Monday, July 29, 2019

Trennipäevik - 31. nädal 2019

31.nädal 2019
Äärmiselt tühi nädal. Kõige pealt oli võistlusjärgne nädal (alatespoolest nädalast ka võistluseelne nädal, aga see ei muutnud mu paane). Oli väsimus, oli töö, oli suvi. 
Mõne nädala pärast lähevad kokkuvõtted sisutihedamaks... ma ise usun seda vähemalt :)
Unustasin täielikult lihashoolduse.


Esmaspäev - kõdisin tööle 5km.
Koju autoga.

Teisipäev - ühe otsa kõndisin 5km, teise otsa kõnd+rattaringlus.

Kolmapäev -kõnd-rattaringlus-kõnd-kõnd-rattaringlus-kõnd.
Õhtul sõitsin 10km tõuksiga. Vähemalt oli soe, aga putukaid lendas palju. Tahtsingi teha lühikese otsa ja samas ei olnud mul ka pudelihoidjat, et pikemat sõitu teha.

Neljapäev - kõnd 6km, lisaks ratatringlus.

Reede - hommikul kõndrattaringlus-kõnd, koju oli vaja autoga minna... aga hiljem viisin auto tagasi abikaasale ja ise läksin koju kõnd-rattaringlus-kõnd.

Laupäev - esialgne (nädala alguses) plaan oli tõuksida Saadjärve äärde (u 20km), seal natukene ilma nautida ja sulistada ning tagasi tõuksida. Reede õhtuks ja laupäeva hommikuks sain ma aru, et väljas on ikka vääääga palav ja ma ise olen väga väsinud. Möödunud aastal see palavus mind ei hirmutanud, mul oli kuumalaine ajal kaks nädalat puhkust ja käisin pidevalt sõitmas, keha harjus, sel aastal on aga teisiti olnud. Mingi sodu tahtsin ma ikka teha ja läksin Lähte poole, siis Vasula poole ja siis Kõrveküla poole, viimases tegin ujumiseks peatuse (vesi tundus alguses väga külm, kui keha oli nii kuumaks köetud päikese käes) ja tagasi koju. 
Tõuks 26,5km sellise ilma kohta keskpäeval on päris okei. Eks see tempo oli ikka selline kulgemine ja ma ei proovinudki särtsakamat sammu teha. Vasula mäest tõukasin ikka üles, ei mingit kõndimist, sain ikka pigi jalatallale ja tallalauale. Päike tegi seljale randid. Ma ei ole sel suvel päevitanud (pole seda plaanigi võtnud) ja randid mind ei häiri, olen täpselt nii jumekas nagu päike on liikudes peale hakanud. 
Sõitsin 1h41minutit.

Pühapäev - mõned tõukeratturid olid tublid ja läksid jälle Tartu Rattamatkale, ma olin juba enne ära öelnud, et ei tule... 
Jalutasin küll ja olin rõõmus, et koju sain, sest kui laupäeval oli tuult olnud, siis keskpäeval ei tundunud seda üldse olevat. 
numpsik

Täna on esmaspäev. Õhtul teen väikese tiiru. Homseks on teised plaanid. Kolmapäeval on sprint. Neljapäeval olen töökaaslastega motivatsioonipäeval. 
Mõtlesin, et oleks tore augusti väljakutsest osa võtta (iga päev 5km). Aga ma ei ole kindel... sest ma olen hommikuti unine ja tahan magada, siis see hommikune kõndimine võib natukene untsu minna. Joosta ma ei kavatse, öööjooksust piisab. Ja kahe nädala pärast olen tagasi jõusaalis, aga ma ei ole veel plaani välja mõelnud, kuidas ma suudan sinna hommikul nii vara jõuda... Kõndida võiks muidugi ka õhtuti 5km. Eks näis. Mulle meeldib, et kokku võib kuu jooksul olla viis päeva, kui ei pea seda numbrit täis saama. 

Sunday, July 28, 2019

... eilse jätkuks

Tänase päeva olen veetnud sarnaselt eilsega ja tunne on kohe palju parem. Hommikut alustasin juba varem, aga ikkagi siis, kui oli tunne, et nüüd on aeg.

reede vastu laupäeva
laupäev vastu pühapäeva... sügavat und näitab vähe, aga üsa palav oli ka. Abikaasa äratust ei kuulnudki näiteks.
Hommikul tundsin, et tahan täitsa korra linnas käia ja tegin selletiiru ära. Viisin raamatud kogumiskasti ja käisin turul ning poes. Ostsin hakkliha ja tomastipastat, et õhtuks lasanjet teha, loodan vaid, et see viimane liiga tšilline ei ole, sest alles kassas avastasin, et olen sellise versiooni võtnud ja tagasi ei hakanud minema. Ma olen väga tänulik, et Abikaasa ei eelda, et ma talle süüa teen ja ütleb ka, et ära täna miskit tee, küll ta ise vaatab. Ja et ta ise süüa teeb. Nii et siis on täitsa tore süüa teha ja talle rõõmu valmistada :)

Tahtsin korra tagasi tulla see jõuetuse ja väsimuse juurde. Mul on raske mõista, kuidas ma sel aastal pärast mingit rahvaspordivõistlust nii läbi omadega olen. Nõustun, et on okei olla sel päeval läbi, aga mul on see järgmisse päeva üle kandunud. Mõistaksin ehk kui kõik oleks Salamaa krossid 30+ km distantsidel või see Raua tõukerattasõit, mis oli kohe eriti esktreemne raja ja ilma poolest, aga ei. 30km aja peale sõita ei ole tegelikult väga pikk maa. Pingutad muidugi rohkem kui üksi sõites, aga kas on tõesti keha nii ära kurnanud, et olla ka hiljem täiesti audis? Ma ei kujuta ette ka praegu, et ma kolm päeva järjest võistleksin, aga eelmisel aastal sai seda tehtud ja kuigi esimesel päeval sain kerge kuumarabanduse ja viimaseks päevaks olin täitsa kutu, aga sõitsin ära, siis puhkasin ja olin jälle vormis. Sel hooajal puhkan küll. Pikemalt. Sügavamalt. Aga.. ?!?!
No palju pole enam jäänud. Aga sellised mõtted ikka mõlguvad, et mis on muutunud...

Usun, et sain madalseisu seljatatud ja nüüd läheb jälle kõik stabiilselt ülesmäge ja jääbki kõrgemale sagedusele. Tööstress oli (taas) see lüliti, mis negatiivsuse päevadesse tõi. Mul on päris hästi läinud selles vallas, et ma ei taha negatiivsetest asjadest rääkida, neist kuulda, lugeda (sest kõike seda tõmbad ligi). Aga see peab olema teadlik valik, kuni sellest saab harjumus. Ma tööl hoian niigi omaette juba ammu, esialgu sellepärast, et töö kasvas üle pea ja ma ei viitsinud ega tahtnud kellegagi rääkida või näha seda, kuidas on neid, kes kohvitavad ommikul tund aega ja lõuna ajal kauemgi, et no keegi teine teeb sel ajal ju tööd. Praegu ma võin seda kirjutada, aga see ei too minus enam neid emotsioone esile. Ja kui ma nüüd hoian omaette, siis pigem seetõttu, et see mida rääkima tullakse on negatiivne. Mul on üks tore kolleeg, kes on neid talviseid madalseisakuid ikka lähemalt näinud ja sai talle tol ajal piisavalt räägitud, et ma ei taha siin olla, siia tulla jne... Mul läks tükk aega arusaamisele, et mida rohkem ma seda välja ütlen, seda rohkem ma kõike seda ligi tõmban. Kuskil tuli pidurit tõmmata. Eks teised asjad ka. Nii et mul ei olnud siis mitte midagi öelda. Küsis, kuidas mul läheb, ütlesin, et kenasti, ma ei osanudki midagi pikemalt vastata. Varsti sain küsimuse kas kõik on korras ja kas olen millegagi teda pahandund. Ei ole, mul lihtsalt ei ole midagi öelda. Ma ei rääkinud enam nendest negatiivsetest asjadest. Võisin küll paari sõnaga öelda, et ma ei taha negatiivsest rääkida, aga ei peatunud sellel, kuidas ma ise enda teed hetkel leian. Ta küll nõustus minuga, aga ometi käis minu juures istumas ja ikka rääkimas sellest negatiivsest küljest. Ma ei emotsioneerinud ega lasknud end kaasa tirida, aga ilmselt see kuulamine oli samuti üks trigger, mis jälle sinna keerisesse tõmbas. Aga vead on head asjad, sest me õpime nendest. Ja kui keegi järgmine kord tuleb tööl niimoodi rääkima, siis ma ütlen, et ei soovi seda kuulata ja küsin, kuidas tal hästi läheb. Kui ta sellest viimasest ei soovi rääkida, siis sel momendil pole meil midagi rääkida. Ma teen nüüd nii, et teoorias oleks see sama lihtne kui praktikas!

