Trennipäevik - 43. nädal 2019

43 nädal

Kui nädal tagasi sai tõuksiga sõidetud 101km, siis ei ole just raske arvata, et käesolev nädal läks taastumise tähe all. Nimelt, erilisi ettevalmistusi selleks pikaks sõiduks ju ei teinud ja samas, kui mõtlen oma kolleegi peale, kes oli enne seda sõitnud tõuksiga vaid kaks pikemat distantsi (u 30km), aga on muidu liikuv ja sportlik, siis on see täiesti tehtav ka ilma korraliku tõukerattasprdi aluseta. Mina oleksin soovinud end paremini ettevalmistada, aga sügis tuli ruttu peale külma, tuule ja vihmaga. Samas ei jäänud mul millestki puudu - jah, see parem säär tegi hullu valu lõpuks, aga miski ei ütle, et see oleks teisiti läinud. Sõitsime ju grupis ja üsna stabiilse kiirusega, siis see hoidis kõik kontrolli all. Üksi 100km rühkimine oleks midagi muud..

Esmaspäev - olin tõeline puujalg. Kui liikuma sai, siis oli okei, aga just see toolilt püsti saamine või hommikul voodilt. Olemine oli üsna väss. Olin küll varakult magama läinud, aga keha oli ka päris väsinud. 

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. Jõusaalile isegi ei mõelnud. 

Teisipäev - mõned kohad olid valusamad kui esmaspäeval, aga mõne lihas hakkas juba järgi andma. Aga see õlavööde, turi, selg... kere ka valutas, kui seda pöörasin. Ikka korralik koormus kogu kehale. 

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. Ei plaaninud järgmisel päeval jõusaali veel minna. Samuti ei planeerinud sisesõudmisest osa võtta.

Kolmapäev - sain juba paremini liikuda! Juhuu. Kusjuures ühtegi kuputamist ma ei teinud pärast pühapäeva. Lihtsalt unustasin ära! 

Aga toimus asutustevaheline sisesõudmine. Möödunud aastatel olin sellest ikka osa võtnud, aga ... no meil on erinevad vormikandjad tööl ja osadega see võistlemine pole just kõige ahvatlem, seda olin öelnud ka möödunud aastal korraldajale. Ja sel aastal ei plaaninud osaleda, sest taastusin alles.. ja mäletasin küll, mis tunne on selle 500m lõpus.

Aga siis hakkas korraldaja moosima. Et nüüd on ju uus võistusklass ja kuidas ma siis ei osale! Ma ütlesin, et mul kaks kolleegi täitsa võistlevad ja esindavad meid. Aga ta moosis mu ära, isegi retuusid sain tema käest, sest mul ei olnud midagi.. Leidsin kapis minirätiku, teised sokid, õnneks kannan tööl t-särke, et neid oli ka kapis, ja puukingade asemel leidsin sandaalid ka. Kella 11 aeg läksin ühe bossiga jõusaali, tegime veidi sooja ja tõmbasime oma 500m ära. 

Lihtne on öelda, et ära pinguta siis, kui ei taha, et lõpus nii raske oleks... Kuidas sa võistled nii, et ei pinguta? Pool distantsi oli okei nagu ikka, seejärel läks raskeks ja raskeks ja raskeks... oeh. 

Aga lõpetasin ajaga 1.44,1... mis on täpselt sama aeg, mis aasta tagasi! Ja parem aeg, kui see, mis ma Luunjas ikka tõmmanud olen. 

Mina olin rahul, sest ma ei olnud selleks üldse valmistanud (eelmisel aastal olin ikka natukene harjutanud) ja mu lihased ei olnud ka valmis. Aga sai tehtud. Ja enda vanusegrupis täitsa I ka ;)

Parim naiste aeg oli muidu 1.36,... miskit. Et arenguruumi oleks ikka kõvasti.

Esialgu olid jalad täitsa makaronid. Aga järgmisel päevaks võisin öelda, et see sõudmine ja kiire pingutus tegi head.

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. 

Neljapäev - muutus nii palju, et kõndisin pool teed tööle ja ülejäänud osa läksin rattaga. Tahan jälle rohkem kõndima hakata. Madalad saapad on nüüd olemas, mis jalad soojas hoiad, kleit seda kõndimist ei sega. Ainult käekott ja lisakott on üsna rasked.

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. 

Reede - läksin jõusaali. Eelmisel õhtul olin varakult voodis juba (st kell 9). Kolmapäeval olin treeningkava juhendajag rääkinud, et see Jeffresoni kükk on natukene kahtlane ja äkki keegi mingi hommik tuleks minuga saali ja aitaks selle üle vaadata. Neljapäeval ta siis küsis, kas ma olen kell 7 platsis ja mis ml muud üle jäi. Esimesest kohast ei saanud ma ratast, siis meenus, et särk jäi koju (järgi ei läinud, sest see oli üks päev, kui olin pükstega) ja vahepeal kontrollisin, kas ma püksid ikka panin kotti. Jõudsin parklasse temaga samaaegselt. Saali jõudes oli mul vähemalt soojendus juba tehtud. 

Alustasime küll kükist ja arvasin, et sellega kõik piirdubki... aga tegelikult ei plaaninud ta kuskile minna ja nii sai pea kõik kolme päeva kava harjutused ära tehtud. Kõike küll vaid üks seeria, aga koormus tuli korralik. Sain aru, et nii mõnegi harjutusega olen kuidagi lihtsamalt läbi ajanud. Ja see Jeffresoni kükk, mille kohta arvasin, et see on küll üsna metsas mul, oli tegelikult väga kobe. 

Loodan, et need kõik asjad mul nüüd meelde jäid ja uuel nädalal saan kõike rakendada. 

Tavasärgiga oli naukene ebamugav, higistasin ikka korralikult. Ja kui trennist tööle jõudsin, siis kolleegid vaatasid, et mida ma longin... no nii väss oli olla juba ja kotid olid ka rasked. 

Laupäevaks oli lihasvalu kohal (alles agu vabanesin ühest teisest lihasvalust).

Laupäev - erilisi plaane ei teinud. 

Emotsionaalselt oli kurb päev Tartu krematooriumis.

õues sai õhku hingatud.. lehti riisutud ja kottidesse pandud.

Pühapäev - olen juba tükk aega mõelnud, et nüüd võiks olla see päev, et lähen sörkima.. olid need mõtted ka täna, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei jõua. Väsinud. Magasin öösel peaaegu 12h ja siis tegin veel lõunauinaku u 2h. 

Enne lõunat tegin väikese jalutuskäigu, et värsket õhku olen hingamas käinud.

Pisike karvik. Täna magan kiisudega samas rütmis.