 |
| kaks tundi enne ühist perekonnanime |
Ma olen juba mitu õhtut mõelnud, kuidas ma sellest aastast kirjutaksin. Kokkuvõtlikult oli see lihtsalt elumuutev. Ma tean, et aasta tagasi ootasin ma natukene midagi muud, kui ma sain. Aga kõiki neid emotsioone kogedes, sain aru, et see oli vajalik, see oli see, mis viis mind edasi ja andis uue hingamisega, et võisin maailma vaadata uue pilgu läbi. Kui ma mõtlen tagasi möödunud aasta detsembrile ja visualiseerin end silme ette, siis nüüd ma saan öelda, et see ei ole mina, see ei ole minu pilt ja see ei saa kunagi olema mina. Ma sain sellest ringist välja. See võttis palju pisaraid, see oli oi kui valus.. aga ma olen siin ja praegu, armastan ennast ja enda elu, enda abikaasat, lähedasi, kassikesi ja ma tean, mida ma uuel aastal tahan ja kuidas ma seda saan.
Jaanuar. Ma käisin arsti juures rohkem kui möödunud aastatel kokku. Olin väga lootusrikkas. Nii väga tahtsin, et meie pere kasvaks. Emotsionaalselt olin ma paigast aru. Ei olnud hommikut, kui ma tahtsin minna tööle. Ma ei osanud selle stressiga toime tulla, ma ei tahtnudki. Olin oma mullis ja ootasin.. ootasin. Ma jäin haiguslehele ja sain kodus olla. Ma sain lõpuks magada. Magasin öösel ja magasin päeval, uni nagu ei saanudki otsa. Mõned kuud varem olime paika pannud, et kevadel hakkame kandma sama perekonnanime ja aasta alguses viisime avalduse ära. Oli veel midagi, mida oodata.
Veebruar. Käisin Tallinnas, et osta endale valge kleit, selline, milles mina end hästi tunnen... kuigi sel hetkel oli mu keha paistes. Saime rõõmusõnumi, et üks täpike kasvabki minu sees. Ja mõned nädalad hiljem enam ei kasvanud. Ma olen need tunded vabaks lasknud, mis mind valdasid, aga ma tean, et mu maailm varises kokku. Sellise variandiga ma ei olnud arvestanud, sellele mõelnudki. Mul oli nii palju küsimusi, aga ei ühtegi vastust. Päev hiljem pidin tööle minema... ja see oli minu jaoks nii õudne. Mõned nädalad tagasi (detsembri alguses) oli mul öö, kui ma ei saanud magada. Ma olin nii tänulik, et see pole enam minu igapäev. Ma lihtsalt ei maganud, mind valitses stress ja ärevus, rahutu uni, muremõtted, kurvameelsus... Istusin ühes augus ja ei teadnud, mida teha. Kui tööle läksin, siis hakkasin nii liikuma, et ühe otsa käisin vähemalt jala (vahel kaks), bussipiletit osta ei soovinud. Hakkasin ka jälle trennides käima. Uurisin, kuidas ma oma und parandada, sest sain aru, kui ma öösel ei maga, siis ei ole mul päeval oodata muutusi, ma olen liiga kurnatud. Unerohud ei olnud variant, melatoniini olin juba pikalt võtnud, aga ei mingit tulemust... Sõbranna soovitas uneteed (neid on erinevaid), lisaks tellisin endale veel B3 ja Htp-5. Lisaks meditatsioonid, mida tegin vabal ajal, enne uinumist...
Märts. Ma sain öösel magada. Ma liikusin pea igapäev vähemalt 5km, käisin hommikuti trennis vastavalt Abikaasa töögraafikule. Valisime enda päevaks välja sõrmused ja broneerisime hilisemaks minipuhkuse. Ma jätkasin meditatsioonidega kuni ühel hetkel jõudsin ühe meetodini, mis mind kõnetas. Hakkasin selle kohta rohkem uurima ja olin rõõmus, sest see aitas. Läksin uuesti arstile, ta oli mind tagasi kutsunud.
