NB: uskumatu, aga panin esialgseks pealkirjaks Pärlijõe... piinlik,
Ma olen korduvalt maininud, et Pühajärve ümber on mu lemmikrada võistluste jaoks. Vähesed tõukeratturid on minuga sama meelt, sest suurem osa naudib pigem sõitu kuskil metsateel. Aga mina naudin asfalti.
Ma olen korduvalt maininud, et Pühajärve ümber on mu lemmikrada võistluste jaoks. Vähesed tõukeratturid on minuga sama meelt, sest suurem osa naudib pigem sõitu kuskil metsateel. Aga mina naudin asfalti.
Ümber Pühajärve sõitsime juba neljandat korda ja mingeid hetki mäletan igast aastast. Näiteks 2016 toimus see kohe pärast meie suvepäevi ja mul olid head sõbrad kaasas, siis on rada natukene teistsugune ja seltskond oli ka veel teine, mina sõitsin punase tõuksiga. Aasta hiljem oli ühte lõiku mõned päevad varem just pinnatud, sellel lõigul oli kurviline kiire laskumine, aga lahtine killustik tegi raja aeglasemaks ja ohtlikumaks. Naisteliidriks oli tõsunud juba väle Kristi. Möödunud aastal võitsin põhiklassi, olin kätte saanud just oma uue ratta ja suurema osa teest sõitsin üksi. Just see viimane punkt oli sel aastal erinev.
 |
| kollane aken @Otepää |
Startisime õega Tartust kella 10 ajal. Tõuksid said autole mahutatud, ilm lubas tulla suvine. Nädalaid ei olnud enam ilusat sooja suveilma tulnud, aga ikka võistluspäevaks oli platsis. Minul oli kaasas enda tavaline varustus, riietuseks tõukerattaliidu riided. Taskutesse panin kaks geeli, sest stardi ajaks oli hommikusöögist juba tükk aega möödas ning selline soe ilm võttis ka palju energiat. Otepääle jõudes palusin pilti kollase akna juures, et üks jälle kaardilt maha kriipsutada. Võistluspaika jõudsime piisava varuga. Minu meelest oli väga armas see, et kui läksin numbrit võtma ja nime küsiti, siis mu nime peale (ma ei mäleta, kas ütlesin vaid perekonnanime või perenime ja siis eesnime) öeldi, et ma olen seda vahetanud. Jap, ma läksin vahepeal mehele!
Mina üritasin veel rattal rehve pumbata, aga käsitsi ei saanud sinna tagumisse kohe kuidagi seda juurde. Kodus olin tallalaua veel madalamale asendile pannud (just meenus, et peaksin uuesti kõrgemaks panema) ja korra käisime õega neid kõrgemaid kohti vaatamas, et kuidas nendest ohutult mööduda. Suurem osa inimesi oli tuttavaid, rõõm neid näha. Minu armas kolleeg osales ka ja oli ka endale ühe tõuksi ostnud. Nimelt mingi aeg kuskil fb #kogumispäeviku grupis keegi Henry postituse all kirjutas, et müüb ühte kickbike tõukeratast. Üritasin aru saada, milline mudel see on, aga oli täiesti võõras, hind aga väga hea. Too kolleeg oli kolmas, kellele ma selle lingi saatsin ja tema ostiski ära. Tegu oli tõesti mingit sorti vanema mudeliga, aga lippas maanteel väga hästi, selline linna-maanteejooks oli. Ta saigi sellega sõitma tulla. Nii vahva.
Start oli kell 12. Olin targem ja ei hakanud ka kohe murul tõuksima, õned jooksusammud, tõuksisammud ja olime kergliiklusteel. Alguses oli kitsas nagu ikka. Kas mul mingi tunne ka oli? Ei tea. Sellest ajatan ehk eraldi positutuses. Küll aga olin rõõmus, kui sain teada, et eestvedaja Imre (loodusturism.ee) tahab jätkata enda rada ja autasustada ikka vanuseklasse ja et ei tuleks mingit absoluuti. See andis lootust. Õde oli mul veidi aega enne distantsi vahetanud, nii et tal tuli korralikult pingutada, et enda esikoht välja sõita (möödunud aastal olime ju koos maratonidistantsi põhiklassi poodiumil).
