem ujusime kuskil järves ka, kui olime Karula rahvusparki jõudnud. 
Vahva oli.

see vesi kohe kutsus :)


Teisipäev - päeval kogusin natukene samme ja õhtul tegin tõuksiga natukene lõike. Natukene tähendab, et 3x1km. Miks? Sest juuli lõpus on Põlvas mingi üritus (vallamängud vms) ja seal on ka väike tõuksi võistlus. täpsemat infot ei ole ma leidnud, aga peaks olema 1km või 2km sprinti, eraldistart. Ja leidsin, et tuleks seda harjutada. Kõige pealt hakkasin mõtlema, kus ma seda sõitma peaksin, siis võistlus ise on sirgel ja tasasel teelõigul ehk pole mõtet kuskile künka jalamile minna. Otsisin lõiku, mis oleks kiire, üsna sirge ja kus ei liiguks väga rahvast. See viimane oleneb siis ilmast. Jäi kergliiklustee lõik enne Ihastet, sest see on piisavalt lähedal ja vastab suuremalt jaolt tingimustele. Luunja lõik oli ka idee, aga kuna seal tulevad erateed kergliiklusteele välja, siis välistasin selle - autojuhid ei märka alati ja nad ei taju, kui kiiresti tõukerattur võib liikuda.
Soojenduseks sõitsin viadukti alla ja tahtsin kella 4km peal kinni panna, aga oli kogemata juba 150m rohkem ehk esimene lõik tuli lühem. Võtsin uuesti suuna linna poole ja panin ajama. Arenguruumi ikka on. Esialgu saab tempo kenasti kuskil 25km/h peale või rohkemgi (kogu aeg pole aega kella vaadata), aga siis on see, et kui ma nüüd tõukan veel, siis see võib hoopis pidurdada... Esimesed 500m on ok, siis läheb ikka natukene raskeks. Kilomeeter läbi, siis sõitsin tagasi ja tegin uuesti. Just see kohalt minek peab olema kiire. Rapsida ei tohi. Korralik samm. Korralikult põlv üles, et tuleks tugev tõuge. Teine lõik oli kõige kiirem. Siis tagasi, aga tegin lisatiiru ehk 2km. Ja siis viimane lõik. Ja edasi koju. 
Kokku kergelt 13km, mingi lõigu ajal max pulss 182x'. Keskmine täitsa 148x', sest vahepealsed kilomeetrid olid kulgemised. 


Kolmapäev - ühistrenn Mammastes. Võtsin sõbranna kaasa, kes oli mu tõuksi proovinud, aga kilomeetreid sõitnud polnud. Sel korral olid trennis vaid naised ja väga palju meid ka polnud. Enne oli sadanud ja seetõttu välistati mets (libe). Võtsime kruusateed. Minu jaoks oli tempo rahulik, sest hoidsin sõbranna lähedale, aga trenn ikka, sest et hoopis teine ratas, teised tingimused ja kruusatee. Väsitas ikka.
Kokku 22,44km 1h33min, keskmine pulss 131x', max 169x' (mõni tõus oli ka ikka). Vihma ei saanudki.

Neljapäev - tahtsid uued lõigud sõita, sest vahepeal olin saanud infot, et ilmselt on rada ikka 2km (kui mitte rohkem), aga on tagasipööre! Kuivõrd rada kulgem kergliiklusteel, siis ei ole seal laiutada nagu lennuväljal ja pöörde ajaks tuleb hoog maha võtta ja siis uuesti kütma hakata. Ja sõita pikemalt. Lisaks on ju eelsõidud.. ja siis vist oleneb osalejate arvust, kui mitu sõitu peab kokku tegema. 
Plaan oli mul hea, aga trenni jätsin katki. Tunne oli raske, peavalu ei olnud kadunud... jalg ei liikunud. Esimest lõiku hakkasin sõitma ja poole peal sain aru, et täna pole see päev. Keha tahab puhata (tööl pidin ka olema üle mõne aja). Tõuks 7,5km.
Hommikul läksin jala tööle 5km, koju 2,5km jala, siis natukene rattaga, siis veel jala. 

Reede - suvepäevad Pühajärvel. Oli ilus suvine ilm.... nope. 
Ma tundsin mütsis puudust (miks ma küll ei vaadanud koti esitaskusse, kuhu selle pannd olin), aga mul olid kindad kaasas! Ja kihiline riietus. Me ei plaaninud ööbida ja seetõttu polnud tuba, kus vihma ja jaheda eest peidus olla või lihtsalt olla. Seminar toimus suures telgis, aga niiskus tegi olemise jahedaks. Vahepeal paistis päike ka. Täiskasvanutele oli tegevust natukene vähe (lastele ikka oli, aga seda rikkus ilm). Nii et erlisi emotsioone ei jäänud. Abikaasa oli aga väga rahul, sai jutustada ja niisama olla, näha inimesi, kellega tööl nii tihti või üldse ei näe. Minu osakonna inimesed vajusid pärast õhtusööki laiali. Ise jõudsime enne keskööd koju ja siis ka veel aina kallas. 
Aga kõndimas käisin ikka. Sõbrantsiga käisime ühel matkarajal ja õhtul tegin ise ka veel ühe tiiru. Kokku kuskil 7km ikka. Teine käik kadus kuidagi ära ja sisestasin selle niisama. 

Laupäev - tervise- ja trenniblogijatega Alatskivil. Kuigi ma kirjutan ka teisi teemasid, siis see osa minus, mis tõukerattasporti tahab reklaamida, ütleb mulle, et olen täitsa trenniblogija. Selline vaikne. Ma olin lugenud küll, et nad plaanivad kohtuda, aga mõtlesin, et mis ma seal ikka lähen... Ja siis kirjutas mulle Margit, et võiksin ju. Arutasin Abikaasaga laupäeva plaanide osas ja päeva esimeses pooles neid polnud, siis sobis see mulle. Võtsin grupis sõna, sain Katilt infot, et autos vaba koht ka olemas (aitäh!) ja nii sai plaan paika. 
Startisime kella 10 ajal Tartust. Olin vaadanud ilmateadet, mis ütles, et ei saja. Veekindel üleriie oli mul kaasas ja varupluss ja sokid ka, aga oleks võinud ka jalanõudele mõelda või keebi võtta. Ma ei mäleta, kas ma niisama olin varem Alatskivil käinud... ei meenu küll, aga võib-olla lapsena. Planeersime läbida matkaraja ja siis Kivi kõrtsi sööma minna. Mina olin väga rõõmus, et tuli võimalus ka üks kollase akna pilt saada (ja kodus oli Abikaasa rõõmus, et tema ei pea nüüd selle akna juurde minuga minema :D). Jalanõude osas oli kõige ettenägelikum Mariliis, sest tal olid kummikud. Tossud olid mul märjad esimese kümne minuti jooksul, aga ka sellega harjub, kui jalg jalanõu sees lirtsub. Kohati oli vihm matkaraja libedaks teinud, aga jäime kõik püsti. Seltskond oli tore, huvitav on inimesi ka ikka päris elus näha. Marliis ei ela minust väga kaugel, aga ikkagi olen teda Tartus näinud vaid üks kord ja see oli raamatukogu juures. Crissi nägin Elva Südaööjooksul (kui ta minust mööda jooksis) ja Katit nägin seal rahva seas. Kristel aga ütles, et alles oli mind näinud tõuksimas. Getter tuli mulle kohe tuttav eestiblogijate instragammi lehelt ette, sest enne ei olnud ma tema blogisse sattunud. Üllataval kombel oli kogu seltskond päris Tartu lähedalt, nii et teinekordki võib kohtuda nii, et ei pea väga pikalt ette planeerima, on palju toredaid matkarajasid ja kui ilm kuivem on, siis oleks piknik väga vahva. Koosveedetud tundide jooksul võttis grupipiltide tegemise enda peale Mariliis (aitäh!). Rada algas vihmaga, siis läks ilusaks ja lõppes jälle vihmaga. Aga kerge vihm trenniblogijaid ju sega. Kivi kõrtsis sõin ma kanasalatit. Aega oli meil veel üle ja siis sõitsime Alatskivilt Kolkjasse ja käisime vanausuliste majamuuseumis. Alguses ütles Getter, et ta ei mäleta suurt midagi, aga lõpuks viskas meile palju väga huvitavaid infokilde, tema ema samuti. Aitäh! Minu jaoks olid palju uut ja huvitavat. Samuti olin ma esimest korda Sibulateel ja kohvikutepäeval tahaks ka sinna minna (Mesi tarest meie tee veel ei möödunud, aga Varjasse jõudsime küll). Tartusse jõudes sadas vihma eriti kõvasti ja Getter tõi mind kodu juurde ära ja võtan seda komplendina, et ma üle 22 aasta vana ikka ei ole. :) 
Foto: Mariliis
Matkarada tuli mul 4,5km.