Aprill. Imeliselt soe kevad tuli aprilli keskpaigast. Pidasin väga väikeselt enda kolmekümnedat sünnipäeva, päev enne käisin tõuksimas 29km. Ma olin leidnud uue hingamise. Ja olin pikalt lugenud erinevaid eneseabi raamatuid, aga varasemalt ei olnud mul meetodit, kuidas need muudatused endasse viia, olin selle leidnud. Ma magasin ka ilma tee või rohuta. Ma läksin hommikul täitsa okeilt tööle. Ma abiellusin! Meil oli imeiluspäev kahekesi, see soe päike ja ehedad emotsioonid, oh, ta on mul imeline. Viisin sisse avalduse, et saada uued dokumendid.
Mai. Toimusid uued protseduurid. Ma olin teel paranemisse, aga ma polnud kohal. Mul polnud veel aimugi, kui palju on lahendamata. Ma sain testile triibud, kuid veretestis oli hormoon liiga madal ning sain siis päevad, kui arvasin, et jooksen lihtsalt verest tühjaks. Käisime spaas puhkamas, oli taaskord imeline ilm (ja järgmine päev sadas vihma), algas tõukerattahooaeg, mis oli nii raske. Pärnu lennujaam ja see tohutu vastutuul ja ise lahmasin verd... 3 ringi tegin rahulikku sõitu, siis sain aru, et võimalus saada 3. koht ja andsin endast parima. Käisin loengut andmas ja mind kutsuti ka uueks aastaks. Tüdrukutega käisime Maijooksul ja veetsime toreda nädalavahetuse Tallinnas. Kuu lõpuks oli mul kaal tõusnud 8kg. Kas jaanuari ravimite järemõju? või aprilli ja mai omade? Lihtsalt ikkagi stress? Ma liikusin 5km igapäevaselt, tegin trenni, sõitsin tõuksiga.. aga see kaal kasvas.
Juuni. Hakkasin märkama oma edusamme. Kuidas ma olen rõõmsam, kuidas ma päriselt magan, kuidas tööl käia on okei. Avastasin uut maailma. Sain aru, mida kõike ma saan ise teha, et seda muuta. Sain teada enda puusavalu põhjuse ja likvideerisin selle. See oli nii hea tunne. Tõukerattahooaeg jätkus Pärlijõel. Kaal oli 10kg rohkem kui aprilli alguses ja tõuksimine oli kõike muud kui lihtne. Pisike läks opile. Puhkus. Veetsin väga palju arvutis, sest kuulasin koolitusi ja webinare. Tartusse tuli rattaringlus ja hakkasin võimalusel rattaga tööl käima, nii jätkasin detsembri puhkuseni.
Juuli. Kuu algas tööalaste suvepäevadega, kui kallas vaid vihma ja midagi erakordset meelde ei jäänudki. Tööl oli korralik puhkuste laine. Tõuksidega sõitsime Pühajärvel. Abikaasa sai aasta vanemaks.
August. Algas motivatsiooniüritusega, kaks päeva sai end koolitada ja samas puhata, tööl ei olnud. Sõbrantsil oli aeg koju jääda, et võiks varsti ühe uue inimese siia ilma tuua. Nii suur igatsus oli tema järele, kuigi tema asendaja oli juba siis supertore. Toimus traditsiooniline Salamaa tõuks ja esimest korda osalesin ma lühikesel distantsil. Lisaks käisin veel Ööjooksul.Korraks kibutas mind mingi viirus, mis aladas paariks päevaks kehakaalu... aga olin ikka samas punktis.
September. Puhkasime veel ühe nädala. Läksin silmaarsile ja prillipoodi, sest oli aeg endale silinderklaasiga prillid saada. Poolest kuus läksid ilmad nii külmaks, et tõuks jäi kuuri... Käisin taas jõusaalis ja tegin kava järgi trenni. Tahtsin nendest üleliigsetest kilodest lahti saada... (tahan siiani). Ühe nädalavahetuse veetsin koolituse. Samal ajal sündis Sõbrantsil imearmas poeg.
