Sunday, September 20, 2020

Kummikud ja javerid

 Mina olen suurem osa oma elust nimetanud kummikuid säärikuteks. Üldiselt olid need ka sellised maahngulised ja tumedat värvi ning olidki mõeldud maal tööde tegemiseks või metsas käimiseks. Ühel hetkel tulid moodi uhked värvilised või mustrilised kummikud (mis tundusid ka palju maksvat), aga sel momendil ei olnud ma väga kummikute poolt.. aga ma veetsin ka suurema osa ajast linnas. 

Aga nüüd mõtlen ma jlle kummikutest ja mida värvilisem, seda rohkem need mu silmad särama paneb. Mulle niii meeldivad värvid! Kui ma riietuse poole pealt olen pükste/seelikute osas kippunud pigem tumedate toonide juurde jääma (sest need teevad visuaalselt saledamaks) ja aeg-ajalt nii ka pluusidega, siis ikka hüppab mul neid värve sisse. Sest värvid on ilusad, panevad särama, loovad kontrasti, toovad esile. 

Mõned aastad kasutasin õe käest saadud kummikuid, üldiselt käisin nendega metsas mustikal. Aga paksem sokk sisse ei läinud ja säärest oli ka selline kitsam.. muidu olid täitsa mustriga, aga ei midagi kriiskavat. 

Ja siis ma planeerisin minna augusti viimasel pühapäeval rappa. Fotograaf oleks ehk eelistanud, et ma panen selga heleda lendleva kleidi ja seisan seal keset raba... aga ei (lendlev kleit nagu klaasikalistel raba-suitsu-piltidel oleks olnud täiesti mõeldav, kui mul endal või mõnel sõbrannal oleks selline kleit olnud, aga ei olnud ja ühe kandmise pärast osta? eip). Tulin hoopis mina ja tahtsin kontraste ja värve. Midagi tumedat ja siis heledat. Ma ei tea, mida ta mõtles, aga mina jäin enda juurde. Tahan kummikuid! 

Ja kummikud ostsin enne Magazinist. Teadsin, et seal võiks olla värve ja normaalsed hinnad. Ja eks neid ju niikuinii vaja. Esimesel korral lahkusin seal kõrgema sääreosaga ning kummikud olid punased! Oleksin kollaseid ka tahtnud, aga polnud kõrge säärega.. Ja siis läksin tagasi ja ostsin ühed klassikalisemad ja viisakamad mustad ka, mis lühikese säärega ja sobivad minu meelest ideaalselt praegu tööl käimiseks (või linnas käimiseks) kui on vihmasem ilm (sest kuiva ailmaga pistan ikka need Javerid jala otsa).

Ja kui ma juba nendest Javereid mainisin, siis mainin paar lauset veel. Mul on mitu aastat olnud selline probleem, et mis jalanõusid suvel kanda. Üldiselt olen palju jala kõndinud ja seetõttu mingid kingakesed ei sobinud, kui on soe suvi, siis väga kinnised ka mitte, baleriinadega pole mu jalad eriti õnnelikud olnud (mul on üsna lai jalg ja kannad ei kannata mingit pitsimist). Kui me märtsis veel reisile pidime minema, siis soovitas sõbranna mulle Javereid... ma olin üsna skeptiline, aga läksin neid proovima. Wow, kui mugavad. Võtsin küll number suuremad, kui muidu kannan (ehk nr 42 tuli minuga koju), aga mõnusad kerged, võtavad kiiresti jala kuju, lihtne jalga panna ja ära võtta. Nendest saidki mu suvejalanõud. Märtsis ostsin hallid, mis praeguseks on rohkem sellised... (või võiksid olla) kodu-jalanõud, sest kõiksugu plekke täis (kes ronis nendega maasikavagude vahele ja värskelt niidetud muru sisse? isegi sapiseep ei aidanud), aga ma kannan neid ikka. Hiljem ostsin juurde mustad, aga kuna õele oli nr 42 väikesed, siis sain ka tema tellitud roosad endale. Ja need roosad on ka ühed mu lemmikud, sest need annavad värvi juurde! Nii naudin neid. 

Aga tagasi kummikute juurde. Minu meelest on täiesti okei kummikuid kanda.. kodus, maal, linnas.. metsas, kus aga ise tahad. sest et why not? Möödunud nädalal olid mul need jalad, kui tööl sõbrannaga kokku jooksin ja korraks tema kõrvale istusin. Ta vaatas mu kummikuid ja küsis, kuhu ma nendega lähen, et metsa või... Nope, tegelikult läksin Tartus linna peale... Ja täna käisin sünnipäeval ja olin ka kummikutega, sest olime õues, muru sees ja võis niiskeks minna. Küsiti taas, et kas mul jalas kummikud ja nagu itsitati. On jaa kummikud! So.. why?! 


Mustad lühikese säärega.
Ja need punased!
Ma kollase kleidi ja punaste kummikutega pildini ei jõudnudki :)

(Kolm ülemist fotot tegi Sulev Lange)


Ja need roosad Javerid.


Milliseid kummikuid teie kannate?




Sunday, September 13, 2020

Update: Draakon ja Pisike

 Vaatasin ja lugesin, et ma pole ammu kiisudest pikemalt kirjutanud. Ning tahaksin seda teha. Hetkel magab Pisike minu lähedal ehk kummuti peal oma pesas, mida ta vahepeal kuid ei kasutanud (ju oli liiga palav?) ja Draakon on alumisel korrusel (aknalaual, kus on tema päevane pesa). Nii et oleme kõik rõõmsalt ikka veel siin, aga see ei tähenda, et vahepeal ei oleks olnud hetki ja päevi, mis ei olnud nii rõõmsad. 

- Nädala alguses oli Draakon üksi ja märkamatult majast välja saanud. Keegi ei teadnud, mis kell täpselt. Mina olin just tööpäeva lõpetanud ja sõitsin Tartu poole, kui Abikaasa ütles, et ta Draakonit otsib. 35minutit hiljem ei olnud ta teda leidnud. Mina panin enda meeled ja muud salapärased trikid tööle ja olin loetud minutite pärast Draakoniga kodus. Jooksis ta ikka aia alt läbi Lootuse tänava poole kuskile aeda... Võõraste suhtes ikka kartlik ja hirmunud oli ka, kui ta leidsin. Aga eks talle see ringi jooksmine meeldib. 

- Augusti alguses istusime naabrite aias ja pidasime ühte sünnipäeva. Ühel hetkel käis üks põnts ja vaatasime meie maja poole... Kass lendas taevast alla. Või noh hüppas ülemise korruse aknast välja, ÕNNEKS maandus täpselt jalgratta ette, mis oli akna alla seisma pandud. See andis kinnitust, et ta tõesti hüppabki niimoodi aknast alla. Ta oli teiste magamistuppa kinni jäänud... ja kuna aken oli natukene lahti, siis ta lükkas selle rohkem lahti ja hüppas alla.

- Ühel õhtul, kui pimedaks läks veel kella 22 ajal, läks Pisike terrassi alla. See on tema peidukas, sest ta teab, et teda ei saa sealt kätte. Muul ajal ju istuks ja ootaks, sest ta tuleb välja, aga kui endal on juba uneaeg, siis tahaks ta sealt ära võtta ja magama minna. Tegime kõiksugu imetrikke.... algsues meelitasime maiusega, meelitasime nööriga... hiljem kallasime vett mõne laua vahelt sisse. Lõpuks ta kätte saime, aga ei teagi kuidas. Peitu püüab ta sinna ka hiljem minna ja aeg-ajalt ka õnnestub, aga siis oleme lihtsalt oodanud... peaasi, et ta teisele poole ei lähe ehk naabrite aiast ei välja ja seal jooksu ei pane. 