Õhtul läksin tõuksima. Tahtsin neid lõike sõita, mida neljapäeval ei sõitnud. Jõudsin õue, kui jälle sadas, aga ei hakanud tagasi ka minema. Ise jätsin hilja peale. Ja olin enne alles söönud. Tee oli libe, lombid, jalanõud olid head, aga tallalaud oli ikkagi libe. Niisiis erilisi lõike sellest ei tulnud, pigem vast sellised kiirendused. Vesi tegi ettevaatlikuks. Ma ei ole väga palju märja ilma ja vihmaga sõitnud, sest see ei ole eriti vahva (porilauda pole ja pritsib kohe märjaks), aga järele mõeldes ei tea ju kunagi, mis ilm võistlustel ootamas on (siiani on olnud üks võistlus, kui sadas terve aeg ja üldse neid soojakraade oli väga vähe. See oli 2016 juuni alguses (2.juuni?) ja Tõuka üles Põlvas). Sõitsin oma sõidud ära ja läksin koju.
Tõuks 12,13km. 

Sest pärast vihma tuleb ALATI päike. 

Pühapäev - päeval olid teised tegemised ja siis jäi trenn õhtupoolikusse. Ilm oli juba kuiv, tuult eriti ei olnud, minu torusall ja peapael olid täiesti üleliigsed (õnneks mõistsin seda juba ratast võttes ja jätsin need asjad kuuri). Mõtlesin ühe ringi teha, et sõita veidi üle 20km. Lihtsalt. Minek ei olnud väga hea, sest kuigi ma veel valuvaigisteid ei pidanud neelama, siis kõht oli hell, ebamugav ja mingil määral valutas ka (aga vähemalt mitte nii, et ma voodis oleksin pidanud olema). Sõitsin 10km ära ja siis tuli meelde, et vaataks oma tehnikat ka ja ma sain aru, mida A. mulle öelnud oli. Vasak jalg tüukas imeilusasti kohe tallalaua kõrvalt, v-o 2cm oli seda vahet. Parm aga elas oma elu, ka siis kui ma jälgisin ja proovisin selle suunata lähemale.. no ei läinud. Ilmselt olen seda tõesti palju ära löönud. Samal ajal jäi mulje, et kui proovisin tehnika paremaks saada, siis läks pöid hoopis viltu ja ei saanud tõugata nagu peaks... Jälgisin seda päris kaua ja niimoodi oli sõit ka üsna raske. Vahepeal tuli laskumine - tehnika vajab veel harjutamist... otsest juhendamist oleks vaja, endal pole ju peegleid ega filmilinti raja kõrval. Siis tuli mäkketõus, millest pool tegin jalavahetuse hüppega iga 3 tõuke järel ja teise poole siis iga 4 tõuke järel. Jalavahetus hüppega tuli välja. Siis oli suund kodu poole ja proovisin ikka seda paremat jalga vaadata. Teen asja korda. 
Koju jõudes oli kõhuvalu ikka selline, et võtsin valuvaigisti (alles teisel päeval!). 
Tõuks 25,5km 1h26min, pulss 142x', kiirus 17,59km/h. 


Thursday, July 4, 2019

Draakon & Pisike

Kassid on ikka rõõmsad. Võimalusel lipsavad ukse vahelt välja ja siis peab neid õues taga ajama. Pisikesele meeldib kuuse alla peitu minna ja sealt on teda üsna raske kätte saada. Draakon aga teeb hoovis jänesehaake ja õpib uusi trikke. Praegu on neil jälle periood, kui ajavad palju karva. Vahel õnnestu neid ka kammida, aga mitte nii, et nad pikali visakavad ja siis neid kammin, pigem ajan neid kammiga taga ja vahepeal saan paar korda tõmmata. Pisikesel tuleb veel seda pruuni karva ära ja vaikselt kaovad ka karupüksid. Draakon ei tundu üldse karva, aga karvu lendab. Karvapallikesi oksendavad ka mõlemad välja, Pisike hakkas seda alles hiljuti tegema.
Möödunud nädalal käis Pisike operatsioonil. Tahtsime selle küll sügisesse lükata, aga hormoonid ikka piinasid teda ja nii ma kliinikusse helistasin, kui mul puhkus algas ja üks ust karvapall kuidagi häälekam oli. Aeg sai muidugi nii, et jooksuaeg oleks läbi. Uute uuringute järgi ei tohi kassi näljas hoida, juua peab ka andma, lihtsalt krõbinaid ei tohi 6h enne oodatavat operatsiooni anda (sest need ju paisuvad maos). Tol hommikul panin siis endale ööseks äratuse, et krõbinad kiisudelt ära võtta ja panin neile hoopis konservi-pasteeti. Pisike on küll viimastel kuudel pigem krõbinate sõber, aga tol korral sõi ka pasteet. Viisime ta kella 10ks kliinikusse ja kuskil kella 15 ajal läksime järgi. Hommikul olime pleedi ka ikka kaasa võtnud, et tal tuttav lõhn oleks juures. 
Ja siis kui arst ta meie juurde tõi, väikese Pisikese, ta vist võttis kõik oma jõuvarud kokku, sest kohe kui ta Abikaasa lähedale sai, siis ta võttis kõik oma küüned ka appi ja haaras tast kinni, sai kohe õlale ja sinna ta jäi. Seda oli nii armas vaadata. :) Teab hästi, kelle kiisu ta on.
Lisaks opile sai Pisike ka kiibi ja registris sai Abikaasa nimele. 
... ja kodus ootas meid üllatus. Draakon tegi sellise näo, et näeb Pisikest esimest korda elus. Ehk siis mitte eriti hästi. Urises. Jooksis minema. Oli kuri. Oli pahur. Oli solvunud. Elas mitu tundi voodi all. 
Pisike oli väike ja väeti. Paigal eriti püsida ei tahtnud, aga tegi paar sammu ja kukkus jälle ümber (seda enam üllatas mind tema hüpe Abikaasa õlale). Tegime talle pesa. Ta toibus vaikselt. Sõi, jõi vett. Magas. Draakonist ei teinud suurt välja, ilmselt oli tal endaga tegemist. 
Mina püüdsin Draakoniga lepitust otsida. Ei tea, kas tõesti olid Pisikesel nii võõrad lõhnad või ajas see vestike Draakoni ärevaks... ? Seda ei osanud kuidagi ette näha. Õhtuks sain Draakoni voodi alt välja, aga kõndis siiski kaareg mööda, hoidis eemale, sises ja urises. Kuskil kolm päeva läks, et ta leebuks (ehk kogu protsess käis ikka kiiremini kui novembris), lõpuks aitas Pisikest natukene pesemisega ka. Ühes kohas neid magamas siiski näinud ei ole.
Ja Pisike on niii... rahulik. Ma ei tea, kas tal on vestikesega ebamugav, või mis.. aga ta on rahulik. Ei roni muudkui õlal ja seljal ja ei tee hüppeid. On kuskil pesas, vaatab aknast välja ja magab. Söömas käib ka tublisti ja juhuu, sest sööb ka pehmet toitu. Tubli on! Paar korda on vestikest veidi seljast ka ära saanud ja ühel korral olin ma üksi kodus ja see vesti selga saamine oli üsna raske. Aga sain hakkama. Ma ütlen, et ta on vestiga rahulik, ei siple, ei tiri seda. Vahepeal saab kuskilt midagi lahti, aga kuna ta ennast pesta tahab, siis on see täiesti arusaadav (umbsõlmesid pole peale teinud).
Draakon on öösiti jälle selline nunnukas... õhtuti ja hommikuti ka. Puhkuse ajal lugesime palju koos raamatut. :) (aga kui väga palavad ilmad olid, siis ta ei tahtnud kuskil tekil magada).
Pisike sai vahepeal vurrud ka valgeks. Jooksis rõõmuga vastu värvitud seina. Käpad said ikka puhtad pestud.
Akna peal vaatavad nad linde. Eriti vareseid või harakaid, kes meil siin ikka ringi liiguvad. Täna hommikul olid kajakad kuuri katusel. Õues käies jahivad ka vareseid ja siis ma pigem ajan kiisud toa poole, sest tundub, et linnud on nendest suuremad. 

