Sunday, April 5, 2020

Trennist.. peaaegu


Kodus oldud päevade jooksul mõtlesin, et oleks mõistlik ülestäheldada mis seis mul trenniga on. Aastaid olen pidanud seda pigem selliseks pooleldi trenniblogiks, sekka kõike muud, aga viimased pool aastat on selles vallas juba korralik vaikus. Vahepeal olen siin erinevaid lauseid sisse poetanud, aga kirjutan natukene pikemalt. Hea endal tulevikus muutusi hinnata. 
Täna, 5. aprill 2020, on mu hea meel tõdeda, et naudin taaskord trenni tegemist. 

Mis juhtus? Miks juhtus?
Aasta tagasi olin ma oma kehaga väga rahul. Nägin sellega ka korralikult vaeva, sest aprilli lõpus tahtsin ennast valges kleidis imeilusalt tunda. Ma tegin aktiivselt trenni, ma nautisin seda! Mul oli võhma, lihas hakkas taas välja tulema, tegin intervallpaastu (sõin toidukorrad 8h jooksul ära, süsivesikuid tarbisin vähe) ja kõik toimis. Mul oli energiat. Meeleolu paranes. Valu vähenes. Sel momendil oli ka kaalunumber kuidagi oluline.. aga ehk sellepärast, et mul oli kogemus, kuidas kehakuju võiks siis muutuda. 68kg oli minu jaoks väga ideaalne, nägin hea välja. Ometi oli välimus hoopis teine kui aastaid tagasi olnud 68kg, kui ma pigem jooksmist harrastasin. Siis olid lihased ikka all ja see muutis kehakuju. Mina oleks väga tahtnud kaalul näha kahte kuute, aga see oli mingi teine kiiks. 

Aprilli lõpus hakkasin rohkem ravimeid võtma, varsti olin säästlikul režiimil ja ühtegi lihastrenni enam ei teinud, tõuksiga ei sõitnud, ainult jalutasin natukene. Prednisoloni kogus ei olnud ulmeline, aga selle kõrval olid ka teised ravimid. Ilmselt mõjutas kogu kompot ka mu hormonaalset tasakaalu ja isu, sest intervall paast lendas vastu taevast. Meeleolu oli mul ometi hea. Olin ju kuid tagasi ka kaalus juurde võtnud (siis küll pigem paiste läinud), aga see kõik tõmbus tagasi. Enne mai lõppu oli ravimitega kõik, polnud põhjust neid enam võtta. Hakkasin uuesti trenni tegema. Muutusi ei tulnud. 
Juuni keskel oli mul kaal 8kg kõrgem kui aprilli keskel. Ometi ma liikusin, käisin tõuksimas, vaatasin toitumist, tegelesin oma emotsioonidega, tervendasin ennast... Aga tõukerattaga sõit läks raskemaks, ei jõudnud enam. Läks veel veidi aega edasi ja kaalule lisandus veel paar kilogrammi. 
Ma vaatasin seda kaalunumbrit ja ei saanud sellest aru. Mida ma valesti teen? Okei, keerasin hormoonid tuksi, see peaks vaikselt paranema. Jõutrenni ma suvel ei teinud. Augustis liikusin vähemalt 26. päeval 5km päevas (väljakutse), mingi aeg oli mingi kerge kõhuviirus ja siis korraks kaal langes. Kui enesetunne oli jälle normis, siis oli see hops tagasi. Minu alateadvuses istus teadmine, et soovid kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, ei saa kuidagi koos eksisteerida, sest minu alateadvus arvas, et rasedaks jäämiseks peab olema suurem. Lisaks arvas, et kui mu keha kasvatab end suuremaks, siis inimesed ei küsi minu käest, kas ma juba lõpuks olen rase. Kuidas teha alateadvusele selgeks, et on täiesti okei olla oma ideaalkaalus ja jääda rasedaks, on täiesti okei kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, on täiesti okei olla nähtav, ei ole vaja kasvatada kaitsekihti, ei ole vaja kasvatada end suuremaks, on okei emotsioone väja lasta..