Oktoober. Draakonil sai jälle aasta täis meie kodus :) ja sõi pasteedikooki. Mina sain endale prillid. Lahkus meie armas naabrimees Karlovast, kes remodniga aitas ja käisime tema ärasaatmisel (ikka on kurb ja silmad märjad..). Teiste toredate tõukeratturitega võtsime osa Sõprade Sõidult ja sõitsime kaasa pikima distantsi, saime ka vihma. Kuivõrd kokku tuli vaid 95km, siis pidin ise lisa tegema, et ikka 101km kokku tuleks nagu oli reklaamitud. Kuu alguses oli ka tõukeratta liiduga hooaja lõpetamine. Sel korral ei tulnud loosiratas meie perre. Esimese piparkoogitaigna tegin 20.10. Avastasime kassidel kirbud ja algas kogu see trall.
November. Jätkasin piparkoogitaignaga ja võtsin julguse kokku ja pakkusin seda ka müügiks. Tegemist jagus nüüd jõuludeni välja. Läksin poodi ja ostsin pesukausi, et teha korraga 8kg. Jätkasin erinevate kursustega, kohtasin nii palju vahvaid inimesi, õppisin ise, lugesin raaamatuid. Sain tööpakkumise. Kuu keskel lahkus ootamatult meie naabrimehe hing. Oli temagi noor... Tegime korraliku kuurikoristuse ja nüüd on seda hea vaadata.
Detsember. Trennis pole ma juba nädalaid käinud. Lisakilod on seotud kuidagi enesearmastuse õppetunniga, aga mingi tuum on veel kätte saamata. Tegelen sellega. Tervis on trikitanud vist kaks nädalat (ja aasta viimases kvartalis rohkem kui kõik eelmised aastad kokku). Ma ei mäletaks, et mul oleks varem olnud silmapõletikku või põskkoopapõletikku. Mis sõnum veel kättesaamata on? Loen raamatuid. Puhkan. Võtan aega endale. Tegin veel piparkoogitaigent, millele lisasin palju armastust. Võtsin vastu uue väljakutse. Planeeri(si)n aastat 2020. Olen tänulik.
Ma olen tänulik...
... et ma hoolitsen enda tervise eest. Jaa. Self-care on minu jaoks hoopis uue tähendusega. Ma oskan puhata. Ma julgen puhata . Ma ütlen ei. See kõik teeb tervisele head.
... et ma teen tervisesporti enda rõõmuks. Jaa. Eks ikka võistlustuhinat oli ka... aga see tunne on oluline.
... et ma armastan ja austan ennast, vaadates end peeglist mõtlen, et olen ilus ja hea, seest ja väljast. Oli selliseid päevi, kui ma seda ei näinud. Sellest olen möödas. Aga olen arusaanud, et enesearmastus on palju sügavam teema, kui alguses paistab... kõnnin sellel teel.
... et meil on kodus kaks kassi, kes toovad palju rõõmu. Ojaa. Meil oli ka keerulisemaid aegu (kui Pisike opil käis ja vesti sai, siis Draakon oli segaduses ja tegi läbi kõik kohanemiseks vajalikud etapid, mis olid ka november 2018, kui Pisike vestist lahti sai, siis jälle uuesti... aga nüüd on sellest juba kuid möödas ja nad on omavahel väikesed rõõmupallikese).
... et mul on Kaaslane, kellega meil on ühised tulevikuvaated, plaanid ja visioonid. Jaa. Ja see on nii hea.
... et ma loen vaid neid raamatuid, mida ma tõesti tahan lugeda. Ma ei ole kirja pannud, mis raamatud ma olen pooleli jätnud, aga mõned on ikka olnud. Küll aga olen lugenud ka palju muud kui ilukirjandust, sellest ehk täpsemalt raamatu postituses (raamatute nimekiri on selles postituses)
... et ma toitun nii, et see teeb organismile ja kehale pai. Talvel ja kevadel olin pikalt intervallpaastul ja see oli imeline. Suvel läks midagi paigast ära, aga kui töörütmis olla, siis olen üldiselt 16:8 (esimene toidukord kella 12 paiku) ja see on superhea. Kevadel töötas ka super hästi (kui jaanuaris oli ravimitega kaal kasvanud), aga praeguseid lisakilosid ei oska seletada.. ja pole paika saanud. Toitun ikka kenasti, tarbin vahepeal ka jahutooteid ja söön magusat, aga täiesti norm kogustes, et sotti saada, siis jätsin välja ka piimatooted (va kohvikoor, vahel harva juust), aga ei midagi... Nii et siin on miskit sügavamat.