Aga sõidust. Ilm oli kohe palav. Esimesed tõusud võtsid juba hingamise kinni. Kiired naised panid kohe ees ära. Jäin kuskile punti. Väljas oli tuult ka, aga tundus, et mitte vastu. Ring algas üsna metsas, siis saime sealt välja ja kergliiklustee liikus autotee kõrval (siis oli ehk küljetuult?), seal oli mõnus, sest tõukasid end künkast üles ja läksid siis alla ja jälle üles. Mõne kilomeetri pärast suundusime vasakule, kus juhtusid ka mõned autod liikuma, aga rohkem on see tee sportlastele. Sealgi olid mõnusad laskumised (ja mõned tõusud). Ja üsna järsku oli käes see killer tõus. Tegelikult ei olnudki see nii killer, aga lauspäike ja tempo oli korralik olnud. Kõndisin. Kõik kolm ringi kõndisin. Kõik koos kõndisime. Ehk olin juba mõnda aega paari teisega ühes pundis olnud. Küll oli meil kolmene punt, vahepeal neljane ja vahepeal viiene. Läksime kenasti üles, saime juua ja vett pähe kallata ning algaski laskumine. Küll seal saaks hea kiiruse, kui neid kurve poleks. (polnud ka liikluseks päris suletud). Ilmselt meie kõige tublimad seal eriti pidurit ei kasuta, aga minul on tunne, et pidurita sõidan teelt välja. Kui kurvid läbi, siis sai ka laskumist nautida. Aga asfalt oli seal kehv, krobeline ja hõõrdejõud (?) aeglustas sõitu. Siis on veel veidi üles, natukene kuskilt tänaval ja juba suundusime tagasi kergliiklusteele, et võtta viimane laskumine ja minna järgmisele ringile.
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
Ja sellised olid ka järgmised ringid. Üldiselt oli kolmene punt, vahepeal oli üks ees, siis teine. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldib üksi sõita, aga laupäeval nendega koos oli tore.
Teise ringi lõpus üks kukkus. Sai kiiresti püsti ja sõitis edasi. Põlvikuga sai haava ära katta. Jõudu jagus tal ka edasi.
Kilomeetrike enne lõppu olime veel ühes pundis ja siis ta läks. Ma kül olin kohe taga ja ma olin seal õnnelik. Lõpetasin kolm sekundit pärast teda. Turvaliselt ja tervelt. Ja väsinult.
Esimene naine lõpetas nii, et ees oli veel aeg 1.24, järgmine 1.27:00 ja seejärel tuli 1.28. Kaks esimest seeniort ja kolmas oli selle aasta uustulija, kohe esimesel aastal kiire ka võimas. Minu aeg oli vist natukene aeglasem kui aasta tagasi. Well, aasta tagasi ma ei kõndinud ka kolm ringi sealt üles... ja keha liikus natukene paremini. Õde oli teinud väga hea sõidu ja lõpetas oma kaks ringi esimese naisena.
Sõime suppi, lobisesime, nautisime ilma.
Kukkumisi oli kokku kolm või neli, kaks neist said päris korralikult soetud, sest olid kukkunud seal kurvisel laskumisel, kus krobe asfalt. Luud jäid kõigil terveks. Lihtsalt need kriimustused, mis tekivad, vivad paraneda jubb aega, mäletan hästi enda 2016 aasta kogemust.
Ja siis oli autasustamine. Vahva.
 |
| Foto: Aldis Toome |
 |
| Internetist. Just nii rõõmus peabki olema. |
Kas ma andsin endast 100%? Tahaksin öelda jah, sest ma usun, et selles olukorras andsingi. Rada oli hea, ilm ilus, seltskond super ja ma tean, et minu vormil pole häda midagi. Ma ei ole sel aastal küündinud parimate naiste sekka, aga ma ei ütleks, et ma selle pärast ka just kurvastaksin. Ma tahaksin olla põhiklassi parim. Saan selle poole püüelda veel üheksa aastat. Mul on väga hea meel, et on tulnud uusi tõukerattureid ja nad pakuvad ka konkurentsi. Kui M. on esimene aasta ja ta teeb selliseid sõite, siis meie naisliider hoidku alt järgmisel aastal.
Päev oli vahva... ja nii väsitav. See jõuetus, mis mind vaevab, teeb natukene kurvaks. Ma tegelen sellega.
Kõige aeglasemad kilomeetrid kõndimise tõttu olid 8., 18. ja 29., esimene kord sai kilomeeter täis just jalamil, teistel ringidel juba seal teel üles.
 |
| ei ole vaadanud, mis protokollis tne aeg oli, vo paar sekundit kiirem. |
 |
| värvisin ikka huuled ka ära. Foto: Aldis Toome |
 |
| Foto: Aldis Toome |
10. august Salamaal
Tõukamisteni :)
No comments:
Post a Comment