Ma lõpetasin piimatoodete tarbimise (va vähene kohvikoor kohvil). Püüdsin tagasi saada intervallpaastu peale (väga hästi ei õnnestunud), hakkasin uuesti jõusaalis käima - kasvatan lihast, lihas kulutab rohkem energiat. Muu kõrvalt tuli üsna kõle ja pime sügis, stress ja pinge tööl, millega olen aastaid maadelnud. Mu kaal ei muutunud. Ma kaalusin 10-11kg rohkem kui aprillis. Mitmed riided jäid väikseks. Tahtsin kanda kleite, aga ei tundnud nendes end hästi, ei tahtnud ka joosta uusi riideid ostma, ma peitsin kaalu ära, sest et pole vaja end kaaluda, tuleb end armastada nagu oled. Mõtlesin, kas see on mingi enesearmastuse õppetund? Ma otsisin vastust miks... ma ei leidnud seda. 
Ja siis kadus motivatsioon. Tegin trenni, aga ei näinud tulemusi, jälgisin kullipilguga toidulauda, ei näinud tulemusi. See tekitas rohkem pinget, veel rohkem stressi. Jõusaalis olid igal pool peeglid, ma ei tahtnud peegleid. Ei astunud nädalaid kaalule ja kord uuesti minnes nägin, et miski pole muutunud. Ühel momenil olin kerges ülemistehingamisteede viiruses. Trennist jäi paus. Siis väsisin ära. Väljas oli veel pimedam ja külmem. Jäi veel pikem paus. Tuli detsember ja natukene teised tuuled, tuli puhkus ja sel ajal lisatöö, tulid jõulud ja aastavahetus, tuli kolimine ja nii väsitav jaanuar...
Kas jõulud, aastavahetus, puhkus muutis mu kaalunumbril midagi? Ei. Ja ma ei teinud trenni. Toidulaud ei olnud alati eeskujulik, mingi aeg sai tööl kooke proovitud rohkem kui oleksin soovinud, aga kaal ei kerkinud ega langenud. Mis siis ikkagi on? Millest ma aru ei ole saanud, mis põhjus mul kättesaamata on? Naistearstil käies oleksin soovinud, et hormonaalset tasakaalu kontrollitaks... aga seda ei tehtud. Ma tean, et sel hetkel mu hormoonid tasakaalus ei olnud... Aga ma ei oleks võtnud vastu ka mingeid väliseid hormoone, ma oleksin lihtsalt tahtnud teada, mis seis on.

Jaanuarist hakkas taas jala tööl käima. Rattaringluses olid elektrirattad kadunud ja tavaline ratas oli liiga raske. Aeg-ajalt oli ka liiga libe. Vahepeal kolisime ja siis oli tööle 1km vähem. Need korrad, kui ma jaanuaris-veebruaris-märtsis autoga tööle läksin, oli tõsiselt vähe. Ma nautisin neid hommikuid, sest linn oli nii vaikne. Ma sain kõndida ja vaadata, kuidas vaikselt hakkab valgemaks minema. 
Kolimisest ja sellest stressist sai taastutud mingi aeg veebruaris. Tööl oli endiselt pingeline. Ilmselt oli enda sees nii palju sisemisi pingeid, et.. asjad käisid närvidele :) ja see hakkas tervisele. Vahepeal proovisin kodus trennidega alustada, aga mul ei olnud selleks energiat. Ma proovisin korduvalt, et ma õhtuti võtan nn enda asjade jaoks aega, aga üldiselt sain ma aru, kui väsinud ma olen ja vajan und ning läksin hoopis magama (ometi oli 8h hiljem väga raske ärgata). Paar päeva pärast veebruari keskpaika läks kabinetikaaslane puhkusele ning referent samuti. Kes neid asendas? Ikka mina. Viimane neist oli puhkusel väga lühikest aega. Aga töötempo muutus oluliselt. Ma hakkasin ka oma tööd kaardistama. Varsti läks veel üks kolleeg puhkama, mis tähendas, et sealt mulle "tööd ei tulnud", aga ka see periood, kui teda polnud (2 nädalat) ei jõudnud ma lõunat pidada, rääkimata teistest pausidest. Kabinetikaaslane jäi pärast reisi karantiini, nii et asendamine venis pikemaks. Mulle sobis see, et sain omaette kabinetis olla, omas tempos asju teha, et sealt käis vähem inimesi läbi, aga päevad olid üsna laastavad... ja ma nii ootasin puhkust. Ja muutust. Mingi moment (aasta alguses) kadus mul hommikuti isu, nii et siis ma enam kodus ei söönud. Jõin vaid kohvi. Smuutimaterjalid said otsa, vahepeal võtsin siis kaasa hoopis putru, mida sõin lõuna ajal. Asendamine tõi mulle tagasi intervallpaastu, selle eest olin väga tänulik. Toiduajad muutusid ja see sobis mulle. Hommikuti ma kohvi koorega siiski jõin, aga päris toidukord jäi seal kõige varem kella 12 peale, aga vahel ka kell 15 juurde. Trennidest ma siiski ei hoolinud, hea oli hommikuti tööle jalutada.

