Nimekiri jätkubki täpselt nii. Sel kuul vähem ilukirjandust ja rohkem muud. Kui ma need teised muud raamatud kiiremini kätte saaksin, siis loeksin järjest. Mina usun energiatesse, kõrgemasse jõusse/Jumalasse/universumisse/allikasse (kuidas keegi nimetab) ja niisamtu ka ingleid. Inglite maailm on nii vahva. Aga kõik inimesed ei jõua sinna punkti, et hakkavad otsima midagi muud. Ja see on ka täiesti okei. Minu soov on see, et mõlemad oleksid avatud ja aktsepteeriksid teisi sellistena nagu nemad on.
Esimene raamat oli noorteromaan, selline kiire lugemine, kirjanduslikult meeldis. Natascha raamatust ma lootsin rohkem lugeda seda, kuidas ta suhtles oma tuleviku minaga, aga seda tundus kuidagi vähe või ji minul miski töhelepanuta. Filmi tahakasin ka lugeda. Valguslapse ema päevik oli minu jaoks väga huvitav, aga ilmselt oli veel palju arusaamatut ja tahaksin seda tulevikus uuesti lugeda. Inglite saadetud unenäod lugesin ma läbi, aga natukene õhukeseks jäi see. "Painav söögiisu" pani mõne asja söömisele hoopis teisiti vaatama, pildistasingi nii mõnedki kohad üles, et vajadusel mõnda asja uuesti seedida. Seda ma küll soovitan neil lugeda, kes leivad, et söövad erinevate emotsioonide ja tunnete ajel. "Väärt mees" olevat justkui "Uhkus ja eelarvamus" tänapäevane variant. Kuivõrd ma seda viimast pole lugenud, siis ei oska paralleele tõmmata. Lugemine oli kerge (kui lõpuks nimed meelde jäid) ja kõik õid olid isemoodi, üllatusi oli lõpuni välja. Alustasin ma seda raamatut vist juunis, aga vahepeal oli palju muud teha, kui neüüd uuesti lugema hakkasin, siis sai väga kiiresti läbi.
Septembrikuu esimene raamat sai täna juba läbi, järjekorras oli see 70.
 |
| seltsiline Draakon. Vahel oli Pisike ka. |
No comments:
Post a Comment