Kahekesi päev

Täpselt nädal tagasi oli meil üks imeilus päev kahekesi. Ilm oli suviselt soe, süda hüppas rõõmust, huulil naeratus ja käsikäes suundusime ühisesse tulevikku. 

Perekond.

Kui ma tööl uudisest teatasin, siis kuulsin kommentaare-küsimusi, miks ja kuidas sellega nii kiire oli (arvamus, et avaldus sai viidud üks kuu enne), miks salaja, et ju siis pisipere kohe tulemas, et nii kiire. Lugejate jaoks ei peaks see saladus olema, et lapsi ootame me väga, aga antud aeg ei olnud kuidagi seotud lastega. Ma olen üsna kindel, et kui meil oleks juba peres lapsed, siis oleks kogu sündmus ka juba varasemalt toimunud. Ja pool aastat ette planeerida ei ole sugugi nii kiiresti, ma ei tea, kas on levinud mõtlemine, et avaldus üks kuu enne alles viia... kuidas sa siis kuupäeva ja kellaaega valid? 

Aga alustame algusest, nii palju kui seda algust on. Kes ootab, et kirjeldaksin siin, kuidas Teinepool ühele põlvele laskus ja mu endale naiseks palus... siis ei, sellist kirjeldust siit ei tule. Abiellumisest, ühise nime kandmisest, perekonnast olime rääkinud korduvalt ja meie väärtused ühtisid siis ja ka praegu. Mõlema jaoks oluline. Ja siis sündis otsus, oli see sügise lõpp või talve algus, ma täpselt ei mäleta, aga võtsime plaani kevad 2019. Igal juhul oli aega veel üle kuue kuu, niisiis Tiigi tänavale me tormama ei hakanud. Sel hetkel sihtisime rohkem mai lõpu, sest plaanisime sel ajal puhkuse võtta ja kevadsoojus tundus natukene kindlam. 

Mina olen juba mitmeid aastaid mõelnud, et pulmapidu ma ei soovi ja minu jaoks olgu see päev eriline kahele inimesele. Ma ei saa päris kindlalt väita, et Teinepool juba pea kolm aastat tagasi samade mõtetega oli, aga selleks ajaks, kui reaalne plaan välja kujunes, olime me rahulikul üksmeelel. See muidugi ei tähenda, et me ei arutanud teisi võimalusi. Me mõtlesime, et kui kutsuks vaid pere mõlemalt poolt... tegime natukene matemaatikat ja kadus termin "väike". Seejärel mõtlesime, et kutsuks kõige lähemad sõbrad ja Teinepool luges pooled oma kolleegid ette... Vangutasime jälle pead. Mõtlesime ka üllatuspeole sõpradele, aga muutus liiga keeruliseks. Meie soov oli, et see päev oleks meile, see oleks lihtne, stressivaba, lihtsalt ilus. Ehk siis jäigi päev kahekesi. 