Sain täna uuesti lainele oma koolitustele. Märkmikusse sai taas mitu lehekülge kirjutatud ja on mille kallal töötada.

Seltsiks on mulle sellised sõbrad:
On ju vahvad kiisud.

Rahakass rahakoti peal.
Ja diivan on tema teine lemmikkoht. 

Aknalaual kahe väikese padja vahel on üks nende lemmikkohti.

Saturday, July 27, 2019

Täida tassi

Nädalavahetus, mida ma terve töönädala juba ootasin. Mul ei olnud plaanis puhkuste ajal tööl niimoodi rapsida, aga on läinud natukene teisiti. Ma ei ole nende asjadega rahul. Kõik läks kenasti ülesmäge ja siis oli juba igapäevane ja normaalsus. Ma tahan hoopis teisi asju, kui see töökoht mulle pakub. 
Viimased nädalad olen enda energiat ära andnud liiga palju. Ma isegi ei tea täpselt kuhu ja kellele. Ja enda tass on tühi. Tassi tätimine oli probleem juba juunis, kui mul puhkus oli. Kirjutasin ka, et puhkuse teises pooles olin ma vaid väsinud ja tahtsin magada, kui enne seda oli kõik korras, uni piisav, ärkasin hommikuti hästi ja puhanuna. Nädala sees mõnel õhtul loen voodis ja jään magama, eile jäin korduvalt magama, just siis kui on reede õhtu ja võiks nautida. 
... niisiis ei ole mul plaanis sel nädalavahetusel enda mitte ühtegi kohustust võtta. Teen täpselt seda, mida hing ütleb, et nüüd võiks teha, magan nii kaua kui und on ja kui vaja, siis panen ukse ka lukku ja jätan mulje, et kedagi pole kodus (abikaasa on tööl). 
Märksõna on jõetus. Ja seetõttu ma ei tee, mida ma soovin teha. Või ei saa teha. Ma korra juba tegelesin selle probleemiga ja vahepeal kõik laabus, aga kuskilt tuli tagasilangus ehk selle jõuetuse taga on veel miski, mida püüa nüüd kätte saada. Ma usun, et mul on jõud, julgus, tarkus teha, mida ma soovin. Ja mul on ka energiat.  
Ka tõukerattaga sõites tunnen jõuetust. Ma tahan sõita ja ma naudin sõitu, aga kuskil seal on jõetus, et asjad ei lähe päris nii nagu ma olen soovinud. Tahtmist on olnud, energiat on olnud, aga keha pole järgi tulnud. Rahvaspordivõistlused on toredad küll, aga sõita tahan ma enda jaoks. Selle tunde jaoks. Ja trenni jaoks. Pärast Pühajärve küsiti minu käest, et kas kõik on korras, et nägin nii väsinud välja. 
Üks öö nägin ühte kummalist unenägu. Juuli lõpp on lähedal, aga ma ei ole arstile kirjutanud ja aega pannud. Sest ma ei soovi sinna praegu minna. Ma tean ja usun, et on ka teine tee. Kui ta peaks ise ühendust võtma ja küsima, siis ma ütlen, et enne ma ei tule kuskile, kui keha pole taastunud ehk kui hakkakasin jälle neid ravimeid sisse sööma, siis teeks kehakaal uue spurdi. On teine tee.
Mõtteid oli nädala jooksul palju rohkem, mida kirja panna, aga tundub, et vaikselt on energia tõusma hakanud. Uus nädal läheb tööl hoogsalt edasi, aga neljapäeval ja reedel olen motivatsiooniüritusel (ma küll pole kindel, kas on üldse midagi, mis väga motiveeriks seal nii edasi töötama... aga töövahetusplaan läks mõneks ajaks pausile, sügisel võib jälle päevakorda tulla) ja kahe nädala pärast olen uuesti neljapäeva ja reede kuskil töölt eemal (kuskil männimetsas ehk). 
Minu tassi tätitmine tähendab seda, et ma magan nii kaua, kui on und ja vedelen siis veel voodis edasigi, vahepeal lähen võtan küll tassi kohvi, aga seda joon voodis, loen kõrvale raamatut või silitan kasse, kodus lippan ringi särgikeses või hommikumantlist, ma käin üksi tõuksiga sõitmas või jalutamas ja joon veel kohvi või siis külma vett. Kui on võimalus, siis ma vaatan mingi sarja uue osa ära (hetkel The 100) ja miks mitte ka juua klass oma lemmik veini (nn lamba vein.. sest sildil on lammas, muskaat valge vein). Olenevalt tujust kas kuulan muusikat või olen vaikuses, täna on selleks vaikus, vahepeal siristab keegi akna taga ja on kuulda liiklust, sest aknad on lahti. Vaatan mõne kassiga tõtt või võtan ta endale sülle, ajan neid ka mööda tuba taga. Söön kurki või popkorni, ma ei olnud kunagi ise potis popkorni teinud, aga vot tuli tahtmine ja see on väga hea. Suurema osa päevast veedan voodis, akna ees on pimendav ruloo ja ise olen teki all, kuigi kodus on väga soe, lihtsalt teki all on eriti hea. Raamatule vahelduseks loe ka blogisid ja mõtlesin, millest ise võiks kirjutada. Täidan tänulikkusepäevikut, see on suurepärane viis oma energiataset tõsta, tänulikkus on võtmesõna ja on nii palju (pisi)asju, millele tänulik olla. Kuumal suvepäeval käisin ka end vees jahutamas, see oli mõnus. 
... ja tuleb ka kõik see, mida veel ei ole, aga on seal ees. 


Friday, July 26, 2019

Salamaa tõukeratatkrossi regamine on avatud!

Info ja regamine:

Sel korral rada veiid muudetudm, matkasõit on 13km ja maraton 26km (mäletan aastat, kui maraton oli 36km seal Taevaskojas.. teps mitte lihtne). 
Toimub 10.august 2019 Salamaal.
Toimub ka lastesõit (kuni 10a)!
Start on kell 12.

Koht on ilus.
Rada läbib ilusat maastikku.
Ja inimesed on väga toredad.


Tule ka!

PS: tõukeratast saba vajadusel laenutada!!

Thursday, July 25, 2019

IV Pühajärve matkamaraton tõukeratastel 20.07.2019

NB: uskumatu, aga panin esialgseks pealkirjaks Pärlijõe... piinlik,

Ma olen korduvalt maininud, et Pühajärve ümber on mu lemmikrada võistluste jaoks. Vähesed tõukeratturid on minuga sama meelt, sest suurem osa naudib pigem sõitu kuskil metsateel. Aga mina naudin asfalti. 

