Jälle on õhus kevadet. Vahepeal jõudis maa uuesti valgeks minna ja siis tabas mind jälle see lõputu tüdimus, et kaua ometi võib... Minu jaoks on see talv olnud kohe eriti pikk, see pime aeg nii raske ja sünge. Ja siis ma ootan kevadet. Igal talvel ootan seda aega, et päike oleks soojem, rohi muutuks rohelisemaks, puudele tekiksid pungad ja lehed, mets oleks täis sinililli... Muudkui ootan. Ja samas ei ole kevad ainus, mida ma ootan... ma ootan mingit imet, ma ootan suve, ma ootan puhkust, ma ootan mingit reisi, ma ootan uut tööd, ma ootan ja ootan. Kogu aeg ootan midagi. Aga elama peaks hetkes. Mitte minevikus. Mitte tulevikus. Unistuse ja soove peaks visualiseerima, võimalikult detailselt, neid joonistama, kirjutama, kirjeldama nii nagu see kõik oleks juba olemas. Ja olema tänulik. Teooria on nii lihtne. Aga praktikas olen ma hetkel kehv. Sest ikka ma ootan midagi, et umbes sõrmenipsuga võib kõik muutuda. Aga ilmselt ainult kodus istudes ja kõike kirjeldades need asjad siiski ei juhtu. Praktiseerima peaks ka muud. Aga ikka ma ootan, et ehk muutub miski ise. Üks valu on vaikselt väiksemaks ja tuimemaks muutunud, aga ikka meenutab ennast igapäevaselt ja ümberringi on kõike, mis meenutab. Tahaksn öelda, et sellega sai rahu tehtud, aga ilmselt päris sisemiselt veel ei ole, sest tegelikult ma ei ole aru saanud, miks anda... ja siis see ilus võtta. See on see, mida ei osanud oodata. Ja siis ootan jälle. Aga samal ajal peaks elama. Elus on nii palju pisikest ja head. Ja elu on nii habras ja õrn. Mõned päevad tagasi ütles ema mulle kurva uudise, et meie seast on lahkunud minu esimene klassijuhataja. Tol ajal, kooliteed alusades, ei tajunud üldse, et inimesed mu ümber vananevad. Täiskasvanud tundusid küll väga suured ja vanad, vanem õde tundus ka vana, aga kõik olid kogu aeg olemas, et sellist mõtet, et kedagi mingi hetk enam ei ole, seda ei olnud. Mul oli õnnelik lapsepõlv, et sain veeta seda kõigi oma nelja vanavanemaga. Ja tagasimõeldes on nii kahju, et ... ei osanud rääkida maailmaasjadest, sest ma olin alles laps. Täna jalutasin oma kilomeetreid ja nii suur igatsus tuli lahkunud vanavanematele mõeldes. Ikka Vanaisa oma hobusega, heinategu, vikatiga niitmine, Kalevi "merekivide" lugemine ja võrdselt jaotamine, peeglialused ja labida varred... Vanaema rääkimine loomadega, lavka peal käimine, igaastased sünnipäevakaardid ja kodust eemal elades ka jõulukaardid, tema täisterajahust pannkoogid, mida ma süüa ei tahtnud, lehma lüpsmise õpetus... Ja Taadi juures kooli mängimine, kabe mängimine, male käikude õpetamine, jõulude ajal pakkide jagaja, kui salm oli loetud, piibli lugemine... Mälestusi on palju, samas on hirm, et ühel hetkel need kaovad, et lihtsalt ei mäleta enam. Ja ometi tahaks, et enda lastel oleks enda vanavanematega samuti palju ühiseid hetki, et mõlemad saaksid nautida üksteise seltskonda... (ja siis jälle mõtled, et oled kuu pärast 30 ja sa tahaks, et sul oleks juba kolm last, aga hetkel on imeline mees ja kaks armsat kassi). Ja ikka tuleb kurbus peale. Ja siisolen otsustanud uut töökohta otsima hakata ehk olen tööturul vägagi avatud. Olen tegelenud enda CV täiendamisega (ja avastasin, et viimased (st viimaste aastate) koolitused olid kõik lisamata... esialgu lisasin need tavalisse CV-isse ja täna cvkeskuse omasse (see võttis 1,5h.. sealt olid kõik puudu)). Ja uue töökoha peale mõeldes tekib ka hirm, sest kõik oleks siis uus.. ja enne oleks vaja selle uueni jõuda. Ma sain aru, et olen siiani