Vahepeal jõudis kätte uus aastanumber. Mina mõtlesin juba, millist kleiti kanda, sest valget kleiti ma soovisin, aga ei midagi klassikalist (?), kui üldse klassikaline pruudikleit on olemas. Ma tahtsin midagi lihtsat, aga ilusat, milles ennast tunnen hästi, mis sobib minu kehale. Veetsin palju tunde Internetis surfates ja mõeldes, külastasin palju välismaiseid internetilehekülgi. Aga pruudisalongide veebilehtedele ma ei läinud, sest teadsin, et see pole mulle. Selle vahepeal viisime ka avalduse ära, see õnnestus küll alles teise korraga, sest esimesel korral ei vaadanud ma kella ja jõudsime natukene pärast sulgemist. Kuupäevaks sai 27. aprill ja kellaks 14.30, et enne jõuaks mina pruudina ilutoimingud ära teha. Mis siis sai maikuust? Elu tahtis teisiti. Kui olime enne detsembris käinud fotograafi juures pildistamas, siis mainisin talle, et kevadeks on meil üks plaan, et võtame ühendust. Sest meil oli juba paigas, et just teda tahame ilupilte tegema. Kuskil jaanuari alguses saime teada tema beebiootusest ja kui oli teada, et mai lõpus võib tema olla sünnitusmajas, siis mängisime oma kuupäevad ümber, sest meil ei olnud sihitud kuskile erilisele kuupäevale või numbrikombinatsioonile, meie soov oli kevad. Aprilli lõpus pidi fotograaf tegema viimased pildistamised ja selle me ära broneerisimegi. Ma küll pelgasin seda Eesti kevadet, et kes teab äkki on lumi hoopis maas ja lükkaks hoopis märtsi, et siis on ehk kindlalt lumi maas... õnneks jäime ikka aprilli juurde. :) Kui kuupäev oli paigas, siis ma jõudsin Oliveri poodi kleite proovima, need olid natukene pruudilikud, aga sain aru, et mulle ikka sobib, kui taljest on kleit kehasse. Ja möödaminnes ostsin ära valged kingad, mitte klassikalised, vaid nii, et ju varbad ja kand hingata saaksid. Internetis nillisin ma ühte väga ilusat kleiti, mis rinna alt siis langes... Ja nädalapäevad hiljem läksin Tallinnasse. Käisin Dresshouse's, kus ei meeldinud mulle miski ja panustasingi rohkem Kleidibutiigi peale. Nende kodulehel ei olnud küll ühtegi sellist kleiti, mis mulle wow oleks tekitanud, aga olin eelnevalt küsinud, kas kohal on rohkem kleite. Mudel Verona on väga populaarne ja ilus ka, selline lihtne, aga mina selles ennast ilusana ei tundnud. Lõpuks jäid näppu mul ikka Goddiva kleidid, sest mu pikk sinine on ka selle firma oma. Ja siis lõi lambike juba põlema. Sel hetkel oli väljas vaid s-suuruses kleit ja proovisin seda, venib hästi, nii et täiesti okei oli ja kui poleks m-suurust olnud, siis oleksin ilmselt sellegi ostnud, kuigi sel hetkel ei olnud ma enda peegelpildiga rahul, sest ravimitest oli keha turses, kõht paistes, trenni ei teinud... ometi ma tundusin seda kleite selga pannes, et vot see on see kleit, milles ma end ilusana tunnen! Ja koju ma sellega läksin. Linki pole lisada, sest ma pole seda mudelit Internetist leidnud.

Veebruar möödus üsna rahulikult. Tervise osas oli nii suur madalseis ja must auk, et sel hetkel erilist elurõõmu ei olnudki. Läks mööda. Oli aeg sõrmused leida. Kummalgi meist kuldehteid ei olnud, mida oleks saanud kullassepa juurde viia, ei saanud kellegi käest küsima ka hakata, nii oli vaja sõrmused osta. Suuruseid käisime proovimas ja seejärel kadusin taas Internetti. Meil oli teada, et tahame klassikalisi, häsi lihtsaid, ei mingeid kivikesi, tagasihoidlikkus oleks märksõna. Esialgu mõtlesime, et mehele 4mm ja minule 3mm, aga lõpuks tuli hoopis talle 3mm ja mulle 2,5mm. Ja sõrmused tulid UK-st. Graveerimiseks viisime Eedenisse kullassepa juurde (see pisike putka, kus mul alati meeldiv kogemus on olnud) ja saime nädal enne kätte. Graveerisime nimed ja kuupäeva. 

Teiselpoolel oli ülikond, kingad olemas. Küll aga käisime uut valget särki ostmas ja sai endale ühe Sangari särgi... mm :) Lips oli ka olemas, sest lips ja lilled läksid kokku. Kollane. Ilus kevade värv. 