Aga üldiselt käime kassidega väljas välisukse kaudu (mitte terrassiukse kaudu nagu alguses) just sellepärast, et nad nii ruttu plehku ei paneks või peitu ei läheks. 

- Aeg-ajalt käib meil ikka naabrite Juss ka, kes ilmselt lihtsalt moe pärast süüa tahab. Tegelikult on ta hoitud ja toidetud, aga ju tahab teiste krõbinate maitset. Pisike endiselt uriseb ta peale ja hoiab eemale. Draakon nuusutab ja uudistab, ükskord pani ka käpaga... Vahepeal kippus terrassile ka üks teine kass, paraku palju kurjema iseloomuga, tahtis meie õuele kakleme tulla. Meie seda meelt ei olnud. Viimane kord ajas Abikaasa ta ära ja rohkem ma teda näinud ei ole.

Aeg-ajalt üritab Draakon üle aia saada, sest seal on nn pruut (ma tegelikult ei tea, kas on üldse emane kass aga minu meelest emase nägu küll), ilus punane kass, selline pikakarvaline. 

- Pisike sai herilase/mesilase käest nõelata naabrite maja juures. Ise ta suskis... nõela sai kõrva, selle sain alles hiljem ära. Ta hiljem kippus ka sinna pesa lähedale, aga kui nägi siis sumisemist, siis tegi end väga madalaks, ajas kõrvad longu ja põgenes. Tore, et ta natukene õppis. Paraku maamesilaste vastu tunnevad nad mõlemad veel liialt suurt huvi. 

- Eile oli üks juhus, kui süda korra löögi vahele jättis. Olin kiisudega õues olnud ja ajasin neid toa poole. Uks oli pärani lahti tehtud. Pisike jooksiski tuppa (mis oli nagu wow, sest tema on see, kes hakkab naabrite aias jänesehaake tegema ja mina teda siis taga ajan...) ja siis jooksis Draakon ka, aga millimeeter enne tema sisenemist lõi tuul pauguga ukse kinni. See oli lihtsalt niiii napikas. Ja korralik ehmatus meile mõlemale. Välisuks ju küllaltki raske ja tuul oli tugev...

- Pisike joob endiselt palju vett. Kaussidest, kraanist, tassist, akvaariumitest. Kraanist joob vähem kui alguses, nüüd tahab ta, et kraanist jookseks vesi klaasi/tassi ja tema jooks siis tassist. Vahel teeb akvaariumis pättust ka ja üks päev ülemise korruse fuajee ujus, sest nina oli filtri paigast ära nihutanud. Joomas kib ta õnneks nendest akvaariumitest, kus on vihmavesi. Toiduga on ta endiselt selline, et tahab krõbinaid ja värsket liha. Kui mazooplusist toitu tellin, siis tellin talle maiust ka... (siis saab ta katuselt tagasi meelitada). Ja kuigi need maiused on ammu otsas ning Eestis müüdavad talle väga ei meeldi, siis ometi on nii, et kui miskit ülemisel korrusel krabiseb, siis on ta kohe kohal, sest äkki nüüd on see tema maius. Varsti ongi, sest kõrbinad ja konservid on otsa saamas ja tuleb juurde tellida. 

- Draakon. Vahepeal oli keerulisemaid aegu, ilmselt oli see siis juuli. Draakon oli stressi, ta oli tige, kuri, ta sõi küll ja magas ka, aga ta oli kuidagi õnnetu. Siis hakkasingi nendega mitmeidkordi väljas käima, mis alguses tundus, et aitas, aga ta oli ikka kuri. Iga kord kui oli aeg tuppa tulla, siis ta urises, tahtis mind ka hammustada ja käpaga lüüa. Mingil hetkel pissis ta kord päevas terrassiukse ette vaibale. Nunutamisest, kaisutamisest ei hoolinud. Teisel korrusel praktiliselt ei käinud, teise korruse liivakasti ei astunud üldse. Oli Pisikese peale kuri. Ma alguses ootasin, et see läheb mööda, aga ... kurb oli vaadata. Alustuseks ostsin talle No stress kaelarihma ja No stress maiused. Ja tõesti - muutused tulid väga ruttu. Ta muutus ise rahulikumaks, ta tahtis pige Pisikesega mängida, kui käpaga virutada, õues oli temaga hea rahulik käia, ta tahtis ise rohkem paisid. Vaibale pissimist ka ei esinenud. Nüüd möödunud nädalal märkasin, et hakkab jälle rohkem stressi minema ja meenus, et tal on see kaelarihm juba tükk aega ju olnud ja ilmselt ei toimi enam.Kõik tuleb ikka kalendrisse kirja panna. Ja mis veel vahva on - juba mitu nädalat käib ta taas minu jalgade juures magamas. Vahel magab kogu öö, vahel poolikult. Aga nii tore, et ta tunneb end nüüd jälle terves majas turvaliselt, ta käib liivakastis nii üleval kui ka all, sööb hästi. Kui tuju tuleb, siis tahab paisid ka. Pisikesega mängivad, aga vahel on suhted ka tervamad, samas ega ei saa aru, kumb seda siis alustab... kord ajab üks üte taga ja siis non vastupidi. 

Hiljuti oli aeg ussirohuks ja kirburohuks. On ka lihtsamalt läinud. Pisike on väga osav tableti väljasülitaja. Draakon jättis mulle korralikult kriimud. Kirburohtu tujrale panna oli aga hulga lihtsam.


Need harvad korrad, kui saab kuskile kõrgele...

- Jtin vahepeal ootele, et telefonist pildid pilvesse läheks. Ja pidin õues käima. Ja Draakon jooksis õue. Mõtlesin, et okei, oleme siis natukene... ta hakkas juba über naabrite maja jooksma, kui järsku läks hoopis aia tagant läbi ja oli järgmises aias. Nende naabrite aias, keda ma teretan kül, aga kellest ma suurt midgai ei tea. Nende aias, kellel on koer... Jooksis natukene ringi, tahtsin värava kaudu nende aeda minna, ags eal oli koer. Aga siis lähedasem naabrinaine nägi mu jooksmist, tuli õe, andis mulle tooli, hüppasin üle aia, Draakon sülle ei tulnud, vaid pani uuesti jooksu (aga õiges suunas), hüppasin uuesti üle aia. Sain Draakoni enne kätte, kui ta terrassi poolt püüdis jooksu saada. No on alles kassike. Naabrinaine arvas, et paneb mingi laua sinna ette, et kassid sealt teise aeda ei saaks..



Mul on eilsest õhtust terve seeria fotosid. 
Kuidas kassid näevad ja tajuvad rohkem kui nn tavainimesed. Draakon oli 50minutit ametis vaadates seda, mida mina ei näinud...


Tuesday, September 1, 2020

Suveujumine

Sel aastal oli suvi minu jaoks mitmeski mõttes teistsugune. Mitte ainult sellepärast, et ma tõuksimise korrad saan äkki isegi ainult kahe käe sõrmedel kokku lugeda (vo on mõnda varvast ka vaja) ja ka mitte ainult sellepärast, et ma tegin tööd rõõmsalt, aga tunduvalt vähem kui eelmistel suvedel...
... vaid ma käisin ujumas rohkem kui viimastel aastatel kokku.

Algas sellest, et juunis olid mõnusad soojad ilmad. Tööpäevad olid lühemad kui muidu. Ja igapäevaselt jäid mu teele järved. Miks mitte siis aega ka vee ääres veeta?! 
Päris igapäevaselt ma end siiski ujumast ei leidnud. Kuid järsku käis mingi klõps ja mõte, et miks mitte igapäevaselt hakata ujumas käima. 
Mõte tundus hea ja nii ma peale hakkasin. Ma ei mäleta täpselt kas see oli juuni lõpp või juuli algus. Ja ega see väga oluline polegi. 

kuskil Jaanipäeva paiku Rahingel.