... et ma naudin värsket õhtu, jalutuskäike väljas igal aastaajal. Naudin, aga sügisel olen väga vähe jalutanud. Järsku tuli nii suur soov võimalikult kiiresti koju saada.
... et ma/me käime mõnel matkarajal. Käisime! Mina hüppasin laukasse ujuma ka.
... et me käime mere ääres. Käisime Pärnus ja Võsul. Merre ujuma ei jõudnud.
... et me vahetame välja oma sõiduvahendi. Tehtud! Juba 10 kuud sõidame KIA ceed'iga. Nii mugav ja hea. Uut tõuksi ei ole ostnud.
... et me võtame remondiplaanina ette köök-elutoa. Natukene võtsime, aga siis plaanid muutusid.
... et ma käin kuskil kontserdil või teatris, olen ka selles suhtes natukene kultuurne. Teatris ei käinud, polnud ka huvi. Käisime Termikat vabas õhus kuulamas (õhtu läks nii jahedaks).
... et ma julgen öelda "ei" (ja ütlen ka), kui see on see, mida ma mõtlen, olen selles suhtes isekas ja mõtlen enne enda peale. Olen teinud korralikud edusammud ja jätkan.
... et ma julgen öelda "jah". Vahepeal on ikka hirmus, aga jah.
... et ma teen esimesed sammud, et olla raha targem, tutvuda invsteerimismaailmaga. Lugesin raamatuid, tegin LHVsse konto, et sealt alustada... ja siis tulid tähtsamad asjad vahele. Aasta algus (ok terve esimene poolaasta) oli selline, et ega raha üle ei jäänud... apteegis käik pole alati just kõige soodsam + erinevad asjad KÜ-s, mida tegime. Aga olen üsna palju tegelenud oma rahablokkidega ja saanud sealt raha liikuma, olen oma suhtumist ja mõtteid muutunud ja tean, kuidas edasi minna.
... et ma tegelen endaga, ma puhkan, kui on vaja, ma teen asju, mis on hingele, ma võtan enda jaoks aega, ma kuulan muusikat, mis teeb pai, ma naudin hetki. Suurepärane, tegin, teen ja jätkan.
... et ma proovin meditatsiooni. Nagu eespool kirjutasin, siis aasta alguses tegelesin sellega aktiivselt. Niimoodi istudes ma mediteerimiseni ei jõudnud, väga ebamugav asend oli... ja mõte läks rändama Siis jõudsin juhendatud meditatsioonini ja kõik õnnestus juba paremini. Mul oli sellest kindlasti palju abi, aga siis jõudsin teise meetodini. Aga seda hetke võtan ma ikka, vaatan ka enda sisse ja walkmanis on mõni meditatsioon ikka salvestatud, mida kuulata. Ma lihtsalt teen seda voodis pikali olles.
... et ma ostan midagi vaid siis, kui seda on tõesti vaja (eelkõige riiete kohta). Ma usun, et aasta alguses läks mul sellega väga hästi, sest mainisin seda ka oma kulude postituses (viimased kuud on tegemata.. tegelen) ja tahaksin öelda, et jätkasin selles vaimus. Samas ma usun, et mõni asi ikka tekkis, mis ei olnud päriselt vaja. Praegu on riietega selline lugu, et oleks vaja midagi :) mis seljas hästi istub. Aga pole tegelenud. Taaskasutus on ikka minu vaateväljas.
... et ma käin vähemalt kord kuus kirikus. Ei käinud. Olid nädalad, kui oli pikalt periood miks. Samas, minu jaoks ei vähenda see minu usku, et on keegi kõrgem ja võimsam, kes kuuleb ja näeb. Ma lihtsalt olen suhelnud temaga teistmoodi.
