Saturday, July 4, 2020

Raamatud juuni 2020

Heihoo, pool aastat ongi läbi. Ja loetud on 62 raamatut. Mõned on kirjutanud, et juuni läks mööda nagu lennuk. Minu meelest oli paraja pikkusega kuu, sest kui ma vaatasin, mis raamatuid ma kuu alguses lugesin, siis oli see nii ammu, et ei oskagi midagi öelda-mõelda. Vaheeal oli minu jaoks ka kaks päris pikka auku (kuus päeva ja üheksa päeva). 

Juuni kaheksa raamatud:

  • "Tüdrukune" Eia Uus; 272lk; 04.06.2020
  • "Roositüdrukud" Victoria Connelly; 312lk; 07.06.2020
  • "Positiivne salenemine" Kevin Laye; 108lk; 09.06.2020
  • "Vihmaste ilmade õed" Kate Hewitt; 328lk; 15.06.2020
  • "Saveli päevad" Grigori Služitel; 256lk; 24.06.2020
  • "Õhku haitunud" Ann Cleeves; 304lk; 26.06.2020
  • "Suve lõpp" Anders de la Motte; 318lk; 27.06.2020
  • "Raamatukoguhoidja Amy Byleri tagastamistähtaja ületanud elu" Kelly Arms; 304k; 30.06.2020
Eia Uus raamatut "Tüdrukune" ootasin päris mitu kuud ja lugesin ka kiiresti läbi. Aga mu ootused olid vist teised. Ma arvasin, et see meeldib mulle rohkem. Oli okei, aga midagi jäi puudu, kas oli seal liiga palju kogu seda ahistamisteemat või olid teised läbivad teemad, mis jäid kuidagi poolikuks... enam ei teagi. 
(ma just avastasin, et mul on üks raamat lisamata jäänud, parandan kohe selle vea ("Suve lõpp")).
Sellised ajaviite ja tassi täitmise lugemiseks olid mõnudad "Roositüdrukud" ja "Vihmaste ilmade õed". Põnevik "Õhku haitunud" oli selline okei, aga olen põnevamaid raamatuid lugenud. Krimka "Suve lõpp" oli tõesti igavam kui "Sügisroim" (mida lugesin varem, aga mis on samast sarjast), aga oli piisavalt põnev, et ma selle ühe päevaga läbi loeksin (või oli mul lihtsalt aega). Raamatukoguhoidja Amy oli viimane raamat, mille lugesin ja lõpetasin selle keskööl. Hindeks panin sellele kolm, (väiksema hinde puhul oleks ma raamatu vist pooleli jätnud)... ma ei oskagi selle kohta midagi öelda. Oli vist ka ajaviiteromaan, romantikat ja suhteid, aga minu jaoks jäi see sel hetkel kuidagi pinnapealseks ja erilisi emotsioone ei tekitanudki.
"Saveli päevikud" - ma arvan, et loen nüüd teisi vene autoreid ka. Ühe vahva kassi seiklused. 

Ma arvasin, et lugesin juunis väga vähe, sest #uustöö ja #kuumalaine ja #summermode, aga tegelikult on kaheksa raamatu väga okei (isegi kui see üks raamat oli sutsu üle 100lk) . 

Raamatukogu on nüüd laupäeviti suletud. Sõbranna sealt on puhkusel. Tuleb vist ise leida endale raamatuid, mida lugeda... ja need kuidagi ka raamatukogust kätte saada. Vaikselt vaatan ka sinnapoole, et lugejaks selle asula raamatukogus käia, kus ma nüüd igal tööpäeval olen. 

Ja raamatupoodides on vist juba olemas "Päikeseõde" Lucinda Riley.  Oh...
Goodreads'is tahaks lemmikute riiuli teha... no siis, kui kunagi mahti saan. 

Monday, June 29, 2020

Käime katuseid mööda...

Korralike summer mode on peal. Kuigi sel suvel ma ei puhka, siis on ikka selline trill-trall tunne. Kuumalaine tegi ka oma töö. Kui ma pärast Pärlijõed mõtlesin, et nüüd saan kenasti tõuksimas käia, siis kuumalaine pani selle asja pausile. Lihtsalt ei jaksa selle kuumaga. Meenutasin veel 2018 suve kuumalainet, mul oli sel ajal puhkus ja alguses käisin ikka päris mitmeid kordi tõuksimas (ja hüppasin ujuma), lõpu poole hakkasin varahommikuti sõitmas käima. Nüüd on aga tunne teine ja ei taha endale kuidagi liiga teha. 
Ja see jaanipäev. Milline SUVI! Ma mäletan, et neli aastat tagasi oli ka väga ilus ilm jaanipäeval. Ma käisin õe juures, käisin ka metsas maasikal, kohtusin põdraga ja pimedas tõuksisin tagasi linna. Ja siis mäletan veel ühte ilusat jaanipäeva, kui olin tööl ning viienda korruse aknast puges sisse sume suveöö ja grill. Samuti on meeles neid jaanipäevasid, mis ei olnud nii soojad ja sumedad.. aga need on on häguselt ühesuguseks vajunud. Tegelikult meenus, et kui Lihulas Terminaator esines, siis oli ka mõnus sume see jaanipäev... natuke jahe ainult. 
Ja kuumalaine tõi tõelise suve. Mulle meeldib soe. Ilmselt ka kuum. Natukene segab tõuksimist ja natukene segab, et majas pole kohta, kus end jahutada... Aga see on ju suvi. :) Kui polnud väga talve (mis minu jaoks okei) ja kevad jäi nõnda venima, siis üks soe suvi on väga mõnus. Tuleb juua piisavalt vett ja hoida ennast. Mul on hea meel, et olen ise ujuma jõudnud ja natukene ka päikest nautinud (ehk raamatut lugenud). Üldiselt on täiesti okei, kui päike hakkab peale sporti tehes, tööd tehes või lihtsalt õues liikudes. Samas päikese kätte unustada ka ei taha... Enne pühasid pühapäeval pidasime sõbrannadega piknikku. See oli üks üsna tuuline päev, sooja oli 18-20 C, ma võtsin veel õhukese jakikese kaasa, sest kohati oli tuul jahe. Linnas sõitsin rattaga ja jõudsin üsna varakult Raadile. Seal oli kuidagi tuulevaiksem, pikutasin ja lasin päikest ligi... Ja nii üsna mitu tundi. Kes oli õhtuks osaliselt punane kui tomat, kes ei saanud öösel eriti magada ega kehale kreemigi määrida, kellel kestis see päris mitu päeva? Nii et kui päev hiljem sõpradega jaanipäeva pidasime, siis sauna (ja leili) peale ei julgenud mõeldagi. Kreemi on kulunud hulganisti ja poest juurdegi toonud. 

Kiisudel on ka suvi. Tahavad õues olla rohkem kui kunagi varem... Kas see soov tuli neil lihtsalt uue ajutise koduga või sellega, et siin liigub nii palju võõraid kasse? Ma ei tea. Aga vahepeal on natukene raske ka. Kuuri ja aia vahele on tehtud barrikaad, sest see oli põhikoht, kust Draakon naaberaeda kihutas. Aga pole viga, ta leidis teise tee ka. Ja Pisike on endiselt terrassi all, kui vähegi tahab eest ära joosta. Samas ma olen hakanud nendega päevas 2-3x õues käima. Käigud on väga erineva pikkusega (sõltub natukene ka sellest, kas nad püsivad koos või jooksevad eri suundades laiali). Mõlemad on uudishimulikud. Draakonile meeldib ümber naabermaja tiir teha. Pisike jahib putukaid ja vaatab linde. Vahepeal hüppab aiale naabri kass ja siis tahab Draakon talle seltsi minna ning otsib kohti, kust üle hüpata (ja siis torman mina kohale, et ei lähe sa kuskile). Naabrite punane kass on vist väga hästi õpetatud, sest ma pole teda kordagi oma aiast väljaspool näinud (küll aga kutsub teisi oma aeda). Teiste naabrite Juss on meil igapäevane külaline, kui talle avaneb võimalus, siis jalutab ta saba püsti ka tuppa ja sööb krõbinatest kõhu täis, teistel päevadel peesitab terrassil. Kõik need kinnistud kuuluvad on tema jaoks osa tema kodust. Tema perenaisega jutustasin ühel õhtul, tal on kolm kassi ja üks koer. Ühtegi kassi pole ta ise võtnud, Juss tuli ise, teine kass tuli nii, et naabrid kolisid ära ja jätsid kassi maha (kes teeb nii?!?!) ja siis veel üks kassike. Nüüd on kassid rõõmsad, nad on hoitud ja hoolitsetud. 
Viimasel nädalal ärkasin kahel hommikul ehmatusega. Nädal tagasi oli hommikul I korrusele minnes maja kuidagi nii jahe (kui on püsivalt 29-30 C, siis 25 C tundus ilmselt jahe), et miski tundus kahtlane. Ja nii oligi. Elutoas oli aken keset ööd palavuse tõttu lahti tehtud (kuigi oli korduvalt juttu, et me ei tee aknaid lahti, kui järelvalvet pole) ja kas ma nägin kuskil mõnda kassi?! Ei. Ajasin Abikaasa üles, otsisime maja läbi, aga ei midagi. Kes see ikka palavas majas on, kui sul on aken lahti ja saad maailma uudistama minna? Esimese tiiru tegin hommikumantlis. Siis läksin panin riidesse midagi, otsisin veel. Pisike oli kuskil läheduses ja tuli täitsa vabatahtlikult peidust välja ja tuppa. Aga Draakonit ei olnud näha. Polnud ka aimu, kuhu ta minna võis. Kuna mina pidin end ka tööle sättima, siis sättisin end nii korda, et olen valmis minema, aga miekuni kõndisin naaberkrunte läbi, samuti tänavaid. Liikusega tänavad on ju vaid murulapi taga. Ja meil on kassid, kes ei tea autode liikumisest suurt midagi. Kutsumise peale nägin vaid hulganisti Karlova teisi kasse. Kell oli varajane, paljudel oli pühade-eelne päev vaba, nii et polnud ka kellegi käest küsida. Ja lõpuks polnudki ka kuskilt otsida. Ümberringi palju põõsaid, kuure, varjualuseid... Tegin kõiksugu imetrikke. Ja kui olin teel autosse, et tööle sõita, siis jalutas Draakon terrassile. Meel oli tal rõõmus ja käpad porised. Mul oli veel mõni minut aega ning võtsin kassi kaenlassi ja pesime käpakesed puhtaks (ehk suurde kaussi vesi ja kiisu käpakestega sisse... ta ei ole meil eriline veelembeline). Ülejäänud päeva olevat ta maganud. 
Minul tekitas see erinevaid emotsioone väga erinevatel põhjustel. Aga need on ühe teise positituse teema. 
Ja siis tuli üks järgmine hommik. Abikaasa ärkas varem. Ükski karvapall meid äratama polnud tulnud. Asi tundus kahtlane. Juba öösel olin märganud, et teise magamistoa uks on lahti ja mõtlesin, et ju kassid seal aknalaual vaadaet ja õhku naudivad. Läksin piiluma ning Draakon istuski seal. Aken oli küllaltki lahti ning pikem otsing näitas, et Pisikest ei ole kuskil. Niisiis... käime katuseid mööda ...
Aknavahe oli selline, et ju Pisike puges sealt läbi (ei ole see nurgaline vahe, kuhu kassid kinni võivad jääda), ronis katusele ja vaatas edasi, mis saab. Jälle õue minek ja otsimine ja hüüdmine. Hüüa kassi, kes tuleb nime ja kss-kss peale vaid siis, kui tal tuju on. Ei näinud teda kuskil... Ja läksin taaskord riideid vahetama, et paremini otsida. Uuesti õue minnes oli ta ukse ees, tormas tuppa ja otse liivakasti. Preili ei tea, et õues on muld ja liiv, mida teised kassid kasutavad suure liivakastina. 
Vahepeal oli siis tunne, et ärka hommikul tund varem, et veenduda, kas kassid on olemas. 