Kabinas üks päikeseloojang.
Ikka see mõnus soojalaine juunis.

Vahepeal sai soe otsa. Ilm oli pilves. Vesi ei tundnud siis veel soe..
hetk hiljem olin vees ja ujusin.
Elvas.

Ma olen sel suvel päris palju Elvasse sattunud, sest siin on päris toredad järves, kus ujuda.
Ja möödunud aastal tehti kesklinn ja Arbi järve ümbrus korda.
Kõik, kellele mainin, et Elvasse ujuma satun, räägivad kui ilusaks on Elva muutunud.
Minul puuduvad varasemad kogemused, sest Elvas olin kunagi käinud suve alguse peol (esines Terminaator ja väga külm oli), üks kord ammu ujumas (ilmselt Arbi järve ääres, sest Verev see polnud) ja möödunud suvel jooksmas ja siis sõitnud läbi, et jõuda sinna terviosespordikeskusesse.
A ja seoses Tartu Rattaralliga olin ka sõitnud.

Kui mõnusad olid hommikud, kui päike oli kõrgel ning sai enne tööpäeva ujuma minna.
Ühel hetkel rääkisid mulle Elva sõbrad, et metsas on ka järv.
Ja miksma seal ujumas ei käi.
Nad näitasid mulle koha ära. :)
Ja läksin ise ka sinna mõned korrad. Esimesel korral keerasin kaks korda mööda ja kolmanda korraga jõudsin kohale.
Sain teada, et seal ujuvad ainult kohalikud.
Kohalik ma pole, aga ujumist ja metsa nautisin.

Arbi järv.

Juulis käisime Abikaasaga Virumaal.
Esimene peatus oli Äntu Sinijärv, et mina ujuma saaksin.
See oli selle suve Top 1 vee jaheduse poolest.
Seal vees ei olnud ma ilmselt viit minutit, sest lihtsalt niiii külm oli.
Nagu sajad nõelad korraga torgiks..
Järv ise oli väga ilus. Ja vesi paistis läbi nagu ikka.
Mõnus hommikune värskendus.


Samal päeval käisime Eru lahes ujumas.
Samal ajal, kui suurem osa põhjarannikust olid juba sinivetikaid täis, oli Eru rand puhas ja mõnus.
Merevesi oli soe ja soolane.
See oli ka ainus suveujumine meres.

Järgmisel päeval läksime Tartusse tagasi ja peatus oli Äntu Valgejärve ääres.
Vesi oli soojem.
Ujumine mõnus.
Ilm imeline.

Tööpäevadel jätkasin ikka kuskil nende järvede ääres, mis teele jäid...
Arbi järve ääres sai minu lemmikohaks mitte rannapoolne osa vaid laululava juures olen puure. Mõnusalt privaatne, purdelt hea vette minna. Lisaks sai ka jalutada. 

Jahedam ilm.
Aga vesi soe.

Üks päev oli ka hetk, kui ma ujuma ei läinud. See oli päev, kui läksin Pühajärvele tõukerattatiiru tegema. Väljas sadas vihma. Temperatuur oli 12-14 kraadi. Ja niii külm hakkas. Ei olnud mul veekindlat riietust... ja ega tõuksimisel see väga ei aita ka. :) vesi pritsib ju üles. 
Kui raja lõpetasin, siis ühel momendil oleksin tahtnud minna ujuma, aga jäin liiga hiljaks... ja siis hakkas mul külm. Võtsin suuna koju. Tol päeval jäi ujumiseks, siis vihmas sõitmine. 

Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, mis järve ääres ma käisin..
Oli ehk Rahinge? Tartu lähiümbruses on see minu lemmik. 

Juuli lõpus ja augusti alguses oli sõpradele koduhoidja.
Tööalaselt oli kiire, nii jäid minu ujumised päris õhtusse.

Tegelikult esimesel õhtul, kui Elvasse jõudsin, siis käisin ujumas Verevis ja ei saanud aru, miks see nii populaarne on.
Ilm oli jahe, vihmane, vesi soe.
Vette läksin, aga taimed olid kogu aeg kõhu all.
See oli mu esimene ujumine Verevis. Ja mõtlesin, et rohkem ei lähegi...
sest ei taha ujuda taimed kõhu all. EI näinud ma selles midagi erilist.

See  õhtu, kui käisin Kiivitaja talus Terminaatorit kuulamas sõbrannaga. Aga olin endiselt Elvas.
Päeval oli tööalaselt kiire, sest asendasin kolleege teises kohas ja sõitsin päris mitu tundi autoga.
Vahepeal said ka mustikad sügavkülma.
Ja kanad tahtsid süüa. Ja jänes. Ja kass.
Ja siis mõnus muusika Kiivitaja talus, mida kuulasin istudes (vana)talvejopega.
Õhk oli jahe..
aga see vesi, see vesi oli niii mõnus.
(ainult pärast hakkas autosse kiire)

Veel üks päev, kui asendasin kolleege ja lõpetasin oma ringi kuskil Raadil.
Tahtsin ujuma ka minna ja võtsin suuna Kõrvekülla.
Seal oli ka rohi kõhu all, aga vähem kui Verevis.

Vihmaga on tegelikult väga mõnus ujuda.
Ainult seda peab vaatama, et vahetusriided ja rätik võiksid kuskil varjus olla.

Need päevad ja hetked, kui olin ainus ujuja. 

Üritasin praegu välja mõelda, et kuidas ma sinna Pangodisse ujuma sain.
Ja tuli meelde ka :)

Käisime Valgas ja KaagJärvel ja Sangastes.. ja siis oli vaja mul kuskile ujuma ka minna.
teele jäi Pangodi.
Vesi oli hea.

Enne tööpäeva paus Elvas.

Minu lemmik Elva kandis.
Vaikne.
Näete kui ilus?


Arbi järv.

Augusti keskel käisin Virumaal.

Mõlemal päeval ujusin Äntu Valgejärves.

Üks päev sõitsin hoopis Külitsesse ujuma.
Rahvast oli.
Ilm oli augusti lõpu kohta mõnusalt soe ja päikseline.

Kõrvekülla sattusin veel.
Jäin tukkuma ka.
Päike oli soe.

Ühe nädalavahetuse õhtu, kui päeval sadas vihma ja sadas veel vihma.

Õhtul viis Abikaasa mind ujuma.

Me ei olnud sugugi ainsad.

Vesi oli niii mõnus.


Ja vaikselt tutvusin uuesti Vereviga.
Olen tänulik ja rõõmus, et andsin teise võimaluse.
Sest kui ujuma minna hüppetorni poolelt, siis on palju mõnusam - pole mingeid taimi kõhu all, vesi mõnusalt sügav.

Ja ujuda sai üksi.

verevis käik on minu jaoks üks kiiremaid ujumisi, sest jätad auto tee äärde, jooksed vee juurde, lähed ujuma, vahetad riided ja hüppad autosse.
Kui ma mujale satun, siis on need teest eemal ja tahaks seal kohe rohkem aega veeta. 

Kui vihma sadas, siis vihmavari kaitses mu kuivi riideid.

Möödunud nädala neljapäeval olin Äksi kandis.
Mulle näidati Saadjärve ääres ühte mõnusat kohta, kus saab üksi ujuma minna.

Saadjärves läks tasapisi sügavaks... aga kuna ilm oli üsna jahe ja tuuline, siis hakkasin ruttu ujuma.

Lainetas ka. 



Ilmselt oleks see pilt ilusam, kui poleks seda üleliigset tausta.
Aga kuna kõik pildid on mul võetud Instagrammist.. siis ongi kõik sellised.