Ja siis oli 13. märts (jah, see oli reede, aga ma ei ole ebausklik ja sellel kuupäeval ei olnud mingit seost sellega, et ma olin lihtsalt täiesti kurnatud) ja ma ei jaksanud enam. Mul oligi lihtsalt nii halb ja nõrk olla, lisandus iiveldus ja hiljem muud jamad. Ja ma magasin ja ma magasin... ja öösel ma magasin. Ja mul oli nii hea meel, et ma saan magada, et ma ei pea kuskile minema, et keegi ei pea mind üles ajama, et ma saangi magada. Okei, enesetunne oli vahepeal kehv ja see segas ka magamist, aga noh üleüldises plaanis. Minu jaoks on see puhkamine-magamine-uni olnud ka kodus oldud päevade suurim pluss. Millal ma enne seda perioodi seda teha sain, kui palju aastaid tagasi see oli, kas täiskasvanuna on olnud üldse sellist aega? Kogu aeg on kiire olnud, kogu aeg on pidanud midagi teha. Stopp, võta aeg maha! Puhka! Ole hetkes, vaata enda ümber ringi.
(hm.. kuidas see positise pealkirjaga kokku sobib :D) Ma jõuan sellega selleni, et kui haigusleht oli lõpetatud ja oli selge, et tuleb veel 14 päeva kodus olla (mul ei olnud koroonaviirust), siis ühel hetkel ma vajasin juba natukene vähem und, ilmad olid ilusad ja tekkis tunne, et ma jõuan nüüd trenni ka teha, sest esiteks - mul on selleks aega ja teiseks - ma olen seda ju siiani nautinud. 
Varemgi oli trennipause olnud, aga mitte nii mitu kuud. Kõndida on tore küll, aga 4km tööle kõndimist ei loe ma päris trenniks.

Ja siis ma alustasin. Meenus aeg, et treener andis meile kükkide väljakutse. Äkki alustasime 25ga ja lõpetasime mingi 250 või 300ga? Tahtsin ka kükke hakata tegema! Tahtsin jõuda korralikult planku hoida ja teha kõhulihaseid. 
Olime karantiinis 14 päeva. Tegin selle aja jooksul 12 kerget trenni, üks päev oli päris trennivaba, üks päev oli pikem jalutuskäik (väjas jalutamas sai käidud vaid 2x, sest tundus, et igal pool on inimesed). Trennid 25-45 minutit. Alguses vaatasin ka erinevaid klippe või surfasin youtubes või instagrammis. Jätsin küll asju meelde, aga kokku panin lõpuks ise. Tahtsin kindel olla, et teen harjutusi, mida ma oskan teha õige tehnikaga. Alustada tuleb hea emotsiooni pealt, nii et poleks liiga lihtne ega liiga raske, et motivatsioon säiliks.
Alustasin üldiselt toas kõhulihastega (seljale ka) ja jalgadele soojendus. Siis läksin edasi õue, kus tegin väljaasteid, kükke, hüppeid, astumisi jne. Need, mis pähe tulid. Mingi periood läks kükkide tegemine raskeks (tegin esialgu igapäev sutsu rohkem), sest lihaste kinnituskohad ei taastunud ära. Võtsin siis kükkide osas rahulikumalt, aga trenni tegin edasi. Abiks on olnud mõned kummid. Õlavöötme ja käed olen jätnud kuidagi trennita... see on nüüd see koht, kus oleks hea jõurihm ukse külge panna ja neid harjutusi ka teha. Kummiga saab ka, aga jõurihmaga oli kuidagi kindlam tunne, et teen neid õigesti. Täna tegin hommikul jalutuskäigu (8km) ja koju jõudes tegin kohe kükid ja kõhulihased ka ära, keha oli soe. Vahepeal reede oli mul täiesti selline päev, et ma puhkasin ja lihtsalt olin - käisin ju vahepeal üks päev tööl, väsitas ära. 
Tõuks on mul ka siin. Esialgu arvasin, et täna lähen sõitma, aga läks kuidagi teisiti. Järgmisel nädalal lubab väga ilusat ilma ja kuna ma ilmselt igapäevaselt tööl ei pea olema, siis saan ka pikemalt tõuksiringile minna (ootan siis sellist ilma, et tuult pole ja palun kuiva ja päikselist ilma ka). 
Kas pea kolm ndalat kodus istumist muutis mu kaalu kuidagi? Ei. Aga minu sees on kindel teadmine, et nüüd on elus nii palju muutunud, et ka see kaal hakkab muutuma (hetkel ikka allapoole). Muutused on head. Muutumine on hea. Ma julgen muutuda. Mul on turvaline muutuda.