Sellised jutud täna. Mul tuli uneaeg juba üle tunni tagasi, aga ju siis unegraafikus ka summer-mode peal. Oleme toatemperauuri hetkel 26 C peale saanud, nii et tuleb täitsa hea uni. Tuuletõmmet on siin II korrusel aga üsna raske teha, et korraga kõik ära jahutaks. 

Pisike ja korvid.

Kui see oli üks kõige jahedamaid kohtasid majas.
Vahepeal magas Draakon ka saunas lava peal, sest sealgi oli jahe. 


Thursday, June 11, 2020

1. vs 2877*. vs 1.

Ma ei ole päris kindel, kuidas peaksin seda blogipostitust alustama. Mõttes olen selle korduvalt valmis kirjutanud ja saanud kõik laused nii paika nagu soovin. Viimane, parim versioon, sündis eile õhtul enne magama jäämist, aga olin liiga väsinud, et enda juttu lindistama või kirjutama hakata. Niisiis alustan ja jätkan teisiti, kui olen üldse planeerinud. 
Ma tegi (lõpuks) seda, mida olen mitu (väga mitu?) aastat soovinud. Ja ma olen selle otsusega niii rahul. 
Mul on uus töökoht!

Kui palju nüüd ajas tagasi minna, et kuidagi kirja panna, mis mind praegusesse hetke on toonud. Ma natukene sirvisin isegi vana blogi sissekandeid, et aimu saada, mida ma 2012 aastal mõtlesin, kui sinna asutusse tööle läksin, otsisin, millal ma seal töötamisest ära väsisin, millal ma hakkasi otsima väljapääsu, aga samas ei olnud selleks üldse valmis. Ei ole olnud töökoht, mida kuskil lahata, niisiis ma suurt midagi ei leidnudki. Ma olin vist vaevu päeva või kaks tööl käinud (tol ajal töötasin seal 0,5 koormusega ja hoopis teisel ametikohal), kui kirjutasin, et mulle meeldib see koht, sest töö on stabiilne, tööülesanded on kindlad, on kindel aeg lõunaks ja koju minemiseks, nädalavahetusel saab isegi varem koju, kuus vaid üks nv tööl, kindel töötasu, tööriietus, jõusaali kasutus, tore kollektiiv. Miinusteks leidsin ka, et kindla töötasuga ei ole võimalust ületundideks, kui juhe kokku jookseb, siis on raske uuesti järele saada ja vene keele oskus. Sel hetkel ma ei teadnud, et minu ajutine 0,5koormusega asendusametikoht võtab sellise suuna, et lähen sinna täisaajaga tööle, loodakse uus ametikoht, mida mina hakkan nn ülesehitama. Sel hetkel olin ma sellega väga rahul, sest öövalved olid mulle üha rohkem vastumeelsed, tahtsin päevast tööst, kolleegidega klappisin ja töö oli huvitav ja väljakutset pakkuv. Ma ei teadnud, mida puhkuste asendamine tegelikult tähendab, ma ei teadnud, kui töömaht ei kasva mitte aastate vaid lausa kuudega, ma ei teadnud vahepeal enam ise ka, mis mu tööülesanded on, sest polnud saada sellist tuge nagu vajasin (ma ei ole kindel, mida ma vajasin, aga tundsin, et ma ei saa seda). Ma olin rahul, et lõin ise oma süsteemid, sain käia nendel koolitustel, mida ise valisin, mu silmaring laienes tohutult, osalesin erinevates projektides, mille raames oli ka välislähetusi, oli teemasid, mida kooliajal olime puudutanud vaid põgusalt, aga kolleegidele pidasin sellealaseid loenguid. Neid päevi, kui ma reaalselt istusin seal üle oma tööaja, oli väga vähe, aga tulid ajad, kui ma ei käinud enam puhkeruumis lõunat söömas, vaid sõin kabinetis, sest ma tahtsin nii väga vaikust ja omaette olemist. Ja tulid need ajad, kuid lõunasöögiks polnud aegagi, sest tahtsin õigeaegselt koju minna... ja olin haavunud, sest tundsin, et keegi ei märka, et mina teen seal tööd edasi, kui suurem osa teisi lähevad sööklasse sööma ja istuvad veel hiljem puhkeruumis (miks ma ei öelnud endale stop! paus, puhkus! ... ma ei tea. Teistele ütlesin küll, et ega töö jänesena eest ära jookse, aga ise tegin risti vastu) Olid päris pikad perioodid, kui ainus aeg, mida ma ootasin oli nädalavahetus... ja puhkus. Ma lugesin päevi, kriipustasin mahagi... et saaks sealt korraks ära, aga samas ma teadsin, et pärast puhkust on vaja asjadega järele jõuda. Olid sellised aastad, kui ma olin väga vastutulelik puhkuste osas ja mõtlesin, et küll ma hakkama saan, (ning sain aru, et ikka ei saa küll), ning tulid need aastad, kui hakkasin ütlema "ei" ja seisin enda eest. Aga oli ka see aasta, kui järgmise aasta märtsis tegin möödunud aasta suviseid pabereid korda.. sest enne ei jõudnud. Olid ajad, kui ma puhkusele minnes ja tulles lihtsalt ütlesin, et lähen ja tulen, aga olid need ajad, kui küpsetasin enne miskit lauale ja tegin puhkeruumi pidu. Toredad õnnesoovid ja ilusad lilled olid kõikide kolleegide sünnipäevade puhul ja see on traditsioon, mida ma väga hindan. Olid sellised päevad ja nädalad, kui puhkeruumi laud oli vist kogu aeg lookas, sest kellelgi oli sünnipäev, keegi läks puhkusele, keegi tuli puhkuselt, keegi tundis, et tahab kolleegidele midagi valmistada... Mul olid seal kolleegid, siis kolleegid, kellest said tuttavad, tulid ka kolleegid, kellest said sõbrad... inimesed, kes rikastavad mu elu ja ma olen nii tänulik. (Ja mis seal salata, kaugemate kolleegide seast tuli ka abikaasa). Inimesed, keda kannan oma südames, inimesed, kellega jätkan suhtlust. 
Mul olid seal tõsiselt õnnelikud, naeratavad päevad. Need on need, mida ma meenutama jään, ühes vahvate kolleegidega. Aga oli ka palju päevi, kui ma olin lihtsalt masendunud ja ei leidnud endas mingit rõõmu sinna minna...
... aga probleem ei olnud selles töökohas. Jah, tööd jagus, puhkuste ajad olid keerulised, ma tegin siis asju (referendi tööd), mida tegelikult eriti ei osanud (ja see tegi mu ebakindlaks), ma ei kannatanud infosulgu ja õpitud abitust, ma tahtsin, et kõik oleks päriselt võrdselt. 
... aga kõik algab meie seest. Minul oli enda sees vaja muutust. Mida rahulolematum ma olin, seda rohkem ilmus seda kõike ka mu igapäevaellu ja tööle. Ma ei saanud olla seal õnnelik, sest ma sisemiselt ei olnud õnnelik. Jah, ma olin ka väsinud ja katki, aga ma ei olnud see, kes ma olen päriselt, ma ei saanud teha tööd, mida ma päriselt tahan teha... Ma seadsin endale pidevalt piire. Ma kogu aeg ootasin midagi. Ma ei elanud üldse hetkes. Nüüd, siin ja praegu, saan ma nendest õppetundidest aru ja olen nende kõige eest nii tänulik. Ära õppisin! (olen uhke ka enda üle). Ja ma tegin selle muutuse, mida mu hing vajas. 
Kurb oli ikka. Täiesti normaalsed tunded, kui mõelda, et pea kaheksa aastat oli see mu igapäev. Need inimesed mu ümber. Need tohtud kogemused ja õppetunnid. Minu isiklik areng. Ja minu tööalane areng (see oli küll üsna spetsiifiline, aga sellel ajal olin ma seal spetsialist ja ma nautisin oma töö tegemist. Ma nautisin oma tabeleid ja dokumente. Mul oli kõik paigas. (aga mind ärritas, kui miskit selle segamini ajas, kui tulid planeerimata asjad, kui ma pidin tegema asju, milleks mul ei olnud pädevust.. ega tuge). Õpptunnid suhetes. Abikaasa. Parim sõbranna. Need, kellega jagada veel kassipilte ja raamatuid. Minu inimesed. Abi ja tugi näiteks tervisemuredes, alati oli keegi, kelle käest ksüdai. Kõik need ühised aastapäevad, suvepäevad, istumised. Seda kõike mahtus nende aastate jooksul sinna nii palju... et tohutult raske oli osakonnale kirjutada kirja, et ma nüüd lähengi. Ja päriselt minna. 