reaalselt käinud ühel korralikul töövestlusel, sest töökohad enne seda langesid justkui ise sülle. Kui ma sügisel supervisioonil käisin, siis oli veel juttu, et eks vaatab märtsini, mis saab ja kuidas saab ja seni leida põhjuseid, miks seal töökohal jätkata, et sinna minek ei oleks vastumeelne. Mõned asjad ma leidsin ja trennis ma ju käin... aga need teised põhjused kaovad vaikselt ja ma ei kujuta ette, et võiksin seal töötada, kui meeskonnast kaob mu sõber ja tugi, siis ei ole kedagi, kelle kabinetis vahepeal hingamas käia, elust ja olust rääkida, kedagi, kes päriselt on sõber (ja sõbraks jääb ta ka siis, kui me pole enam töökaaslased). Töökoht ei ole koht sõprussidete loomiseks ja leidmiseks, aga kui ühe tõelise sõbra leiad, siis tuleb sellest kinni hoida, mul on hea meel, et see töökoht meid sõpradeks tegi, niisamuti nagu leidsin ka Kaaslase. Aga ju siis ongi ring täis, asjad on paigas ja on aeg edasi liikuda, kuigi see on hirmutav, sest minu soov oli "puhkama" minna "kindlast" kohast ja nii ilus oli mõte, et see juhtub sõbraga üheaegselt. Ja siis tuli elu. Ja ma enam ei arva, et peaksin seda ootama, seal hambad ristis vastu pidama, sest see vastumeelsus kandub töösse üle, aga oma tööd tahan ma teha hästi, korrektselt, täpselt. Ma tahan seda nautida. Ma tean, et ma olen hea töötaja, ma olen südamega asja juures ja ma olen kohusetundlik, ma võin alguses peljata muutusi, aga uuendustega lähen kaasa ja olen alati valmis õppima uusi asju ja end täiendama. Ja siis ma mõtlengi, et tegelikult võiks proovid ehk midagi muud... kus haridus tuleks kasuks, aga tegelikult pole minu erialaa nii vajalik? Aga mis see on? Kui ma tahan erialast tööd, siis tasub vaid haigla leht lahti teha ja kandideerida. Ja seda ma ei ole teinud. Jätan ka selle valiku lahtiseks. Aeg tiksub, aga kui tegeleda, siis sügiseni on veel natukene aeg. Ehk tuleb seda lihtsalt õigele inimesele mainida, et otsid tööd, olla ise avatud meelega ja mõni sobilik koht "kukubki sülle". Ja siis läheb aeg ikkagi ruttu. Eelmisel reedel käisime sõbrannadega Püssirohukeldris, oli naistepäev ja esines Terminaator. Meil oli juba enda tavapärane laud, saime küll osaks natukene kummalisele teenindamisele (ja hiljem summasid kokku lüües jäi mulle küll väga korralik kahtlus, et vennalt (maksis arve, kui õde oli nutikas) võeti rohkem raha, kui oleks pidanud). Ja see muusika on minu elus olnud juba üle 24 aasta... ma päris täpselt ei saa. Ja ikka ma lähen seda kuulama, kui on võimalus. Ümisen vaikselt laule kaasa. Kui tuleb uus lugu, siis kodus kuulan ja kuulan seda. Leian ikka ja jälle neid lugusid, mis sobivad just sellesse päeva. Jah, ma ei avasta eriti uut muusikat, ma ei tunne, et seda vajaksin, küll vajalikud lood leiavad tee ise minuni. Ja siis olid seal minu sõbrannad, meie viiene punt, mul on tunne nagu nad oleksid seal olnud terve minu nn Tartu aja (üle 10 aasta), aga varsti saab tihedast suhtlusest (alles) kolm. Nad tulid rohkem minu ellu just siis, kui seda oli kõige rohkem vaja (rohkem st olime aeg-ajalt kohtunud Sõbrantsi pool) ja kõik oligi järsku nii loomulik. Meil on ühised õhtusöögid, raamatuklubi, kokkamine, väljas käimine, tekkinud traditsioonid, kaaslased klapivad omavahel ja teame, et oleme üksteisele olemas. See on hea tunne. Ja siis on ka need inimesed, kellega jätkad sealt, kust möödunud korral pooleli jäi...
*sellistes postitustes kirjutangi kõik ühes jutis ja hüppan ühelt teemalt teisele. Selline ma olen.
No comments:
Post a Comment