Üks ilus (karge) hommik sooja veega Verevi ääres.
28.08.2020


Ja tegin endast ka pilti, et käisin ikka ujumas.

Kusjuures suve alguses tellisin ühed ujumisriided endale.
Ma ei ole neid veel kätte saanud.
Nii et ehk tuleb ujumisega jätkata.
Üks päev jõudsin Vasulasse. 
Olin päeval sõbranna pool Luunja vallas ja hiljem oli asja Vasulasse. 
Tegelikult oli ujumine plaanis Kõrvekülas, aga oli rulluisumaraton ja ma ei tahtnud sõita Kõrvekülla ja siis tagasi Vasulasse, et võtta suund Jõgeva mnt poole ja Tartusse pääseda. 
Parem variant tundus minna Vasulasse Amme jõkke ujuma.

Viimati ujusin seal 2016, kui deitsime Abikaasaga.
Juhtus vihmane päev.
Ja ilm oli tegelikult täiega külm... vesi vist külmemgi.

Aga ilus koht ja mõnus ujumine.
Taimi oli ka.

29.08.20
Pangodi
Abikaasa tõi.
Ujusin üksi.
Möödunud nädal.

30.08.2020
Ainus ujumine Tartus.
Hommikul pool 9. Ootasin, et turule saaks.
Hommikul käisin rabas, aga Valgesoos pole laukaid...

Vesi oli... no mitte just nii puhas.
ja vool oli ka.
Läksin ühest kohast vette ja ujusin justkui edasi, aga liikusin linna poole.
Edasi püüdsin lihtsalt ühel kohal püsida.

Aga ujumine Tartus sai linnukese kirja.

31.08.2020
Augusti viimane ujumine.
Üksi.
Vesi oli +18.


Ja täna on 1. september 2020. Kas ma plaanin veel ujuda? Kalendrisuvi alles kestab ju. Tegelikult plaanin küll, aga ma ei ütle, et igapäevaselt. Oleneb sellest, kuidas ma oma aega planeerin ja millised toimetusi veel teen. Kui ma kolm eelmist kuud töötasin E ja K kella 18ni, siis nüüd septembris olen T ja N 18ni. Võtab natukene harjumist. 
Ujusmiriided on mul kaasas, rätik samuti. Miks mitte esimesel septembril üks kiire ujumine teha. 

Ma olen teada saanud, et mulle tõsiselt meeldib vees. Ma ujun sellist konna ja koera vahepealset asja, üldiselt püüan hoida end nii, et juuksed väga märjaks ei saaks (ja krunni teen võimalikult kõrgele). Ma ei lähe vette sporti tegema. Ma lähen naudin seda momenti seal. Veel juunis oli mul raske esimese hooga kohe vette minna ja ujuma hakata, sest no nii külm oli, kui vesi kuskile nabani jõudis. Nüüd lähen sups vette ja ujun (seetõttu eelistan ka purdelt minekut). Kui vesi on oodatudst jahedam, siis tuleb hingamine paika saada ja muutudki rahulikuks. Keha harjub, meel harjub. Keskendud muule. 

Ma tahaksin väga sellise aeg-ajalt ujumise jätkata ja teha seda terve talv ka. Aga eks paistab. Praegu, kui ilmad on juba jahedamad, siis on mul probleemiks see, et kuidas ma enda keha kiiresti ja korralikult kuivaks saan ja uued riided selga, et kui autos istmesoojenduse tööle panen, siis hakkab päriselt soe. Tunduvalt mugavam oleks ujuda kuskil täiesti privaatses kohas, siis lähedki näkina vette. 

V-o kolme kuu pärast teen postituse sügisujumine

Monday, August 31, 2020

Raamatud august 2020

Kui ma muud pole jõudnud kirjutada, siis raamatud märgin siia ikka üles. :)

August läks kuidagi nii, et alguses oli tunne, et lugeda kohe üldse ei jõua (kas kirjutasin sedasama ka juuni ja juuli kohta?). Aga selle all mõtlen ma seda, et ma ei lugenud igapäevaselt või ülepäeva, vaid lugemine oli selline, et lugesin.. lugesin veekl.. raamat sai läbi ja mingite päevade pärast alustasin järgmist. Suvisel ajal on minu jaoks natukene probleemne olnud Tartu Linnaraamatukogu lahti oleku ajad, kuid peab tõdema, et sel aastal oli lihtsam, sets minu tööpäevad olid eelmistest aastatest väga erinevad. Üks kord jõudsin mitu päeva hiljem ühele raamatule järgi... ja see ootas mind ikka veel. :)  Ühe viisin nii tagasi, et jõudsin läbi lugeda viis peatükki ja siis sai aeg otsa (kui järjekord on taga, siis ma ei hakka endale viivist tekitama), nüüd ootan seda raamatut uuesti, et edasi lugeda. 
Lisaks olen tutvunud väiksema asula raamatukoguga, tellinud ja laenutanud sealt juba raamatuid, andnud aru, miks mina Tartu elanik, tahan seal lugeja olla (täiesti aruaadav küsimus) ja mõistnud, et hulga lihtsam on Internetis kõik raamatud välja otsida ja endale tellida, kui et hakata neid riiulitest otsima. 

Aga augustis 2020 loetud raamatud:
  • "Lukus linn" Peter May; 288lk; 01.08.2020 ⭐️
  • "Tüdrukute linn" Elizabeth Gilbert; 424lk; 09.08.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Üks meist valetab" Karen McManus; 365lk; 10.08.2020 ⭐️⭐️
  • "Päikeseõde" Lucinda Riley; 757lk; 17.08.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kaks suudavad saladust hoida, kui üks on surnud" Karen McManus; 310lk; 19.08.2020 ⭐️⭐️
  • "Mõnikord ma valetan" Alice Feeney; 294lk; 20.08.2020 ⭐️
  • "Nimetu tüdruk" Greer Hendricks, Sarah Pekkanen; 392lk; 29.08.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Nad pole kasvanud" Sophie Hannah; 312lk; 30.08.2020 ⭐️⭐️
Tegelikult kokku 8 raamatut, mida on päris palju. Kaks viimast lugesin läbi möödunud nädalavahetusel. 
Kuidas see oli, millest tuleb alustada, kas sellest mis ei meeldinud väga või mis meeldis... 
Pärast seda, kui ma enda hindamissüsteemi Goodreads'is muutsin, olen raamatuid palju "karmimalt" hindama hakanud.
Alustasin kuud raamatuga "Lukus linn", tundus, et sobiks kuidagi praegusesse aega... Oli seal raamatus ju viirus, mis oli elu pea peale keeranud, aga samal ajal oli see põnevik. Minule ei meeldinud. Ei teagi, miks ma pooleli ei jätnud, ju oli nii õhuke, et polnud mõtet. Sel kuul oli isegi teine raamat, mis mulle ei meeldinud "Mõnikord ma valetan". Ma ei mäleta, kas valisin ise või sõbranna lisas mind järjekorda, sest tundus põnevik ja "minu tüüpi raamat". Minu jaoks jäi kogu see lugu natukene segaseks. Ehk ei saanud mina aru. 
Vahepeal lugesin läbi kaks noortekast põnevikku "Üks meist valetab" ja "Kaks suudavad saladust hoida, kui üks on surnud". Ilmselt tunnen end ikka noorena, et noortekaid loen... aga samas olid seal ka kõik põnevikule omased pooled olemas. Ja oli okei. Ei midagi väga erilist, aga ei olnud ka igav. Pöörded olid sees ja alguses ei aimanud ikka küll, mis edasi saab. 
Eile lugesin läbi "Nad pole kasvanud". Tagakaanel oli huvitav sisututvustus, mis kutsus lugema. Ja oli küll põnev, natukene teistmoodi, huvitavad pöörded, nii palju erinevaid versioone ja valesid. Aga natuke see isehakanud detektiivi mängimine polnud päris see ja kui kaalusin kahe ja kolme tärni vahel, siis saigi kaks. 
"Nimetu tüdruk" meeldis, huvitavad pöörded, põnev, ootamatu. Vahepeal oli natukene hirmus ka. 
"Tüdrukute linn" oli tegelikult päris hea lugema, agas samas ei jätnud see mulle väga sügavat muljet. Võib-olla ma lihtsalt ootasin, et peategelasel ka mingi korralik lovestory oleks, aga tema oli teist tüüpi. Aga vahva lugemine, kuidas oli New Yorgi elu 1940. aastatel. 
Ja siis jõudsi minuni "Päiekseõde". Juhuuu. Seda ei jõudnud ma Tartust ära oodata, sain mujalt. Ja panin selle mitmeks päevaks kõrvale, sest tolle nädala õhtud olid mul kõik kinni ning ma teadsin, et kui seda lugema hakkan, siis unustan ma teised tegemised ära. Raamat oli paksem kui eelmised osad - u 750lk (eelmised u 550lk), niisiis võttis lugemine tsipa kauem aega ka. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin hommikul kella kuue ajal, kui Abikaasa tööle läksin (mina läksin vist 12ks tööle), jätkasin poole 11 ajal järve ääres (sest läksin ka ujuma... ilm oli päikseline, aga tuul oli jahe) ja sain sutsu varem koju ja lõpetasin kodus just enne seda, kui pidin sõbrannadega kohtuma. Nii et tegelikult alla 24h, vahepeal ka magasin ja tegin tööd ja muid toimetusi). Ja mulle meeldis, muidugi meeldis!
Nii suur tahtmine tuli eelmised osad ka uuesti läbi lugeda. Kahe esimest mäletan üsna hästi.. aga siis vahepeal on natukene hägusaid asju. Nii hea oleks kõik järjest lugeda. Nüüd tuleb siis oodata (2 aastat?), et tuleks ka viimane raamat välja. Kindlasti on mul ka nendest kuuest (mis hetkel väljas) oma lemmik, aga selleks peaksin tõesti need kõik uuesti järjest ära lugema. Hetkle jääb kõige värskem emotsioon sellest, mida viimasena lugesin.