Ja mõned pildid ka:
Tegime loomakliiniku ees aega parajaks. Pisike nägi koera.
Sel korral püsis ta auosõidu ajal väga tublisti õiges kohas, mõne mjäu ikka tegi, aga ei pistnud pealmisest luugist pead välja ega miskit.

Draakon vaatas Pisikest, kes sõi.


Käpp püsti.

.

Pikutas päikese käes.

Preili.

Esimesed päevad oli sellises pesas. Ilmselt tundis end seal kõige turvalisemalt. Lambanaha viskas välja.

öösel laiutab.

Täna öösel oli ta ii vahvas asendis, aga selleks ajaks, kui ma jõudsin pilti teha, oli ta end juba muutnud. Pilti tegin ikka.

Wednesday, July 3, 2019

Juuni 2019 raamatud


Mul endal oli tunne, et ma juunis eriti raamatuid ei lugenudki... aga tundub, et lugesin ikka. 
Väga tore ja mõnus lugemine oli "Väike Prantsuse külalismaja tagasitulek", seal oli kõike, mulle meeldis väga ka esimene osa, mis ma lugesin möödunud aastal. Lõpuks jõudis minuni ka raamat "Külm veri", mida ootasin päris mitu kuud ja oli hea nagu ikka. Raamat "Truudusetud" mulle väga ei meeldinud, samas ki raamatud "Täiesti tavaline perekond" ja "Ema saladus" olid väga kaasahaaravad ja oli raske neid käest panna. 
Kõige lemmikum oli aga"Britt-Marie oli siin" (Fredrik Backman) ja ei imesta,, sest "Mees nimega Ove" on sama autori raamat.
:)

Juuni 2019

Mais olin puhkusel ja seoses sellega oli palk natukene väiksem kui tavaliselt (talvine haigusleht).  Samas sissetulekud olid natukene suuremad, sest sain tagasi terviseedenduse kulud ja seoses sellega, et käisin ühte loengut lugemas, siis selle eest sain ka palka. 

Fondid-teised kontod-hoiused.
Kokku 15,36% (mai 15,35%). Tasavägine värk. Tegelikult on nii, et natukene saab veel kõrvale panna, aga pean ootama, et need minule laekuks. 

Arved-laenud-maksud.
Kokku 41,86% (mai 41,27%) Üsna suur osa sissetulekustja kodulaen+intress ei moodusta sellest sugugi 50%. Endiselt oli korstnapitside osamakse (uuel kuul on veel üks kord, aga nüüd peaks summa juba väiksem olema), lisaks ostsime ühistuga värava. Ülejäänud olid sellised tavalised asjad (lisaks pürgi, mida möödunud kuul taas ei olnud). 

Trenn, sport või muu sellega seonduv.
Kulu 0% (mai 6,29%). Ei olnud end kuskile registreerida, olid need juba mais ära teinud.

Kassid.
Kokku 8,49% (mai 1,64%) Kuu lõpus käis Pisike steriliseerimise operatsioon, lisaks sai  talle paigaldatud kiip ja see ka omanikuga seotud. 

Toit (sh turul käigud)
Kokku 11,53 % (mai 7,74%) kulu oli suurem, sest et ... maaaasikad. Neid sai ostetud turu pealt ja siis käidud ise põllul korjamas .. ja siis oli ikka veel nii suur maasikaisu, et ostsin veel korra turult. Praegune on selline tunne, et võiks veel turule minna :) 

Ilu ja riided
Kokku 3,88% (mai 4,46%). Tavapärane kosmeetik, lisaks massaaž. 

Vaba aeg
Kokku 0,35% (mai 3,25%). Ilmselt mingi söök, kui polnud kodus, vist ka mõni lõuna tööl.

Kütus/auto/transport 
0,40%. (mai 0%) Kui Tallinas käisin, siis oli vaja bussikaardile raha laadida. 

Pere/kodu, kingitused
Kokku 2,69% (mai 5,74%). Amway tellimus (nõudepesu), siis vedasime kuurist kõiksugu prügi jäätmejaama (natukene tuleks veel vedada). Ja mingi külakost.

Tervis (sh ravimid)
Kokku 0% (mai 9,01%). 

Ja muu.
Kokku 8,08% (mai 6,91%). Annetus ja ühe koolituse osamakse. 


Sunday, June 30, 2019

Trennipäevik - 27. nädal 2019

27. nädal
Ohoo, millal ma viimati need asjad pühapäeva õhtul kirja panin?! Mina küll ei mäleta. :) 
Tõukerattal sai päris piisavalt kilomeetreid kogutud. Mingi aeg võrdlesin kuude lõikes kilometraaži eelmiste aastatega... ja seda et ma tõuksin vähe. Aga tegelikult olen ma eelnevatel aastatel ju käinud tõuksiga tööle, see on igal nädalal lisandunud kuskil 50km (kui sai kõik päevad käidud) ja kui pikema ringiga läksin, siis rohkemgi. Et kuu peale võibki see vahe päris korralik tulla. Sel aastal olen tõukerattal tööle läinud täpselt ühel korral.
Erilist treeninplaani pole ma endale teinud, aga nüüd oleks aeg sellele natukene mõelda. Sel nädalal tegin kaks pikka süitu järjest, järgmistel nädalatel tasub üks puhkepäev* vahele jätta. Lisaks on vaja tempotrenni või lõikude sõitmist, nii et jõuaks kuni 2x väga korraliku tempga sõita. 
Eile otsustasin, et puhkepäevadel (st mitte tööpäevadel) loobun sellest, et pean oodatud sammud täis saama. See tekitas liigset stressi. Miks? Sest eile ja täna tegin ma korrliku trenni, ometi ei kogu ma sellega samme ja ma ei leia, et selle kõrvalt peaksin eraldi veel kõndima minema. Eile olevat samme alle 2000 (tõukerattaga sõites Garmin samme ei loe). 