Mingi aeg leppisin mina enda juuksuri ja kosmeetikuga asjad kokku. Kosmeetiku juures käin niigi igakuiselt, niisiis aprilli tuli lihtsalt kaks külastust. Õnneks oli tal kellaajaliselt võimalik vastu tulla. Ja meiki on ta mulle ka varem teinud. Minu soov oli, et oleks meik, aga oleks tagasihoidlik, et oleksin ikka enda nägu. Juuksuri juures käisin end ka märtsis näitamas, kui viimasest lõikusest oli möödas 11kuud. Aprilli külastus oli meil kokkulepitud ja ta oli nii armas, et too päev oligi tööl vaid minu soengu pärast. Taaskord polnud mul soovi ülimale pruudisoengule, tahtsin midagi lihtsat ja pidulikku ja kuna õlad olid paljad, siis pigem üsna lahtine või poolkinni. Ma ise väga palju pead sellega ei vaevanud, sest usaldasin teda. Lisaks saatsin talle veel õe pulmafoto, sest mulle õe soeng väga meeldis. Internetist tellisin mõned juuksekaunistused ja ehted. Ja pesu oli ka vaja, vähemalt ülemist osa, sest pesupüksid pidid nahavärvi olema, et läbi ei paistaks. Ja sukad. 

Lillekimp oli kevadine - kollane, lihtne. Ei olnud üheski tellimuses sõna "pulma" või "pruut". 

Esialgne mõte oli pärast edasi spaasse minna, aga selle broneerimisega jäime natukene hiljaks ja lähme hoopis mais. Praeguseks on broneeritud ja kõik väga hästi planeeritud. Tagasi vaadates on hea, et laupäeval kuskile ei läinud, sest selleks ajaks oli päev juba pikk olnud ja ilm oli nii imeilus, et mõnus oli seda õues veeta (spaa valikutes oli Aqua Rakveres või Hedon Pärnus).

Kõige raskem osa oli oma suu kinni hoida ja mitte poetada teistele, et ma lähen mehele. Ma arvan, et mu keel nii mitmeidki korda hakkas välja lobisema, aga sain sellle kenasti ajada selle kaela, et kui saan 30, siis olen ka juba proua. Juba enne hakkasin kasutama ametlikumat emaili aadressi ja rääkisin, kuidas otsin kaela midagi uut. Mõned kuud tagasi hakkasin sõrmes kandma õe lõpusõrmust (sest enda oma mulle ei meeldi), et ise harjuks ja teistele poleks harjumatu, et mul miskit sõrmes on). Kui sõrmused tellisime, siis kingituseks sain kõrvarõngad - pisikesed kullast rõngad, tükk tegemist oli, et need kõrva saada, aga nüüd ma kannan neid. Ja nüüd tuleb kaela lihtne kuldkett, ripatsiks rist (vahepeal sain smsi, et mind ootan Eedenis pakk ja käisin ka kullaärist läbi.. ja nüüd on ripats ja kett juba kaelas). 

Ja oligi kõik.