... et ma hoian sidet sõpradega, igaüks on erinev ja on rõõm, kui sa jätkta sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. On inimesi, kellega ma ei ole väga suhelnud. Vahepeal ei tahtnud (aru anda) või sai minu suhtlemisvajadus teisiti täis. Ja praegu, kui minu maailmapilt on muutunud, siis ikka mõtlen, kui palju ma kellelegi sellest pajatan...
... et ma oskan olla tänulik. Olen.
... et ma täidan igapäevaselt oma kalendrit, kulude tableti, trennide tabelit ja päevaraamatut. Kuludetabel üldiselt hästi, vahel võisid ununeda maksed, mis said sularahas tehtud. Ja vahel ei saanud enda märgetest enam aru. Kalender on minu suur abimees ja trenne kirjutasin, kui trennis käisin. Päevaraamat (st tänulikkuse päevik)... püüan paremini. Vahepeal tuleb nii kiiresti uni, et jääb täitmata (ja nii mitmeid päevi ja nädalaid järjest).
... et ma teen oma tööd hästi ja et kui tööpäev on läbi, siis on see läbi ja jääb selja taha. Jah, sain sellega korda. Otsisin ka muutust, aga kevadel polnud käes see hetk. Näis, mis toob aasta 2020.
... et ma säästan raha vastavalt võimetele. Jah, kuigi vahepeal on sealt raha ka kulunud.
... et ma/me käime kuskil välismaal või avastasme Eestis mõne ilusa paiga. Välismaale ei jõudnud, aga varsti lähme :) Eestis sõitsime looduses ringi ja nägime ilusaid kohtasid.
... et me naudime koos mõnda päikeseloojangut. Ja, nägime ikka ... loodan, et nautisime ka :)
... et ma loobun ebavajalikust (on selleks siis asjad või tunded või mõtted või midagi muud..) Väiksed sammud viivad suurte muutusteni. Jaapani korrastuskunst oli väga hea raamat ja andis inspiratsiooni, NPA on mõttemaailma muutnud. Edeneb.
... et ma magan öösel piisavalt. Nii hea tunne, kui sai une korda. Ma olin täiesti kindel, et kirjutasin siia, et magan öösel vähemalt 8h.. sest kust mul muidu see 8h on? Aga ju siis mõtlesin seda vaid oma peas. Küll aga on see 8h mul nii kõvasti sisse juurdunud, et ma ei ole seda (veel) ümber pööranud, usun, et 7h on täiesti piisav ja see annab mulle juurde 1h, et tegeleda millegi muuda. Pimedatel talveõhtudel väga oluline. Tegelen sellega. Aga tõsiselt - hea on öösel magada.
... et ma hoian lähedasi. Jaa.
... et ma hoian ennast. Jaa.
... teadmise eest, et kui üks uks sulgub, siis sellepärast, et teine avaneb. Nii on.
... et ma hoolitsen enda tervise eest. Jaa. Self-care on minu jaoks hoopis uue tähendusega. Ma oskan puhata. Ma julgen puhata . Ma ütlen ei. See kõik teeb tervisele head.
... et ma teen tervisesporti enda rõõmuks. Jaa. Eks ikka võistlustuhinat oli ka... aga see tunne on oluline.
... et ma armastan ja austan ennast, vaadates end peeglist mõtlen, et olen ilus ja hea, seest ja väljast. Oli selliseid päevi, kui ma seda ei näinud. Sellest olen möödas. Aga olen arusaanud, et enesearmastus on palju sügavam teema, kui alguses paistab... kõnnin sellel teel.
... et meil on kodus kaks kassi, kes toovad palju rõõmu. Ojaa. Meil oli ka keerulisemaid aegu (kui Pisike opil käis ja vesti sai, siis Draakon oli segaduses ja tegi läbi kõik kohanemiseks vajalikud etapid, mis olid ka november 2018, kui Pisike vestist lahti sai, siis jälle uuesti... aga nüüd on sellest juba kuid möödas ja nad on omavahel väikesed rõõmupallikese).