Ma olen väga tänulik, et ma olen siin ja praegu, et olen selles punktis, kus ma jälle naudin trenni, isegi kui mu jõutrenn on tõesti vaid 30minutit, aga ka see päike, mis aknast sisse paistab ja paitab, et mul on võimalus seda nautida. Ja kohe-kohe saan ka tõuksima. Ja ma jõuan seda teha. Ma saan seda teha. 

10. aprill 2019
13. aprill kaal 69,3 kg

Hetkel need samad trenniriided kuivavad.
Suurt peeglit ei ole.
Aga ehk võrdluseks võiks need riided selga panna ja pildi teha.
Vaatan :)


edit 07.04:
7. aprill 2020
Kaal 79,7 kg
Ei osanud päris sama poosi võtta ja kodune peegel.
Kõht (või terve kere?), puusad, tuhar, reis on pehmemad kui aasta tagasi.

Aga ise olen nii palju õnnelikum. 





Pühapäevased kiisud ka.

Wednesday, April 1, 2020

Karantiinipäevik #4

Pildipäevik

Edit: Eile õhtul jõudsin kaks pilti veel lisada  :)


Aknad olid nii mustad, et päike ei paistnud enam sisse.
Ühest küljest tundus katuseakende pesemine väga lihtne - väliseosa sai keerata sisse.
Ainult, et see must vesi tahtis siis kõikjale tilkuda.. ja mööblit ma liigutada ei saanud.
Sain hakkama.
Pärast oli nii ilus.
Isegi päike paistis sisse (ja tuli välja).

Minu kõige suurem abiline eile.
See on ikka metsik, milline õlale hüppaja ta on.
Kuidas ta ronib, hoiab kõikide oma küüntega kinni, kui uudishimulik ta on, kui pikaks ka ennast ajab.
Tal oli vahva :)

Mõned päevad tagasi saatis sõbranna foto, kuidas tegi raamatuseljaluulet. Tal poeg oli selle ka koolist kodutööks saanud.
Mul tekkis tunne, et tahan ka proovida.
Otsisin A. riiulitelt ka raamatud, mis vähegi kõnetasid ja natukene mõtlesin siis..
Helgemaid luuletusi tahaks ka teha.

Ärevil inimesed
piinatud hinged

Tappe tõde
surmavad saladused

Krokodillilind


(kas teate, kes on krokodillilind?)

Aga teine versioon oli selline:

Halb karma
Ärvel inimesed
Piinatud hinged
Tappev tõde
Surmavad saladused

Mäng nimega elu.

Proovisin veel.