Esmaspäev - läksin tõuksima... ja siis sain aru, et keha vajab puhkust. Tuli selline 10,15km kulgemist.
Lisaks kõnd + linnaratas.

Teisipäev - käisin sõbrannal külas. Sinna tegin tõuksiga transporti 10,72km (36min) ja tagasi ringiga juba 15,37km (53min, pulss 141x').
Kõnd 5,3km.

Kolmapäev - nädala keskel toimub Põlvamaal tõukeratturite ühistrenn. Alguspaik on Mammaste tervisespordikeskuse parklas. Kui on ka ratta vajadus, siis tuuleb tulekus teada anda grupi küsitluses, aga muidu võib ka lihtsalt 18.30 platsis olla. Minu jaoks oli see esimene ühistrenn seal. Tartust läksime kolmekesi. Mina kujutasin ette, et me muudkui metsas sõidame... aga päris nii polnudki. Alustasime mööda asfalti, liikusime palju kergliiklusteedel... kuhu suunas.. ei tea. Aga pöörasime väiksemale teele ja jõudsime Porgandimäe (?) jalamile ja rühkisime üles. Varsti pärast seda olime kruusateel ja jõudsime metsa ja tutli palju tuttavaid paiku Salamaa rajalt. Lõpetasime jälle mööda asfalti ja oli veel üks killer-tõus. Sain selgemaks, kuidas hüppega jalavahetust teha just mäest üles minnes, lisaks info, et parema jalaga tõukan üsna kaugelt... ilmselt olen palju kordi ära löönud. 
Selle tehnikga on nii olnud, et kui põhiasi oli teada, siis edasi on toimunud iseõppimine. Ise tõuksin, ise vaatn või ei vaata kuidas ja võistluste ajal pole aega teiste tehnikat vaadata ja õppida. Nii et sellised ühistrennid on väga head.
Tõuks 23,47km, 1h25min, kiirus 16,43km/h, pulss 146x'.
Kõndisin ka.

Neljapäev - puhkasin. Kõndisin.

Reede - õhtul tegin väikese ringi, mõte oli küll pikemale minna ja mõtlesin, et saan ilma joogita hakkaa, aga juba enne viienda kilomeetri täitumist sain aru, et vajan juua... ja varsti. Ja enne seda olin juba mõelnud, et võiks natukene tempotrenni teha. Edaspidi tean, et selle jaoks peaks mõne teise raja valima, aga mis seal ikka. Tõusud sõid mu keskmist kiirust ikkagi ära, aga ju siis teinekord paremini. Siis tasub näiteks Luunja poole sõita.
Tõuks 11km 33min29sek,  kiirus 19,72km/h, keskmine pulss 150x'
+2km tõuksi peale. 
Kõnd 2,32km.

Laupäev - tahtsin pikema ringi teha ja suundusin Tartust välja mööda Räpina mnt. Alguses läks päris hästi, tuul lükkas natukene hoogu, jalad olid kerged, ainult liiklust oli palju. Pärast silda pöörasin Roiu poole ja alles siis läks sõiduks, sest sõber tuul oli küljelt ja vastu. Metsa vahel oli päris hea minek, aga keset põlde oli raske. Päris Roiuni ma ikka välja ei läinud, vaid keerasin enne Kurepalu poole ära ja seeläbi tegin ringi natukene lühemaks. Kurepalus aga hakkasin juba koju jõudmist ootama, tuul oli endiselt vastu ja vaatasin, et spordijook hakkab juba otsa saama (pool teed oli alles minna :D ). Koju ma jõudsin, samm jäi kangemaks, aga ise jäin rahule. 
Tõuks 35km, 1h58min, pulss 138x', kiirus 17,69km/h. 

Pühapäev - rattamatka raames ma teiste tõukeratturitega Meerile ei jõudnud. Kui nemad teisest Tartu otsast startisid, siis mina unelesin veel voodis. Sellised pühapäevad.
Päeval lugesin huvitavat raamatut (täna alustasin ja täna lõpetasin!), sõin maasikaid ja pärastlõunal võtsin end kokku ja läksin sõitma. Valisin ikka Lähte, et natukene kpnkast ka üles tõugata (ja alla libiseda). Teel hakkas päris palav ja lõpuks jäin ikka sportrinnahoidja väele ülevalt poolt (enne linnapiiri olin taas särgiga). Jalad olid eelmisest päevast natukene väsinud, aga trenni pikusega jäin rahule. Võtsin siis eesmärgiks sõita 1h Lähte poole ja tagasi tulla nii, et kodus oleks enne 2h täitumist. Lähtest läksin ikka mööda (seal täitus 14km) ja võtsin suuna Jääaja keskuse poole, sest sinna läheb ka kergliiklustee. Ja eesmärgi täitsin, koju sain peaaegu neli minutit kiiremini, arenguruumi jäi. Tuul? Ei saanudki aru, ju ei olnud nii märkimisväärne. Ja tehnikast - järsust nõlvast oli lihtne üles minnes hüppega jalga vahetada... aga kas ma ei oska seda enda madalal rattal veel või on tõusud liiga lauged... ei tulnud see täna kuidagi välja.
Tõuks 35,5km 1h56min, pulss 142x', kiirus 18,34km/h. 



Friday, June 28, 2019

Mai 2019 raamatud

Ühtegi erilist või sügavamõttelist raamatut ei lugenud. Või siiski.. "Jaapani korrastuskunst..." on raamat, millest palju meelde jätta ja pesu- ning sokisahtli olen ma voltide korda seadnud ja need pole segamini läinud! Seal palju muud ka huvitavat! 
Kõige huvitavam ilukirjandus oli vist "Usu mind". 
Püüan ikka hoida, et üks raamat nädalas... aga vahepeal on nii palju muud huvitavat, kuidas end arendada ja see uute asjade õppimine.. 

Mai 2019

Avastasin, et ei ole mai kulude-tulude postitust kirjutand. Võtan nüüd selle aja ja teen ära, sest juba mõne päeva pärast on juuli. 
Kokkuvõtlikult oli mai kindlasti parem kuu, kui sellele eelnenud kuud, sest seoses abiellumisega olid kulutused kokku võetud, aga samal ajal tuli uusi kulutusi, mida ei teadnud ette. 
Tundub, et postitus läheb aina lühemaks. :) 
Summa X (palk + nipet-näpet)

Fondid-teised kontod-hoiused.
Kuu lõpus oli arvel täitsa raha, mida sai fondidesse kanda. Endal oli väga hea meel. Kokku 15,35% (aprill 0%).

Arved-laenud-maksud.
Kokku 41,27% (aprill 36,15), sest seoses pööningul prügi utiliseerimisega oli arve suurem. Lisaks väike prügiarve, mille eest aprillis arvet ei tulnud.

Trenn, sport või muu sellega seonduv.
Kulu 6,29% (aprill 3,53%). Oli aeg end erinevatele üritustele hakata registreerima.

Kassid.
Kokku 1,64% (aprill 5,99%) ilmselt allapanu ja natukene konserve.