Reede õhtul küll uni eriti tulla ei tahtnud, aga keset ööd jäin lõpuks magama ja ärkasin enam-vähem äratusega kell 8. Jõin kohvi ja sõin banaani, aga ega isu ei olnud. Käekotti pistsin mõned kommid, et kui näljast nõrkema hakkan, siis on midagi võtta (sel hetkel ei kehtinud, et süsivesikuid ei tarbi). Alustasin kosmeetiku juurest, edasi läksin juuksurisse. Vahepeal oli Tartus korralik paduvihm, polnud mul vihmavarju ega mõtetki sellest. Juuksur oli rokem ärevil kui mina ja oli juba varakult ärganud ja veel soenguid googeldanud, et mida mu juustega siis teha.. mina ei osanud nõu ka anda, usaldasin teda. Ja tulemusega jäin rahule! Seejärel tuli jälle päike välja, koduteel oli peatus, et lillekimp võtta ja kodus juba oli aeg riideid vahetada nii, et kiisud küüntega külge end ei haagiks. Teinepool oli veel väga rahulik ja jookses dressides ringi, et aega on. Mul küll sellist tunnet polnud. :) 12.30 jõudis fotograaf meie juurde ja püüdsime kiisud kaenlasse haarata, et nendea õues pilti teha. Sel hetkel oli muidugi täispäike ja päris head võttekohta polnudki. Õuel jooksid ringi naabrid ja endised naabrid ja kiisud läksid närvi ja lõid küüned sisse ja kriiustasid minu käsivarred. Aga ma nii tahtsin kiisudega pilti. Lõpuks saime nad uuesti kätte ja üritasime mingid võtted ukse juures teha, sest ilmselt võõrad nad nii närvi ajasid. Kodust lahkudes jäime muidugi naabritele vahele ja saime esimesed õnnesoovid. Võtsime suuna ERMi parklasse, et Raadi mõisapargis ilusad pildid teha. Ilm oli lausa palav ja päike küttis. Sõrmused läksid ikka sõrme. Puud ja rohi olid juba natukene rohelised. Kontsadega pargis jalutamine nii lihtne ei olnud ja ehk oleks võinud natukene kingi sisse käia või siis oli mu vasak jalg lihtsalt paistes, sest paremaga polnud mingit probleemi. Aga tatsasime seal päris kaua, tegime ringi peale ja saime kõik soovitud pildid. :) Ega see poseerimine ka nii lihtne ei ole. Edasi suundusime Tiigi tänavale, fotograaf kaasas. Tema oligi siis meie ainus külaline-fotograaf. Dokumendid vaadati üle, mulle sooviti veel õnne, et oli ju nädala alguses alles sünnipäev olnud ja räägiti, kuidas kõik välja näeb. Ja juba varsti kõlas plmamarss ja me sammusime käsikäes punasel vaibal. Räägiti armastusest ja kevadest... ja veel armastusest... küsiti meie jah sõna... panime sõrmused sõrme... tegime musi.. sooviti õnne ja tegime pilte. Kuivõrd meie olime kahekesi, enne meid ei olnud ka vist suurt rahvast, siis jäigi selline mõnus tagasihoidlik mulje, meil on piisavalt aega, tundsime end hästi ja olime rõõmsad. Kohe tuli nii uhke ja hea tunne sisse. :) :) Vahepeal läksime koju riideid vahetama ja suundisime siis sööma. Magustoiduks võtsime linnas jäätise ja jäätisekokteili ning jalutasime ringi, kõik oli nii ilus. Põrkasime kokku Abikaasa sõbranna perega ja jäime juttu ajama... kuni Abikaasa siis midagi käega vehkis ja sõbranna tema sõrmust nägi, et mis, kus, ah?! Vahele jäime :) Vahuveini nautisime juba kodus. 

Nii hea on öelda, et olen abielus. Uhke tunne on kasutada sõna abikaasa. Ja olengi proua, uhkusega. :)

kodus üks selfi :)

juba tavariietes ja sööma :)

:)

perepilt

Uudisest teatasime järgmise päeva õhtul... ja siis olenes, kui kiiresti keegi info sai. Abikaasa pere oli natukene eelisseisus, sest nad elavad Tartus ja nende juurest käisime läbi. Minu pere ja lähedased said teavituse fotoga. Esmaspäeva õhtul panime postiga teele kaks ümbrikku - üks minu vanaemale ja teine abikaasa vanavanematele. Arvasin, et post jõuab neljapäeval (vahepeal ju püha), aga nii tore, et jõudis juba teisipäeva hommikul ja vanavanemad rõõmustasid, väga. Sotsiaalmeedias oli plaan mõned päevad oodata, aga paraku ei jäänud Abikaasa sõrmus esmaspäevasel lühikesel koolitusel märkamata ja juba õhtul hakkas küsimusi potsatama... Nii ma siis tegin ise tööle küpsisetordi, mille teisipäeval kaasa võtsin, ja nii see läkski. Olin veel hommikul käinud just uute dokumentide jaoks avaldust esitamas. Mulle meeldis, et inimesed olid üllatunud, nägi ilusaid, siiraid emotsioone. Sõbrannadele ma ikka tükk aega juba rääkinud, et ei ole pulmapeo soovi ja see tuleb vaikselt ja eks nad kahtlustasidki, küsimusi ikka aeg-ajalt tuli. Kui me ühel hetkel tunneme, et tahame pidu organiseerida, siis teeme seda ka. Ma ei usu, et see tuhin tuleb meil vatipulm või paberpulm ajaks, aga suhkru-, pronks- või tinapulm on juba natukene tõenäolisemad variandid. Seda näitab aeg. Hetkel võin rahulikult öelda, et ei tule mingit järelpidu sel suvel või muud, pole planeeritud ega mõeldud. Meil oli selline ilus päev nagu soovisime ja see ongi kõige tähtsam.