Ma tahaksin elda, et kevad tõesti tuleb, sest õhus on seda soojust ja kõrvu jõuab linnulaul... aga ma pelgan, et tuleb veel märts oma lumetormide ja väga külmade miinuskraadidega.
Ma tahaksin kirjutada, et hea on palju rohkem kõndida ja päevas samme teha, aga see on rohkem trennipäeviku teema.
Ma tahaksin kirjutada, kui imeliku une peale ma keset ööd üles ärkasin (või oli lõpuks nii suur pissihäda, et pidi lihtsalt ärkama) ja et see uni on mind mingil määral kummitanud nagu tahaks mulle midagi öelda, aga ma ei tea mida... see oli lihtsalt nii veider, aga täis otsustamist ja kindlustunnet, kuigi tundus, et on ka raske. Head aega?
Ma tahaksin kirjutada, mis mõtted mul seoses tööga on, aga ma ei tea, mis nendst mõtetest saab.
Ma tahaksin kirjutada, et lähme järgmine nädal "Tõde ja õigust" vaatama, aga siis on cinamon teinud sellise asja, et yes day päeval seda filmi ei tulegi... ja vajame uut plaani. Telia videolaenutuses on Merkuri film vaadatud ja see oli tõesti suurepärane. Nüüd ootan märtsi ja vaatan ära "A star is born" (märtsi ootan sellepärast, et meil on kuus 1-2 filmi tasuta).
Või tahaks kirjutada hoopis sellest, et küsisin Kaaslase käest, et kui vana ta viiekümne aasta pärast on (tegelikult oskan ma ise ka arvutada) ja mõtlesin, kuidas vanasti jõudsid inimesed palju rohkem viiekümnenda pulmaastapäevani, sest abielluti noorelt (ja oli rohkem aeg, kui katkiseid asju parandati, mitte ei visatud minema). Et praegu küll ei tundu, et ma veel 29 eluaasta sees mehele lähen, aga kui see juhtub näiteks aasta või kahe või kolme pärast ja sinna juurde liita 50, siis ma peaksin selleks ajaks olema üle 80 aasta vana, et tähistada 50. pulma-aastapäeva... meeste eluiga on lühem, aga Kaaslane on õnneks minust kolm aastat noorem. ;) See on ikka hirmutav. Aga kust selline mõttekäik? Me käisime laupäeval pulmas. Hõbepulmas! Ja minu meelest oli noorpaar niiii noor... ehk neiu oli 19, kui ta mehele läks ja siis saabki enne 44. sünnipäeva tähistada juba hõbepulma. Pidu oli imetore, inimesed nii toredad, lõbu oli laialt. Üks väga tore õhtu oli, see oli ikka korralik pulmapidu. Pruudipärg mängiti taas kord maha, nii et sportlikke hüppeid selle poole teha ei saanud... Aga pulmas oli mul roll ka - ädaabi. Nagu hiljem teada sain, siis Kaaslane oli öelnud, et tema rolli ei taha, aga minule ikka võib mõne anda. Haha, ei jäänud ka tema tegelikult rollita, sest osad poisid olid toredad ettekandjad ja tõid toidu kõik lauda. Ilus oli vaadata :) Kui saab aastaid tähistama hakata, siis ühel hetkel võiks peo küll teha, sest esialgu tahaks selle tähtsa päeva hoida vaid meile kahele. Selliseid mõtteid mõlgutan ma juba mitu aastat ja kuigi on palju, kes minuga ei nõustu, siis mina jään selle juurde, et pulmapäev on nende kahe inimese päev, kes abielluvad ja kuidas nad seda teevad on täiesti nende asi. Kindlasti on pidu väga tore (oh, ma olen nüüd juba kolmas pulmas käinud ja tõesti kõik olid väga toredad ja ilusad, eriti heldimus tuleb peale kui möödunud aasta juunit meenutada), aga ka kahekesi päev on imeilus ja romantiline. Inimesed on erinevad.
Hm see lõik läks nüüd pikaks.
Tahaksin öelda, et loen ikka ühe raamatu nädalas, aga tegelikult ei vasta see tõele. Loen nii nagu juhtub... ja juhtub nagu juhtub. Ilmselt pikemate päevade ja soojema välisõhuga see muutub. Nimekirjas on üsna palju erinevaid eneseabiraamatuid... vms. On neid, kus kogu jutt on tuttav ja minu jaoks kordab ennast, aga kui ma neid ikka loen, siis järelikult ma midagi sealt otsin... et küll ma selle ka siis leian. Ja tuli uus trükk raamatule "Saladus", mille plaanin osta. Alguses jäin mõtlema sünnipäeva peale, aga see on liiga kaugel.. Kirjastuse kodulehel oli see kõige odavam, aga kui postikulu juurde liita, siis enam ei olnud... ja muid raamatuid tellida ei soovi.
Ja täna ma lõpuks hääletasin valimistel. Möödunud nädalal vaatasin neid erakondasid ja nimekirju ja miski ei olnud sümpaatne. Ega eriti ei ole siiani, aga valiku ma tegin ja homse õhtuni saan seda veel muuta.
Ma tahaksin kassidest ka kirjutada. Draakon tuleb endiselt minu juurde magama ja vahel ajab Pisike ta vastu hommikut ära. Kella nelja ajal läheb Pisikesel kõht tühjaks (kausid on krõbinaid) ja siis tuleb ta voodisse kõndima ja nurruma ja kareda keelega kõditama... mina eriti ei reageeri. Pisike on nüüd jälle üsna musta värvi karvaga, beebikarva on veel mõnes kohas ja see on selline pruunikam. Ja eriti pikk ta karv hetkel ei ole, natukene pikem küll kui Draakonil, aga mitte nüüd selline nagu oli mul Tüüp. Kuna puidugraanulid said otsa, siis nüüd käivad mõlemad kassid mõlemas liivakastis ja tundub, et nad on väga rahul. Draakonil on ikka mingid hormoonid, mis teda vahepeal natukene segadusse ajavad, sest viimasel ajal on kuulda tema suust rohkem häält. Kui Pisike ta ära tüütab (või tüütavad nad meid, sest kõik vaibad on rullis ja nad jooksevad nad tuulispask ringi), siis läheb Draakon üles ahju otsa ja on seal eluga väga rahul. Alla saab ta ise ka, aga vahel me ikkagi aitame. Pidime vaatab endiselt üles ja pole veel teed sinna leidnud.
Saime maja korstnapitsidele kolm pakkumist. Esimene u 1800 eurot, teine u 2300 eurot ja kolmas... natukene üle 7000 euro. Selle viimase peale vajus ikka suu lahti ka, vaataisn kuidas pakkumine on lahti kirjutatud.... nojah.