Kevade lood
sundimatult suhetest

Kirjutamata lugu
raha pärast armastust

Püüan oma CV hoida ikka korras.
Kuna ma läbin koolitusi u 60h ulatuses aastas, siis tuleb neid CV-sse ikka lisada.
Lisaks on see hea kontroll, kas kõik tunnistused/tõendid on ikka olemas.
Sel kevadel pidi olema kaks vahvat koolitust.. need on hetkel edasilükatud.
Aga sain ühe veebikoolituse.

Eile tegin natukene rohkem sorteerimist.
Ma jõuan ju kogu aeg teha 5 klõpsu mitte 1 klõpsu.
Ja nii neid fotosid koguneb.
Google photos ei teinud aga kogu aeg koostööd. Korduvalt olin sajad fotod ära märkinud, et need kustutada..
ja siis läks pilt halliks. Ja seal enam uut pilti ei tulnud.
Tuli võttalahti uus aken ja alustada uuesti.
Natukene jäi veel teha.
Pluss siis salvestada arvutisse, sorteerida veel ja panna kaustadesse.

Kui õnnelik ta seal akna peal oli!
(ja järgmisel hetkel ehmatas, lõi kõõned sisse ja lidus minema, tegi end hästi väikseks ka).
Nii uhkena vaatas ringi. Nägi kaugusesse.
Nägi linde.

Kui nad hommikul sellise näoga otsa vaatavad.
Pisike käib endiselt suure krõbuski paki kallal ja teeb auku suuremaks. Miks maitsevad need teisiti kui need, mis on juba kausis?
Draakon annab teada, et konervid on otsakorral.
On jah...
Tuleb zooplusist tellida.
Kaubaautod ju liiguvad.

Minu jaoks on täiesti OK kanda erinevaid sokke.
Kapis olen siski üritanud need õigesti paari panna.
Viimastel õhtutel (ja öödel) on juhtunud selline asi, et mul on jalgadel palav.
Ja tirin sokid ära.
(PS: üldiselt magan ma sokkideta vaid siis, kui tõesti on pikk kuumalaine.. nt suvi 2018 mingi periood.)
Aga vastu hommikut hakkad varvastel jahe ja mul oli sokke vaja. Voodist leidsin vaid ühe.
Tuld põlema ei pannud.
Teise soki haarasin kapist.
Päris hea paar sai :)
Suts pärast 9 tuli Abikaasa ja ajas mu üles.
Aeg harjutama hakata, sest homme tuleb tööle minna.
Mõni minut hiljem tuli kohviga. :)
Draakon tervitas ka. 

Ta oli lihtsalt nii karvaselt armas.
Pesin täna transpordipuuri, et see tagasi viia.
Kui ma selleda elutoast läbi jalutasin, siis Draakon vaatas seda väga hirmunud pilgul ja pani jooksu.
Teab küll, et sellega on teda viidud arsti juurde..
ja toodud siia.
Viimasel visiidil ei meeldinud see puur ka Pisikesele, aga seda pigem autos. Arsti juures olis ee kõige turvalisem paik.
Täna ta ikka uudistas ja ronis sinna sisse.

Tõuksid on tagasi.
Nii pikka vahet pole mul ühelgi talvel jäänud.
Varem olen sõitmas käinud nii novembris, detsembris, jaanuaris, veebruaris, märtsis.
Viimane sõit oli vist oktoobris.
Ja ometi oli ju selline talv, et oleks saanud sõita.
Ise sõidan ikka valgega. Halli laenutan välja.
Sest pole kuskil ka mõlemat hoida.

Juba mitu päeva on Insta kaneelikate pilte täis.
Olin ammu ostnud poest taigna ja mõtlesin ka teha.
Täna oli see päev.
Siiski... enda valmistatud pärmitaigen on kordi ja kordi parem.
Söödavad on :)
maasikamoosi on ka vahel.