Ümber Pühajärve sõitsime juba neljandat korda ja mingeid hetki mäletan igast aastast. Näiteks 2016 toimus see kohe pärast meie suvepäevi ja mul olid head sõbrad kaasas, siis on rada natukene teistsugune ja seltskond oli ka veel teine, mina sõitsin punase tõuksiga. Aasta hiljem oli ühte lõiku mõned päevad varem just pinnatud, sellel lõigul oli kurviline kiire laskumine, aga lahtine killustik tegi raja aeglasemaks ja ohtlikumaks. Naisteliidriks oli tõsunud juba väle Kristi. Möödunud aastal võitsin põhiklassi, olin kätte saanud just oma uue ratta ja suurema osa teest sõitsin üksi. Just see viimane punkt oli sel aastal erinev. 
kollane aken @Otepää

Startisime õega Tartust kella 10 ajal. Tõuksid said autole mahutatud, ilm lubas tulla suvine. Nädalaid ei olnud enam ilusat sooja suveilma tulnud, aga ikka võistluspäevaks oli platsis. Minul oli kaasas enda tavaline varustus, riietuseks tõukerattaliidu riided. Taskutesse panin kaks geeli, sest stardi ajaks oli hommikusöögist juba tükk aega möödas ning selline soe ilm võttis ka palju energiat. Otepääle jõudes palusin pilti kollase akna juures, et üks jälle kaardilt maha kriipsutada. Võistluspaika jõudsime piisava varuga. Minu meelest oli väga armas see, et kui läksin numbrit võtma ja nime küsiti, siis mu nime peale (ma ei mäleta, kas ütlesin vaid perekonnanime või perenime ja siis eesnime) öeldi, et ma olen seda vahetanud. Jap, ma läksin vahepeal mehele! 
Mina üritasin veel rattal rehve pumbata, aga käsitsi ei saanud sinna tagumisse kohe kuidagi seda juurde. Kodus olin tallalaua veel madalamale asendile pannud (just meenus, et peaksin uuesti kõrgemaks panema) ja korra käisime õega neid kõrgemaid kohti vaatamas, et kuidas nendest ohutult mööduda. Suurem osa inimesi oli tuttavaid, rõõm neid näha. Minu armas kolleeg osales ka ja oli ka endale ühe tõuksi ostnud. Nimelt mingi aeg kuskil fb #kogumispäeviku grupis keegi Henry postituse all kirjutas, et müüb ühte kickbike tõukeratast. Üritasin aru saada, milline mudel see on, aga oli täiesti võõras, hind aga väga hea. Too kolleeg oli kolmas, kellele ma selle lingi saatsin ja tema ostiski ära. Tegu oli tõesti mingit sorti vanema mudeliga, aga lippas maanteel väga hästi, selline linna-maanteejooks oli. Ta saigi sellega sõitma tulla. Nii vahva.

Start oli kell 12. Olin targem ja ei hakanud ka kohe murul tõuksima, õned jooksusammud, tõuksisammud ja olime kergliiklusteel. Alguses oli kitsas nagu ikka. Kas mul mingi tunne ka oli? Ei tea. Sellest ajatan ehk eraldi positutuses. Küll aga olin rõõmus, kui sain teada, et eestvedaja Imre (loodusturism.ee) tahab jätkata enda rada ja autasustada ikka vanuseklasse ja et ei tuleks mingit absoluuti. See andis lootust. Õde oli mul veidi aega enne distantsi vahetanud, nii et tal tuli korralikult pingutada, et enda esikoht välja sõita (möödunud aastal olime ju koos maratonidistantsi põhiklassi poodiumil). 

Aga sõidust. Ilm oli kohe palav. Esimesed tõusud võtsid juba hingamise kinni. Kiired naised panid kohe ees ära. Jäin kuskile punti. Väljas oli tuult ka, aga tundus, et mitte vastu. Ring algas üsna metsas, siis saime sealt välja ja kergliiklustee liikus autotee kõrval (siis oli ehk küljetuult?), seal oli mõnus, sest tõukasid end künkast üles ja läksid siis alla ja jälle üles. Mõne kilomeetri pärast suundusime vasakule, kus juhtusid ka mõned autod liikuma, aga rohkem on see tee sportlastele. Sealgi olid mõnusad laskumised (ja mõned tõusud). Ja üsna järsku oli käes see killer tõus. Tegelikult ei olnudki see nii killer, aga lauspäike ja tempo oli korralik olnud. Kõndisin. Kõik kolm ringi kõndisin. Kõik koos kõndisime. Ehk olin juba mõnda aega paari teisega ühes pundis olnud. Küll oli meil kolmene punt, vahepeal neljane ja vahepeal viiene. Läksime kenasti üles, saime juua ja vett pähe kallata ning algaski laskumine. Küll seal saaks hea kiiruse, kui neid kurve poleks. (polnud ka liikluseks päris suletud). Ilmselt meie kõige tublimad seal eriti pidurit ei kasuta, aga minul on tunne, et pidurita sõidan teelt välja. Kui kurvid läbi, siis sai ka laskumist nautida. Aga asfalt oli seal kehv, krobeline ja hõõrdejõud (?) aeglustas sõitu. Siis on veel veidi üles, natukene kuskilt tänaval ja juba suundusime tagasi kergliiklusteele, et võtta viimane laskumine ja minna järgmisele ringile.

Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome


Ja sellised olid ka järgmised ringid. Üldiselt oli kolmene punt, vahepeal oli üks ees, siis teine. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldib üksi sõita, aga laupäeval nendega koos oli tore. 
Teise ringi lõpus üks kukkus. Sai kiiresti püsti ja sõitis edasi. Põlvikuga sai haava ära katta. Jõudu jagus tal ka edasi. 

Kilomeetrike enne lõppu olime veel ühes pundis ja siis ta läks. Ma kül olin kohe taga ja ma olin seal õnnelik. Lõpetasin kolm sekundit pärast teda. Turvaliselt ja tervelt. Ja väsinult. 
Esimene naine lõpetas nii, et ees oli veel aeg 1.24, järgmine 1.27:00 ja seejärel tuli 1.28. Kaks esimest seeniort ja kolmas oli selle aasta uustulija, kohe esimesel aastal kiire ka võimas. Minu aeg oli vist natukene aeglasem kui aasta tagasi. Well, aasta tagasi ma ei kõndinud ka kolm ringi sealt üles... ja keha liikus natukene paremini. Õde oli teinud väga hea sõidu ja lõpetas oma kaks ringi esimese naisena. 

Sõime suppi, lobisesime, nautisime ilma. 
Kukkumisi oli kokku kolm või neli, kaks neist said päris korralikult soetud, sest olid kukkunud seal kurvisel laskumisel, kus krobe asfalt. Luud jäid kõigil terveks. Lihtsalt need kriimustused, mis tekivad, vivad paraneda jubb aega, mäletan hästi enda 2016 aasta kogemust.
Ja siis oli autasustamine. Vahva. 
Foto: Aldis Toome
Internetist. Just nii rõõmus peabki olema.

Kas ma andsin endast 100%? Tahaksin öelda jah, sest ma usun, et selles olukorras andsingi. Rada oli hea, ilm ilus, seltskond super ja ma tean, et minu vormil pole häda midagi. Ma ei ole sel aastal küündinud parimate naiste sekka, aga ma ei ütleks, et ma selle pärast ka just kurvastaksin. Ma tahaksin olla põhiklassi parim. Saan selle poole püüelda veel üheksa aastat. Mul on väga hea meel, et on tulnud uusi tõukerattureid ja nad pakuvad ka konkurentsi. Kui M. on esimene aasta ja ta teeb selliseid sõite, siis meie naisliider hoidku alt järgmisel aastal. 
Päev oli vahva... ja nii väsitav. See jõuetus, mis mind vaevab, teeb natukene kurvaks. Ma tegelen sellega. 