Ma olen siingi korduvalt kirjutanud, et ma tahtsin uut tööd... aga samas ei otsinud ma seda nii, et ma oleksin selle varem saanud. Ma ei olnud valmis. Ei olnud kasvanud veel sinna, et oleksin selleks valmis. Minus oli tohutult süütunnet, kui ma teadsin, et ma nüüd peangi ütlema, et ma lähen ära. Kuidas ma seda ütlen?! Kuidas ma enne suve ära lähen? Mis siis saab? Kes mu tabelid ja süsteemid üle võtab, kes neist aru saab, kas need kaovad ära? Mul ei olegi siis ju enam neid kolleege? Aga ma ei saa ju ära minna, ma peaksin siin olema kuni rasedana koju saan jääda ja siis pidin ju mõtlema, mida ma edasi teen? 
Neid küsimusi oli tohutult. 
Ma tegin endaga väga palju tööd. Ma ei tea, kas ma sain aru, miks minus selline süütunne oli, miks ma kartsin nii väga muutusi... Ma tulin sealt läbi. Süda ja hääl küll värisesid, kui ma märtsi keskel otsesele ülemusele ütlesin, et ma lähen ära... Aga nii oligi. 

Ma ei kamminud töökuulutusi läbi, sest mõtlesin, et kuna meil korter sai müüdud ja maja tahame, siis ei ole hetkel kõige sobivam aeg töökohta vahetada (vabandused, vabandused). Ma olin ennast saanud ikka sellesse seisu, et ma läksin täiesti okeit tööle ja tööga sain endiselt hakkama. Ma olin endaga väga palju tööd teinud ma sain öösel magada, ka pühapäev vastu esmaspäeva). Aga ma ei teadnud, kui palju seda pinget ja stressi minu sees veel on (nt need +10kg). Veebruaris hakkasin kolleegi asendama, kes läks puhkama... ja kes hiljem jäi karantiini... ja kummaline töökorraldus oli siis mai lõpuni välja. Ma ei arvanud, et ma sellisel ajal lahkun. Aga ma saan aru, miks asjad läksid nii nagu läksid...
Oli ju 2019 kevad, kui ma enda meelest tõsiselt vaatasin töökuulutusi, aga miski ei kõnetanud. Ma olin katki ja ei tahtnud üldse tööd teha. Sel ajal tuli mulle uus otsene ülemus, sest eelmine oli jäänud beebiga koju. Ma vaatasin teda ikka eemalt ja ei teadnud, mida temast arvata (aastatele tagasi vaadates, on mul alati nii olnud, et ei võta eriti ruttu omaks... vaatan, mõtlen, seedin ja siis.. kui on tunnen, et energiad sobivad)... mõned kuud läksid mööda ja sain aru, et täiega vahva ja chill inimene, klappisime hästi. Sel ajal jäi koju Sõbrants ja tuli tema asendaja (jällegi imeline inimene! nii tänulik selle aja eest, mis saime koos töötada... ma ei tea, mis seisus ma temata oleks teinud).  Minu ks suur tugi kadus, aga sain kaks inimest asemele. Ülemus oli asendusametikohal ja sügiskuudega tema leping lõppes. Aga tema kaudu sain ma lisatöö, mida ma siis korra või paar nädalas teen (see on ka töö, millele oleksin valmis 1.0 kohale minema, aga... tööd ei teki nii palju). Veebruari keskel rääkisin temaga telefonis ja oli temalt küsitud, kas tema ei tea kedagi tööle soovitada. Küsis, mis ma arvan. Ma leidsin kohe 110 põhjust, miks on praegu tohutult halb aeg (no jälle see kodulaen jne), aga lubasin vähemalt mõelda ja Abikaasaga arutada. Abikaasale jõudsin paar lauset selle kohta öelda, kui tema ütles, et muidugi mine. Ta reaalselt ütles kohe, et mine, kui saad, sest ma olen ju nii kaua ära tahtnud, praegune koht ei tee mulle rõõmu. Ma vist vaatasin teda suurte silmadega, sest kui tema oleks ei öelnud, siis oleksin mina leidnud vabandusi, miks pole ikka hea aeg. Kui inimene alateadlikult kardab muutusi, siis on iga muutus hirmus.
Seedisin seda ka ise ja sain aru, et see on tegelikult töö, millele olen mitmed aastad mõelnud, aga ei ole pidanud ennast piisavalt heaks, lisaks see, et Tartus töötades võiks vene keele oskus ikka parem olla. Uurisin maad, võtsin ühendust sealse töötajaga, et rohkem teada saada, keda nad otsivad. Saime jutu hästi jooksma. Ja vist samal õhtul rääkisime telefonis juba juhatajaga ja leppisime kokku, et kohtume ka reaalses elus. Kuskil nädal hiljem kohtusime, küsiti kas tulen, ma ütlesin jaa, kui nad mu võtavad, juhataja ütles, jaa, et telefonivestluse ajal sai aru, et sobin. Põhimõtteliselt nii oligi. Oli veebruari teine pool ja uus töökoht, kuhu pidin asuma hiljemalt juunis. Kuna lepingut ei olnud sel hetkel veel võimalik teha, siis mul endal tekkisid ikka mõtted, et äkki nad mõtlevad ümber, äkki ma ikka ei sobi neile, äkki... äkki.  Tahtsi kindlustunnet, sest kuidas ma muidu enda töökohas ütles, et ma lähen ära. Aga kõik oli hästi. Mina tegelesin enda stressi ja hirmudega. Vaikselt lähenes Eestile koroona. Märtsi keskel olin valmis ütlema, et ma lähen töölt ära, pidin jääma nädalasele puhkusele (aga läks ju väheke teisiti #karantiinipäevik), otsene ülemus arvas, et ehk ma mõtlen ikka ümber veel, et puhkan (sel hetkel oli stress ka laes, sest olin neli nädalat kahe inimese tööd teinud), aga kui aprilli alguses tööle läksin, siis ütlesin, et muudaksin oma puhkuse ümber, siis lähen mai keskel puhkama ja lõpetan lepingu 31.05.20. Ma ei teadnud, kuidas seda öelda oma kolleegile, kellega olin need seitse aastat ühes kabinetis töötanud, üldiselt kenasti läbi saanud üksteist toetanud, asendanud... Niisiis ma lihtsalt ütlesin. Hakati otsima uut inimest, dokumendid andsin töösse paar nädalat hiljem, oli lahkumisvestlus, viimaste nädalate töötempoks pole sõnu... Mai keskel tõmbasin otsad kokku ja enne puhkuse lõppu läksin veel päriselt head aeg ütlema ja pidu tegema. Uue lepingu allkirjastasin alles 01.06.20, aga aprilli alguses tellisime vormiriided, tellisime jalanõud (mõtlesin, et ju nad mind siis ikka tööle tahavad), allkirjastasin Terviseametile dokumendi, mais käisin avamispeol. 
Ma ei tööta enam Tartus. Hetkel käin tööle autoga, suvel tahaks vahel ka tõukerattaga sõita... sest kahel päeval nädalas alustan kell 10 ja siis jõuab küll. 
Ja juunikuus kõik on uus. 
Ja mis ma mõtlesin enda esimesel päeval... et nii äge on, et nii kerge on (vaimses mõttes) ja et on niiii palju õppida. 
Sõbrannadele oli see justkui koroonaüllatus. Hoidsin seda uudist üsna oma teada ja kuna sõbrannasid ei näinud vahepeal kaks kuud, siis neile sai ka alles mai lõpus öeldud. :) Nii hea oli toetust ja häid sõnu kogeda. Mina naeratasin ja silmad särasid. See on suurepärane otsus, mis ma tegin.

Ilusad mälestused jäävad eelmisest töökohast.. raskused ununevad.. ja on inimesed, kellega edasi suhelda. Sest ei ole nemad kuskile kadunud, ei ole mina kuskile kadunud. 
Kohe eriti südamesse läks mul ühe kolleegi žest, kui tema ja ta abikaasa mulle viimasel reaalsel tööpäeval lilled tõid ja kallistasid. Tema, kes ta ei ole väga sotsiaalne, keda ma ei olnud kunagi kedagi kallistasmas näinud. Kordas ta seda, kui ma läksin kaks nädalat hiljem pidu tegema. Me saime kenasti läbi, mul ei olnud kunagi hrmu tema käest midagi küsima minna, kui ta midagi ütles, siis midagi põhjapanevat, ta palus aeg-ajalt tenikaga abi, ma aitasin alati rõõmuga... selline kindel tunne oli temaga. Tegi ikka silma märjaks ja läks otse südamesse. Puhkeruumi peost ta osa ei võtnud, kuid ütles "Käi siis kiiresti ära"... ta sai aru küll, miks ma lähen, olime sellel teemal vestelnud... 
Kabinetikaaslast tänasin veel tema asendamise eest neli aastat tagasi. Kuigi ma ei armastanud neid aegasid, siis tagantjärgi on siingi tarkust - põrkasin uksel kokku inimesega, kellele täna öelda Abikaasa. 


Üks lõpp on millegi muu algus.

*16.07.2012 kuni 31.05.2020
2877 kalendripäeva ehk 7 aastat 10 kuud ja 16 päeva. 



