IIX Pärlijõe Tõukerattamaraton

See vahva üritus, mis minu tõigi tõukerattamaailma ja kuhu ka pere kaasa kutsusin. Esimest korda osalesin 2014 ja nüüd 2019 oli mul viies kord (sest eelimine aasta jäi lähedaste sõprade pulma tõtu vahele). 

Sel korral õnnestus kaasa kutsuda üks kolleeg, kellele ühte tõukeratast ikka laenanud olen (st see ongi tema käes). Temal oli see esimene võistlus. Lisaks olid ka teised pereliikmed kohal. Abikaasa jäi koju teisi asju toimetama. Ilm oli imeline nagu ikka Pärlijõe ajal, õnneks mitte nii imeline nagu 2016 ja +30 C. Koht on endiselt väga ilus, inimesed toredad ja alati on vahva tuttavaid nägusid näha. 

Mina plaanisin sõita enda väikese race maxiga, millel maastikujooks all. Tartus sai veel tallalauda tõsta ja siis pidureid sättida, aga jäime natukene jänni... Õnneks kohe parklas sattusime õige mehe otsa (kelle käest ma kõik rattad ostnud olen) ja tema sättis natukene neid asju ja alla kahe minuti ja pidurid olid jälle töökorras. Piduritross tahab küll vahetamist, narmendab ja on natukene väsinud. Kohapeal selgus, et kaks töökaaslast on veel kohal. Kolleeg laenas ratta ja sai cross max 29, wow, sellega oleks isegi tahtnud sõita. 

Riietus: tõukerattaliidu riided ehk mustad lühikesed püksid ja valge särk (mõtlesin tükk aega, kas särk vahetada välja, et ehk on liiga palav.. aga jäi ikka selga), kiiver, kindad, põlvikud, tossu, läbipaistvaklaasiga prillid. Kaasas spordijook ja kaks geeli. Enne sõin veel rosinaid, hommikul tegin putru (üle vääääga mitme kuu). 

Eeldused? Rada läbida võimalikult kiiresti vastavalt enda võimetele. 

Startisime kell 12 ja nagu ikka oli kohe korralik tõus, mis hinge kinni tõmbas. Viis korda olen sealt üles sõitnud ja ikka pole veel ära õppinud. :) Mingid korrad said raja lõpus sealt ka alla sõita, aga seda luksust pole ammu olnud.

Läksin nii nagu jõudsin ja kerge just ei olnud. Mööda asfalti ei liikunud see ratas nii kiiresti, kui ma soovisin, ise ka kiiremini ei jõunud. Õnneks oli varsti lohutav langus ja väga korralik kiirus... millest maksmikumi ikka ei võtnud, sest kõrval oli keegi laps. Asfalti palju ei olnud, tuli liivane külavahetee. Paar päeva tagasi oli korralikult vihma tulnud ja tee oli mitmeski kohas kuidagi liiga pehme ja rehv vajus liivas ära. Varsti tuli ka mets ja ka see metsatee oli kuidagi raskem ku eelmistel aastatel.. samas kas saab enda kahe aasta taguseid mälestusi usaldada?! Parmud olid ka platsis ja kiusaid korralikult, ühe ajasin kaela pealt ära, kukkus teine plussi kaelusest sportrinnahoidja juurde sisse ja hakkas hoopis rinda hammustama. Ei olnud tore, lõpuks sain ta sealt kätte. :D Alguses oli ikka grupp, aga üsna pea jäi üsna üksi. Vahetult enne esimest joogipunkti mindi minust veel mööda, aga kui ta peatus ja jõi, siis möödusin ja otustasin, et ta rohkem mööda ei pääse. Sel ajal oli kilomeetrite viisi metsateid. Varsti sai ka raba äärde, kus sõitsime kivi/betooni peal, tuul oli vastu. Nägin servas metsmaasikaid, polnud aega korjata. Pärast seda oli natukene metsa ja siis jälle metsateed... päris mitu kilomeetrit, vahepeal ka teine joogipunkt, kus ma taaskord ei peatunud. Kõik oli tuttav, aga samas nii võõras. Finišisse jõudsime läbi metsa (aga mitte üle juurikate). Ja läbi see saigi. 

Olin kuues naine. 

Olin õnnelik, et läbisin ja andsin endast parima. 

Aeg oli 5minutit kehvem kui 2017, aga raja lõpp oli erinev ja päriselt neid aegu võrrelda ei saa.

Ma tean, et vorm pole ka kõige eeskujulikum. Tegelen sellega.

Ma tean, et ma kaalun natukene rohkem, kui olen planeerinud. Kui 1,5 kuuga lisandub 6-7kg, siis .. paneb natukene kukalt küll kratsima. Mõnest kilogrammist sain aru, sest sel ajal, kui olin enda kaalu ja peegelpildiga väga rahul (27.04.19) siis sain peale ravimid... ja tegid kohe ümaramaks. Kui 3 nädalat hiljem ravimeid enam polnud, siis arvasin, et lisakilod lähevad ise maha tagasi, aga vot tuli hoopis juurde. Ehk siis natukene raskem on, sest massi on rohkem. Ilus olen ikka. 

Numbritest veel:

Minu kella järgi

30,26km

1h47min

keskmine pulss 179x', max pulss 187x'

Keskmine kiirus 16,90km/h

Max kiirus 55,86km/h 

kilomeetrid

numbrid ja kaart

Pärast oli tavaline supi ja kringli söömine, saun ja jutustasime. 

Ja siis autasustamine. Ma olin väga (meeldibalt) üllatunud, kui selgus, et põhiklassi autasustati eraldi ehk ei olnud mingit absoluutarvestust. See tähendas, et sain enda vanuseklassis kolmanda koha! Naiste üldvõitja oli sel korral hoopis A., ma ei teadnudki seda enne autasustamist, sest pidasin iseenesest mõistetavaks, et see on ikka K. Ju siis oli väga huvitav võistlus! 

Foto: Võrumaa Spordiliidu kodulehelt

Tagasiteel oli peatus Sulbi kohvikus. Jõime kakaod ja sõime kooki. 

Fb loosimängus õnnestus mul võita veel lauakell :)

Aitäh korraldajatele ja sponsoritele, osalejatele ja vabatahtlikele!