Kõige aeglasemad kilomeetrid kõndimise tõttu olid 8., 18. ja 29., esimene kord sai kilomeeter täis just jalamil, teistel ringidel juba seal teel üles.

ei ole vaadanud, mis protokollis tne aeg oli, vo paar sekundit kiirem.
Ma tahaksin seda sõita 10 minutit kiiremini. Ajaga 1.25. Ja mäest tasuks üles joosta või tüuksida, see on kindlasti kiirem kui kõndimine :P


värvisin ikka huuled ka ära.
Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome
31. juuli sprint
10. august Salamaal

Tõukamisteni :)

Sunday, July 21, 2019

Trennipäevik - 30.nädal 2019

30.nädal
Võistlusnädal, kui enne võistlust oli plaanis kaks lühikest sõitu ja üks pikem sõit. Läks natukene teisiti. Trennipäevadel oli plaan tööle-koju liikuda rohkem rattaga, see õnnestus. Reedel oli plaan liikuda jala, see ebaõnnestus. Nädalavahetuseks tuli suvi.


Esmaspäev- kõnd-ratas-kõnd-kõnd-ratas-kõnd.
Õhtul läksin lühikesele tiirule ehk sõitsin 10km tempokalt ja siis veeresin. Tõuks 11,26km 34min, pulss 155.

Teisipäev - kõnd-ratas-kõnd-kõnd-ratas-kõnd.
Esimee kõnd palju pikem, kui olin planeerinud...

Kolmapäev  kõnd-ratas-kõnd-kõnd-ratas-kõnd.
Õhtul sõitsin 10km tempokalt (pool maad oli kergliiklusteel ka üsna tihe liiklus). 29min,pulss 158x'. 
Pikem sõit ära, sest ajast jäi puudu. Kui koju sain, siis kolm tundi tegin hoogsalt koristamist. 

Neljapäev - kõnd-ratas-kõnd-kõnd-ratas-kõnd.
Jõudsin koju ja siis vaatasin juba aknast kuidas inimesed ERMi poole suunduvad. Puhkasin. Kui rahulikum oli, siis käisin autoga poes (viisin taara ära, mis üles leidsin). Lõpuks tõuksima ei jõudnud. Panin kõrvatropid kõrva ja läksin magama. 

Reede - puhkus. Plaan oli koju ja tööle jalutada, aga kui hommikul äratus helises, siis pladistas vihma. Küsisin Abikaasalt ega tal autoga plaane polnud ja ütlesin, et lähen autoga... ja magasin 30minutit veel. Selleks ajaks kui koju sain, sadas jälle vihma. 
Tööpäeva lõpp oli pingeline ja raske. 
Kodus jäin magama. 

Laupäev - Pühajärve matkamaraton tõukeratastel 33km. Eraldi postitus. 

Pühapäev - puhkus.
Käisin õega Kõrvekülas kohvikutepäeval (tõuksisin sinna, seal ja siis koju). 
Märksõnadeks less is more ja selfcare

Rohkem mõtteid ehk Pühajärve posituses. Hetkel üritan harjuda laptopi klaviatuuriga... ja lihtsalt olen. 

Abikaasal oli eile sünnipäev. Tegin kiisudega pilti (nägin palju vaeva, sest neid oli urina-tuju), et see kaart oleks. Draakoni silmad ütlevad vast ise, mis meeleolu tal oli :D 

Thursday, July 18, 2019

Trennipäevik - 29. nädal 2019

29.nädal
Täisnädal tööl. Suveilm kadunud. Kehas väsimus. Jõusaalitrennid kadunud kuskile kaugusse. Selline suvi on olnud. Mul ei ole mahti olnud selle unevajaduse problemiga tegeleda. Olen selle paika pannud, et kui õhtul plaanin tõuksida, siis tööle-koju jalutamist ma eriti ei tee ja kasutanud rattaringlust (samme ikka koguneb, sest ega mul see rattaringlus kohe maja ees pole ja töökohast on ka kuskil 700-800m kaugusel esimene parkla). On üksikud hommikud, kui olen ärganud esimese äratusega, pigem olen hakanud seda edasi lükkama... Ja õhtuti pole saanud "õigeaegselt" magama ka, nüüd hakkan uskuma, et suvekuude tööpäevadel piisab ka kuuetunnisest ööunest.
Jõusaaliga on lihtsalt nii, et plaan oli mul hea (nagu eelmistel aastatel), aga tuleb see arusaam, et on vaja ja tahab rohkem tõuksida. Ja puhkepäevi on ka vaja. Aga vähem kui kuu pärast olen seal tagasi - 3,5 nädala pärast on tähtsad võistlused läbi.
 
Esmaspäev - kõnd 5km + kõnd + rattaringlus + kõnd.
Tõuks 13,06km, harjutasin vist korra tagasipöördega lõiku.
 
Teisipäev - kõnd tööle 5km.
Koju läksin autoga?!
 
Kolmapäev - kõnd + ratatringlus + kõnd + kõnd + rattaringlus + kõnd.
Tõuks 20,45km - läksin Räpina mnt mööda ja kaugemalt poolt Luunjasse, siis Tartu poole ja natukene ringitasin, et tagasi koju mööda Ihaste kergliiklusteed.
1h8min, avg 143x', 17,97km/h.
 
Neljapäev - kõnd + ratatringlus + kõnd + kõnd + rattaringlus + 3km.
Tõuks 12,11km - plaanis oli mõni lõik sõita ja natukene sõitsin ka, aga muul ajal kulgesin.
 
Ta oli oma vestikeses nii nunnu, et ei tahtnudki seda ära võtta... Aga nüüd jookseb ikka ilma selleta ringi ja rõõmus ja tubli!
 
 
Reede - tööle 5km + 2,5km. + rattaringlus.
 
Laupäev - üks-kaks päeva enne olin Abikaasa käest küsinud, et mis kellaks me Elvasse lähme (ta ütles, et kell 10 võiks startida :D), et mul oleks vaja pikk trenn teha. Ta leidis, et ma võiksin siis sinna tõuksida (olin sellele ise mõelnud küll) ja nii juhtuski. Natukene mööda läks see, et ma ei startinud kell 9 hommikul, sest ma ärkasin alles 9:45 ja Abikaasa veidi hiljem, aga kuskil 11:30 seadsin end minekule.
Kõige raskem oli see sõit linnas, Lõunaka ringini on viis kilomeetrit, aga aega kulus kuskil 21-22minutit (fooride juures panin niigi kella kinni), lihtsalt teised inimesed, liiklus, kõnniteede seisukord, võtad hoo üles ja tuleb foor... Edasi läks natukene paremini, sest tuli kergliiklustee, aga millegi tõttu ei ole see minu lemmik. Nõo ristini oli üsna halb sõita, kuigi ilm oli okei, tuul ei olnud eriti tugev (vastu oli küll) ja pärast seda läks palju paremini, järsku oli asfalt niii hea ja kiire, laskumisel sai puhata.. Mõnus! Liiklust oli palju (ralli? Elva? Valga?).
Abikaasa hakkas alles siis kodust sõitma, kui ma kohale jõudsin. Otsisin siis ühe kolleegi kohviku üles ja jäin ootama. Sel ajal, kui Elvas ringi kõndisime, oli tõuks kenasti auto peal. Esialgu oli ilm imeilus ja siis tuli korralik hoovihm.. ja varsti teine ka. Veetsime seal päris mitmeid tunde ja läksime veel sõprade juurest läbi, selle aja jooksul läks ilm jälle ilusaks ja ma otsustasin ikka koju ka tõuksida.
Olin kuskil 6-7km juba koduteel, kui võtsin ära geeli, mille olin taskusse pannud ja mul oli nii hea meel, et see oli mul. Energia sai kuidagi otsa, kõht oli tühi.. aga koduni oli veel aega. Nägin ees vihmapilvi ja läksin nende järgi. Kergliiklusteele jõudes hakkas sadama. Ja läks üle lausvihmaks. Kuskile peitu polnud mõtet minna, sest... kui tee on märg, siis saan nii ehk naa märjaks. tempo läks aeglasemaks, aga koju ma sain. Kõik lirtsus.
Tõuks 29,63km 1h46min avg 153x' 16,69km/h.
Tõuks 26,21km 1h29min avg 148, 17,63km/h.
Kõnd 4km.
 