Pappkasti disainer.

30.08.2020 Raamat ja lamba vein.

Üks kord Arbi järve ääres... tegelikult oli jalgadel jahe :)

01.08.2020

Friday, August 7, 2020

Esimesed korrad

Ma olen püsivalt erialasel tööl käinud alates 2011 aasta märtsist. Täna oli esimene kord, kui ma sõitsin tööle maakonna liinibussiga. Ma saan aru küll, et ma olen alles viimased 2,5 kuud töötanud Tartust kaugemal, et ühest Tartu otsast teise liinibussiga ei sõida, aga siiski tundus mulle, et see on justkui midagi teistsugust. 

Ma olen üsna kindel, et olen lapsepõlves tuharasse süsti saanud, aga täna oli esimene kord, kui ma ise seda teadlikult küsisin. Ja seda tegin sellepärast, et olin tööl ja ühel hetkel ei saanud enam toolilt püsti.

Pühapäeva hommikul hiilis ligi seljavalu, millega olen tegelenud erinevat pidi. Oli momente, kui see oli juba kadunud, aga siis tuli uue hooga. Ja täna tahtis päris maha niita. Samas on see teistsugune seljavalu kui need, mis varem on olnud, ei löö kuskile jalga ja on kohe eriti alaseljas. Kusjuures täna hommikul vingerdasin vodis ühtepidi ja teistpidi ja mõtlesin, et päris hea on olla... seda hetkeni, kuni ma pidin voodist välja tulema :) 

Ja homme on jälle üks esimene kord - selline esimene kord, et ma ei saa osaleda tõukeratta Salamaa krossil. Siiani olen võistlustel alati kohal käinud. Reganud olen end ka homseks, aga annan endale aru, et ... ma ei saa hetkel isegi asfaldil tõukamisega hakkama, kõndimine on ka valus ja ebameeldiv... mida ma siis seal Taevaskojas teekisin? Autosõit (st istumine) ei sobi ka eriti. 

Esimesed korrad, kuid ma täiskasvanuna vette minnes kohe ujuma hakkas. Isegi kui naba juures on natukene külm ja kõdi... Esimene suvi, kui ma olen nii palju ujumas käinud. (ja samas ka esimen suvi, kui mul on nii vähe tõukerattakilomeetreid). 

Oli ka esimene kord, kui ma märkasin autol vasakul ühte halli nuppu "-" ja paremal "+" nuppu ning küsisin Abikaasalt, mis asi see veel on. No ma ei arvanud ära..

Aga ma rõõmustasin, et suudan Abikaasalt küsida küsimusi, mis teda hämmelduma paneb.. ;) (Tema küsis vastu, et kui kaua ma selle autoga siis nüüd sõitnud olen...)

Esimene tööinimese suvi, kui ma käin tööl, aga ometi tunnen, et ma ka puhkan ja mul on aega. 

Vahepeal oli ka esimene kord, kui ma leidsin autolkojamehe vahelt hoiatuse, mida ütles, et ma enam nii ei pargiks. Nimelt ei tohi siin justkui autorattaid kõnniteele panna, jalakäijatel peab olema 1,5m ruumi (olen sellega nõus). Aga olete Karlovas ringi liikunud? Mul tekkis küsimus, miks ei rakendata seda Kesk tänaval? Miks ei ole seda hoiatust ühelgi teisel autol näinud, mis samal tänaval argib ja pidevalt on rattad kõnniteel... (Siin on kõnnitee lai, aga kuna tee kipub kitsaks minema, siis olemegi nii parkinud.. mina suurem osa ajast alates jaanuarist... märkuse sain nüüd... )

August 2020 oli esimene kord, kui ma tegin väärtpaberite tehingu ehk ostsin aktsiaid. (See oleks rohkem sobinud mu 2019 a rahajuttudesse... aga siis ma selleni ei jõudnud). 

Esimene kord kui käisin Kaagjärvel (sest et kollane aken). 

Wednesday, August 5, 2020

Raamatud juuli 2020

Vahepeal lõppes jälle üks kuu ja kuigi mul kuu keskel oli tunne, et tuleb eriti väikese lugemusega kuu, siis kuu lõpuks lugesin hooga mõne raamatu ikka läbi. 
Juulis lugesin kokku 7 raamatut (sh üks luulekogu, sh üks enesearengu raamat). 
Väga meeldis raamat "Brockwelli ujula", väga hea soovius Tikri poolt. Mõnus lugemine, oli rõõmus, oli ka kurb, erinevad sündmusid. Mõnus. Põnevik "Petlik tõde" oli selline põnev, kaasahaarav ja ootamatu... mul peas keerles küll, et seal peab veel miskit olema, aga päris seda ma ei oodanud... samas.. kas oli siis nii või oli naa? 
Raamat  "Terapeut", mida justkui nii väga kiideti ja soovitati, oli okei.. aga erilist muljet ei jätnud. Ma ei tea, kas ma siis ootasin midagi muud selle kiidulaulu peale või sel momendil polnud lihtsalt päris see. "Veel üheks päevaks" on üsna sama lugu... see oli nagu põnev, aga minu jaoks see kadunud hingede teema kuidagi ei olnud päris see. "Punane päevik" sai loetud, oli OK, algus venis, siis hakkas jooksma. 
Napoleon Hill'i raamatuid soovitaksin kõigil lugeda. Kui ma ise alustaksin uuesti ja mul poleks neid teadmisi, mis on hetkel, siis "Saladus" ja "Maagia" asemel ma alustaksin ehk "Saatanat paljastades" raamatust... samas, kas ma mõistaksin seda nii?! Ei tea. Selline raamat, mida loeks veel ja võiks kodus olemas olla.
Ja Kristiina Ehina luulekogu lugesin ka. Selline mõnus.