Toit (sh turul käigud)
Kokku 7,74% (aprill 13,04%) tavalsed möödaminnes poeskäigud ja turulkäigud. Aprillis oli sünipäev ja selle võrra kulu suurem.

Ilu ja riided
Kokku 4,46% (aprill 4,37%). Üsna sarnane aprilliga, kuigi näiteks kosmeetiku juurde ma ei jõudnud. Küll aga ostsin suveks ühed jalanõud ja uued mineraalpuudrid (oli -30%).

Vaba aeg
Kokku 3,25% (aprill 2,06%). Sõbrannadega sai Tallinnas käidud, sel kuul selle sees ka sealsed söögid ja ööbimine, lisaks vahel mõni lõuna tööl.

Kütus/auto/transport 
0%. (aprill 0%)

Pere/kodu, kingitused
Kokku 5,74% (aprill 2,87%). Uue riiuli/kapi ostsime.

Tervis (sh ravimid)
Kokku 9,01% (aprill 5,55%). Ikka läks. Mis teha, kui mõni ravim pole Eestis registreeritud ja seetõttu polnud soodustust.


Ja muu.
Kokku 6,91% (aprill 24,67%). Oh, korralik erinevus. Id-kaardi ja passi taotlemine, juhilubade vahetus.

Ja kokku tuli üle 100% :D ju siis kuskil oli miskit eelmist sularaha. Või ei olnud arvet päris tühjaks kandnud :)

Thursday, June 27, 2019

Trennipäevik - 26. nädal 2019

26. nädal


Esmaspäev - viimane tööpäev enne puhkust. Tööle läksin jala, koju peaaegu jala - kokku 9km, natukene sõutsin rattaga. 
Õhtul tegin lühikese tõuksi tiiru, et jalad taastuksid paremini - 13,4km. 

Teisipäev - päris palav päev oli. Läksin metsmaasikale - tõuksiga. Ehk siis transport tõuksil 10,4km ja 10,45km. Sain randid :)
Kõndisin ka.


Kolmapäev - tõuksiga Lähtele ja läbi Vasula ja Kõrveküla tagasi Tartusse- 31,32km. Ilus palav suvepäev oli. Sõitsin 1h49min. Keskmine kiirud 17,24km/h, keskmine pulss 140x', max pulss 165x'. 
Sain uued randid :)
Lisaks kõndisin ja sõitsin rattaga linnas.

Neljapäev - kõnd. Käisime Abikaasaga ujumas. 

Reede - puhkasin. Isegi magasin õhtul ja mõtlesin, et kuidas mul küll tuli mõte südaööl Elvas joosta... ja veel 10km... oeh. Olen tänulik, et sain sõbrannaga sinna ja koju. :) 


Laupäev - jooksul oli start küll 23.59, aga jooksin ikka laupäeval. 10km Elvas... palju tõusumeetreid (minu jaoks) ja vavepeal väga pime metsatukk (ei näinud, kuhu astud). Oli raske. Aga kui jooksnud ei ole, siis see tundub loogiline... ja keha ka natukene raskem, kui vimaste jooksusammude ajal. Aga joostud see sai, rajale ei jäänud. 
Keskmine pulss oli 163 x' (avg tempo 7:15min/km)
Koju sain veidi pärast kella 2, aga und kohe ei tulnudki, sest dušš äratas üles...
Kolme aeg jäin magama ja hakkasin ärkama kella 10 ajal. Üldiselt oliminu jaoks selline sossu päev. Õues oli hirmus tuul. Ma vahepeal veel mõtlesin, et lähen Räpinasse tõuksiga sõitma... jalad olid valusad küll, agag arvasin, et saaks hakkama, olen tänulik endale, et läksin enne tõuksi proovima ja sain esimesel kilomeetril aru, et mingit kiiret rada need jalad ei sõida, pülv ei tuse, päkk ei tõuka... Räpina jäi vahele. 

Pühapäev - kõndisin veidi, et jalad saaksid taastuda... lihasvalu jõudis alles pühapäeval kohale. 
Jaaniõhtu oli ka, sõprade juures, seltskond, jutustamine, viktoriin, mäng ja lõkked. Enne südaööd magasime juba kodus. 


Draakon!

Elvas.

teine lõke.


Saturday, June 22, 2019

IIX Pärlijõe Tõukerattamaraton

See vahva üritus, mis minu tõigi tõukerattamaailma ja kuhu ka pere kaasa kutsusin. Esimest korda osalesin 2014 ja nüüd 2019 oli mul viies kord (sest eelimine aasta jäi lähedaste sõprade pulma tõtu vahele). 

Sel korral õnnestus kaasa kutsuda üks kolleeg, kellele ühte tõukeratast ikka laenanud olen (st see ongi tema käes). Temal oli see esimene võistlus. Lisaks olid ka teised pereliikmed kohal. Abikaasa jäi koju teisi asju toimetama. Ilm oli imeline nagu ikka Pärlijõe ajal, õnneks mitte nii imeline nagu 2016 ja +30 C. Koht on endiselt väga ilus, inimesed toredad ja alati on vahva tuttavaid nägusid näha. 

Mina plaanisin sõita enda väikese race maxiga, millel maastikujooks all. Tartus sai veel tallalauda tõsta ja siis pidureid sättida, aga jäime natukene jänni... Õnneks kohe parklas sattusime õige mehe otsa (kelle käest ma kõik rattad ostnud olen) ja tema sättis natukene neid asju ja alla kahe minuti ja pidurid olid jälle töökorras. Piduritross tahab küll vahetamist, narmendab ja on natukene väsinud. Kohapeal selgus, et kaks töökaaslast on veel kohal. Kolleeg laenas ratta ja sai cross max 29, wow, sellega oleks isegi tahtnud sõita. 

Riietus: tõukerattaliidu riided ehk mustad lühikesed püksid ja valge särk (mõtlesin tükk aega, kas särk vahetada välja, et ehk on liiga palav.. aga jäi ikka selga), kiiver, kindad, põlvikud, tossu, läbipaistvaklaasiga prillid. Kaasas spordijook ja kaks geeli. Enne sõin veel rosinaid, hommikul tegin putru (üle vääääga mitme kuu). 