Laupäev.
 
 
Pühapäev - puhkus! Eelmine päev oli väsitav olnud trenni suhtes ja muidu oli ka kiire olnud, ilm oli sombune (vähemalt hommikul). Käisime Rakveres sünnipäeval, enne seda lugesin raamatut ja lihtsalt olin. Õhtul sain kätte uue laptopi!
 
koduteel oli vikerkaar... Silmale oli palju ilusam kui läbi kaamera.

suvised lemmiklilled.
 

Saturday, July 13, 2019

Dilemma

Mitmeid aastaid arvasin, et ma ei jõua selle hetkeni, aga ikkagi jõudsin. 
Nimelt on blogi nimi "rohelise südamega tüdruk". Vahepeal on tüdrukust saanud naine ja abikaasa. Ja seoses selle viimasega ei ole kaelas enam seda rohelist süda, mille järgi mõned inimesed mind ära tundsid. Blogis keskendun oma (tõuksi)trennidele, aga samas ka kassidele ja igapäevaelule. Nii nagu olen alates aastast 2006 teinud. Ühel hetkel vajaks blogi ka muud uuendust, aga hetkel pole sellele mõelnud, mulle väga meeldib see oranžikas taust ja olen rahul bloggeri võimalustega. 
Blogiaadressi muuta ei plaani, sellega olen ma rahul, kuigi see ei ütle inimestele suurt midagi ja võib-olla ei jää meeldega. Aga just see nimi..
Minna (pajatused tõukerattaspordist ja elust; jutustab; ...?)
Minna või mitte minna? :D :D 
Sjuteist
Midagi seoses tõuksiga? 

Friday, July 12, 2019

Tartu Rattaringlus

Ma olin väga rõõmus, kui kevadel lugesin uudist Tartu Rattaringluse kohta. Ma lootsin, et süsteem saab olema sarnane Londoniga ja rattadki on sarnased (okei, minu Londoni kogemus on äkki viie aasta tagune, aga siiski on see mul meeles ja oli väga vahva). Ja siis sain teada, et suurem osa rattad on hoopis elektrilised ja olin natukene pettunud, sest see aitab küll kiiremini ja lihtsamini edasi liikuma, aga kuidas see inimesed rohkem liikuma suunab...?! Praeguseks on mu arvamus nii palju muutunud, et nende konkreetsete jalgrataste puhul on elektriline variant parem kui tavaline... aga eelistaksin tavalist linnaratast. 

London 2015 või 2014 veebruar. Okei, minu mälus olid need rattad veel rohkem linnarattad :D Aga seda ma mäletan küll, et nendega oli lihtne ja hea manööverdada, olid kerged ja süsteem oli ka lihtne (aga siis polnud see veel äpis, kahtlustan, et nüüd võib olla... nüüd rattad pigem punased). 
Miks mulle rattaringluse mõte meeldis oli see, et ehk inimesed liiguvad siis rohkem ja kui enda huvides vaadata, siis sellepärast, et vajadusel oleks tööle-koju liikumine lihtsam-kiirem. Lisaks pidi tulema ju uus ühistranspordisüsteem, mille aegadest ma just vaimustuses ei olnud. Ma endiselt mõtlesin, et ühe otsa võiks jala käia, aga teise vajadusel siis rattaga sõita (üldiselt koju tulles, sest õhtune aeg kodus on nii armas). Esimestel nädalatel tundus mulle, et pole lootustki...

Rattaringlus pandi tööle nädalavahetusel, siis ma selle poole ei vaadanudki, sest mul olid omad tegemised ja tõuksiga trennid. Ilm oli tol nädalavahetusel väga ilus ja ringi liikudes oli näha, kui palju rattureid linnas on. Uudistest sai aga lugeda, kuidas süsteem oli ülekoormatud, teised probleemid ja vandaalitsemised. 
Kasutaajks olin end aga ammu registreerinud (kolm kuud tasuta). Ja esimese katsetuse tahtsin teha esimesel tööpäeval koju minnes. See ebaõnnestus, sest rattaid ei olnud. Kuigi äpp näitas, et neid on... Ei olnud eriti tore. Ja nii oli seda korduvalt. Sel ajal sain aru, et ratta peale ei saa lootma jääda. Kindlasti oli asi selles, et kogu see süsteem alles tuli, ilmad olid ilusad, tasuta periood, rikked... aga ikkagi tuli tunne, et ma ei saa sellele kuidagi lootma jääda, et ma ei saa arvestada kellaajalisi kohtumisi mõeldes, et saan kohale rattaringluse rattaga. Praeguseks olen oma uskumused ümber teinud ja olen kindel, et kui mul on ratast vaja, siis vaba ja sõidukorras ratas ootab mind sobivas rattaparklas. 

Kui ma esimese sõiduni jõudsin, siis oli see väga võõras. Ma ei oleks tol korral elektrilist ratast tahtnud, aga muud valikut ei olnud. Viimased viis aastat olen põhiliselt sõitnud tõukerattaga ja siis järsku ronisin suure ratta otsa, mis veel ise kohe edasi kihutas, kui olin paar korda vändanud. Alguses tundus see ikka väga kiire ja kohmakas ja ebamugav. Esimene ja kolmas ilmselt põhjustatud sellest, et ma olen lihtsalt tõukerattaga harjunud, ma kontrollin ratast, mul ei ole sadulat ja seetõttu tunnen end turvalisemalt - saan kiiresti seisma jääda, jala vajadusel maha panna. Mida rohkem sõite ma tegin, seda rohkem ma sellega harjusin, aga endiselt on harjumatu. Ma ei ole rattaringlust kasutanud eriti tihti, aga natukene ikka (kui on rattaid saada.. esimestel nädalatel oli ikka palju pettumust, kui arvasin, et ratta saab, aga dokid olid tühjad, olid tühjad ka järgmises parklas ja järgmises... või kui oli mõni ratas, siis ei saanud seda kätte). 
Üksikud korrad olen sõitnud tavalise rattaga. Ja ma saan väga hästi aru, miks selliste rataste puhul eelistatkse elektrilist. Need rattad on lihtsalt niiiiiii rasked (35kg?) ja kohmakad. Ma ei ole eriti nõrguke, aga mul oli üks hommik tükk tegemist, et seda üle raudteerööbaste saada (elektriline ju sama raske). Ja kuskilt ülesmäkke sõita on üsna raske (ratas on ju raske!).. jah käigu võid panna kergemaks, aga siis tundub mulle, et jalad käivad ühe koha peal ringi (kui ma jalgrattaga veel sõitsin, siis üldiselt raskemate käikudega, isegi üelsmäge ei läinud ma kergetega). 
Ma olen harjunud sellega, et istun kuidagi kõrgel (sadula saab madalaks panna, mulle tundub ikka kõrge), aga ratas tundus ikka kuidagi kohmakas, manööverdada on kuidasgi raske ja kuna korv ei liigu esimese ratta suunaga kaasa, siis on vahel raske aru saada, kuidas see suund on. Esimese ratas on väiksem, mis on minu jaoks harjumatu (ja teeb ratta liikumiskiiruse aeglasemaks?). Olen üritanud võtta neid rattaid, kus sadul on juba sobival kõrgusel, aga kui seda muutma pean, siis see kiirkinnituse lõpp käib väga raskelt (või on mulle sellised rattad juhtunud), kogemata olen ka sadulatorust (?) kinni võtnud ja käed on kohe õlised (enda viga). Pidurid on head küll, aga ratta kaalu ja kohmakuse tõttu on see äkiline seisma jäämine kuidagi raske ja ebamugav. Mulle meeldib, et on korv, sest sinna on hea kott panna. Mulle meeldib, et liigub rohkem inimesi ratastel ja ehk muutub meie liikluskultuur ka paremaks, aga samal ajal  ei tohi ratturid unustada, mida ütleb liiklusseadus ja tuleks sellele kohaselt ka liikluses käituda (autoga liigeldes on piisavalt rattureid lihtsalt süüdimatult ette sõitnud... ja samas jalakäijana teevad autojuhid näo, et mind pole olemas). 

