Pisike 1 ! 💚

Pisike.

Eile oli meil pasteedikoogi pidu. 

Juba aasta on möödas sellest õhtust, kui see karvapall endale kodu valis. Teisiti ei oska ma seda nimetada, kui et tema valis meid ja rõõmustab meid oma kohalolekuga. Universum võttis kuulda minu soovi, et Draakonil võiks sõber olla ja kui me ise talle sõpra otsima ei läinud, siis pidi see sõber ise tee meieni jõudma. 

Ma mäletan, et algus oli raske. Tundub, et kõigile peale Pisikese, oli see raske. Sest tema jooksis ringi, uudistas, oli igati tubli ja mänguhimuline ja ilmselt ei tajunudki, et meie igapäevaelu sassis on. Draakon oli stressis ja meil oli mure, kas me saame sellega hakkama. Aga kõik on väljamõeldav! Meil on siin väga avatud elamine, aga Pisike sai endale sooja koha, kus olla, kui meie tööl olime ning Draakon sai sel ajal voodi alt välja tulla ja tajuda, et ta on ikka veel peremees. Raske aeg - see kõik läks mööda, kõik loksus paika. Hiljem on ka natukene raskemaid perioode olnud - kui Pisike käis opil, siis Draakoni jaoks miski muutus ja ta tegi kohanemise etapid uuesti läbi.. ja seda lausa kaks korda (kui Pisike oli vestiga ja siis kui ta vestist vabanes). Rõõm on neid karvakerasid koos vaadata ja on tõesti teadmine, et koos on neil hea.

Milline kass on Pisike? Isepäine! Tõeline preili, kes vahepeal pärast igat sammu end pesta tahab, saba peab ikka "kammitud" olema. Ta armastab vett, ta tahab juua kraanist, ta võid tilkuvat kraani pikalt jälgida ja kui keegi duši all on, siis uudistab tema kardina taga. Ta on kõrguste kass. Ta on meil kõikidel kardinapuudel kõndinud (ja need põrandale lennutanud), ta on üles roninud mööda kõiki kardinaid, pidevalt ronib mööda ust ja mööda triikimislauda ning mööda tapeeti, et ahju otsa saada. Alla ta hüppab. :) Samuti teeb ta kiirhüppeid õlale, üldiselt selleks, et kuskile edasi hüpata... kui ta õlal maadub, siis lööb sisse kõik oma küüned, no nii igaks juhuks :) kui hüpata ei õnnestu, siis ronib mööda säärt üles :) Ilmselt seetõttu ta ei tahagi, et me tema küüsi lõikaksime, tal on neid lihtsalt kogu aeg vaja...

Oma esimese mjäu tegi ta ikka väga hilja. Ma ei mäleta mille peale... :) aga ta ei jutusta väga palju. Vahel tulevad mingid hood.. ja siis on ta jälle pikalt tasa. Vareseid ja teisi linde vaatab ja siis küll jutustab akna peal. 

Abikaasa ütleb, et ta on sülekass, sest ta läeb pidevalt tema sülle või õlale, kui ta diivanil istub. Mina lepin sellega, et vahel tuleb ta minu padjale või padja kõrvale magama. Ja Abikaasale teeb ta pidevalt soengut ehk hoolitseb, et juuksed oleks ikka pestud ja õigesti kammitud. Tõeline preili. 

Esialgu sõi ta tõesti kõike... aga siis tuli vist teismeliseiga peale. Praegu sööb ta rõõmuga krõbinaid (vajadusel ajab ka öösel üles, kui kauss on tühi, aga süüa tahaks), pasteeti ja värsket kana või sealiha. Neid viimaseid tuleb talle anda sõrme pealt ja väikeste tükkidena... kui hoo sisse saab, siis edasi võib ka taldrikult süüa. Hapukoort limpsib ka, kassipiimast kasvasid nad vist välja. Pehmest toidust ta hetkel ei hooli...

Ta on selline pisike. Kuskil 3,6kg ja saab täiesti ühe käega tõsta, kui ta paigal püsib. Aga ta on nii kohev. Tal on lõua all üks valge tutt ja mõned valged karvad kuskil kehal. Vahepeal vahetas ta karva ja siis olid jalas karupüksid, aga nüüd on ta ühtlaselt kohev. Nii ilus kass!

Oh ta on meil vahvake. Selline tuulispask, nii pehme ja kohev. 

Ma olen nii tänulik, et ta meie pere valis ja et saame üksteist veel kaua-kaua rõõmustada.

oli ju pisi :)

Küünla aitas puhuda Abikaasa :) minuga niisama ilupilt.