Tartu Rattaringlus

Ma olin väga rõõmus, kui kevadel lugesin uudist Tartu Rattaringluse kohta. Ma lootsin, et süsteem saab olema sarnane Londoniga ja rattadki on sarnased (okei, minu Londoni kogemus on äkki viie aasta tagune, aga siiski on see mul meeles ja oli väga vahva). Ja siis sain teada, et suurem osa rattad on hoopis elektrilised ja olin natukene pettunud, sest see aitab küll kiiremini ja lihtsamini edasi liikuma, aga kuidas see inimesed rohkem liikuma suunab...?! Praeguseks on mu arvamus nii palju muutunud, et nende konkreetsete jalgrataste puhul on elektriline variant parem kui tavaline... aga eelistaksin tavalist linnaratast. 

London 2015 või 2014 veebruar. Okei, minu mälus olid need rattad veel rohkem linnarattad :D Aga seda ma mäletan küll, et nendega oli lihtne ja hea manööverdada, olid kerged ja süsteem oli ka lihtne (aga siis polnud see veel äpis, kahtlustan, et nüüd võib olla... nüüd rattad pigem punased). 

Miks mulle rattaringluse mõte meeldis oli see, et ehk inimesed liiguvad siis rohkem ja kui enda huvides vaadata, siis sellepärast, et vajadusel oleks tööle-koju liikumine lihtsam-kiirem. Lisaks pidi tulema ju uus ühistranspordisüsteem, mille aegadest ma just vaimustuses ei olnud. Ma endiselt mõtlesin, et ühe otsa võiks jala käia, aga teise vajadusel siis rattaga sõita (üldiselt koju tulles, sest õhtune aeg kodus on nii armas). Esimestel nädalatel tundus mulle, et pole lootustki...

Rattaringlus pandi tööle nädalavahetusel, siis ma selle poole ei vaadanudki, sest mul olid omad tegemised ja tõuksiga trennid. Ilm oli tol nädalavahetusel väga ilus ja ringi liikudes oli näha, kui palju rattureid linnas on. Uudistest sai aga lugeda, kuidas süsteem oli ülekoormatud, teised probleemid ja vandaalitsemised. 

Kasutaajks olin end aga ammu registreerinud (kolm kuud tasuta). Ja esimese katsetuse tahtsin teha esimesel tööpäeval koju minnes. See ebaõnnestus, sest rattaid ei olnud. Kuigi äpp näitas, et neid on... Ei olnud eriti tore. Ja nii oli seda korduvalt. Sel ajal sain aru, et ratta peale ei saa lootma jääda. Kindlasti oli asi selles, et kogu see süsteem alles tuli, ilmad olid ilusad, tasuta periood, rikked... aga ikkagi tuli tunne, et ma ei saa sellele kuidagi lootma jääda, et ma ei saa arvestada kellaajalisi kohtumisi mõeldes, et saan kohale rattaringluse rattaga. Praeguseks olen oma uskumused ümber teinud ja olen kindel, et kui mul on ratast vaja, siis vaba ja sõidukorras ratas ootab mind sobivas rattaparklas. 

Kui ma esimese sõiduni jõudsin, siis oli see väga võõras. Ma ei oleks tol korral elektrilist ratast tahtnud, aga muud valikut ei olnud. Viimased viis aastat olen põhiliselt sõitnud tõukerattaga ja siis järsku ronisin suure ratta otsa, mis veel ise kohe edasi kihutas, kui olin paar korda vändanud. Alguses tundus see ikka väga kiire ja kohmakas ja ebamugav. Esimene ja kolmas ilmselt põhjustatud sellest, et ma olen lihtsalt tõukerattaga harjunud, ma kontrollin ratast, mul ei ole sadulat ja seetõttu tunnen end turvalisemalt - saan kiiresti seisma jääda, jala vajadusel maha panna. Mida rohkem sõite ma tegin, seda rohkem ma sellega harjusin, aga endiselt on harjumatu. Ma ei ole rattaringlust kasutanud eriti tihti, aga natukene ikka (kui on rattaid saada.. esimestel nädalatel oli ikka palju pettumust, kui arvasin, et ratta saab, aga dokid olid tühjad, olid tühjad ka järgmises parklas ja järgmises... või kui oli mõni ratas, siis ei saanud seda kätte). 

Üksikud korrad olen sõitnud tavalise rattaga. Ja ma saan väga hästi aru, miks selliste rataste puhul eelistatkse elektrilist. Need rattad on lihtsalt niiiiiii rasked (35kg?) ja kohmakad. Ma ei ole eriti nõrguke, aga mul oli üks hommik tükk tegemist, et seda üle raudteerööbaste saada (elektriline ju sama raske). Ja kuskilt ülesmäkke sõita on üsna raske (ratas on ju raske!).. jah käigu võid panna kergemaks, aga siis tundub mulle, et jalad käivad ühe koha peal ringi (kui ma jalgrattaga veel sõitsin, siis üldiselt raskemate käikudega, isegi üelsmäge ei läinud ma kergetega). 

Ma olen harjunud sellega, et istun kuidagi kõrgel (sadula saab madalaks panna, mulle tundub ikka kõrge), aga ratas tundus ikka kuidagi kohmakas, manööverdada on kuidasgi raske ja kuna korv ei liigu esimese ratta suunaga kaasa, siis on vahel raske aru saada, kuidas see suund on. Esimese ratas on väiksem, mis on minu jaoks harjumatu (ja teeb ratta liikumiskiiruse aeglasemaks?). Olen üritanud võtta neid rattaid, kus sadul on juba sobival kõrgusel, aga kui seda muutma pean, siis see kiirkinnituse lõpp käib väga raskelt (või on mulle sellised rattad juhtunud), kogemata olen ka sadulatorust (?) kinni võtnud ja käed on kohe õlised (enda viga). Pidurid on head küll, aga ratta kaalu ja kohmakuse tõttu on see äkiline seisma jäämine kuidagi raske ja ebamugav. Mulle meeldib, et on korv, sest sinna on hea kott panna. Mulle meeldib, et liigub rohkem inimesi ratastel ja ehk muutub meie liikluskultuur ka paremaks, aga samal ajal  ei tohi ratturid unustada, mida ütleb liiklusseadus ja tuleks sellele kohaselt ka liikluses käituda (autoga liigeldes on piisavalt rattureid lihtsalt süüdimatult ette sõitnud... ja samas jalakäijana teevad autojuhid näo, et mind pole olemas). 

Kokkuvõtlikult on see tore asi. Mul on väga hea meel, et ühistranspordile on alternatiiv ja plaanin seda kasutada, kui on vajadust. Loodan, et tehnilised rikked saavad korda (asi on juba paremaks muutunud) ning et vandaalitsejad saavad oma trahvid ja üldiselt inimesed hoiavad neid rattaid ja käituvad heaperemehelikult. Et kuigi minu jaoks on paljud asjad harjumatud, siis kokkuvõtlikult olen positiivselt meelestatud ja rõõmus, et rattaringlus Tartusse tuli.