  • "Punane päevik" Elo Selirand; 248lk; 10.07.2020
  • "Terapeut" Helene Flood; 336lk; 11.07.2020
  • "Saatanat paljastades" Napoleon Hill; 216lk; 20.07.2020
  • "Aga armastusel on metsalinnu süda" (luulekogu) Kristiina Ehin; 88lk; 21.07.2020
  • "Veel üheks päevaks" Kelly Simmons; 320lk; 25.07.2020
  • "Brockwelli ujula" Libby Page; 368lk; 25.07.2020
  • "Petlik tõde" Colleen Hoover; 311lk; 30.07.2020

Tikri postitusest sain inspiratsiooni ja püüan Goodreadsis oma hindamissüsteemi muuta. Olen üsna lahkesti hindeid jaganud. Mis lemmikud -  5 tärni, selline hea - 4 tärni, selline okei - 3 tärni, ei meeldinud 2 tärni, üldse ei meeldinud -1 tärn. 
Aga nüüd kõnetas mind pigem Tikri uus süsteem.
5 – it was amazing
4 – really liked it
3 – liked it
2 – it was ok
1 – did not like it
Ehk proovin tagant järgi ka miskit nn ümberhinnata, aga vaatan, kas mäletan raamatuid selleks piisavalt hästi.. 5 tärniga pole probleemi olnud, sest neid olen jaganud tõesti vaid siis, kui väga-väga meeldib.

Augustis jõuab minuni "Päikeseõde". Juhuu! Ma ei tea, kas see jõuab minuni Tartus või teisest raamatukogust... Tartu Lutsus kasutan seda, et ester süsteemis tellin endale raamatuid ja panen järjekorda, aga seal saab järjekorda panna end kindlale raamatule. Samal ajal, kui paned end järjekorda raamatukogus, siis sind pannakse üldisesse järjekorda. Ühel päeval seal jutustasin ja küsisin, et kui kaugel ma olen ja selgus hoopis see, et näiteks noorteosakonna töötajad tõstavad siis järjekorrad ümber - ei ole ühele kindlale eksemplarile järjekord, vaid kõik on üks suur. No tol korral oli sellele raamatule järjekorras üle 60 inimese. Ja ester süsteem seda ju ei näita. 
Ja kuna ma tööpäevadel veedan päevad teises asulas, siis astusin lõpuks ka sinna raamatukokku ja tegin end lugejaks. Küsiti küll, mis seos mul selle asulaga, sest aadress ju Tartu oma, aga selgitus oli piisav. Seal olen ma raamatule esimene järjekorras :) niisiis ootan, et praegune lugeja selle tagasi viiks ja saangi. Ja eks vaikselt tutvun seal teiste raamtutega ka. Suvel on kellaajad sellised, et kogu aeg ei ole võimalik minna (nagu Lutsuski). Hetkel ootab Lutsus mind "Laboritüdruk", aga ma üldse ei tea, kas sel nädalal sellele järgi jõuaksin...
Muidu on loetud 70 raamatut. 

Sunday, July 26, 2020

24072020

Reedel jõudsin oma toimetuste ja tööga niimoodi valmis, et olin kell 16 kodus. Täitsa mõnus. Olin jõudnud käia ka raamatukogus ja saanud kaks uut raamatut, viisin lõpuks kuldketi parandusse, olin käinud ujumas. Ja kodus olin täitsa omaette (st koos kasside, kalade ja krevettidega). 
Mina olen seda tüüpi inimene, et mingi aja möödudes on mul väga vaja seda omaette olemist. Iseenesest ei tee ma mitte midagi sellist, mida ei saaks teha, kui keegi veel kodus on, aga mulle meeldib olla vaikuses, kulgeda tasapisi, teada, et nt kui ma meditatsiooni kuulan, teen, siis keegi ei sega mind. Kui ma tean, et keegi kodus on, siis olen ma ikkagi kuidagi valvel, et äkki keegi ikkagi tuleb tuppa (isegi kui olen öelnud, et ärge segage) või tulevad kassid uksele kraapima ehk ma ei suuda ennast täiesti vabaks lasta ja siis ei ole asjasse 100% pühendunud. Samas see kohal olek, hetkes olek, on väga oluline, kui on soov positiivse energiaga tegeleda. Ja eks omaette kodus olen ma ju varemgi olnud, aga samas ei ole siis ma kunagi teadnud, kui kaua see omaette kestab ehk ikkagi on valvel olek. Niisiis oli sel reedel teistmoodi, ma jäin üksi ja teadsin, et olen vähemalt 24h omaette, kui mitte lausa peaaegu 48h. 
Ma juba mõtlesin, et mida kõike ma jõuan reede õhtul ära teha (see üldiselt tähendab, et võtan oma märmikud välja, loen midagi harivat, teen harjutusi, olen vaikuses iseendaga...) ja et äkki joon isegi veini. 
Mida ma siis tegin?! 
- käisin kiisudega õues. 
- andsin kaladele süüa.
- tegin tassi kohvi.
- avastasin, et mul on päris mitu Blacklisti osa vaatamata ja vaatasin neid kolm tükki järjest ära.
- aga ühel hetkel panin valge pesu pesema.
- ja tegin veel ühe tassi kohvi.
- panin pesu kuivama, kolm osa oli vaadatud, tegin süüa (praetult noor kartul ja kurk, no mida veel tahta?).
- kiisudele andsin ka süüa.
- tegin natukene kirjutamist ja harjutusi.
- vaatasin veel ühe osa Blacklisti.
- kirjutasin ära päeva tänulikkuse.
- hakkasin lugema raamatut "Veel üheks päevaks".
- sain aru, et olen väsinud ja mõtlesin, et puhkan 15 minutit.
- mõistsin, et olen ikka väga väsinud, pesin näo, pesin hambad ja ronisin teki alla.
- panin tööle une-eelse audio ja jäin magama. 


Ärkasin 11h hiljem :) 
Arvasin, et kui nii vara magama jään, siis ärkan varem ja olen hommikul toimekas. Ei olnud. Tegin mõnusalt pika hommiku. Andsin kiisudele süüa. Tegin kohvi. Hakkasin raamatut lugema... ja nii kaua olingi voodis, kuni see raamat läbi sai. Õues oli ilm nii muutlik, et ei tahtnudki sinna minna. 
Tegin natukene kirjatööd ja harjutusi.
Ja siis tuli tuhin koristada - võtsin tolnu, pesin põrandaid, koristasin mõned kapid ära. 
Õhtupoolikul tegin uuesti praekartulit, mida sõin värske kurgiga (ma olen niiiiii suur värkse kurgi fänn! Ma üldse ei saa aru, miks peab nii palju tegema mingit soolakurki sellest, kui võiks lihtsalt niisama juba kurki süüa?!). Ja keeksi tegin ka :)
Ja siis käisin ujumas - läksin kuskil kella 19 paiku, olin terve päev olnud toas, mul oli veel välisuks isegi lukus, sest ma polnud isegi kiisudega õues käinud. Läksin Rahingele, sest see oli minu jaoks kõige lähemalasuv, kust saan purdelt redeli kaudu vette minna ja ujuda. Mõnus, ujusin kuskil kilomeetri.
Kodus lasin kiisud ka õue, aga Draakon polnud eriti rõõmus, et ta seal väga pikalt olla ei saa... ja sai minu peale kurjaks :( pärast andsin talle vorsti ja otsisin lepitust. 
Ja siis ma hakkasin raamatut lugema ("Brockwelli ujula" - nii mõnus lugemine oli, aitäh Tikker!). Tänulikkuse kirjutasin ka ära ja jõin isegi klaasi veini ja lõpetasin raamatut kell 23.59, panin kõrvadesse mängima uneeelse audio ja jäin magama. 