Sunday, May 31, 2020

Oh kassid, kassid

Pisike.
Viimasel ajal on Draakonil mingi mure. Ta on ärrituv ja uriseb enda ette ja kõigi peale. Minu peale ka, aga mina võtan ta sülle sellest hoolimata (käpaga pole saanud, aga kaua ta süles ei ole püsinud). Pisike on üldse selline, kes vähe uriseb ja muidu jutustab, samas mjauguma on ta nüüd tõesti hakanud - kui kinnise ukse taga olla, siis tuleb ju kuidagi endast märku anda. Ja kuigi vahepeal on tunne, et Draakon lihtsalt läheb Pisikese juurde ja virutab käpaga, siis tegelikult teeb Pisike täpselt sama. Ühel hetkel võivad nad rõõmsalt üksteist pesta ja mürada ja järgmisel hetkel on kuulda häält, et müramine teeb kellelegi haiget. 
Karvu lendab elamises endiselt päris palju. Käsitolmuimeja tolmukogumisanum on neid täis. Ja ometi on Pisike ikka veel nii karvane.. samas palju siledam kui enne. Kõhualt ja tagajalgade juures on veel paksu talvekarva. Viimasel ajal pole tema kammimisega ka enam tegelenud. Kõige lihtsam oli teda kammida ikka siis, kui ta aknast välja vaatas,aga kõhu alla eriti ligi ei pääsenud. Ja kui ühe käega  kassi toetada ja teise käega kammida, siis võib see kass nii kiire olla, et ühel hetkel on ta katusel. Siiani ei ole seda juhtunud, aga napikaid olukordasid on olnud ka. Ükski aken ei saa lahti jääda, sest kassid leiavad kohe võimaluse (isegi üleval vannitoas, kus tegelikult ei ole aknale korralikku ligipääsu.. aga kassid, nad hüppavad!). 
Milline ilus hommik.
Draakon niisamuti. Vahepeal on mõni pahandus ka juhtunud. Näiteks duširuumis kõrgel aknalaual oli üks väike kast, milles muld, kust oleks pidanud maasikataimed sirguma. Mõned üksikud pistsidki rohelise nupu mullast välja, aga üldiselt oli asi kidur. Seal samas aknalaual käivad mõlemad kassid istumas ja õue vaatamas, sest naabrite aeda ning naabrikassi näeb sealt palju paremini. Ja ühel hetkel oli siis üks kassidest avastanud, et milleks minna liivakasti, kui siinsamas kõrval on mingi muld... 
Tagantjärgi mõeldes mõtles/id nad seda vist juba ka varem, avastatud sai siis, kui lõhn oli värske. Kraapimisjälgi ei olnud ja seetõttu kahtlustaks Pisikest, aga kuna näinud ei ole, siis ei tea... No maasikataimedest asja ei saanud. Ja toosama hommik, kui see sai avastatud, siis said seal ruumis aknad lahti tehtud. Üsna kõrgel teised. Uks jäi ka lahti. Ning A. toimetas köögis, kui ühel hetkel nägi, et Draakon on juba naabrite terrassil (nii tore, et ta just sinnapoole liikus). Siis käis õues väike ralli ja oli toas tagasi. Draakon reageerib üsna hästi plaksutamise peale, saab aru, et oleks aeg tuppa minna (kui ta on nähtaval kohal). Pisike on õues olls nii omas mullis, et tema tuleb lihtsalt kinni püüda. 
Aga nagu ma kirjutasin, siis Draakon on olnud häiritud. Opereeritud on nad mõlemad, aga mingid instinktid jäävad (minu meelest aasta tagasi oli meil sama periood). Ning see on uskumatu, kui palju kasse siin (vabalt ringi) liigub. Üks päev käis naabrikass toas krõbinaid ka söömas ja tundub, et see meie punasele väga ei istunud. Päev hiljem pissis ta terrassiukse ees olevale matile. Ja eile põrandale. Ma tean, et ta ei tee seda niisama, seetõttu ei näe ka põhjust, miks temaga pahandada. Pigem mõista ja proovida tema murest aru saada. Pea kaks nädalat tagasi oli olukord, kui Pisike hüppas M.-le selga (no nii nagu meile hüppab, aga meie harjunud), kuna ta ei saanud eriti hästi kinni, siis lõi ka kõik küüned välja. Selle peale toimus väike ehmatus ja korralik kisa inimesesuust, mis ehmatas ka Draakoni, kes magas aknalaual. Draakon tormas üles, kuidagi sai pihta käsittolmuimeja, mis kukkus ümber (ja tekitas veel müra ja kas kukkus talle osaliselt peale?). Pisike ei saanud aru, et oleks midagi valesti teinud. Aga Draakon läks stressi, kaks päeva käis nii põranda ligi, Pisikesega sisisesid mõlemad üksteise peale, M. lähedale ei julgenud Draakon üldse minna (kui Draakon oli I korrusel, siis ta üles ei julgenud tulla ja vastupidi). 
Pisike trepil.
Draakon naeratab.
Ja eile siis, kui sain aru, et on vaja koristada. Tegin ukse lahti, lasin kassid muru sööma, keerasin korra selja ja uuesti vaadates on Draakon kadunud. Muidugi jooksin maja teistele külgedele, aga teda ei olnud. Pisike oli rahulik. Temagi meil pättust teinud - läheb istub vaikselt terrassi all, aga tema saame kätte nii, et youtubest lähevad kassihääled mängima ja tal tekib uudishimu ja tuleb välja. Natukene paanikasse on ta meid ikkagi ajanud, et kus ta siis nüüd on... Aga Draakon. Otsisin veidi ise (ka terrassi alla, kuuri taha, aia äärde, käisin naabrite juures.. no ei olnud), aga kutsusin siis Abikaasa appi ja otsisime koos. Nime peale ei tule, kss-kss peale ei tule, ühegi kassihääle peale ei tule, kelluke kuskil ei helise... Kui me elaks privaatses kohas, kus oleks palju ruumi ja turvaline, siis kassid oleksid vabalt õues, aga me oleme Karlovas, siin on krunt krundi otsas, tänavad, kus liiguvad autod, koerad, teised kassid.. ja meil on kassid, kes on elanud toas (no okei, Draakon on ilmselt ka tänavakogemus, aga seegi päris ammu). Meil siin on terrassi ja kuuri taga aed, siis on naabrite aiad.. aga kass mahub kõikjalt läbi. Terrassi taga olev krunt on üsna roheline, sest muru seal ei niideta, põõsaid-puid on palju. Käisin seal päris palju teda otsimas, läksin ka edasi järgmistele kruntidele.. aga ei näinud kassi. Ainult teisi kasse nägin, kõik naabrite kassid tulid uudistama, mis toimub (võib-olla see youtube video aitas veidi kaasa). Ja ma olin ikka väga mures, sest kuhu ta niimoodi tormab, kui ta pole väga kuskil kaugemal käinud.. ja kui ta veel stressis on olnud, siis üldse ei tea. Naabrid aitas ka otsida. Ja kuskil 1,5h hiljem hakkas ta ise tagasi tulema. Aia taga batuudil hüppas üks naabritüdruk, kes ütles, et ühel hetkel oli kassi autode juures näinud (nende krundi teises otsas). Ma olin ka seal autode juures käinud, aga kassi ei näinud. Aga need põõsad-puud ja kõrge rohi. Ja kass, kes teab, et ta kelluke heliseb, kui ta liigub. Ta liikus tagasi, oli ise väga rahulolev Ta sai õue! Ta sai rahulikult põõsas istuda! Kassid on targad, nende käitumine peegeldab ka perenaise tundeid ja stressi. Siin on kõik hästi, aga minagi tahan õue, omaette, keset loodust, privaatsust... Nii et püüan Draakonit paremini mõista ja temaga rohkem õues käia.
Pisike ei saa alati aru, et vett võiks juua siis oma veeanumatest või kraanist. Võimalusel pistab ta käpa akvaariumisse ja joob sealt. Ja läheb leiliruumi ja üritab leida leilivett. Mitte just parimad variandid. Hommikuti käib ta ikka äratamas (täna ka, aga ma ignoreerisin teda). Samas ärkasin veidi aega hiljem, sest Draakon laulus I korrusel ja läksin vaatama, mis tal mureks. Ta tahtisväga, et ma talle duširuumi ukse lahti teeksin ja siis leiliruumi... ja siis tahtis õue minna. Aga oli ikka kuidagi turris. 
Üks öö ärkasin tunde peale, et üks kass on kadunud. Ma ei kuulnud kuskilt hääli (öösel on maja ikkaüsna vaikne), aga tunne oli selline. Otsisin I korruse läbi, leidsin Draakoni, kes magas, kuid Pisikest polnud üleval meie toas ega kuskil mujal. Lõpuks avasin teise magamistoa ukse (see on kinni, et kassid sinna ei läheks, vähem karvu...) ja Pisike istuski ukse taga väga kannaltikult ja ootas. Ju oli siis kiirelt end ära peitnud, kui õhtul magama mindi.. :)


Nad on ikka vahvakesed meil :)


Kui koristad kappi..

Tudub.







Saturday, May 30, 2020

Raamatud mai 2020

Täna ona laupäev. On selline nädal, et ma pole ühtegi raamatut lõpetanud (pooleliolevaid on hetkel kolm.. minul, kes ma muidu loen vaidühte korraga, äärmiselt juhul ühte ilukirjanduslikku ja teist miskit muud).
Ei ole lihtsalt seda lugemistunnet peale tulnud. Ja aasta eesmärk (52 raamatut) sai samuti täidetud. Ma loen siiski edasi... aga endiselt nii nagu tunne ütleb.
Maikuu kajastab hästi, et tööl oli tohutult kiire, aga õhtuti täitsin veel tassi. Ja siis tuli puhkus.


Nimekiri:
"Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse" Leila Eerits; 248lk, 01.05.2020
"Harakad" Mark Edwards; 304lk; 02.05.2020
"Nad ei leia sind iial" Cara Hunter; 351lk; 06.05.2020
"Sügisroim" Anders de la Motte; 424lk; 16.05.2020
"Verihurmade aed" Piret Raud; 202lk; 18.05.2020
"Kadunud küla" Camilla Sten; 382lk; 23.05.2020


Esimene raamat "4 ruutmeetrit" võtsin ma vist lihtsalt sellepärast, et lugeda, mida selle vana Tallinna Vangla kohta siis kirjutatakse. Midagi erilist sellest ei leidnud ja edasi seda soovitada ei oska.
Järgmised kolm raamatut olid tõesti huvitavad ja lugesin neid väga ruttu, ma ei oskagi öelda, milline kõige rohkem meeldis, sest tõesti kõik meeldisid. No nii põnev oli! Eriti raamat "Nad ei leia sind iial", kus oli tunne, et iga paari lehekülje järel on selline pööre ja kõik enda loogika kadus samuti. "Harakad" oli kohati kõheudst tekitav... "Sügisroim" pealkiri on natukene jube, aga raamat oli kaasahaarav ja mitmekülgne.
Ja kaks viimast olid sellised keskmised. Pikemalt ei oska peatuda.