Eeldused? Rada läbida võimalikult kiiresti vastavalt enda võimetele. 
Startisime kell 12 ja nagu ikka oli kohe korralik tõus, mis hinge kinni tõmbas. Viis korda olen sealt üles sõitnud ja ikka pole veel ära õppinud. :) Mingid korrad said raja lõpus sealt ka alla sõita, aga seda luksust pole ammu olnud.
Läksin nii nagu jõudsin ja kerge just ei olnud. Mööda asfalti ei liikunud see ratas nii kiiresti, kui ma soovisin, ise ka kiiremini ei jõunud. Õnneks oli varsti lohutav langus ja väga korralik kiirus... millest maksmikumi ikka ei võtnud, sest kõrval oli keegi laps. Asfalti palju ei olnud, tuli liivane külavahetee. Paar päeva tagasi oli korralikult vihma tulnud ja tee oli mitmeski kohas kuidagi liiga pehme ja rehv vajus liivas ära. Varsti tuli ka mets ja ka see metsatee oli kuidagi raskem ku eelmistel aastatel.. samas kas saab enda kahe aasta taguseid mälestusi usaldada?! Parmud olid ka platsis ja kiusaid korralikult, ühe ajasin kaela pealt ära, kukkus teine plussi kaelusest sportrinnahoidja juurde sisse ja hakkas hoopis rinda hammustama. Ei olnud tore, lõpuks sain ta sealt kätte. :D Alguses oli ikka grupp, aga üsna pea jäi üsna üksi. Vahetult enne esimest joogipunkti mindi minust veel mööda, aga kui ta peatus ja jõi, siis möödusin ja otustasin, et ta rohkem mööda ei pääse. Sel ajal oli kilomeetrite viisi metsateid. Varsti sai ka raba äärde, kus sõitsime kivi/betooni peal, tuul oli vastu. Nägin servas metsmaasikaid, polnud aega korjata. Pärast seda oli natukene metsa ja siis jälle metsateed... päris mitu kilomeetrit, vahepeal ka teine joogipunkt, kus ma taaskord ei peatunud. Kõik oli tuttav, aga samas nii võõras. Finišisse jõudsime läbi metsa (aga mitte üle juurikate). Ja läbi see saigi. 
Olin kuues naine. 
Olin õnnelik, et läbisin ja andsin endast parima. 
Aeg oli 5minutit kehvem kui 2017, aga raja lõpp oli erinev ja päriselt neid aegu võrrelda ei saa.
Ma tean, et vorm pole ka kõige eeskujulikum. Tegelen sellega.
Ma tean, et ma kaalun natukene rohkem, kui olen planeerinud. Kui 1,5 kuuga lisandub 6-7kg, siis .. paneb natukene kukalt küll kratsima. Mõnest kilogrammist sain aru, sest sel ajal, kui olin enda kaalu ja peegelpildiga väga rahul (27.04.19) siis sain peale ravimid... ja tegid kohe ümaramaks. Kui 3 nädalat hiljem ravimeid enam polnud, siis arvasin, et lisakilod lähevad ise maha tagasi, aga vot tuli hoopis juurde. Ehk siis natukene raskem on, sest massi on rohkem. Ilus olen ikka. 

Numbritest veel:
Minu kella järgi
30,26km
1h47min
keskmine pulss 179x', max pulss 187x'
Keskmine kiirus 16,90km/h
Max kiirus 55,86km/h 


kilomeetrid

numbrid ja kaart

Pärast oli tavaline supi ja kringli söömine, saun ja jutustasime. 

Ja siis autasustamine. Ma olin väga (meeldibalt) üllatunud, kui selgus, et põhiklassi autasustati eraldi ehk ei olnud mingit absoluutarvestust. See tähendas, et sain enda vanuseklassis kolmanda koha! Naiste üldvõitja oli sel korral hoopis A., ma ei teadnudki seda enne autasustamist, sest pidasin iseenesest mõistetavaks, et see on ikka K. Ju siis oli väga huvitav võistlus! 


Foto: Võrumaa Spordiliidu kodulehelt
Tagasiteel oli peatus Sulbi kohvikus. Jõime kakaod ja sõime kooki. 
Fb loosimängus õnnestus mul võita veel lauakell :)





Aitäh korraldajatele ja sponsoritele, osalejatele ja vabatahtlikele!


Trennipäevik - 25. nädal 2019

25. nädal


Natukene raskeks läheb see eelmise nädala meenutamine. Blogipostitusi pole ilmunud kahel põhjusel. Üks on see, et ma olen puhkuselaine, aga teine see, et arvuti ei tee koostööd. Aku ei lae, töötab vaid juhtmega ja on väga aeglane, niisiis tuleb väga kannatlik olla, et saaksin vajalikud programmid avada ja veel miskit kirjutada. Olen püüdnud kõik võimalikud asjad ära teha, mida ise saan teha, et arvuti kiirem oleks, aga ilmselt on probleem mujal. Ja siis ma eriti ei jaksagi seda avada. Koolitusi kuulan ja vaatan telefonist või telerist, siis ei kulu närvirakke. 
Möödunud nädal oli selline, et Tartus sai liigelda juba ratastega. Minulgi oli tore plaan, et töölt võiks rattaga koju liikuda, sest saab kiiremini. See teeb ka kohe natukene laisaks. Kõikidest nendest probleemidest on ajakirjandus juba juttu teinud ja minule sai selgeks, et ratta peale ei saa loota. Aga sellest eraldi postituses. 

Esmaspäev - hommikune trenn 50min. Õhtul kõnd 2,5km, ratas 1,6km, kõnd 2,14km. Sõitsin linna. 

Teisipäev - tööl käimiseks kõnd+ratas. 
Õhtuks tõuks 25,5km - Jõgeva mnt poole, siis pööre Vasula poole ja läbi Kõrvekülja koju. Keskmine pulss 146x', aeg 1h30min

Kolmapäev - olin Tallinnas. Pikk päev. Õhtul kõnd+ratas, et koju saada.

Neljapäev - tabelist puudu ratas+kõnd ehk käisin tööl.
Õhtul tõuks 24km Tõrvandi-Ülenurme ring. Aeg 1h19min, keskmine pulss 161x'. 

Reede - võistluseelne puhkus. 
Kõnd+ratas.

Laupäev - Pärlijõe tõukerattamaraton 30km 1h47min, pulss 179x'. 

Pühapäev - puhkus ja teised toimetused.

Sellepärast juhtub vahel nii, et kardinapuu ja kardin on põrandal...

Kullapai.


Tuesday, June 11, 2019

Trennipäevik 24. nädal 2019

24. nädal
 
Eelmine nädal oli kuum suvi. Mina olin tööl. Kui möödunud nädala esmaspäeval töötas mul veel puhur, et sooja saada, siis kuumalaine tegi oma töö ja neljapäeva pärastlõunaks võtsin fliisi pealt ära (ja täna panin uuesti selga, sest on jahe [jahe, mitte külm!]).
 
Esmaspäev - tagasi jõusaalis. Trenn oli lühike ja kerge - 50minutit. Tegin baasharjutusi. Tunnen, et natukene pikk vahe jäi sisse ja keha juba harjus ära, et ei käi...
Pärast tööd läksin massaaži nautima. nautimisest oli asi üsna kaugel, aga päris karjuma ka ei hakanud. Vingerdasin niisama ja üritasin ära kannatada. See oli korraliku trenni ees. Minule tundus, et vasak säär ja parem reis on kehvas seisus, aga parem säär oli eriti selline..  njah. Ja kus kõikjal võivad valupunktid olla. Ohjah. Korralik meeldetuletus, et enda lihaste eest tuleb rohkem hoolt kanda.
Ja sealt jalutasin koju. Teksad sain ikka kuidagi jalga. Kõnd oli aeglane (palav oli ka). Järgmisel päeval olid mõned sinikad... ja mõned valusad kohad, aga kolmapäeval olid lihased juba palju paremas seisus.
Kõnd 1km+5km.
 
Teisipäev - kõnd koju 4,6km. Jalad taastusid massaažist.
Ei mäleta, kuidas tööle sain...
 
Kolmapäev - esimene kord, kui tõuksiga tööle läksin sel aastal. Pärast tööd oli vaja kuskile minna, aga oli vaja ka trenni tehas..
Tõuks 5,3km tööle. Siis Rahingele sõpsile appi (12,8km) ja siis sealt koju (9,2km).
Vahepeal oli päris soe.
 
Neljapäev - kõnd 5km tööle. Ei mäleta, kuidas koju sain.. aga sain vist ikka.
 
Reede - kõnd 5km tööle ja 5km koju. Ja õhtul käisin veel raamatukogus ka - 3,7km!
Võtsin omaks sellise mõtte, et laupäeval lähen varahommikul tõuksima... unegrafaikuga läks natukene vastuollu.
 
