Kiisud ja nende külalised

*üks päev avad blogi. Järgmisel päeval avad blogi ja kirjutad pealkirja. Ja ülejärgmisel päeval jõuad nende lauseteni siin. 

Meil on siis vahvad kiisukesed. Mingi aeg oktoobris olin natukene kurb, et Draakon enam minu seltsis pole, kui ma loen. Pigem hoidis magamistoast eemale ja oli Abikaasa juures diivanil või magas kuskil oma pesas. Teadsin küll, et ju pole siis magamistuppa asja, energia ilus ja puhas.. aga ikka tahtsin ta seltskonda. Pisike.. noh tema teeb nii nagu tuul puhub, miilustamas käib ikka peremehe juures. 

Aga oktoobri teises pooles tuli Draakon minu ligi ja tegin talle pai. Vaatasin, et tal on karvas mingi sodi, tahtsin selle sodi ära võtta.. aga see pani jooksu! Ehmatasin end püsti. Meie toakassidel on kirbud! Mis nüüd saab? Kust nad kirbud said? Kui kaua neil kirbud olnud on? Järsku oli peas nii palju küsimusi. Tegu oli pühapäeva õhtuga, apteegid olid kinni ja nii helistasin Abikaasale, et ta tulgu varsti koju ja lähme käime valveapteegis ära, et kassid ruttu rohu peale saaksid. Vahepeal jõudsin üsna palju googeldada ja kiisude pärast mures olla. Võtsin Draakonil kaelarihma ära ja sain aru, et sinna alla oli elukatel hea peitu pugeda ja nad olid talle sealt ka liiga teinud. Tundsin ennast veidi süüdi, et ei olnud seda varem avastanud... aga kui Draakon ei tahtnud ligi tulla ja jõuga ma teda paitama, kaisutama ei hakka, siis ei olnud ka midagi teha. Ei olnud neid kutsumata külalisi ka nii palju, et terve karv oleks kubisenud, sellisel juhul oleks ikka varem avastanud. Üritasin siis ka Pisikese ette võtta ja teda uurida... leia sa musta pika karva seest tumepruuni-musti kirpe... ega hästi ei leia küll, selge see oli, et kui oli ühel, siis ju ka teisel. Lõpuks oli kaks elukat kuskile näo juurde roninud ja sain nenadki vähemalt kätte. 

See, et meie kiisud kirbud said, on täiesti minu teadmatus olnud. Kuigi nad suvel käisid vahepeal sutsu rohtu söömas, siis minu jaoks on nad toakassid, kes teiste loomadega kokku ei puutu ja väljas nn kahtlastes kohtades ringi ei jookse. Sügis tuli sel aastal üsna järsku ja ma tean, et ega nad juba septembris mul ka just rohtu söömas ei käinud, vahepeal ehk põgenesed korraks õue, kui pääsesid ukse vahelt jooksu, aga see oli ehk paari minuti küsimus. Samas sain aru, et ega rohkem polegi vaja. Sain aru, et on kolm varinati, kuidas nad endale kirbud said: nad jooksid õues ja mõni kirp, kes kuskil varitses hüppas külge (st eelnevalt oli seal mõni teine loom käinud... võõraid kasse olen mina pigem näinud varahommikuti ja viimased kuud üldse mitte). Teine variant, et jooksid õue ja põrkasid kokku naabrikassiga, kes sügisel veetis õues ikka mõned tunnid päevas, ja naabrikassid olid kirbud. Ja kolmas variant, mis tegelikult tundub mulle üsna tõenäoline, kirbud või kirbumunad tõime meie sisse näiteks jalanõudega. 

Ja rohkem polegi vaja. Kui sa saad koju ühe kirbu, siis too oskab end väga hästi peita, aga samal ajal muudkui paljuneb. 

Ma ei tea, kui kaua need elukad meil olid... aga hea, et jälile sai. Juba järgmisel päeval leidsin aknalaualt surnud kirpe (käisin korduvalt ja korduvalt kõik kohad üle, kus kassid käivad... aga tegelikult käivad nad vist kõikjal).

Kui kassidel oli 24h rohi peal olnud, siis alustasin mina pesupesemise ralliga. See kestis mul kokku vist üle nädala, sest väljas oli märg, pesu oli vaja kuivatada toas, samal ajal tahtsin seda kuskil hoida, et see ei saaks kokku nende asjadega, mis pole veel masinasse jõudnud, aga et kassid ka jälle pesa ei teeks (Pisike armastab ju pesukuivatusrestil magada). Õnneks oli väljas juba selline temperatuur, et igapäevane kütmine oli täitsa okei, lihtsalt ilma kütmata oleks see õhuniiskus liiga kõrge olnud ja poleks asjad ära kuivanud. Meie uue pesumasina üle oli mul väga hea meel - seadistasin seda nii, et panin hommikul pesu kuivama enne tööle minekut ja kui koju jõudsin, siis oli järgmine masinatäis valmis. Need asjad, mis kannatasid õues olemist (kiisude pesad), panin lihtsalt trepile ootama. Kuivanud pesu paigutasin vaakumkotti, et oleks eest ära. Lisaks see triikimine, ma ei triigi eriti palju asju.... no siis sai südamest triigitud. Tolmuimeja on mul hea ja võimas, sellega sai igapäevaselt vaipu, nurkasid ja kõike muud üle tõmmata. Kõiksugu pealsed käisin üle äädikalahusega. Kõrvaltoa põrandakattele panin veel soodat, samuti diivanile, diivanit tõmbasin ka tolmuimega üle ja triikisin ka veel! Üks päris väsitav nädal oli. 

Kasside puhul ma ei saanud aru, et nad oleks rohkem end kratsinud, süganud või ebamugavalt tundnud. Nad olid sellised nagu ikka. 

Nii et sain korraliku õppetunni ja edaspidi oskan targem olla. Kui toimenädalad olid möödas, siis said kiisud uue rohu ka. Kuupäevad kalendris kirjas ja oskab paremini märgata. Pisikesega on muidugi paras draama seda rohtu turjale saada... ta lihtsalt annab endast 110%, et ta sülest minema pääseks. Draakon on väga leplik :) Kirbukamm võiks ka kodus olla... aag Pisike ei lase end kammida ja Draakon ka just ei vaimustu.

Draakoniga ongi aeg ka loomaarstile minna, et vaktsiin saada. Enne veel ussirohi anda. Pisikesel on veel mõned kuud aega. Nii hea, et programm meeldetuletusi saadab.