... et mul on Kaaslane, kellega meil on ühised tulevikuvaated, plaanid ja visioonid. Jaa. Ja see on nii hea.
... et ma loen vaid neid raamatuid, mida ma tõesti tahan lugeda. Ma ei ole kirja pannud, mis raamatud ma olen pooleli jätnud, aga mõned on ikka olnud. Küll aga olen lugenud ka palju muud kui ilukirjandust, sellest ehk täpsemalt raamatu postituses (raamatute nimekiri on selles postituses)
... et ma toitun nii, et see teeb organismile ja kehale pai. Talvel ja kevadel olin pikalt intervallpaastul ja see oli imeline. Suvel läks midagi paigast ära, aga kui töörütmis olla, siis olen üldiselt 16:8 (esimene toidukord kella 12 paiku) ja see on superhea. Kevadel töötas ka super hästi (kui jaanuaris oli ravimitega kaal kasvanud), aga praeguseid lisakilosid ei oska seletada.. ja pole paika saanud. Toitun ikka kenasti, tarbin vahepeal ka jahutooteid ja söön magusat, aga täiesti norm kogustes, et sotti saada, siis jätsin välja ka piimatooted (va kohvikoor, vahel harva juust), aga ei midagi... Nii et siin on miskit sügavamat.
... et ma naudin värsket õhtu, jalutuskäike väljas igal aastaajal. Naudin, aga sügisel olen väga vähe jalutanud. Järsku tuli nii suur soov võimalikult kiiresti koju saada.
... et ma/me käime mõnel matkarajal. Käisime! Mina hüppasin laukasse ujuma ka.
... et me käime mere ääres. Käisime Pärnus ja Võsul. Merre ujuma ei jõudnud.
... et me vahetame välja oma sõiduvahendi. Tehtud! Juba 10 kuud sõidame KIA ceed'iga. Nii mugav ja hea. Uut tõuksi ei ole ostnud.
... et me võtame remondiplaanina ette köök-elutoa. Natukene võtsime, aga siis plaanid muutusid.
... et ma käin kuskil kontserdil või teatris, olen ka selles suhtes natukene kultuurne. Teatris ei käinud, polnud ka huvi. Käisime Termikat vabas õhus kuulamas (õhtu läks nii jahedaks).
... et ma julgen öelda "ei" (ja ütlen ka), kui see on see, mida ma mõtlen, olen selles suhtes isekas ja mõtlen enne enda peale. Olen teinud korralikud edusammud ja jätkan.
... et ma julgen öelda "jah". Vahepeal on ikka hirmus, aga jah.
... et ma teen esimesed sammud, et olla raha targem, tutvuda invsteerimismaailmaga. Lugesin raamatuid, tegin LHVsse konto, et sealt alustada... ja siis tulid tähtsamad asjad vahele. Aasta algus (ok terve esimene poolaasta) oli selline, et ega raha üle ei jäänud... apteegis käik pole alati just kõige soodsam + erinevad asjad KÜ-s, mida tegime. Aga olen üsna palju tegelenud oma rahablokkidega ja saanud sealt raha liikuma, olen oma suhtumist ja mõtteid muutunud ja tean, kuidas edasi minna.
... et ma tegelen endaga, ma puhkan, kui on vaja, ma teen asju, mis on hingele, ma võtan enda jaoks aega, ma kuulan muusikat, mis teeb pai, ma naudin hetki. Suurepärane, tegin, teen ja jätkan.
... et ma proovin meditatsiooni. Nagu eespool kirjutasin, siis aasta alguses tegelesin sellega aktiivselt. Niimoodi istudes ma mediteerimiseni ei jõudnud, väga ebamugav asend oli... ja mõte läks rändama Siis jõudsin juhendatud meditatsioonini ja kõik õnnestus juba paremini. Mul oli sellest kindlasti palju abi, aga siis jõudsin teise meetodini. Aga seda hetke võtan ma ikka, vaatan ka enda sisse ja walkmanis on mõni meditatsioon ikka salvestatud, mida kuulata. Ma lihtsalt teen seda voodis pikali olles.