Laupäev - äratus 05:15 ja 15 minutit hiljem oli tõuks kuurist väljas. Olin söönud kolm banaani ja võtnud kaasa spordijoogi. Sooja oli 17 kraadi. Lühike dress. Linnast läbisõit oli rahulik, mõned autod ikka liikusid. Mõnusalt tuulevaikne oli ka. Olin kuskil 25minutit ära sõitnud, kui keha sai aru, et ma teen mingit nalja nii vara hommikul ja ei tahtnud edasi koostööd teha.. ehk väsis lihtsalt ära. Tõukesammud läksid vaevalisemaks, aga läksin ikka edasi. Jõudsin Lähtele. Esialgne plaan oli sealt edasi sõita, aga sain aru, et ei sõida... võtsin geeli ära, mis kaasas oli, et oleks jõudu tagasi sõita. Mõned laskumised olid päris hea. Oli tulnud kerge tuul. Aga jalg ei tõusnud eriti.
Tõuks 30km 1h45min pulss 142x'.
Tunnike pärast koju jõudmist uuesti tõuksi selga - transport 4,5km + 4,3km.
Õhtul läksin samme koguma, sest neid oli liiga palju puudud - kõnd 3,4km.
 
Pühapäev - hommikul oli suvi kadunud, aga päeva peale tuli tagasi.
Käisin turul 3,3km.
Ja pärastlõunal tõuksima. Korralik tuul oli, aga läksin ikka (uhke enda üle). Sõitsin Luunjasse, sealt Kabina kaudu Ihastesse ja Ihaste silla juurest kodu poole - 23km 1h18min pulss 145x'
Õhtul olime Luke Mõisa pargis ja nautisime Terminaatorit (siis kadus jälle suvi ära, sest kell kümme oli sooja vaid 14 kraadi).
 
Kõrvuti sõit vastu tuult..
Pärnus
Foto: Aldis Toome

Pärnus. Siis, kui sõitsin vastu tuule loodud seina...
Foto: Aldis Toome
 



Saturday, June 8, 2019

Trennipäevik - 23. nädal 2019

23. nädal
Arvutis olles on mul teised asjad teoskil olnud ja seetõttu nädala alguses möödunud nädala trennipäevik kirja ei saanudki. Samas ei olnud see ka trennipäevik, vaid üks taastumine Pärnu tõukerattarallist. 

Esmaspäev - jalad olid nagu pakud. Paistes. Valusad. Liikumine oli valus. Sellest olen ma juba kirjutanud. Aga et leevendust saada, siis kõndisin tööle ja õhtul koju, kokku 10km. Esimesed kilomeetrid olid rasked, siis said lihased soojaks on liikumine oli natukene parem. 

Teisipäev - käisin pealinnas ühel koolitusel loengut lugemas. 
Tatsasin 5,4km. Ma ei mäleta, mis ma hommikul bussis tegin, aga tagasi sõites olin asjalik. 
Ilm oli ilus. ITK oli üsna bussijaama lähedal. Täitsa tore oli (eriti see, et ma tööl ei olnud). 
Jalad olid taaskord tsipa paremad. Kõhulihased juba üsna head.

Kolmapäev - tööle 5km, koju 5km. 
Õhtul tõuksisin 8,5km. Mõtlesin ennist, et kohe üldse ei mäleta... aga meenus nüüd, et õpetasin sõbrannat tõuksima. Alguses olin fat max'iga ja hiljem enda suure race max'iga. Sõps oli väga tubli ja talle meeldis ka! Jalgadele tegi head.

Neljapäevtööle 5km, koju 5km.

Reede - lõuna ajal kiire trenn 40minutit.
Pärast tööd koju 5km. 

Laupäev - läksin sõbrannale seltsi. Transport tõuks 5km ja õhtul koju pikema ringiga ehk 13,4km. 

Pühapäev - tõuks 12km, plaanid läksid veidi vussi.
Hommikul tururing ka - 2,6km.

Nädala lõpuks taastusin jalad ära. Tegin kuputamist ja käsirulliga rullimist ka. Aga sain aru, et oleks vaja ka massaažis käia, et pinged üles leida. See sai siis sel nädalal tehtud. 
Puusa probleem on lahenemas, tegelen sellega. 
Ja ega ma suurt midagi eelmisest nädalast ei mäleta. 
Õhtuti tegelen enda koolitamisega ja jätkan nii veel kuskil kuu, siis võtan ehk veidi rahulikumalt. Lihtsalt osadele materjalidele on piiratud ajaga juurdepääs ja tahan võimalikult palju õppida.
märts, aprill, mai


Friday, May 31, 2019

Pärnu lennuväja tõukerattaralli

See on kolmas aasta, kui meil on "Tõuka lõpuni" sari  ja esimene võistlus on liikuv. 2017 olime Jüris terviseradadel ja oi, see oli raske. Möödunud aastal olime Palukülas ja see oli vist veel raskem, sest väljas oli +28 ja see rada... oi see rada. Kui maastikke võrreldes, siis Pärnu lennuväli oli hoopis miskit muud - betoon ja sõida slick rehviga.  Selles suhtes tõesti kiire rada... aga see ilmataat!

Nagu ma möödunud nädala alguses kirjutasin, siis ma ei valmistanud end ette, et läheksin võistlema. Oli selge, et sellist vormi, et põhikonkurendiga rinda pista, mul ei ole, tervis on olnud nagu on.. ja see otsus, et ma üldse osalen, tuli ju ka alles tolle nädala alguses. Mitte-ettevalmistamine läks väga hästi. Ma küll nädala alguses tegin väikese tõuksiringi, et vaadata, mis puus teeb - midagi ei teinud! Aga polnud erilist jõudu sõita. Meil oli puhkus ja nii ma ka puhkasin. Minu ettevalmistus oli see, et kui me neljapäeval kodust lahkusime, oleksid kaasas sobilikud spordiriided, varustus ja Abikaasa pakkis tõuksi autole. Puhkamine läks hästi ja siis tulid mulle punased külalised. Teadsin küll, et need tulevad, aga ma ei teadnud millal. Päris neljapäeva õhtul ma neid just ei oodanud, aga nüüd mõeldes läks ju isegi hästi, sest noh.. kui muidu oli ok mooncup'i tühjendada hommikul, vo lõuna ajal ja siis õhtul, siis mind tabas see, et see sai täis iga kolme tunni tagant. Oli natukene unetu ja rahutu öö. Minu õnneks oli 1,5 päeva hiljem olukord juba natukene parem. Pelgasin, et mis nõrkus mind tabada võib, ssest hemoglobiin kukkus ilmselt kolinal, aga ju olin seda eelmisel kuul piisavalt turgutanud. Võib-olla too much information, aga minu meelest igati vajalik kirjeldamaks olukorda, tervist ja ma olen ju ometi naine. :)
Kui me reedel Pärnust ära sõitsime, siis sadas vihma. Järgmisse sihtpaika jõudes ei sadanud, aga ilm oli selline kehv.. temperatuur oli kuskil 10kraadi kukkunud ja tuul oli jahe. Veetsime aega Abikaasa sugulastega. Ja mina vaatasin järgmise päeva ilmateadet, et mis mind küll ees ootab... ma ei ole vihmaga eriline sporditegija. 