Raamatukogu on taas avatud :) viimasel ajal olen sinna küll rohkem neid raamatuid tagasi viinud, kui et hoopis laenutanud, aga küll see ka muutub. Olen sõbrannadelt vahepeal miskit laenanud ja tahan need ka ära lugeda. 

Mõned kassipildid ka :)
Pisike kotis.

Nii tore, kui ta lähedale magama tuleb.

Pisike.

30052020

Kui millestki muust rääkida kirjutada ei ole, siis sobib alati teemaks ilm.
Heh... aga no sellist maikuud pole ma ikka väga ammu näinud (kindlasti on neid olnud.. 2017 kevad oli ka üsna jahe... kahest viimasest aastast ma parem ei räägigi... i-m-e-l-i-n-e oli). Ma olen viimastel aastatel ikka maikuus puhanud. Puhkuse ajal käinud esimest korda ujumas ja päevitunud, teinud tervisesporti lühikeses dressis, nautinud sooja õhtut... Hetkel tundub see aeg ikka väga kauge. Mõned üksikud soojemad ilmad on olnud (nt emadepäev), aga kui päike ära läks, siis läks kohe jahedaks. Eile hommikul sadas ja samas.. temperatuur oli +4 C ja telefon ütles, et tajutav temperatuur on -2 C. o.O Õhtuks läheks väheke paremaks, aga jah.
Ja täna - päike särab, mõnus! Mul aga plaanid veidi teised ja pole tõukeratta sadulasse peale hüpanud.

...
nii kirjutasin ma üle nädala tagasi. Alustatud sai, aga edasi ei jõudnud. Puhkus on läinud siuh-säuh, mitmed planeeritud asjad on tehtud, aga samas päris kõik ei ole. Näiteks ootab mustandites üks postitus, millel hetkel on pealkiri ja kaks rida, ma tahan seda kirjutada, aga samas pole vaimu peale tulnud. Lähinädalatel seda siiski teen...
Esmaspäeval tagasi tööle. Sain ka omad ilusad ilmad, kuigi kohati üsna tuulised. Tahaks nagu tõukerattaga sõita, aga samal ajal see aeg, kui omaette kodus olen, on mulle nii armas, et tahan tegeleda nende asjadega, mida ma kodust väljaspool ei tee (koolitused, eneseareng jm). Täna on siiski kindel plaan sõitma minna, teen seda lihtsalt hiljem. 
Kohati läks puhkus töiselt. Ma ei mäleta, kas ma seda üldse siin kirjutanud olen, aga möödunud aasta viimasest kuust on mul osalise tööajaga teine töökoht ka. Täiesti erialane ja mulle väga meeldib, aga viimasel ajal on tööd vähe. Ja kuna ma elan Tartus, siis pole firmale mõistlik, et ma pärast kaheksatunnist tööpäeva kuskile kaugele linnast välja sõidan. Aga ma olen selle eest tänulik. Ma õpin nii palju. Saan toredaid kogemusi. Ja seltskond on meil ka vahva. Nüüd puhkuse ajal olengi sutsu ühte kolleegi asendanud ja kolmel päeval nädalas hommikuti väikese ringi teinud. (ja hiljem kodus paberitöö). 
Lisaks olen näinud sõbrannasid. Eriolukorra tõttu jäi päris pikk vahe sisse, aga sai istuda ja rääkida, viimaseid uudiseid vahetada, väikeseid ilmakodanikke näha. Isegi kohvikus on juba käidud. Ja üks päev nii palju väljas oldud, et päike tegi õlgadele liiga (pole ka ime, kui see vist esimene korralik päike mu kehal sel kevadel). Täna istusin veidi terrassil ja lugesin, aga vahepeal tulid sellised tuuleiilid, et mul tli kananahk välja.. ja nüüd on päike juba edasi liikunud. 
Lisaks oli üks koolitus (küll läbi zoomi, aga ikkagi) ja kuna see oli kolmas ehk kodutööde moodul, siis enne seda oli vaja kodutöö ära teha. Sellega tegelesin möödunud nädalal ja ajas vahepeal juhtme päris sassis. Tehtud see sai, uut ja vajalikku infot sai ka. Ja uus kogemus ka niimoodi sellisel koolitusel läbi zoomi osaleda. 
Abikaasa mai lõppu puhkust ei võtnud ja see eriolukord lõi nende töögraafiku üsna sassi. Nii et nende kahe nädala jooksul oli ta nädala sees päris palju tööl, päris mitmel hommikul ärkasin kui temagi, et midagi ära teha hommikutel. Mulle tegelikult VÄGA meeldivad hommikud ja tahaksin vara äragata, nautida, olla, kuulata linnulaulu... kui kuskile minema ei pea. Ja keegi kuskil lärmama ei hakka. Eile käisime Mustvees. Põhiline põhjus oli, et üks kollane aken pildile püüda. Söömas käisime ka (aga mitte kala). Päris tuuline oli ja mul hakkas kohati isegi jahe.
Mustvees.
Kuskil märtsis oli fotograafiga juttu, et tahaks kevadel ikka pildistama tulla.. aga niisama kuskil puu all poseerida ei taha. Planeerisin seda mai lõppu, kui on puhkus, aga midagi ära ei broneerinud. Kui siis järsku sain aru, et ongi mai lõpp, ongi puhkus, on ka ilusad ilmad.. ja pole aimugi, millal järgmine kord sellist aega oleks. Leppisime aja ja koha enam-vähem kokku ja nii me esmaspäeva õhtul Lähtel pidistamas käisimegi. 
Enne tuli mul probleem, mida selga panna... ei leidnud kapist sellist kleiti, mis seljas istuks nii, et ma rahul olen või end mugavalt tunneksin (ega ei ole ka hakanud uusi kleite ostma)... Kuna olin plaan pidada piknikku ja minna ka keset kollast rapsipõldud, siis oli vaja ka kahte riietust. Laenasin sõbrannalt roosa seeliku, juurde leidsin valge t-särgi ja nii oligi. Rapsipõllul siis pükstega. 
Ja kui ma tol pühapäeva õhtul neid riideid proovisin ja midagi ei sobinud, siis tuli ikkagi ahastus peale. Miks mul on kapis riided, mis ei sobi (mulle ei meeldi poes käia, ma ei taha riiete eest maksta mingit hingehinda, pooldan taaskasutust, ma ei taha olla sellise kehaga nagu ma praegu olen..), miks need väikesed on, miks nii ümber on, miks ja miks... Ei olnud eriti motiveeriv :) ja ma sain aru, et enda piitsutamine ka ei aita. Kaal pole tõesti kuskile liikunud, lisakilod on kõhupiirkonnas, aga ilus, väärtuslik olen ma ikkagi. Ja lõpuks olin riietusega rahul ja tundsin end hästi. 
Pilte piknikul tegime pigem mitte poseerides, et oleks loomulikum. Et ei pea mõtlema kõht sisse, rind ette.. Et oleks ehedad emotsioonid. Olidki. Kuigi hiljem ise pilte vaadates, sisi esimesena vaatasin ikka enda keha (ja mõtlesin, miks ma just selles asendis olin..). See selleks. 
Ja siis eile õhtul kirjutas mulle kursaõde, kellega me ei suhtle eriti tihedalt, aga kuna lasteteemaga oleme kuskil kokku jooksnud, siis oleme jaganud kogemusi. Tema soovis mulle õnne. Ja vabandas, et möödunud korral (märtsis) nii palju küsis, et oli isiklik ja ehk oli mul siis tõesti vara rääkida uudiseid. Kuigi ma olen selle emotsiooniga varem tegelenud, siis see oli hetk, kui miski jälle südamesse torkas. Vastasin talle, et selliseid uudiseid ei ole ning küsisin kes ja mida räägib. Vastuseid ei saanud. Uuris, kas olen juurde võtnud.. ja ütles, et nähti beebikõhuga pilti. Selle peale lappasin üle, mis pilte ise jagasin.. täiesti okeid pildid, vaatasin, mida fotograaf jagas, see oli ka okei, aga meenus, et fotograaf storysse oli pannud ühe teise pildi, kus jah oli tõesti mu suurem kõht pildil. Ainult, et mu kõht ongi praegu selline. Kõht, puusad, tagumik, reied. (ja samas on kaalunumber juba pikalt püsinud siin, kus on... et noh... Ma olen juba 11 kuud olnud nn suurem kui varem, et noh.. miks nüüd ?!). Ja see torkas jälle teistpidi. Ma tean ise ka, kus need ülekilod on mul...
Päris kurb oli. Ja samas võib tänulik on. Saan jälle infot, mis teemadega on vaja tegeleda, mis on endas on vaja tervendada...
Ja tegelikult ei ole minul ega minu kehal mitte midagi viga. Täiesti ilus naisekeha. 
Ma ei tulnud siia mõttega sellest kirjutada, aga sain aru, et mul on vaja seda enda jaoks kirjutada. 
Ma ei jookse selle peale trenni vihtuma. Ma ei jookse külmkapi või köögikappide juurde. Ma ei hakka googeldama, kuidas 10kg alla võtta. Sest probleem ei ole selles ja enda piitsutamine ei ole see, mida ma teha üleüldiselt tahan. Minu keha on minu tempel. Tänu sellele saan siin olla ja kogeda seda kõike, mis maailmal on meile pakkuda. Keha tuleb hoida ja väärtustada, kanda hoolt, armastada, hellitada, pakkuda parimat. Ja tänada. 
Foto: Lilyjan Viitak

Foto: Lilyjan Viitak




Friday, May 1, 2020

Raamatud aprill 2020

2. aprill sai meil esialgne karantiin läbi ja tuli tööle minna. Päris igapäevaselt ma tööl ei käinud, polnud ka päris pikki päevi, aga lugemisrütm muutus koheselt (sest palju muud on ka teha). 
Tegelikult lugesin üheksa raamatut, mis võiks olla ju päris palju? Aga tegelikult olid raamatud üsna õhukesed (ainult kaks oli üle 300lk). Lisaks lugesin seda, mida kätte sain. Ja kui mul üldine aasta eesmärk on see, et ma loen vaid seda, mida ma tõesti tahan lugeda, siis.. noo päris nii ei olnud, samas valikuid ma tegin ja lugesin siiski vaid neid, mida tahtsin lugeda. 