Sellega karantiinipäevik lõppeb :)
Üleüline eriolukord ja karantiin jätkub, aga homsest peab vaatama, mis tööl edasi saab.. ja kuidas asjad kulgevad.
See, et #püsikodus jääb kestma.
2+2 reegel jääb kestma.
Tuleb hakata rohkem maski kandma.
Ja üldiselt endiselt inimestest eemale hoida, kes ei kuulu leibkonda :)
edasi peaks kasutama # vist #westayworkforyou #youstayhomeforus

kusjuures kapi koristuseni ma ei jõudnudki. pildid on lõpuni sorteerimata ja arvutisse salvestama. aknad pesin ära, aga see öine lumi tegi klaasid uuesti mustaks (ju katuselt tuli mingit jama).
Olen väga tänulik, et harjumus trenni teha on taas olemas.
Olen tänulik, et kui tööl käin, siis kõnnin vähemalt 4km jala.. võib-olla ka 8km :)
Olen tänulik, et sain märtsis rohkem raamatuid lugeda kui muidu.
Olen tänulik, et oleme terved.
Olen tänulik, et olen saanud puhata ja lihtsalt olla.
Olen tänulik, et võngun kõrgemal vibratsioonil.
Olen tänulik, et olen sellest hirmust vaba.
Olen tänulik, et on nii palju, mille eest igapäevaselt tänulik olla.

Ja 01.04 õhtul lisatud pildid:

Läksin eile varakult magama. Või vähemalt voodisse.
Pisike sahmis ka kõrval, kadus teki alla ära.
Piilusin veidi ja tegin pilti.
Natukene oli seal, siis hakkas vist palav ja pistis pea teki alt välja :)
Öösel oli tore, et Draakon oli seltsiks.
Uni oli.. katkendlik. Unetee ehk veidi aitas. B3 pani hõõguma kui süsi.

Padja all peab kõik vajalik olemas olema.
Ja kindlasti ka üks naeratav sokk.

Tuesday, March 31, 2020

Raamatud märts 2020

Mäletate seda eesmärki, et loen ühe raamatu nädalas?
Märts läks niimoodi, et lugesin ühe raamatu ülepäeva - kokku 16 raamatut. Kodus oldud päevadel oli olemas ka aeg, et lugeda raamat või kaks päevas, aga ma tegin ka muid asju. Seda, mille jaoks muidu pole aega olnud. 
Viimastel päevadel läks lugemine ka öötundidesse, aga pigem seetõttu, et järsku oli see kella keeramine ja uneaeg läks tuksi. Kui ma haiguslehega koju jäin, siis ma magasin öösel 10-12h ja tegin päeval ka uinakuid, olingi nii kurnatud. Siis mingi periood jäi uni kuskil 9 tunniseks. Ja ilmselt oli lõpuni välja, aga kuna ma läksin jäin hiljem magama, siis ärkasin ka hiljem. Mul ei ole veel plaani, kuidas ma neljapäeval 06.30 ärkan. 

Nimekiri:
  • "Iluküla" Käthe von Roeder-Gnadeberg; 366lk; 06.03.2020
  • "Vaikiv patsient" Alex Michaelides; 352lk; 07.03.2020
  • "Põhjus elada"  Richard Roper; 324lk; 12.03.2020
  • "Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi"  Kristina Kallas; 272lk; 14.03.2020
  • "Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" Gertrud Talvik; 240lk; 15.03.2020
  • "Minu Afganistan. Jumalale lähemal" Janek Somelar; 304lk; 17.03.2020
  • "Tappev tõde" Karen Cleveland; 285lk; 18.03.2020
  • "Surmavad saladused" Robert Bryndza; 336lk; 19.03.2020
  • "Meditsiinimeedium" Anthony William; 320lk, 21.03.2020
  • "Armastuse Antarktis" Sara Stridsberg; 282lk; 21.03.2020
  • "Adèle’i küsimus" Joel Haahtela; 160lk; 24.03.2020
  • "Hüpnotisöör" Lars Kepler; 462lk; 25.03.2020
  • "Punase märkmikuga naine" Antoine Laurain; 197lk; 26.03.2020
  • "Krokodillilind" Katarine Engberg; 288lk; 28.03.2020
  • "Ärevil inimesed" Fredrik Backman; 288lk; 29.03.2020
  • "Ainult üks kord" Lori Handeland; 384lk; 31.03.2020