Kokkuvõtlikult on see tore asi. Mul on väga hea meel, et ühistranspordile on alternatiiv ja plaanin seda kasutada, kui on vajadust. Loodan, et tehnilised rikked saavad korda (asi on juba paremaks muutunud) ning et vandaalitsejad saavad oma trahvid ja üldiselt inimesed hoiavad neid rattaid ja käituvad heaperemehelikult. Et kuigi minu jaoks on paljud asjad harjumatud, siis kokkuvõtlikult olen positiivselt meelestatud ja rõõmus, et rattaringlus Tartusse tuli. 

Sunday, July 7, 2019

Trennipäevik - 28. nädal ja nägin teisi trenniblogijaid.

28. nädal
Nädal algas ilusa ilmaga, puhkus kestis, lõppes vihmaga. Trennid ei saanud päris sellised nagu olin planeerinud. Ma tunnen natukene puudust, et mul ei ole kellegi käest küsida, kuidas ma täpselt trenni peaksin tegema.. kui sõita lõike, siis milliseid?! kui teha tempotrenni, siis millist? kui teha pikka treni, siis kui pikka, mis tempoga? Aga mäkketõusud? Ja laskumised? Ja tehnika? Just see tehnika. meil kõik sõidavad vist tunde järgi...

Esmaspäev - puhkepäev. Käisime Abikaasaga natukene autoga sõitmas ja leidsime Luhasoo matkaraja. Ilm oli ilus, kuigi üsna tuuline. Käisin laukas ujumas. Hiljem ujusime kuskil järves ka, kui olime Karula rahvusparki jõudnud. 
Vahva oli.

see vesi kohe kutsus :)


Teisipäev - päeval kogusin natukene samme ja õhtul tegin tõuksiga natukene lõike. Natukene tähendab, et 3x1km. Miks? Sest juuli lõpus on Põlvas mingi üritus (vallamängud vms) ja seal on ka väike tõuksi võistlus. täpsemat infot ei ole ma leidnud, aga peaks olema 1km või 2km sprinti, eraldistart. Ja leidsin, et tuleks seda harjutada. Kõige pealt hakkasin mõtlema, kus ma seda sõitma peaksin, siis võistlus ise on sirgel ja tasasel teelõigul ehk pole mõtet kuskile künka jalamile minna. Otsisin lõiku, mis oleks kiire, üsna sirge ja kus ei liiguks väga rahvast. See viimane oleneb siis ilmast. Jäi kergliiklustee lõik enne Ihastet, sest see on piisavalt lähedal ja vastab suuremalt jaolt tingimustele. Luunja lõik oli ka idee, aga kuna seal tulevad erateed kergliiklusteele välja, siis välistasin selle - autojuhid ei märka alati ja nad ei taju, kui kiiresti tõukerattur võib liikuda.
Soojenduseks sõitsin viadukti alla ja tahtsin kella 4km peal kinni panna, aga oli kogemata juba 150m rohkem ehk esimene lõik tuli lühem. Võtsin uuesti suuna linna poole ja panin ajama. Arenguruumi ikka on. Esialgu saab tempo kenasti kuskil 25km/h peale või rohkemgi (kogu aeg pole aega kella vaadata), aga siis on see, et kui ma nüüd tõukan veel, siis see võib hoopis pidurdada... Esimesed 500m on ok, siis läheb ikka natukene raskeks. Kilomeeter läbi, siis sõitsin tagasi ja tegin uuesti. Just see kohalt minek peab olema kiire. Rapsida ei tohi. Korralik samm. Korralikult põlv üles, et tuleks tugev tõuge. Teine lõik oli kõige kiirem. Siis tagasi, aga tegin lisatiiru ehk 2km. Ja siis viimane lõik. Ja edasi koju. 
Kokku kergelt 13km, mingi lõigu ajal max pulss 182x'. Keskmine täitsa 148x', sest vahepealsed kilomeetrid olid kulgemised. 


Kolmapäev - ühistrenn Mammastes. Võtsin sõbranna kaasa, kes oli mu tõuksi proovinud, aga kilomeetreid sõitnud polnud. Sel korral olid trennis vaid naised ja väga palju meid ka polnud. Enne oli sadanud ja seetõttu välistati mets (libe). Võtsime kruusateed. Minu jaoks oli tempo rahulik, sest hoidsin sõbranna lähedale, aga trenn ikka, sest et hoopis teine ratas, teised tingimused ja kruusatee. Väsitas ikka.
Kokku 22,44km 1h33min, keskmine pulss 131x', max 169x' (mõni tõus oli ka ikka). Vihma ei saanudki.

Neljapäev - tahtsid uued lõigud sõita, sest vahepeal olin saanud infot, et ilmselt on rada ikka 2km (kui mitte rohkem), aga on tagasipööre! Kuivõrd rada kulgem kergliiklusteel, siis ei ole seal laiutada nagu lennuväljal ja pöörde ajaks tuleb hoog maha võtta ja siis uuesti kütma hakata. Ja sõita pikemalt. Lisaks on ju eelsõidud.. ja siis vist oleneb osalejate arvust, kui mitu sõitu peab kokku tegema. 
Plaan oli mul hea, aga trenni jätsin katki. Tunne oli raske, peavalu ei olnud kadunud... jalg ei liikunud. Esimest lõiku hakkasin sõitma ja poole peal sain aru, et täna pole see päev. Keha tahab puhata (tööl pidin ka olema üle mõne aja). Tõuks 7,5km.
Hommikul läksin jala tööle 5km, koju 2,5km jala, siis natukene rattaga, siis veel jala. 

Reede - suvepäevad Pühajärvel. Oli ilus suvine ilm.... nope. 
Ma tundsin mütsis puudust (miks ma küll ei vaadanud koti esitaskusse, kuhu selle pannd olin), aga mul olid kindad kaasas! Ja kihiline riietus. Me ei plaaninud ööbida ja seetõttu polnud tuba, kus vihma ja jaheda eest peidus olla või lihtsalt olla. Seminar toimus suures telgis, aga niiskus tegi olemise jahedaks. Vahepeal paistis päike ka. Täiskasvanutele oli tegevust natukene vähe (lastele ikka oli, aga seda rikkus ilm). Nii et erlisi emotsioone ei jäänud. Abikaasa oli aga väga rahul, sai jutustada ja niisama olla, näha inimesi, kellega tööl nii tihti või üldse ei näe. Minu osakonna inimesed vajusid pärast õhtusööki laiali. Ise jõudsime enne keskööd koju ja siis ka veel aina kallas. 
Aga kõndimas käisin ikka. Sõbrantsiga käisime ühel matkarajal ja õhtul tegin ise ka veel ühe tiiru. Kokku kuskil 7km ikka. Teine käik kadus kuidagi ära ja sisestasin selle niisama. 