Nimekiri
"Kokku loetud" Toni Jordan; 216lk; 03.04.2020
"Raamat täis sind" Claire Kendal; 280lk; 03.04.2020
"Rose on kadunud" Katja Kettu; 290lk; 10.04.2020
"Õ.N.N." P.Z. Reizin; 411lk; 13.04.2020
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" Reeli Reinaus; 184lk; 14.04.2020
"Lihtsalt kuula" Sarah Dressen; 318lk; 15.04.2020
"Pilvede varjud" Marje Ernits; 180lk; 18.04.2020
"Elu pärast elu" Raymond A. Jr. Moody; 176lk; 25.04.2020
"Iga sinu tunne loob sind ennast" Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin; 270lk; 26.04.2020


Tikker loeb nii tublisti raamatuid. Ja kui lugesin lauset "Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D", siis ma mõtlesin, et peaks kommentaari jätma, et tore kui mul mõni üldinegi detail meenub. Üldiselt jääb meelde miskit siiski vaid nendest raamatutest, mis mind natukene sügavamalt puudutavad või mis tõesti väga-väga meeldivad. Kõikide teiste raamatute puhul oleks mul hea korra googeldada ja lugeda kerget sisututvustust ja siis tuleb mingi selline ahaaa moment.
Lisan juurde, et minu jaoks on see okei. Minu eesmärk ei ole aasta lõous raamatuid ümberjutustada. Minu elamus on hetkes. 

Midagi väga erilist ma aprillis ei lugenud. Enesearengu mõttes meeldis Väljataga ja Rosin raamat "Iga sinu tunne loob sind ennast", sobib mulle, see stiil väga sobis, oli sarnaseid ja ernevaid lähenemisi kui L. Hay raamatutest olen lugenud. Kord proovisin lugeda "Loomise õpetus", aga sel momendil olin ma ise teises paigas ja ei saanud sellest veel aru. Nüüd tunnen, et loen seda uuesti. Aprilli eelviimane raamat oli nagu huvitav küll, aga samas ei midagi erilist. Selles suhtes jah huvitav, kuidas inimesed kirjeldasid, mis juhtus, kui nad justkui korraks surid. Sõna surm tundub enamike jaoks üsna hirmutav sõna. Samas on see elu loomulik osa, et ühel päeval saab meil selle kehastuse elu otsa. Mina aga usun ja olen kindel, et hing elab edasi. Aga see on juba hoopis teine teema. 
Aga ilukirjandus. Sellised okeid olid "Kokku loetud" ja "Õ.N.N". Pooleli mõtlesin jätta "Raamat täis sind", mis kohati oli ebaloogiline... et kuidas nii, et kohe mitte kellelegi seda ei räägi, et keegi sind päevade, nädalate, kuude viisi ahistab? Siis "Pilvede varjud"... seal lõpus tekkis päris mitu küsimärki (eriti ajatelje osas) ja see lause, mis kajama jäi - mida ei mäleta, seda pole olnud - mulle ei meeldinud. Sest mul on teadlikust ja alateadlikust meelest omad arusaamad ja küll see alateadlik meel mäletaks... "Rose on kadunud" ei edenenud ka väga.
"Lihtsalt kuula" oli mõnus noortekas pigem tõsisematel teemadel. Ja "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" oli kuidagi armas.. kurb ja kõike muud ka, aga läks kuidagi südamesse.





Mai raamatutes on kindlasti mõni põnevik. 
Varsti avab Linnaraamatukogu jälle uksed ja siis saab rohkem ise raamatuid valida. :)


Tuesday, April 28, 2020

Uni läks pealt ära*

Kui 2019. aastal oli aprillis korralik soojalaine, nii et 27.04 oli temperatuur üle 20 C ja väljas oli tõesti palav :) (eriti ka pika kleidi või ülikonnaga :D ), siis sel aastal on kevad teistsugune. Olin lootnud, et saame vatipulmas kuskile loodusesse pikikule minna. Loodusesse läksime küll, aga pikniku ilma ei olnud. 
Valisin meile Valgesoo matkaraja, sest seal oli ka kollane aken, see pole Tartust liiga kaugel ja ohoh, seal on ka vaatetorn, mis ei olnud praegusel ajal suletud. 
Hommikul kodus siiski laisklesime. Esimese kohvi sain ära juua veel voodis olles.

Ja teise kohvi jõime terrassil, kuigi oli päris jahe.
kohvikruusid :)
Tellisin meile kingituseks sellised kruusid :) Täpselt õige suurusega, mõnus käes hoida ja vahva pilt ka. Teiselpool on "You had me at meow". Olen varemgi näinud selliseid tasse, mida saad natukene ka ise disainida, aga kui Tikker nende lingi saatis, siis jäin pikemalt uurima ja varsti oli ka tellimus tehtud. Draakoni leidmisega probleemi ei olnud.. aga Pisike on selline kohevake, samas täiesti tavaline kodukass.. aga tassile sai ta siis tõukass, kes oli kõige karvasem. :D Ja Abikaasa on ka täitsa enda moodi ;) Kui tellisin, siis sain aru, et ilmselt tuleb ka käibemaks juurde maksta, aga saadeti UK-st ja sain niisama. :) Postikulu oli ikka. Sain õigeaegselt kätte ja tegelikult andsin ka üle, sest et.. ilusad ja erilised asjad ei pea ootama alati erilist päeva (vahel ei pruugigi seda tulla). 

Kohv joodud, singileib söödud, siis läksimegi autoga linnast välja.
Moostest läbi ja varsti paremale ja siis vasakule. Oli üsna tuttav tee, sest Salamaale oleme ka sealt sõitnud.ALustasime vaatetornist, korralik tuharatrenn. Ja siis matkarajale (u 2km), pilt kollase aknaga ja edasi. Nii palju vahvaid sipelgapesasid oli metsas.


:)
Nägin kollast akent, kuhu poole edasi läksime.




ämm tegi kooki :)

Esimene pulma-aastapäev :)
Valgesoo juures vaatetornis.
Ja siis tundus, et Taevaskoda on nii lähedal, et lähme sinna ka. Seal oli mõni auto rohkem, aga samas piisavalt suur maa-ala ja erinevad teerajad, et inimestega kokku ei puutunud. Nautisin linnulaulu ja sinililli. Ja päike tuli ka välja. Vahepeal küll läksime veidi mööda... aga astusimesiis sama teed ka tagasi. Ma üks kord, u 11a tagasi, olen seal ära eksinud... rohkem ei tahtnud. Ja nii palju tuttavaid radasid, sest et #salamaatõukerattakross. 

Siis oli juba kõht tühi ja võtsime suuna kodu poole. Teel koju tellisin toidu ka ära, et kohe kätte saaks. Selle saime kätte ja läksime koju sööma. Mina võtsin klass veini, kaasa jõi piima. 
Pühapäeva õhtul küsis ämm, kas veini tahan, mõtlesi, et võib küll. Kui alla jõudsin, siis selgus, et neil oli kuuri all üks vein mitu aastat olnud, et aeg ära juua. Mina vaatasin, et kahtlaselt tuttav pudel..
"See on ju minu lemmikvein!" Lambavein! =)



Aasia toit :)
Nii nagu aasta tagasi. Siisi käisime väljas söömas.
Nüüd tellisime (ja käisime järgi).
Sõime kodus.
Ja õhtul saime veel kooki ka süüa. Nii hea. :)
Tegelikult käisime veel ka Circel K-s, sest mul oli kaks voucherit, mis olid aegumas. Lattet pole ma sealt tahtnud, aga kohvikakao on maitsev olnud. Käisime Lõunaka juures. Uued kohviaparaadid. XL kohvikakao oli olemas.. aga palju-palju magusam, kui see varasemalt oli. Nii et mulle ei meeldinud ja päris lõpuni ei joonud. Pigem oli nagu (väga magus) kakao kui kohv. Kahtlen, et rohkem ostaksin... sest seadistus vist kõikjal sama? Ja samas ega ma väga tanklast ei osta ka enam neid asju. Ei ole väga ringi liikunud, kodus saab teha sellist kohvi nagu vaja. Kui pikem sõit, siis küll. Ja cahel saadab Circel K kirja, et pole mind ammu näinud ja annab mingi voucheri, siis võib ka minna.


Esimesel abieluaastal oli meil plaan korter maha müüa ja kolida. See sai tehtud. Teisel aastal ostame kodu ja kolime uuesti.
:)

--
Nende 1,5 kuu jooksul, mil oleme palju saanud kodus olla, siis olen üsna tihti saanud esimese kohvi voodisse. Nii hea . Vahel olen ise toonud, aga üsna tihti on seda Abikaasa teinud - sest ta ärkab lihtsalt varem ja vahel tuleb piiluma, kas ma ka juba ärkan. Eile ütles, et miks tema siis kohvi voodisse ei saa, ma ütlesin, et kui ise tööle lähen ja tal vaba, siis toon.
Täna oligi see päev. Ainult et kui ma tuppa tagais jõudsin, siis tema juba istus voodis ja ütles
"Mul läks uni pealt ära."
Ma arvan, et ma olen pool päeva seda väljendit itsitanud. 
Toidu osas olen juba harjunud, et see kas "aitab" (pole halvaks läinud) või "ei aita" (ei kõlba enam süüa).
Aga et uni läheb pealt ära?! Uni tuleb peale küll, mulle ka..
Oh nii vahva :)


-
See oli ka vahva, et eile kirjutas õde, et "homme sul ikka pulma-aastapäev?". Kui vastasin teisiti, siis helises telefon ka. Ja pärast kümmet helistas vanaema, kes tahtis ka väga õnne soovida, aga oli terve päev oodanud, et ma töölt koju jõuan (ei olnud teadlik mu vabast päevast) ja siis kuidagi ununes.
💚💚


Monday, April 27, 2020

366päeva

vatipulm :*

Friday, April 24, 2020

Follow your heart...

