Täida tassi

Nädalavahetus, mida ma terve töönädala juba ootasin. Mul ei olnud plaanis puhkuste ajal tööl niimoodi rapsida, aga on läinud natukene teisiti. Ma ei ole nende asjadega rahul. Kõik läks kenasti ülesmäge ja siis oli juba igapäevane ja normaalsus. Ma tahan hoopis teisi asju, kui see töökoht mulle pakub. 

Viimased nädalad olen enda energiat ära andnud liiga palju. Ma isegi ei tea täpselt kuhu ja kellele. Ja enda tass on tühi. Tassi tätimine oli probleem juba juunis, kui mul puhkus oli. Kirjutasin ka, et puhkuse teises pooles olin ma vaid väsinud ja tahtsin magada, kui enne seda oli kõik korras, uni piisav, ärkasin hommikuti hästi ja puhanuna. Nädala sees mõnel õhtul loen voodis ja jään magama, eile jäin korduvalt magama, just siis kui on reede õhtu ja võiks nautida. 

... niisiis ei ole mul plaanis sel nädalavahetusel enda mitte ühtegi kohustust võtta. Teen täpselt seda, mida hing ütleb, et nüüd võiks teha, magan nii kaua kui und on ja kui vaja, siis panen ukse ka lukku ja jätan mulje, et kedagi pole kodus (abikaasa on tööl). 

Märksõna on jõetus. Ja seetõttu ma ei tee, mida ma soovin teha. Või ei saa teha. Ma korra juba tegelesin selle probleemiga ja vahepeal kõik laabus, aga kuskilt tuli tagasilangus ehk selle jõuetuse taga on veel miski, mida püüa nüüd kätte saada. Ma usun, et mul on jõud, julgus, tarkus teha, mida ma soovin. Ja mul on ka energiat.  

Ka tõukerattaga sõites tunnen jõuetust. Ma tahan sõita ja ma naudin sõitu, aga kuskil seal on jõetus, et asjad ei lähe päris nii nagu ma olen soovinud. Tahtmist on olnud, energiat on olnud, aga keha pole järgi tulnud. Rahvaspordivõistlused on toredad küll, aga sõita tahan ma enda jaoks. Selle tunde jaoks. Ja trenni jaoks. Pärast Pühajärve küsiti minu käest, et kas kõik on korras, et nägin nii väsinud välja. 

Üks öö nägin ühte kummalist unenägu. Juuli lõpp on lähedal, aga ma ei ole arstile kirjutanud ja aega pannud. Sest ma ei soovi sinna praegu minna. Ma tean ja usun, et on ka teine tee. Kui ta peaks ise ühendust võtma ja küsima, siis ma ütlen, et enne ma ei tule kuskile, kui keha pole taastunud ehk kui hakkakasin jälle neid ravimeid sisse sööma, siis teeks kehakaal uue spurdi. On teine tee.

Mõtteid oli nädala jooksul palju rohkem, mida kirja panna, aga tundub, et vaikselt on energia tõusma hakanud. Uus nädal läheb tööl hoogsalt edasi, aga neljapäeval ja reedel olen motivatsiooniüritusel (ma küll pole kindel, kas on üldse midagi, mis väga motiveeriks seal nii edasi töötama... aga töövahetusplaan läks mõneks ajaks pausile, sügisel võib jälle päevakorda tulla) ja kahe nädala pärast olen uuesti neljapäeva ja reede kuskil töölt eemal (kuskil männimetsas ehk). 

Minu tassi tätitmine tähendab seda, et ma magan nii kaua, kui on und ja vedelen siis veel voodis edasigi, vahepeal lähen võtan küll tassi kohvi, aga seda joon voodis, loen kõrvale raamatut või silitan kasse, kodus lippan ringi särgikeses või hommikumantlist, ma käin üksi tõuksiga sõitmas või jalutamas ja joon veel kohvi või siis külma vett. Kui on võimalus, siis ma vaatan mingi sarja uue osa ära (hetkel The 100) ja miks mitte ka juua klass oma lemmik veini (nn lamba vein.. sest sildil on lammas, muskaat valge vein). Olenevalt tujust kas kuulan muusikat või olen vaikuses, täna on selleks vaikus, vahepeal siristab keegi akna taga ja on kuulda liiklust, sest aknad on lahti. Vaatan mõne kassiga tõtt või võtan ta endale sülle, ajan neid ka mööda tuba taga. Söön kurki või popkorni, ma ei olnud kunagi ise potis popkorni teinud, aga vot tuli tahtmine ja see on väga hea. Suurema osa päevast veedan voodis, akna ees on pimendav ruloo ja ise olen teki all, kuigi kodus on väga soe, lihtsalt teki all on eriti hea. Raamatule vahelduseks loe ka blogisid ja mõtlesin, millest ise võiks kirjutada. Täidan tänulikkusepäevikut, see on suurepärane viis oma energiataset tõsta, tänulikkus on võtmesõna ja on nii palju (pisi)asju, millele tänulik olla. Kuumal suvepäeval käisin ka end vees jahutamas, see oli mõnus. 

... ja tuleb ka kõik see, mida veel ei ole, aga on seal ees.