Laupäeval oli selge, et tuul on küll metsik. Ilm oli pilvine, aga pilved liikusid ruttu, lootsin, et vihmast pääseme. Seda, et lennuväljal tuult ei oleks, on vist niikuinii palju loota?! Startisime uuesti Pärnu poole kuskil 10:35, natukene torisesime selle üle, et erinevad gps-id näitasid erinevaid teid, aga jõudsime kohale. Ühe pöörde ajal lendas meil küll üks õunamahla purk autos katki ja tagumised matid küll uppusid õunamahla, aga muidu läks sõit hästi.
Kohale jõudes jätsin Abikaasa ratast kokku panema ja ise läksin numbrit võtma. Olukord oli tuuline. Sai erinevaid inimesi tervitatud ja veel õnnesoove vastuvõetud, sest ikkagi uus nimi ja proua staatus :) Nii tore oli. 

Start oli kell 12 nagu meil ikka tavaks. Rada oli selline, et päris niisama me seal lennuväljal ei tiirutanud. Alustasime vastutuult ja hoidsime muudkui paremasse serva. Alguses oli tuul siis vastu, siis lühemal küljel oli kuskilt küljelt ja siis saime allatuult sõita peaaegu teise otsa välja, kui oli tagasipööre ja rassisime jälle vastutuult... mitte otsa välja, aga enne oli vahepealt pööre ja saime jälle allatuult, hoog oli hea... natukene oli jälle kuskile pööret, aga siis jõudsime teise otsa välja ja hakkasime tagasi rassima.. ja vot siis oli tuul vastu. Tunne oli, et sõidaks vastu seina. Ja nii tuli seda läbida neli korda. 
Nii aga kõik nooled peaksid olema vastupidised. 

Esimene ring oli meil suurem punt. Kord vedas üks, siis teine, kes oli allatuult kiirem, kes vastutuult. Mina läksin enda jaoks rahulikus tempos, ei rapsinud, täpselt nii nagu plaan oli. Õde küsis, kas see on siis minu rahulik. Oli jah. Suurem grupp lagunes esimese ringi lõpus. Minu oli palav hakanud ja vahepeal viskasin pikavarrukaga pluusi ära. Selle palavusega oligi nii, et allatuult oli väga okei, aga vastutuult pidi nii palju tööd tegema, et hakkas palav. Mul on möödunud aasta ülekuumenemised vägagi meeles ja seetõttu võtsin pigem pealt ära. Teise ringi ajal jäin ühe naisega koos sõitma. Meil oli sama tempo, ajasime juttu ja sõitsime lihtsalt koos. Üldiselt kõrvuti, vastutuulega oleks ehk võinud teha, et üks veab ja siis vaheldumisi... aga me ei teinud nii. Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma reaalselt kellegagi koos sõitsin. Ma olen üldiselt ükski sõitja ja mulle ei meeldi, kui keegi kuskil läheduses on. Nii möödus ka kolmas ring. See raja finišisirge (joonisel üleval vasakul... nool teistpidi) oli ikka väga raske.. tuulepuhangud olid sellised, et ratas ei liikunud edasi, kui OK tuulega sai tempoks veel kuskil 16-17km/h, siis puhangute ajal oli 12-13km/h ja hambad ristis. Enne, kui me jõudsime kolmanda ringi lõpetada, viimased sajad meetrid olid meil seda sõita veel, möödus meist liider ja lõpetas. Minu meelest ta lihtsalt tuhises mööda (Rattaralli lühema distantsi lõpetas ta ajaga 2h7minutit, mis teeb keskmiseks kiiruseks 26,9km/h). Ja siis algas meil neljas ring. Selle ajani olin sõitnud tõesti mõõdukalt, sest koos sõita oli kuidagi hea, ei rapsinud... aga siis mõtlesin omas peas, et jõudu on nüüd alles (ma ei olnud üleliia pingutanud) ja niimoodi koos me ju üle finišijoone ei lähe. Õde oli jäänud natukene tahapoole, olin enne mõelnud, et ehk on meil õega sama tempo, siis oleks kenasti lõpuni koos saanud minna. 
Ja siis ma hakkasin sõitma. Enda meelest. Sest kui ma ringiaegasid vaatasin, siis minu meelest see neljas ring just kiirem küll polnud, et ju oli ikkagi väsimus sees, aga ju olid väsinud ka teised ja minu arvates läks tuul ka tugevamaks ehk vastutuult oli aina raskem sõita. 
Aga mõnus oli. Kui see viimane 1+ km välja arvata, tõesti sein oli vastas... 
ja nii ma lõpetasin kolmanda naisena. Naisliidriga oli vahe väga suur, samuti ka teise naisega. Ma ei tea, mis see vahe oleks olnud, kui ma oleksin algusest peale endast kõik andnud. K., kes on samut itugev sõitja, oli sel korral korraldajate seas ja ei sõitnud ja siis mõned ei olnud nii kaugele tulnud. Esimene ja teine naine on tegelikult seeniorklasssis, aga kuna meil on see uus vastik süsteem, siis võtsid nemad ka põhiklassi 1. ja 2. koha, mina siis 3. (Oeh mulle ei meeldi see, minu silmis on see ikkagi nii ebaõiglane). Õde oleks mul kenasti põhiklassi 3. olnud. Kus on loogika, et veteranides ja seeniorites jagame kohad paremuse järgi ja siis põhiklassis on absoluutarvestus... Miks ei võinud asjad jääda nagu on?! Et poodiumile tõuseks ka teisi, et saaks seda rõõmu... ?!

Pärast sõitu olin näost punane nagu peet. Jahe hakkas ka. Saime suppi süüa ja saia süüa ja siis pidi ootama autasustamist. Väljas läks veel tuulisemaks ja jahedamaks, aga vähemalt ei tulnud vihma. Pikad püksid olid mul kaasas olnud (aga olid mõeldud maal ringi müttamiseks :D, sõiduks võtsin tegelikult lühikesed), aga mingid soojemat jakki polnud.. see, et autos üks tekk on, ei tulnud meeldegi. 

Spordifotograaf Aldis Toome

Spordifotograaf Aldis Toome ja erakogu. 

Kui medal käes, siis läksime kiirelt autosse sooja ja võtsime suuna kodu poole. Pärnus tegime veel peatuse, ma tahtsin midagi sooja juua, aga seejärel jõudsime ühe hooga Tartusse. Kehas oli väga suur väsimus ja lihased olid juba kanged. Ma olin valmis selleks, et lihased jäävad valusaks, sest ma teadsin, et polnud nädalate viisi sõitnud ja ühtegi sellist päris-päris trenni polnud olnudki, pigem oli see kõik vana rasva pealt, aga päris selleks ma valmis ei olnud, mis mind järgmine päev tabas. 
Jalad olid nagu puupakud. Pingutusest ka paistes. Aga muidu oli tunne nagu oleksin esimest korda elus jõusaalis käinud. Ma ei saanud ei istuda ega astuda, parem oli juba püsti olla, sest toolt/diivanilt/voodist püsti saamine oli väga vaevaline. Lisaks olid käelihased valusad, õlad, kõhulihased. Pühapäeval käisin õues küll jalutamas, et natukene liikuda, aga jah... Kuputamisega alustasin ka. Oleks võinud varem alustada. Tänaseks (reedeks) on olukord juba päris ok, lihased on endiselt pinges, valusaid kohti on palju, aga ma saan istuda-astuda-olla. Kõige hullem läks kahe päevaga mööda. Kuputanud olen ka ikka. 

Ja nii see läks. Kahe nädala pärast juba Pärlijõe ja siis juulis Pühajärve. Mina olen end kirja pannud.