Ma kasutan viimasel ajal üsna tihti lauset, et kuula (ja järgi) oma südame häält ja tee nagu see hääl ütleb. Sest lõppude lõpuks on see oluline, mis teeb Sinu südame rõõmsaks, paneb hinge helisema. Sa ei ole tulnud siia maailma, et olla õnnetu. Kõigil on võimalik olla õnnelik. Tuleb teha valikuid. Lubada muutusi. 
Kas teate kui hea on elada hetkes (ainult kõige paremas mõttes. See ei võrdu minu jaoks sellega, et mölla ja mässa, sest sa ei tea, mida homne toob. See tähendab seda, et sa ei ela minevikus, ei ole selles kinni, ei ela uuesti neid asju läbi, minevik oli, sellel oli oma õpetus, nüüd on nüüd ja sina oled siin ja praegu. Samuti ei ole mõtet elada tulevikus, sest tulevikku lood sa sellega, mida sa hetkel oma elus teed (mõtled ja ütled). Ma olen piisavalt pikalt oodanud midagi tulevikust, lasin päevad lihtsalt mööda, sets ühel päeval pidi ju tulema see päev, mida ma nii väga ootasin. Kuidas see päev saab tulla, kui mitte ühtegi tegevust selle nimel ei tee ja eladki vaid tulevikuillusioonis? Nii et ela hetkes, ole siin ja praegu, sellega lood oma tulevikku, ole tänulik minevikule kuid lase sellest lahti.) ja vibreerida sellisel mõnusal sagedusel, et kõik ongi hästi, kõik laheneb, kõik tuleb. 
Ja veel parem on alles ees.

Ja siis saatis täna sõbranna selle laulu, et hea laul. Korraks olin ma skeptiline, sest Scorpions on jätnud mulle sellise mulje, et see muusika pole päris mulle.
Seda laulu ma kuulasin ja ütlemata mõnus.
Follow your heart.
Ma olen üldse viimasel ajal väga vähe muusikat kuulanud. Mingi päev oli Terminaator Kanal 2-s ja seda küll vaatasin järgi. Aga ise youtubest väga ei otsi midagi. Sest sõnum on oluline, sõnad on olulised ja ma hoian teadlikult eemal need laulusõnad, mis tekitavad kurba tunnet. 
Sa ei ole kunagi üksi.
Kunagi pole liiga hilja pimeduses valgust näha.
Sa oled kodus, kus on Su süda.





Have you ever climbed the mountain?

Have you ever crossed the sea?
Take a look around the corner
And listen to your heartbeat

Have you ever touched the rainbow
Take a ride in the ferris wheel
It takes one step to start a journey
It's up to you, to make it real

This is the time for yourself to be free
You gotta follow your heart
This is the time in your life and it's never too late
To see the light in the dark
You gotta follow your heart

Walking far away horizons
You will never walk alone
You'll be at home where your heart is
A million miles away from home

Show me the way, who knows the way
This is the only road to go
Life brings me down, it takes me up
And only, only heaven knows

(karantiini) Sünnipäevast

Minul oli väga tore sünnipäev. Ärkasin täitsa ise (enne äratuskella), sain esimesed õnnesoovid ja sättisin end tööle. Natukene kodus ja natukene tööl oligi kogu sünnipäeva pidamine, aga seda oli täiesti piisavalt. 
Hommikul ärkasin ja päike paistis. Nii hea ja tänulik tunne oli. 

Ma tahtsin enda sünnipäeval süüa enda lemmikkooki - enda tehtud Napoleoni kooki. See enda tehtud on seal üsna oluline märksõna, sest mõni poe oma võib olla küll üsna hea, aga pole päris see. Lisaks see enda tehtud tähendab ka seda, et on ka kaks tihti pohlamoosiga. Minu jaoks paneb see i-le täpi peale. 
minu lemmikkook
Koogiga alustasin pühapäeval (19.04) Lehtaigent ei ole ma endiselt ise teinud ja tahaksin alati kasutada Pagaripoiste taigent, aga ... no see #eriolukord. Prismast seda ka ei leinud ja teistesse poodidesse otsima ei läinud. Ostsime seda, mis oli. Ja sai hakkama küll. (Arvasin, et mul on sellest mõni pilt, aga ilmselt ma saatsin vaid snapi vahendusel kellelegi. Ostsin kaks taigent, üks oli 600g ja teine 500g ja selgus, et see 500g on väga väikeste tükkidena... Niisiis rullisin, mis ma rullisin (pudeliga oli raske ja Abikaasa ostis poest väikese taignarulli, sest siin majapidamises pole ju taignarulli olnud), aga oli selge, et piisavalt suureks seda väikest taignatükki ei saa. Nii tulid kihid kokku panna kolmest sellisest osast. Õnnestus kül.)
Kui ma tahan teha kindla suurusega koogiga, siis kuidas see lehttaignaga võimalik on? Ainult nii, et teed kohe eriti palju suuremad küpsetatud osad ja lõikad noaga parajaks?
Esmaspäeva (20.04) õhtul tegin keedukreemi. Minu keedukreemi retsept, mida olen mitmeid aastaid kasutanud, on kuskil pappkastis. Teooriat ma teadsin, aga ma polnud kogustes eriti kindel. Niisiis googeldasin ja lugesin erinevaid retsepte, aga ükski ei tundnud päris see .. ja oli kõiksugu kummalisi lahendusi, mina tahtsin oma klassikalist. Võtsin siis keskmised kogused ja hakkasin tegema. Mingis retseptis oli mul piima 700ml, aga ma olin kindel, et sellest jääb väheks, piima läks liiter ja muu oli tõesti umbes. Kreemiga läks kõik väga hästi. Jätsin selle jahtuma. Lisaks olin sulama võtnud pohlad (täitsa ise korjatud), panin need blenderisse ja ja sutsu suhkrut ka ning sain värske pohlamoosi, mõnusalt hapukas, koogile ideaalne. 
Teisipäeva (21.04) hommikul ärkasin kella viie ajal (olin ka nelja ajal üleval, aga korraks uinusin uuesti) ja hakkasin kooki valmis tegema. Kohvi tegin ka. Varsti ärkas Abikaasa, oli avastanud, et ma kadusin ära ja tuli vaatama, mis mind enne kella 6 siis voodist välja ajas.  😃😃
Kook sai valmis. Jäi piisav aeg, et ennast korda seada ja veel jala tööle minna. 
Ja tööpäev ei olnud ka õhtuni. Õhtul tegin veel makaronisalatit tööle ja koju ning kaks keeksi ka tööle. Makaronisalatit kokku ei seganud, aga tegin hommikuks kõik valmis. Nimelt minu jaoks on kartulisalati tegemine päris tüütu tegevus, lisaks ma ei ole selle eriline fänn, sest kartul on ju külm (miks ma peaksin külma kartulit sööma, mida on enne keedetud?). Niisiis eelistan ma makaronisalatit, aga makaronid peavad päris pisikesed olema. See salat, mis tööle sai, tunduski, et makaronid on tillukesed..vähemalt poes. Pärast keetmist olid minu meelest 2,5x oodatust suuremad, aga jäid veel normaalsuse piiridesse.  Sõbrannade retsepti järgi panen ka mina juustu sisse, nii hea. Keeksidest üks oli tavaline, teine mustikatega. 
Ja siis ma olin õhtuks täiesti väsinud. Päev oli tegus olnud. Minu meelest jäin voodisse jõudes ka peaaegu kohe magama (igapäevase meditatsiooni jõudsin vist lõpuni kuulata... aga pole enam kindel) ning magasin kaheksa tundi.

Ja siis oligi nädala keskpaik. 
Ja minu sünnipäev.

Tööl sai kõhu täis. Keekse kiideti väga, nii tore, et õnnestusid.
Vahepeal olid mõned tunnid väga kiiret tööd. Eks see ka innustas, et sain korralduse koju minna, kui asjad tehtud. Nii ma veidi enne kella 1 sealt välja astusingi. 
Kodus ootasid mind lilled :) Sõbrannad olid üle-aia-kullerit mänginud (väga ilus kevadine tulbikimp, Pisikese eriline lemmik, sest seal on kaske, mida ta närimas käib), Abikaasa oli roosid toonud, A. tõi samuti roosid, töölt sain lõvilõuad ja tulbid. Üks kolleeg, kellega nii ehk naa kokku puutume, tuli koogile ja tõi tulbikimbu. Ja veidi hiljem tuli veel kuller ühe kimbuga - imelised tublid ikka.
(Kui ma nägin milliseid pilte tegi Abikaasa telefoni kaamera, siis tahaks endale ka. Aga peate leppima minu piltidega)
Lisaks lilledele toodi magusat ka (ja kast puuvilju-köögivilju MyItalyst 😱😍). Šokolaade sain tänagi veel. Eks ajapikku saab ikka otsa :) või hea pakkuda, kui ühel päeval keegi taas külla saab tulla.
Nii palju ilu.
Nii palju rõõmu.
Nii et sel aastal oli sünnipäev natukene tööl ja siis natukene kodus. Kodus sai salatit, kooki, kohvi süüa terrassil. Kiisudki said päris pikalt õues olla.
Kook oli ilmselt tõesti imehea, sest ämm, kes räägib mulle, et tema kooke ei söö ja jahutooteid ka mitte, sõi seda minu meelest vähemalt kolm tükki.
Ja mina hindan ka kooki väga heaks. Välimus võiks muidugi veel parem olla, aga see maitse on ju põhiline. Eks peab veel tegema :) 

Päris õhtul jõime Abikaasaga veel vahuveini. Ja hõljusin niisama heas meeleolus. Nii mõnus päev oli olnud. Nii toredad telefoni(ja video)kõned perelt, sugulastelt sõpradelt, naeratama panevad sõnumid, personaalsed sõnumid messengeris ning siis toredad õnnesoovid mujal sotsiaalmeedias. 

