... eilse jätkuks

Tänase päeva olen veetnud sarnaselt eilsega ja tunne on kohe palju parem. Hommikut alustasin juba varem, aga ikkagi siis, kui oli tunne, et nüüd on aeg.

reede vastu laupäeva

laupäev vastu pühapäeva... sügavat und näitab vähe, aga üsa palav oli ka. Abikaasa äratust ei kuulnudki näiteks.

Hommikul tundsin, et tahan täitsa korra linnas käia ja tegin selletiiru ära. Viisin raamatud kogumiskasti ja käisin turul ning poes. Ostsin hakkliha ja tomastipastat, et õhtuks lasanjet teha, loodan vaid, et see viimane liiga tšilline ei ole, sest alles kassas avastasin, et olen sellise versiooni võtnud ja tagasi ei hakanud minema. Ma olen väga tänulik, et Abikaasa ei eelda, et ma talle süüa teen ja ütleb ka, et ära täna miskit tee, küll ta ise vaatab. Ja et ta ise süüa teeb. Nii et siis on täitsa tore süüa teha ja talle rõõmu valmistada :)

Tahtsin korra tagasi tulla see jõuetuse ja väsimuse juurde. Mul on raske mõista, kuidas ma sel aastal pärast mingit rahvaspordivõistlust nii läbi omadega olen. Nõustun, et on okei olla sel päeval läbi, aga mul on see järgmisse päeva üle kandunud. Mõistaksin ehk kui kõik oleks Salamaa krossid 30+ km distantsidel või see Raua tõukerattasõit, mis oli kohe eriti esktreemne raja ja ilma poolest, aga ei. 30km aja peale sõita ei ole tegelikult väga pikk maa. Pingutad muidugi rohkem kui üksi sõites, aga kas on tõesti keha nii ära kurnanud, et olla ka hiljem täiesti audis? Ma ei kujuta ette ka praegu, et ma kolm päeva järjest võistleksin, aga eelmisel aastal sai seda tehtud ja kuigi esimesel päeval sain kerge kuumarabanduse ja viimaseks päevaks olin täitsa kutu, aga sõitsin ära, siis puhkasin ja olin jälle vormis. Sel hooajal puhkan küll. Pikemalt. Sügavamalt. Aga.. ?!?!

No palju pole enam jäänud. Aga sellised mõtted ikka mõlguvad, et mis on muutunud...

Usun, et sain madalseisu seljatatud ja nüüd läheb jälle kõik stabiilselt ülesmäge ja jääbki kõrgemale sagedusele. Tööstress oli (taas) see lüliti, mis negatiivsuse päevadesse tõi. Mul on päris hästi läinud selles vallas, et ma ei taha negatiivsetest asjadest rääkida, neist kuulda, lugeda (sest kõike seda tõmbad ligi). Aga see peab olema teadlik valik, kuni sellest saab harjumus. Ma tööl hoian niigi omaette juba ammu, esialgu sellepärast, et töö kasvas üle pea ja ma ei viitsinud ega tahtnud kellegagi rääkida või näha seda, kuidas on neid, kes kohvitavad ommikul tund aega ja lõuna ajal kauemgi, et no keegi teine teeb sel ajal ju tööd. Praegu ma võin seda kirjutada, aga see ei too minus enam neid emotsioone esile. Ja kui ma nüüd hoian omaette, siis pigem seetõttu, et see mida rääkima tullakse on negatiivne. Mul on üks tore kolleeg, kes on neid talviseid madalseisakuid ikka lähemalt näinud ja sai talle tol ajal piisavalt räägitud, et ma ei taha siin olla, siia tulla jne... Mul läks tükk aega arusaamisele, et mida rohkem ma seda välja ütlen, seda rohkem ma kõike seda ligi tõmban. Kuskil tuli pidurit tõmmata. Eks teised asjad ka. Nii et mul ei olnud siis mitte midagi öelda. Küsis, kuidas mul läheb, ütlesin, et kenasti, ma ei osanudki midagi pikemalt vastata. Varsti sain küsimuse kas kõik on korras ja kas olen millegagi teda pahandund. Ei ole, mul lihtsalt ei ole midagi öelda. Ma ei rääkinud enam nendest negatiivsetest asjadest. Võisin küll paari sõnaga öelda, et ma ei taha negatiivsest rääkida, aga ei peatunud sellel, kuidas ma ise enda teed hetkel leian. Ta küll nõustus minuga, aga ometi käis minu juures istumas ja ikka rääkimas sellest negatiivsest küljest. Ma ei emotsioneerinud ega lasknud end kaasa tirida, aga ilmselt see kuulamine oli samuti üks trigger, mis jälle sinna keerisesse tõmbas. Aga vead on head asjad, sest me õpime nendest. Ja kui keegi järgmine kord tuleb tööl niimoodi rääkima, siis ma ütlen, et ei soovi seda kuulata ja küsin, kuidas tal hästi läheb. Kui ta sellest viimasest ei soovi rääkida, siis sel momendil pole meil midagi rääkida. Ma teen nüüd nii, et teoorias oleks see sama lihtne kui praktikas!

Sain täna uuesti lainele oma koolitustele. Märkmikusse sai taas mitu lehekülge kirjutatud ja on mille kallal töötada.

Seltsiks on mulle sellised sõbrad:

On ju vahvad kiisud.

Rahakass rahakoti peal.
Ja diivan on tema teine lemmikkoht. 

Aknalaual kahe väikese padja vahel on üks nende lemmikkohti.