... et ma ostan midagi vaid siis, kui seda on tõesti vaja (eelkõige riiete kohta). Ma usun, et aasta alguses läks mul sellega väga hästi, sest mainisin seda ka oma kulude postituses (viimased kuud on tegemata.. tegelen) ja tahaksin öelda, et jätkasin selles vaimus. Samas ma usun, et mõni asi ikka tekkis, mis ei olnud päriselt vaja. Praegu on riietega selline lugu, et oleks vaja midagi :) mis seljas hästi istub. Aga pole tegelenud. Taaskasutus on ikka minu vaateväljas.
... et ma käin vähemalt kord kuus kirikus. Ei käinud. Olid nädalad, kui oli pikalt periood miks. Samas, minu jaoks ei vähenda see minu usku, et on keegi kõrgem ja võimsam, kes kuuleb ja näeb. Ma lihtsalt olen suhelnud temaga teistmoodi.
... et ma hoian sidet sõpradega, igaüks on erinev ja on rõõm, kui sa jätkta sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. On inimesi, kellega ma ei ole väga suhelnud. Vahepeal ei tahtnud (aru anda) või sai minu suhtlemisvajadus teisiti täis. Ja praegu, kui minu maailmapilt on muutunud, siis ikka mõtlen, kui palju ma kellelegi sellest pajatan...
... et ma oskan olla tänulik. Olen.
... et ma täidan igapäevaselt oma kalendrit, kulude tableti, trennide tabelit ja päevaraamatut. Kuludetabel üldiselt hästi, vahel võisid ununeda maksed, mis said sularahas tehtud. Ja vahel ei saanud enda märgetest enam aru. Kalender on minu suur abimees ja trenne kirjutasin, kui trennis käisin. Päevaraamat (st tänulikkuse päevik)... püüan paremini. Vahepeal tuleb nii kiiresti uni, et jääb täitmata (ja nii mitmeid päevi ja nädalaid järjest).
... et ma säästan raha vastavalt võimetele. Jah, kuigi vahepeal on sealt raha ka kulunud.
... et ma/me käime kuskil välismaal või avastasme Eestis mõne ilusa paiga. Välismaale ei jõudnud, aga varsti lähme :) Eestis sõitsime looduses ringi ja nägime ilusaid kohtasid.
... et me naudime koos mõnda päikeseloojangut. Ja, nägime ikka ... loodan, et nautisime ka :)
... et ma loobun ebavajalikust (on selleks siis asjad või tunded või mõtted või midagi muud..) Väiksed sammud viivad suurte muutusteni. Jaapani korrastuskunst oli väga hea raamat ja andis inspiratsiooni, NPA on mõttemaailma muutnud. Edeneb.
... et ma magan öösel piisavalt. Nii hea tunne, kui sai une korda. Ma olin täiesti kindel, et kirjutasin siia, et magan öösel vähemalt 8h.. sest kust mul muidu see 8h on? Aga ju siis mõtlesin seda vaid oma peas. Küll aga on see 8h mul nii kõvasti sisse juurdunud, et ma ei ole seda (veel) ümber pööranud, usun, et 7h on täiesti piisav ja see annab mulle juurde 1h, et tegeleda millegi muuda. Pimedatel talveõhtudel väga oluline. Tegelen sellega. Aga tõsiselt - hea on öösel magada.
... et ma hoian lähedasi. Jaa.
... et ma hoian ennast. Jaa.
... teadmise eest, et kui üks uks sulgub, siis sellepärast, et teine avaneb. Nii on.
 |
| värvin huuli. igapäevaselt. ja kodus olles. sest mulle meeldib nii. |
 |
| ja naeratusega vaatan abielusõrmust. :) |
 |
| ja selline perepilt täna pärastlõunast... Kiisud ei teinud koostööd :D ja kui ma seda praegu (17:49 kirjutan), siis kiisud magavad voodis tekkide keskel. |
No comments:
Post a Comment