Salamaa tõukerattakross 2019

Antud üritus oli juba üle kuu tagasi ja sellega lõppes ametlik tõukeratta võistlushooaeg (meil hetkel vaid neli selist võistlustki ongi, millega hooaja tabelis punkte kogud). Peaksin hiljem lugema oma esimeste aastate emotsioone, sest mul on kuri kahtlus, et siis oli seda entusiastlikku liikumist seal Taevaskoja radadel kuidagi rohkem.  Mida rohkem ma tõukerattaga sõidan, seda rohkem armastan ma asfalti. Metsa ja maastikku võiksin ma niisama nautida, aga seda kunsti pean veel õppima. 

Treeningpevikus kirjutasin, et käisime õega ka rajaga tutvumas. Just sadanud vihma tõttu oli rada pehme, porine, libe ja suured vihmad olid ka metsateedele trepid teinud. Tõusud olid sellised nagu Taevaskojas ikka... ja laskumised ka. Rada oli ka eelmiste aastatega võrreldes tagurpidi ja nii ei olnud võimalik nautida enam ühtegi head laskumist... Kogemuse sai kätte ja järgmiseks päevaks otsustasin ära, et ma lähen sõitma vaid ühte ringi. Esimest korda nende aastate jooksul. Isegi kõige esimesel aastal sõitsin seal kaks ringi ja siis too aasta, kui meil oli üks ring 18km ja kaks ringi siis 36km ja seda rada oli killer. Möödunud aastal, kui olin enne 2 päeva juba Eurocupi sõitnud, tahtsin minna lühemale distanstile, aga ei lubatud enam ümberregistreerida. Siis oli ka see rada killer, sest keha oli lihtsalt väsinud. Päris sportlastel on lihtsam, nad on harjunud andma endast mitu päeva järjest võistlustel, aga kui oled harrastaja, võistled keskpäeval iseendaga, rajaga, ilmaga (+30 oli), siis see nõuaks rohkem trenni, rohkem intensiivsemat trenni. Aga see selleks. Mäletate ikka, et järgmisel aastal on tõukeratta MM Põlvamaal ja on aeg harjutama hakata! Mõelge, nii äge, saab osaleda kuskil maailmameistrivõistlustel, lihtsalt tule, tõuka ja osale.

10. august 2019

Salamaale sõitsin ise ja tädi oli ka auto peal. Nii mahtus ratas ka peale. Jõudsime piisavalt vara kohale ja tädi sai valida endale väga mõnusa ratta - äkki oli cross fix? minek oli väga hea, palju kergem ja lahedam kui cross maxil. Mina olin valinud natukene helda riietuse (särk, põlvikud, ajlanõud), et hiljem oleks hea vaadata, kas ikka poriseks ka sai. Vaikselt rahvas kogunes ja sai juttu ajada ja end hästi tunda. Erilist ärevust ei olnud, kuigi võistlus oli teistmoodi - esimest korda sain minna sõitma vaid ühte ringi, mis pidi tähendama, et peaks saama kohe endast kõik anda, sest teiseks ringiks ei pea end hoidma. Mõte oli hea, teostus natukene vähem.

Kell 12 startisime ja kuigi trennis oli juttu, et tiirutame veidi heinamaal, siis rada suundus ikka natukene mööda heinamaad, aga üsna ruttu üle maantee metsa, kus oli juba kitsas, libe ja piisavalt juurikaid. Kohe-kohe oli ka esimene laskumine ja kõik olime puntras koos. Ei saa öelda, et seda nautisin. Järgmine laskumine oli veel järsem ja lihasem ja paar cm jäi puudu, et oleksin ninali käinud. (ja neid momente oli veel) Lihtsalt oli nii libe, et tagumine rehv tegi, mis tahtis, kui rada on ise veel kaldu ja allamäge, siis .. mkm, polnud koht, kus oleksin soovinud kukkuda. Võtsin kohe rahulikumaks ja läksin edasi. Otseselt ei olnud mul kuskile kiiret, sest kõik tublid olid ikka maratonirajal ehk läbisid kaks ringi. 

Nüüd on juba nii kaua aega möödas, et emotsioonid on ka kustunud. Ähmaselt mäletan neid tõuse ja laskumisi, kõik oli raske ja keeruline. Laskumised olid järsud ja libedad, ei saanud turvaliselt nautida, et saaks puhata. Tõusud olid ka järsud, libe oli ja jalg vajusära, tõukamine oli raske ja kõndimine kergem. Eks esialgu oli ka jooksusammu, aga mitte eriti kauaks. Metsatee, kus muidu ratas liikus kiirelt, oli samuti pehme, treppis, ei läinud ka ratas seal edasi. Joogipaus oli juba pärast 4 km, mis oli natukene vara, mina sellest ei hoolinud, sest mul oli pudel kaasas. Kruusatee, millel teistpidi oleks saanud nautida laskumist, oli nüüd kergelt tõusvas joones ja tuli edasi rühkida. 

Ma arvasin, et mul läheb raja läbimiseks tunduvalt vähem aega. Läks rohkem. Ja ikka oli raske. Kuigi tempo oli aeglane (eriti kui võrdlen, mis ajaga parimad naised esimese ringi lõpetasid ja siis läksid veel teisele). Võib-olla ei olnud ka võistlusvaimu, teadsin, et õde tuleb kuskil minu taga ja et minu ees naisi pole.

Ma ei tea. Lõpetasin, siis oli tore küll. Ma olin õnnelik ja tänulik, et olin võtnud vaid ühe ringi ja et see läbi sai. See oli õige otsus.

Nautisin korraks sauna. Ja sõime suppi. Ajasime juttu ja oli autasustamine. Ilm oli ilus ja päike läks aina kuumemaks. Koju jõudes oli tunda, et päev oli pikk ja keha on väsinud. 

enne sõitu

tegelikult ma hoidusin poriloikudest.. kuni viimase sirgeni :D 

keskel.

nägu näitab emotsiooni

Juba mõne nädala pärast on meil hooaja lõpetamine. Sel aastal Taageperes. Tuleb kindlasti üks väga vahva päev! Ma juba ootan.
Lisaks loositakse välja üks tõukeratas... väga põnev!