Laupäev - tervise- ja trenniblogijatega Alatskivil. Kuigi ma kirjutan ka teisi teemasid, siis see osa minus, mis tõukerattasporti tahab reklaamida, ütleb mulle, et olen täitsa trenniblogija. Selline vaikne. Ma olin lugenud küll, et nad plaanivad kohtuda, aga mõtlesin, et mis ma seal ikka lähen... Ja siis kirjutas mulle Margit, et võiksin ju. Arutasin Abikaasaga laupäeva plaanide osas ja päeva esimeses pooles neid polnud, siis sobis see mulle. Võtsin grupis sõna, sain Katilt infot, et autos vaba koht ka olemas (aitäh!) ja nii sai plaan paika. 
Startisime kella 10 ajal Tartust. Olin vaadanud ilmateadet, mis ütles, et ei saja. Veekindel üleriie oli mul kaasas ja varupluss ja sokid ka, aga oleks võinud ka jalanõudele mõelda või keebi võtta. Ma ei mäleta, kas ma niisama olin varem Alatskivil käinud... ei meenu küll, aga võib-olla lapsena. Planeersime läbida matkaraja ja siis Kivi kõrtsi sööma minna. Mina olin väga rõõmus, et tuli võimalus ka üks kollase akna pilt saada (ja kodus oli Abikaasa rõõmus, et tema ei pea nüüd selle akna juurde minuga minema :D). Jalanõude osas oli kõige ettenägelikum Mariliis, sest tal olid kummikud. Tossud olid mul märjad esimese kümne minuti jooksul, aga ka sellega harjub, kui jalg jalanõu sees lirtsub. Kohati oli vihm matkaraja libedaks teinud, aga jäime kõik püsti. Seltskond oli tore, huvitav on inimesi ka ikka päris elus näha. Marliis ei ela minust väga kaugel, aga ikkagi olen teda Tartus näinud vaid üks kord ja see oli raamatukogu juures. Crissi nägin Elva Südaööjooksul (kui ta minust mööda jooksis) ja Katit nägin seal rahva seas. Kristel aga ütles, et alles oli mind näinud tõuksimas. Getter tuli mulle kohe tuttav eestiblogijate instragammi lehelt ette, sest enne ei olnud ma tema blogisse sattunud. Üllataval kombel oli kogu seltskond päris Tartu lähedalt, nii et teinekordki võib kohtuda nii, et ei pea väga pikalt ette planeerima, on palju toredaid matkarajasid ja kui ilm kuivem on, siis oleks piknik väga vahva. Koosveedetud tundide jooksul võttis grupipiltide tegemise enda peale Mariliis (aitäh!). Rada algas vihmaga, siis läks ilusaks ja lõppes jälle vihmaga. Aga kerge vihm trenniblogijaid ju sega. Kivi kõrtsis sõin ma kanasalatit. Aega oli meil veel üle ja siis sõitsime Alatskivilt Kolkjasse ja käisime vanausuliste majamuuseumis. Alguses ütles Getter, et ta ei mäleta suurt midagi, aga lõpuks viskas meile palju väga huvitavaid infokilde, tema ema samuti. Aitäh! Minu jaoks olid palju uut ja huvitavat. Samuti olin ma esimest korda Sibulateel ja kohvikutepäeval tahaks ka sinna minna (Mesi tarest meie tee veel ei möödunud, aga Varjasse jõudsime küll). Tartusse jõudes sadas vihma eriti kõvasti ja Getter tõi mind kodu juurde ära ja võtan seda komplendina, et ma üle 22 aasta vana ikka ei ole. :) 
Foto: Mariliis
Matkarada tuli mul 4,5km.

Õhtul läksin tõuksima. Tahtsin neid lõike sõita, mida neljapäeval ei sõitnud. Jõudsin õue, kui jälle sadas, aga ei hakanud tagasi ka minema. Ise jätsin hilja peale. Ja olin enne alles söönud. Tee oli libe, lombid, jalanõud olid head, aga tallalaud oli ikkagi libe. Niisiis erilisi lõike sellest ei tulnud, pigem vast sellised kiirendused. Vesi tegi ettevaatlikuks. Ma ei ole väga palju märja ilma ja vihmaga sõitnud, sest see ei ole eriti vahva (porilauda pole ja pritsib kohe märjaks), aga järele mõeldes ei tea ju kunagi, mis ilm võistlustel ootamas on (siiani on olnud üks võistlus, kui sadas terve aeg ja üldse neid soojakraade oli väga vähe. See oli 2016 juuni alguses (2.juuni?) ja Tõuka üles Põlvas). Sõitsin oma sõidud ära ja läksin koju.
Tõuks 12,13km. 

Sest pärast vihma tuleb ALATI päike. 

Pühapäev - päeval olid teised tegemised ja siis jäi trenn õhtupoolikusse. Ilm oli juba kuiv, tuult eriti ei olnud, minu torusall ja peapael olid täiesti üleliigsed (õnneks mõistsin seda juba ratast võttes ja jätsin need asjad kuuri). Mõtlesin ühe ringi teha, et sõita veidi üle 20km. Lihtsalt. Minek ei olnud väga hea, sest kuigi ma veel valuvaigisteid ei pidanud neelama, siis kõht oli hell, ebamugav ja mingil määral valutas ka (aga vähemalt mitte nii, et ma voodis oleksin pidanud olema). Sõitsin 10km ära ja siis tuli meelde, et vaataks oma tehnikat ka ja ma sain aru, mida A. mulle öelnud oli. Vasak jalg tüukas imeilusasti kohe tallalaua kõrvalt, v-o 2cm oli seda vahet. Parm aga elas oma elu, ka siis kui ma jälgisin ja proovisin selle suunata lähemale.. no ei läinud. Ilmselt olen seda tõesti palju ära löönud. Samal ajal jäi mulje, et kui proovisin tehnika paremaks saada, siis läks pöid hoopis viltu ja ei saanud tõugata nagu peaks... Jälgisin seda päris kaua ja niimoodi oli sõit ka üsna raske. Vahepeal tuli laskumine - tehnika vajab veel harjutamist... otsest juhendamist oleks vaja, endal pole ju peegleid ega filmilinti raja kõrval. Siis tuli mäkketõus, millest pool tegin jalavahetuse hüppega iga 3 tõuke järel ja teise poole siis iga 4 tõuke järel. Jalavahetus hüppega tuli välja. Siis oli suund kodu poole ja proovisin ikka seda paremat jalga vaadata. Teen asja korda. 
Koju jõudes oli kõhuvalu ikka selline, et võtsin valuvaigisti (alles teisel päeval!). 
Tõuks 25,5km 1h26min, pulss 142x', kiirus 17,59km/h. 