:)
Kiisudega sai nii vahvaid pilte. 


:*
Kas oleme juba ühte nägu?

:)
Mõlemad kassid uudistasid kimpude juures.
Lisaks sellele sain siia aadressile ka esimese personaalse mitte-ametliku kirja õeperelt (üks sõna, kaks sõna?)- õnnsoovid ja poisid olid kaardid joonistanud. Lisaks oli seal üks dinosauruse lesanne ka, likasin välja ja voltisin kokku, tulemus on ülemisel pildil all vasakus nurgas. 

Siis sai sünnipäev läbi.
Minul vanust 31. 
Küll kunagi tundusid need üle kolmekümne aastased inimesed ikka nii suured ja elukogenud ja targad...
Nüüd olen ise ka :) Elukgemust ja õppetunde tuleb iga päevaga aina juurde.
Ja ise õpin aina rohkem. Ja aina rohkem on süda avatud.

--
See võiks ka tehnika juttude alla käia, aga kuna see on ka sünnipäevaga seotud, siis sobib siia. Mõned päevad enne sünnipäeva sain uue kella. Garminist ma alles kirjutasin. Ja kuna neid probleeme oli varemgi olnud, siis Abikaasa leidis, et mul on uut kella vaja. Ise oli ta hiljuti Huawei nutikella saanud (kui uue nutitelefoni soetas). Ja miks siis mitte ka naisele see kinkida. Nii et Garmin on nüüd kuskil peidus ja minu käel on Huawei nutikell. See on jah pigem nutikell kui spordikell, aga katab hetkel kõik minu vajadusel ära, mida ma kellalt ootan (seda, et ma andmeid endomondosse saaksin kanda, tõesti ei ole, aga saan hakkama). Sammude lugemine tundub täitsa okei. Und jälgib kenasti (näitab ka REM-und, mida Garmin ei teinud). Ja muidu ma alles avastasin neid asju. Isegi natukene muusikat võiks kella sisse lisada. Bluetooth ühendus on kuidagi parem. Muidu ma alumisel korrusel teavitust ei saanud, et mu telefon heliseb, aga nüüd saan (sest mu telefon on endiselt hääletu...), Teistest teavitustest on sees gmail ja tavaline sõnum, kõik muu on väljas nagu ikka. 
Garmini spordikell ehk lihtsalt ei sobi, et see oleks 24/7 sees ja täidab teisi funktsioone. Minu meelest võiks spordikell ikka tunduvalt kauem vastu pidada. 
:)


Ja lõpetuseks üks Pisike ka

Wednesday, April 22, 2020

Sõnni sünnipäev

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et mul on täna sünnipäev. 😍
Hommikul tegin kiisudega pilte. 
Temaga rohkem ei saanudki, jooksis seljale ja pani jooksu.

:)

Vaatasime koos, mida see ilus eluaasta kaasa toob.

HommiK!
Kui ärkasin ja rulloo akna eest võtsin, siis paistis päike sisse.
Imeilus kevadilm on täna!
Nautige koos minuga :)

Friday, April 17, 2020

Küsimused, paroolid, tehnika

Ühel õhtul oli mul gmailis kiri, et mu fb konto parooli on reset'itud. Mitte mu igapäevae kasutaja, aga mul on seal üks igaksjuhuks konto olnud, mida ma üldiselt ei kasuta. Ma olin kindel, et mina sinna loginud ei ole, siis vajutasin ka vastavale lingile. Pidin ise sisselogimine... aga parool? Ehm, mis parool? Paroolidest, mida ma igapäevaselt ei kasuta, olen loonud ühe faili, kus on märksõnadega kirjas vihjed, mis peaks mulle andma aimu, mis see õige parool võiks olla. Tuleb kasuks, kui on vaja logida kuskile, mida igakuiselt ei kasuta. (jah, vahel ma unustan ka selle parooli ära, kus mul see fail on... ja siis on ka huvitav :D ). 
Kas mul oli nimekirjas see teine konto? Eip. Proovisin tavapärased paroolid ära, aga ei midagi. 
Okei, unustasin parooli, peaksin ju kätte saama, sest emailil ma ju ometi kirja nägin. 
Hea plaan. Sain ka uue parooli lisatud... aga 
....so we've locked it. 
Okei, konto on hetkel kinni. Valin turvakontrolli, saan valida koodi, mis saadetakse emailile, sest telefoninumbrit ei olnud ma lisanud. 
Ja siis sa näed, kuhu emailile see kood saadeti. 
hot.ee
Minu esimene email üldse. Mida ma pole aastaid-aastaid kasutanud. Ehk isegi üritanud kustutada? 
Mis mul arus oli, et ma 2016 selle emaili sinna lisasin?
Surfasin enda eelmise emaili peal, et äkki on mul seal kuskil mingi märge selle hot.ee konto ja parooli kohta. Leian fb teavituse, et olin vahetanud emaili ja selle hot.ee oma ära võtnud, aga see on jäänud kõrvaliseks (miks sa saadad selle mu kõrvalisele emailile?). 
Midagi muud ei leidnud. Kunagi ilmselt tegin selle, et kõik emailid tuleks automaatselt gmaili edasi. 
Hot.ee, mis vahepela on muutunud online.ee'ks pole ma aastaid ja aastaid loginud.
Aga proovida ju tasub?
Kasutajanime ma ju ometi mäletan. Proovisin ära kõik võimalikud paroolid, mida võisin kunagi kasutada. 
Ei mleta parooli tundus päris hea variant. Küsimused ei tohiks väga rasked olla ja üldiselt vastasin neile ikka loogiliselt.

Tore... 
aga mis vastuse sa sisestad, kui sulle ei anta küsimust?

Kas seal ongi nii?
Et küsimus mõtle ise välja? (näiteks see, mis sa sinna 13-15a tagasi panid.. ?)
Proovisin ka erinevaid vastuseid. Näiteks kassinimesid ja esimese õpetaja nime ja ema neiupõlvenime ja sünnilinna, kodulinna jms. Ei läinud miskit pihta :)

Nii palju siis sellest. 
Proovisin oma aktiivse fb kontoga ka. Läksin teisele profiilile ja sain valida, et ei pääse oma kontole.
Ja tuli jälle seesama, et saatis koodi hot.ee emailile, kuhu ma ei pääse..

Jap.
Mul said ideed otsa :)


Natukene tehnikast ka. 
Viimased 1,5a olen kasutanud Garmini forerunner kella, mille ostis Abikaasa, aga siis andis minu Garmini vidin otsad ja kuna mina olin suurem spordisõber, siis kaasa andis kella mulle. (enne Garminit kasutasin veel Polarit, aga kui seal pulssi ei tekkinud, kuigi said vidinad väljavahetatud, siis läksingi Garmini peale üle). 
Mis seal salata. Mulle meedib jälgida samme ja und, meeldib treeninguid jälgida, hiljem pulssi vaadata ja statistkat vaadata. Isegi kui ma seda siin enam jaganud ei ole. 
Garmin mõõdab mul ka randmelt pulssi, aga trennis kasutasin pigem vööd, sest teatud asendites see randmepulss pani ikka väga pusse ja näiteks lõike tõuksides ei jõudnud lakke hüpatagi.
Kell peaks üsna kvaliteetne olema. Ja kiidetud. Aga minul tekkisid probleemid. Jooksis kokku. Tegi endale restardi ja oli siis kaotanud kõik sammud (nt kui olin kõndinud, siis vahel selle muutis see ise jooksuks, aga sammud nullis ära). Kuna see oli ajal, kui ma püüdsin igapäevaselt sammud normis hoida, siis õhtul kell 20 sellised asjad rõõmu ei valmistanud. Samas eriti tihti seda ka ei juhtunud. Aeg-ajalt ei uuendanud kellaaega (oli ka ära hangunud ja hiljem ei jõudnud järgi, kuigi sai korduvalt ühendatud ja sünkroonitud). 

Eile õhtul oli ka üks selline hetk. Ei ühendanud kuidagi telefoniga. Ja kellaaeg oli vale ja nädalapäev ka. Kellaaja sain manuaalselt muuta, aga kui sünkroonisin, siis ta ikka muutis tagasi. Mõtlesin, et küll korda läheb.

Hommikul ärkasin iseenesest. Vaatasin, et kell on sutsu neli läbi. Saab veel veidi magada.
Aga kahltaselt valge oli. Voodisse tagasi jõudes vaatasin kella ja sain aru, et kohe heliseb äratus. 
Vaatasin uuesti kella - kolmapäeva hommik (täna on reede muide) ja aeg 1,5h vähem kui päris aeg. 
Hommikukohvi kõrvale tegin veel retsarti, sünkroonisin ja kõike muud.. aga ei miskit. Lisaks oli ka väga aeglane. Ja tunniga sõi pool aku% ära. 
Jalutasin tööle, aga gps'i ei leidnudki, niisiis panin Endomondo tööle. 
selle aja järgi võiks tööle minna.. tööl kella õigeks panna ja ruttu koju tulla :D 


Ja kuskil lõuna aeg läks aeg ja kuupäev õigeks. Ning kõik töötab. 



Koju jõudes tahtsin kordusTV-d kasutada ja eilse joon-kohvi-ja-puhkan-sarja ära vaadata. Aga ei saanud telerit tööle. Ikka jamasin mõnda aega. Sain aru küll, et interetiühendust pole, aga probleemi ei tuvastanud. 
Teler siiski töötab. Internetikaabel, mis peaks digiboxi taga olema, selle oli Abikaasa playstationile pannud, sest ei viitsinud arvuti juurest kaablit võtta. 
Seda mu peake sel hetkel tõesti välja ei jaganud. Aga see on täiesti okei. On ju reede ja ma olen 2,5päeva tööl käinud.





Ilmselt olen ma lihtsalt kõrgel vibratsioonil ja seetõttu ei tee tehnika koostööd ;)