Eh, nüüd tuli siit lihtsalt üks ülevaade, kuidas reede õhtupoolik ja laupäev olid. Tegelikult tulin siia mõttega, et kirjutada, mida kõike tahtsin ma reedel teha (st kogu see koristamine, mida tegin laupäeval, kui hoog peale tuli), aga mida ma ei teinud.
Ma lihtsalt olin reedel. Nautisin seda omaette kassidega olemist. Nautisin seda, et vaatasin suurelt ekraanilt sarja (kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati telerit vaatasin... äkki enne jaanipäeva? sest kui "Kirgede torm" läks suvepuhkusele, siis pärast seda ma ei olegi vaadanud.. Netflixi poole pole ma isegi piilunud, seal on kindlasti sarju, mida vaadata, aga ma lihtsalt eelistan teha midagi muud). 
Ja see on täiesti okei. Võtta aega enda jaoks. Ja teha just seda, mida sa sel hetkel tahad teha. Need nõud saab ära pesta ka järgmisel päeval, samuti ei kao see tolmurull kuskile. 



Kas olete olnud kunagi kellelgi külas ja märganud siis, et kuskil on mingid tolmurullid või miskit on pesemata või on kardsin korstsus või seinal olev maal viltu....?
Ja see häirib teid. 
Aga teate mis. Kui see teid häirib, siis vaadake enda sisse, miks see teid häirib. Ei ole vaja kontrollida :) See, et miskit on segamine, kortsus, see on ainult teie enda TUNNE. Ja enda tunnet ei ole vaja teistele inimesele ette heita. Enda tundega tuleb ise tegeleda.
Kui see majarahvast ei häiri, kui neil on seal hea olla, siis on kõik väga chill. Ükskõik mis teistes silma jääb häirivalt, alati tuleb vaadata enda sisse. Põhjus, miks see häirib, on enda sees. 
Ja laske lastel ka ise teha. Koristada. Ja kui ei olegi päris nii korras nagu ise tahaks, siis las ta olla. Las lapsed teevad ise. Pole vaja kontrollida. Keelamine võtab lastelt selle rõõmu ära. Jätab lastele uskumuse, et nad ei ole piisavad. Kui laps tahab, et mängumaja on segamini, las see olla, kui ta tahab oma nukul juukseid lõigata, sodida, siis las ta teeb seda, see on tema nukk ja tema õppetunnid. Äkki ta õpib juuksuriks :) 

Üks päev avastasin Instagramis sellise lehe nagu Jesslapsed. Soovitan vaadata. Kahjuks ma ei saa siin neid insta pilte jagada niimoodi.





Thursday, July 23, 2020

Tõuks

Praegu blogima tulek ei olnud mu esimene valik, aga kuna ma tunnen, et ma olen mõttetöö jaoks liiga väsinud ja füüsiliselt ka liiga väsinud, siis oleks õige hetk vahepeal midagi kirja ka panna. Peab tõdema, et see on mu selle suve kolmas postitus... noh. :)
Ma tahtsin öelda, et vahepeal ma ikka sõidan tõuksiga ka. Näiteks Endomondo ütleb, et ma olen sel aastal sõitnud 279km (ja praegu on suve keskpaik ehk hooaja keskpaik juba möödas). Ma toon mõned näited eelmiste aastate kilomeetritest (endomondo andmetel):
2014 - 121 km (tõuksi ostsin vahetult enne talve..)
2015 - 849 km
2016 - 1965 km
2017 - 1148 km
2018 - 2080 km
2019 - 1231 km

Täna käisin Pühajärvel matkamaratoni sõitmas, see oli juba viies kord, aga sel aastal siis virtuaalsõit. Tegelikult oli kahel laupäeval ka ühisstart, aga olemuselt ikka virtuaal, aga kuna ka ühisstardi ajal polnud rada turvatud... siis ma leidsin, et mul on parem, kui ma pärast tööpäeva lähen sõitma, tahtsin sellist päeva, et inimesi rannas ole, sest sellel väikesel rannaribal on ka muidu inimesed.. ja ilusa ilmaga on ka tervisesportijaid rohkem. Tänast ilma nägite ikka?! Sain, mis tahtsin ilmselt. 

Kui selgus, et on virtuaalsõit, siis ma mõtlesin, et äkki jõuan isegi mitu korda sõitma ja ehk sõidan ringi kasvõi mõlemat pidi. Hetkel küll sellist tunnet pole, et ma veel sõitma läheksin... sest ma lihtsalt olen nii vähe sõitnud, et ei kipu. Prioriteedid on teistele asjadele liikunud (ja see on täiesti okei). Samas ma tahaksin rohkem tõuksida, aga ilmselt tahan ma neid teisi asju siis rohkem teha (ja tunnen, et hetkel on need olulisemad). Ja sellisel juhul tundub vihmane või liiga tuuline ilm, suurepärase põhjusena miks mitte minna. Või see, et siit on nii raske kuskile heale rajale saada ja linnast läbiminek on tüütu. 
Aga see on ka okei, et ma hetkel nii mõtlen. Tõuksin siis, kui päriselt tahan. 

Juuni alguses (?) käisid Abikaasa kolleegid Võhandu avatud rada sõitmas (kas ma kirjutasin seda siin? Või panin pilti vaid Instagrami?) ja kuna mina olin end kaasa lubanud, siis pakkisime ka tõuksi kaasa. Hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et millesse ma end küll segasin... Teiste stardipunkti jõudes sadas ka vihma.. ootasin saju ära ja läksin ka ise tõuksima. Natukene sain vihma ka, aga iga peatusega läks aina palavamaks ja ilm ilusamaks. Sildade juures lehvitasin teistele ja siis läksin jälle järgmisse kohta edasi. Ma sain kokku 40km :) Päris korralik trenn oli (ja olin täitsa läbi). Õhtul saime veel sauna ja ujuma. Päev oli väga väsitav, aga imetore.

Idüll

Kui Tartusse jõudsime...



Siis enne jaanipäeva toimus meil Pärlijõe tõukerattamaraton. Sel aastal oli see eraldistardis ja vastavalt reeglitele, et ei tohinud liigvara võistluskeskussse minna ega sinna liiga pikaks ajaks jääda. Läksime emaga. Laenasin sõbrannalt enda tõuksi tagasi, millel maastikurehvid all (aga panin madalaks, sest teadsin, et sellel rajal juurikaid pole). Ja ma sõitsin lühikest rada (nii nagu esimesel aastal). Esimene mägi oli ikkagi killer. Ja esimene pooltund oli üldse väga raske... siis said vist jalad soojaks ja asi hakkas paremini minema ning teist pooltundi ma juba nautisin. Sõitsin aga päris kaua. 


Pärlijõel


Ja siis ma käisin ehk mõne üksiku korra sõitmas. 
Sel aastal ei kannatanud ka neid palavaid ilmasid... (mida 2018 nii nautisin ja muudkui kilomeetreid kogusin). Pigi jäi jalanõude ja tallalaua külge kinni. 