Thursday, July 4, 2019

Draakon & Pisike

Kassid on ikka rõõmsad. Võimalusel lipsavad ukse vahelt välja ja siis peab neid õues taga ajama. Pisikesele meeldib kuuse alla peitu minna ja sealt on teda üsna raske kätte saada. Draakon aga teeb hoovis jänesehaake ja õpib uusi trikke. Praegu on neil jälle periood, kui ajavad palju karva. Vahel õnnestu neid ka kammida, aga mitte nii, et nad pikali visakavad ja siis neid kammin, pigem ajan neid kammiga taga ja vahepeal saan paar korda tõmmata. Pisikesel tuleb veel seda pruuni karva ära ja vaikselt kaovad ka karupüksid. Draakon ei tundu üldse karva, aga karvu lendab. Karvapallikesi oksendavad ka mõlemad välja, Pisike hakkas seda alles hiljuti tegema.
Möödunud nädalal käis Pisike operatsioonil. Tahtsime selle küll sügisesse lükata, aga hormoonid ikka piinasid teda ja nii ma kliinikusse helistasin, kui mul puhkus algas ja üks ust karvapall kuidagi häälekam oli. Aeg sai muidugi nii, et jooksuaeg oleks läbi. Uute uuringute järgi ei tohi kassi näljas hoida, juua peab ka andma, lihtsalt krõbinaid ei tohi 6h enne oodatavat operatsiooni anda (sest need ju paisuvad maos). Tol hommikul panin siis endale ööseks äratuse, et krõbinad kiisudelt ära võtta ja panin neile hoopis konservi-pasteeti. Pisike on küll viimastel kuudel pigem krõbinate sõber, aga tol korral sõi ka pasteet. Viisime ta kella 10ks kliinikusse ja kuskil kella 15 ajal läksime järgi. Hommikul olime pleedi ka ikka kaasa võtnud, et tal tuttav lõhn oleks juures. 
Ja siis kui arst ta meie juurde tõi, väikese Pisikese, ta vist võttis kõik oma jõuvarud kokku, sest kohe kui ta Abikaasa lähedale sai, siis ta võttis kõik oma küüned ka appi ja haaras tast kinni, sai kohe õlale ja sinna ta jäi. Seda oli nii armas vaadata. :) Teab hästi, kelle kiisu ta on.
Lisaks opile sai Pisike ka kiibi ja registris sai Abikaasa nimele. 
... ja kodus ootas meid üllatus. Draakon tegi sellise näo, et näeb Pisikest esimest korda elus. Ehk siis mitte eriti hästi. Urises. Jooksis minema. Oli kuri. Oli pahur. Oli solvunud. Elas mitu tundi voodi all. 
Pisike oli väike ja väeti. Paigal eriti püsida ei tahtnud, aga tegi paar sammu ja kukkus jälle ümber (seda enam üllatas mind tema hüpe Abikaasa õlale). Tegime talle pesa. Ta toibus vaikselt. Sõi, jõi vett. Magas. Draakonist ei teinud suurt välja, ilmselt oli tal endaga tegemist. 
Mina püüdsin Draakoniga lepitust otsida. Ei tea, kas tõesti olid Pisikesel nii võõrad lõhnad või ajas see vestike Draakoni ärevaks... ? Seda ei osanud kuidagi ette näha. Õhtuks sain Draakoni voodi alt välja, aga kõndis siiski kaareg mööda, hoidis eemale, sises ja urises. Kuskil kolm päeva läks, et ta leebuks (ehk kogu protsess käis ikka kiiremini kui novembris), lõpuks aitas Pisikest natukene pesemisega ka. Ühes kohas neid magamas siiski näinud ei ole.
Ja Pisike on niii... rahulik. Ma ei tea, kas tal on vestikesega ebamugav, või mis.. aga ta on rahulik. Ei roni muudkui õlal ja seljal ja ei tee hüppeid. On kuskil pesas, vaatab aknast välja ja magab. Söömas käib ka tublisti ja juhuu, sest sööb ka pehmet toitu. Tubli on! Paar korda on vestikest veidi seljast ka ära saanud ja ühel korral olin ma üksi kodus ja see vesti selga saamine oli üsna raske. Aga sain hakkama. Ma ütlen, et ta on vestiga rahulik, ei siple, ei tiri seda. Vahepeal saab kuskilt midagi lahti, aga kuna ta ennast pesta tahab, siis on see täiesti arusaadav (umbsõlmesid pole peale teinud).
Draakon on öösiti jälle selline nunnukas... õhtuti ja hommikuti ka. Puhkuse ajal lugesime palju koos raamatut. :) (aga kui väga palavad ilmad olid, siis ta ei tahtnud kuskil tekil magada).
Pisike sai vahepeal vurrud ka valgeks. Jooksis rõõmuga vastu värvitud seina. Käpad said ikka puhtad pestud.
Akna peal vaatavad nad linde. Eriti vareseid või harakaid, kes meil siin ikka ringi liiguvad. Täna hommikul olid kajakad kuuri katusel. Õues käies jahivad ka vareseid ja siis ma pigem ajan kiisud toa poole, sest tundub, et linnud on nendest suuremad. 

Ja mõned pildid ka:
Tegime loomakliiniku ees aega parajaks. Pisike nägi koera.
Sel korral püsis ta auosõidu ajal väga tublisti õiges kohas, mõne mjäu ikka tegi, aga ei pistnud pealmisest luugist pead välja ega miskit.

Draakon vaatas Pisikest, kes sõi.


Käpp püsti.

.

Pikutas päikese käes.

Preili.

Esimesed päevad oli sellises pesas. Ilmselt tundis end seal kõige turvalisemalt. Lambanaha viskas välja.

öösel laiutab.

Täna öösel oli ta ii vahvas asendis, aga selleks ajaks, kui ma jõudsin pilti teha, oli ta end juba muutnud. Pilti tegin ikka.

Wednesday, July 3, 2019

Juuni 2019 raamatud


Mul endal oli tunne, et ma juunis eriti raamatuid ei lugenudki... aga tundub, et lugesin ikka. 
Väga tore ja mõnus lugemine oli "Väike Prantsuse külalismaja tagasitulek", seal oli kõike, mulle meeldis väga ka esimene osa, mis ma lugesin möödunud aastal. Lõpuks jõudis minuni ka raamat "Külm veri", mida ootasin päris mitu kuud ja oli hea nagu ikka. Raamat "Truudusetud" mulle väga ei meeldinud, samas ki raamatud "Täiesti tavaline perekond" ja "Ema saladus" olid väga kaasahaaravad ja oli raske neid käest panna. 
Kõige lemmikum oli aga"Britt-Marie oli siin" (Fredrik Backman) ja ei imesta,, sest "Mees nimega Ove" on sama autori raamat.
:)

Juuni 2019

Mais olin puhkusel ja seoses sellega oli palk natukene väiksem kui tavaliselt (talvine haigusleht).  Samas sissetulekud olid natukene suuremad, sest sain tagasi terviseedenduse kulud ja seoses sellega, et käisin ühte loengut lugemas, siis selle eest sain ka palka. 

Fondid-teised kontod-hoiused.
Kokku 15,36% (mai 15,35%). Tasavägine värk. Tegelikult on nii, et natukene saab veel kõrvale panna, aga pean ootama, et need minule laekuks. 

Arved-laenud-maksud.
Kokku 41,86% (mai 41,27%) Üsna suur osa sissetulekustja kodulaen+intress ei moodusta sellest sugugi 50%. Endiselt oli korstnapitside osamakse (uuel kuul on veel üks kord, aga nüüd peaks summa juba väiksem olema), lisaks ostsime ühistuga värava. Ülejäänud olid sellised tavalised asjad (lisaks pürgi, mida möödunud kuul taas ei olnud). 

Trenn, sport või muu sellega seonduv.
Kulu 0% (mai 6,29%). Ei olnud end kuskile registreerida, olid need juba mais ära teinud.

Kassid.
Kokku 8,49% (mai 1,64%) Kuu lõpus käis Pisike steriliseerimise operatsioon, lisaks sai  talle paigaldatud kiip ja see ka omanikuga seotud. 

Toit (sh turul käigud)
Kokku 11,53 % (mai 7,74%) kulu oli suurem, sest et ... maaaasikad. Neid sai ostetud turu pealt ja siis käidud ise põllul korjamas .. ja siis oli ikka veel nii suur maasikaisu, et ostsin veel korra turult. Praegune on selline tunne, et võiks veel turule minna :) 

Ilu ja riided
Kokku 3,88% (mai 4,46%). Tavapärane kosmeetik, lisaks massaaž. 

Vaba aeg
Kokku 0,35% (mai 3,25%). Ilmselt mingi söök, kui polnud kodus, vist ka mõni lõuna tööl.

Kütus/auto/transport 
0,40%. (mai 0%) Kui Tallinas käisin, siis oli vaja bussikaardile raha laadida. 

Pere/kodu, kingitused
Kokku 2,69% (mai 5,74%). Amway tellimus (nõudepesu), siis vedasime kuurist kõiksugu prügi jäätmejaama (natukene tuleks veel vedada). Ja mingi külakost.

Tervis (sh ravimid)
Kokku 0% (mai 9,01%). 

Ja muu.
Kokku 8,08% (mai 6,91%). Annetus ja ühe koolituse osamakse.