Trennipäevik - 36. nädal 2019

36. nädal

Nädal ei erinenud eriti viimastest nädalatest. Mul on hea meel, et jõudsin ka tõuksima ja samuti on mul hea meel, et august läbi sai. Kuivõrd ma ei tahtnud augusti väljakutsesse rohkem punaseid kastikesi, kui see üks hooletuse tõttu, siis tuli igapäevaselt see 5km ära liikuda. Mõni päev oleks aga soovinud end sõrmenipsuga töölt koju toimetada. 

Esmaspäev - soojenduseks kõnd-ratas-kõnd. Ja siis jõusaal. See oli äkki see päev, kui ma polnud saalis üksi ja hiljem kolleeg kirjutas mulle ja küsis, et kas mul ikka kõik korras, ma nii vaikne... Sain talle öelda, et ma hommikuti olengi selline. Kui me Abikaasaga koos tööle tuleme, siis me ütleme tere hommikust, kas lähme ja tsau. Ja vahel mul autos midagi meenub ja tahaks öelda, aga ega ma väga vastuseid ei saa. Ja eks see vaikus oma omaette olemine on üks põhjus, miks mulle meeldib hommikuti trennis käia.

Õhtul kõndisin koju 5km.

Teisipäev - kõndisin hommikul tööle 5km, koju kõnd-ratas-kõnd. 

Kolmapäev - Ei erinenud esmaspäevast. Soojenduseks kõnd-ratas-kõnd. Ja siis jõusaal.

Õhtul kõndisin koju 5km.

Neljapäev - kõndisin hommikul tööle 5km, koju kõnd-ratas-kõnd. 

Reede - läksin autoga ja olin varakult trennis. Soojenduseks alustasin sõudeergomeetril ja kuna niisama tundus see nüri, siis mängisin 4minutit kalamängu ja endasi läksin hoopis mäkkekõndi tegema. Soojendus on nii vajalik, aga juba jõusaali jõudes tundub see mulle tüütus, seetõttu on kergem teha soojendus sinna minnes. Trenn oli hea, Jeffresoni kükk edenes juba paremini (lihas jäi hellaks). 

Õhtul koju kõndisin. Nii ruttu kui jõudsin, 5km ja natukene peale.

Laupäev - tegin linnatiiru, et 5km täis saada. 

Esimene mõte oli ka tõuksida, aga tulid teised tegemised. 

Pühapäev - jõudsin tõuksima pärast kella ühte. Vahepeal jõudsid külla tulla punased külalised, keda-mida ma tõesti ei lootnud järgmised kuud kohata, positiivses võtmes vaadatuna aga ei ole ma enam kramide tõttu voodisse aheldatud, suudan liikuda ja olla, valuga tuleb veel natukene tegeleda, et see vähesest-mõõdukast jääks väheseks ja üdse ära, täna ma ühe dolmeni siiski võtsin.

Tõuksisin Luunja poole ja pöörasin Kabina poole, käisin sõbranna juures jutustamas ja natukene aitasin õunamahla tegemiseks ettevalmistusi teha. Siis jutustasime veel ja sõitsin edasi. Tegin Ihastes ka tiiru ja olin tänulik, et seal on mõnus kõnnitee (kas ma tõesti polnud seal nii ammu sõitnud? või lihtsalt ei mäletanud). Koju jõudes täitus 20,2km ja oli selline mõnus kulgemine (ei pannud isegi pulsivööd peale) pärast pausi. Et siis 1,5 kuu pärast tuleb sõita ainult 5x sama distantsi. Ehk reedel sai Sõprade Sõidule ära regatud ja linnukese sai 101km. 

Täna, 23 aastat tagasi, läksin ma esimesse klassi. Ema rääkis, et oli nii soe, et õhtul käisime veel meres ujumas. Ma ei tea, kas mul on mõni päris reaalne mälestus sellest või olen mälestused loonud tänu fotodele ja ema jutustustele. Aga vahva on see igal juhul. 

Uuel nädalal on mul puhkus. Plaanin rohkem tõuksida ja hetkel jääb jõusaal vahele. 

Septembri väljakutsel osalen nendel päevadel, kui niikuinii liigun 5km või peaaegu 5 (siis pingutan puuduoleva juurde), ekstra ei hakka miskit tegema, sest on uued tegemised ja tuuled ja mõtted.