Aga vahepeal sai Taevaskojas valmis orienteerumisrada - lisainfo siin. Sinna ei tahtnud väga üksi minna. Linnulennult pidi see u 20km olema, otsisin siis Tartust kaaslasi ja sobivat aega. Hea, et me nendel päris palavatel päevadel ei läinud, sest meie sõit oli oodatust pikem. Läksime ühe autoga, aga oli vaja ju kolme tõuksi. Minul teoorias olemas maastiku oma, aga laenutatud välja ja samas ei viitsinud jantida sellega, et Taevaskoja jaoks tuleb see tallalaud kõrgemaks seada. Kuna kolm tõuksi kuidagi autole mahtunud ei oleks, siis laenasin kaks. Aga laenasime need Mammaste spordikeskuse lähedalt ehk jätsime auto sinna, siis tõuksisime ise Salamaale, kust algas rada (ja hiljem siis tagasi ka eks). Õnneks leidsime ühe tee, kust veidi lõigata. Aga peab ütlema, et ma väsisin juba enne ära, kui me alustada jõudsime. Need maastikutõuksid on ju niiiiiiiii kõrge tallalauaga, lenks oli ka minu jaoks kõrge ja ebamugav, aga niii hea, et võsin tõuksi, millel oli pudelihoidja. 
Ka tol hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et pidime siis ikka selle päeva valima :D  Aga etteruttavalt võib öelda, et lõpus tuli veidi seenekat, aga muidu oli ilm imeilus. Ja noh, me olime ju metsas. 
Kuna kaart oli mobiilirakenduses, siis tuli pidevalt oma nutiteleofni vaadata, aga tõuksiga ei saa nii sõita, et sul see käes oleks... ja kui suurendad ja vähendad, siis mõõtkava läheb ka paigast.
Algus meil läks hästi, aga siis sõitsime me kaardilt välja (millefi tõttu arvasime, et üks tee on kruusatee ja miks minna läbi metsa, kui saame mööda kruusateed... halloo... Salamaa rada teades ei saadetaks meid never kruusateele, kui saab olla metsateel :D ). Meil läks tohutu aeg, et oma veast aru saada ja uuesti rajale saada. Eks see võttis ka motivatsiooni maha. Ja vahepeal polud mobiililevi. Ja need juurikad.. oeh. No vahepeal läks päris hästi. Metsas sõit sobis mulle paremini, et teised ei kiirustanud ka väga ja ma püsisin kannul. Kui pool oli läbi, siis tahtsime tegelikult valida teise tee, et mitte seal matkateel olla... teate seda matkateed seal? üles-alla-üles-alla... ja niimoodi üles ja alla, et rattaga seal sõita ei anna, kui ei taha peaga kuskile vastu kukkuda. Ehk oli päris palju kõndimist. Aga teeotsa me ei leidnud ja nii me seal jõekaldal siis matkasime (kergelt öeldes oli kopp ees). 
Tegelikult oleks päris okei aeg tulnud, kui meie esimese ja teise punkti vahe ei oleks olnud pea tund aega, aga noh. :) Saime tehtud ja mõtlesime, et ehk lähme enne septembri lõppu ühe korra veel, et siis oskame natukene targemad olla (seda võib läbida nii mitu korda kui süda lustib). 
Ma läksin toopäev sportima mõttega, et no üle 2h me seal rahal ikka ei ole ja kuskil kell 14 oleme Tartus tagasi. Juhtus nii, et kodu poole asusime päris mitu tundi hiljem...

Kui prillid läksid liiga uduseks..

Kusjuures Endomond ütleb, et tegelikult sõitsime me üle 23km. Ja see on loogilisem, sest pidime rohkem kilomeetreid saama, kui kaardilt välja läksime..
Aga miks kell nii vähe näitab?! 

Lisaks + 2x5km.

Ja siis tänane Pühajärve.
Pakkisin hommikul asjad kaasa. Ja kui töö lõpetasin, siis vaatasin aknast välja ja mõtlesin et äkki Pühajärvel on veidi parem ilm. Ma olin sõitu niigi kaugele lükanud ja kui mõtlen järgmisele kaheksale päevale, siis ei leia väga seda aega, et sinna sõitma minna (ja samas miski ei kinnita, et ilm parem oleks). Pidasin Abikaasgaa nõu ja sõitsin ikka sinna ära. Istusin üsna pikalt autos ja ootasin, et ilm paremaks läheks. Lõpuks tundus, et on küll selgem, tegin taimeriga mõne pildi ja tahtsin teele asuda. Küll aga hakkas kohe külm ja läksin auto juurde tagasi ja tõmbasin teise särgi peale. Auto näitas, et sooja on 11-12 kraadi, lisaks vihm, niiskus... Ei arvanud, et kesksuvel sellise ilmaga spordin, aga noh... ise soovisin, et rannast keegi ette ei jookseks. 
Telefoni panin kotti, mis ratta küljes, nii et Endomondo läks suts varem tööle, siis kell tööle ja hakkasin minema. Alguses oli ikka väga külm ja niiske. Jalad olid kanged ja ei liikunud ka (viimasest sõidust ka vist taas 2 nädalat möödas.. või rohkemgi). Tõuse on sellel rajal ikka omajagu (ja samuti laskumisi). Ühest küljest on üksi hea rahulik sõita, aga samal ajal eks pingutad ikka rohkem, kui keda ees näed või kohe enda taga tajud. Tõusud võtsin rahulikult ja kogusin samme ka ikka (ei näinud nagu mõtet kogu aeg 180 pulsiga kuskilt mäest end üles pressida, sest kõndides üles oli ka pulss kõrge). Laskumised olid päris mõnusad. Läbimärg olin ma üsna kohe, sest rattad pritsivad vett üles. Ma ei ole seda rada varem vihmaga (ja üksi ja turvamata) sõitnud, ma tean, et see kõik mõjutab ka kiirust, aga kui palju.. seda ma täpselt ei tea, sest eelmistel aastatel olen enne seda tunduvalt rohkem kilomeetreid läbinud, kaalunumber on väiksem olnud, ilm on ilusam olnud ning ma olen sõitnud kolm ringi. Täna sõitsin kaks ringi ehk piirdusin matkasõiduga. Juba hooaja alguses otsustasin, et ma ei rapsi maratoni distantse ja sõidan poolikuid või matkasõite.
Esimese ringi lõpuks oli olemine soe ja teisele ringile läksin üsna rõõmsalt. Siis tuli metsas paduvihm ja rahe ning mul hakkas jälle külm. Vihm läks ruttu üle ja sai edasi sõita, prillid tuli ära võtta. Muidu oli samm päris hea (ja tõusudel ikka kõndisin), aga lihtsalt märg ja niiske). 
Lõpetasin 22km kuskil 1h12min.

kolme ringi ajad eelmistel aastatel: 
2016 - 1h29min (punane ratas, 30km)
2017 - 1h36min (hall väike race max)
2018 - 1h34min (valge suur race max)
2019 - 1h35min (valge suur race max)

Pildistas Taimer (5sek :D)

Ma olen viimastel nädalatel ujumas käinud - enne tööd või pärast tööd. Täna tahtsi pärast sõitu minna. Olemine oli soe ja vesi sealsamas (vesi kindlasti soojem kui õhk). Aga hetk hiljem oli mul nii külm, et istusin autosse, panin +26,5 C (et ikka suvesoe oleks), istemsoojenduse ja roolisoojenduse ning hakkasin koju sõitma. Abikaasale helistasin, et palun kerget sauna. Jõudsin Otepääle kui sain aru, et märgade riietega autos istumine ei ole kuidagi hea mõte.. sõitsin asulast välja, jäin seisma, ukerdasin kuidagi riided seljast ja teised selga. Hakkas parem küll. Aga külmavärdinad ja kananahk käisid Tartuni ja pulss oli esialgu seal sutsu alla 100, mis minu jaoks on ikka päris palju. Kodus sain mõnusasse sauna ja siis hakkas soe. :) 
Mul on hea meel, et sõitmas käisin. Kiidan ennast.

... sest pärast vihma tuleb alati päike. Tuleb uskuda. 

Ilus oli.