Suurem osa raamatuid sai raamatukogust haaratud päev enne, kui raamatukogu kinni läks. Rahvast oli siis meeletult ja polnud aega ega tahtmist seal veeta, et hakata sortima. Võtsin seda, mida käsi haaras ja mis tundus vähegi minu maitse.
Ma vaatan seda nimekirja ja ma ei teagi, mis mu päris lemmik nendest on. Võib-olla alustan nendest, mis väga suurt muljet ei jätnud. Näiteks "Meditsiinimeediumist" ma ootasin palju rohkemat ja kuna ma olen ikka seda usku, et organismil pole nii palju süsivesikuid vaja, siis sealsed toitumissoovitused mulle väga ei meeldinud (mitte et need oleks valget suhkrut ja nisujahu soovitanud, aga mind häiris see, et valku ja rasva ei soovitatud). "Armastus Antarktis" ... lugesin, aga rohkem ei loeks. "Iluküla" oli tore ka, aga ei köitnud väga. "Minu Afganistan" - valisin selle, et riigi kohta ka midagi teada saada, aga see oli minu jaoks pigem vaid missioonikirjeldus ja erilist muljet ei jätnud. "Minu Vietnam" ja "Minu Lõuna-Aafrika" said valitud, sest tundusid sellised eksootilised (ja Vietnami reisilt tuli ju osa leibkonnast), oli täitsa tore lugemine. "Ärevil inimesed" oli humoorikas, aga mul on see "Mees nimega Owe" nii südames, et selle vastu teised tema raamatud ei saa. "Hüpnotisöör" oli huvitav ja põnev, aga minu jaoks liiga verine ja seetõttu ma selle autori teisi teoseid lugema ei hakka (vähemalt hetkel ei võta plaani).
Väga põnevad olid "Vaikiv patsient", endiselt hea Robert Bryndza "Surmavad saladused", samuti "Tappev tõde" ja "Krokodillilind". 
"Põhjus elada" ja "Ainult üks kord" olid romaanid ja mulle meeldisid. Viimane nendest oli kohati üsna kurb...
"Adèle’i küsimus" oli selline sügavamõtteline. 
Ja lemmikuks siis "Punase märkmikuga naine", selles raamatus oli kõike. :)


Aprilliga on ilmselt nii, et loen seda, mille kätte saan. :)
Tartus saab Linnaraamatukogust laenutada nii, et tellid pakiautomaati.
Tallinnas on e-raamatud saadavad kõigile.

Saturday, March 28, 2020

#püsikodus

fb-st

Kui rollid oleks vastupidised ja pigem sureksid noored inimesed,
siis meie vanavanemad ja
vanemad teeksid endast kõik oleneva, et end neid kaitsta.

(kas just parim tõlge, aga neile, kes inglise keelelt ei mõista)

Karantiinipäevik #3


:)
Ma ei loe päev läbi raamatuid.
Ma vaatan koolitusi, teen läbi harjutusi, kirjutan journalingi, lihtsalt istun ja mõtlen, tööpäevadel vaatan 1x pevas telerit, pühapäeviti Blacklisti ühe osa, teen natukene trenni, magan nii kaua kui und jagub, mängin kassidega,üritan Pisikest kammida, teen süüa, pesen nõusid, koristan...
Ja nii mitmel päeval olen kella vaadanud ja pole aru saanud, kuidas see juba 14 või 15 on. Ma ju alles ärkasin.
Ärkan ma kuskil 9 ja 10 vahel. Ja tegelikult olen ka magama läinud sutsu hiljem... aga varsti keerame kella ja ehk see parandab.
Raamatud. Mõnus on lugeda!

Täidetud paprikad.
Maitsvad olid.

Munasai!
Mulle ei meenunud, millal ma seda viimati tegin, aga ühel päeval tuli isu.
Tuli leida sai, mis ei olnud nii värske ja pehme.
Ja voilaa.
Niiii maitsvad olid.

Kord päevas tuleb prügikonteineri juures ka käia (must kilekotike käes).
Kui ühendan selle trenniga, siis teen sinna väljaasteid (ja tagasi ka muidugi).

Vahel vaatan, et ta on meil ikka nii ilus kass.
Pisike.
(Draakon on ka ilus)
(Mõlemad on nii isemoodi)
Ja meenus see kui ebausklikud inimesed on.
Ma ei tea, kas ma nooremana olen olnud? Kolm korda üle õla olen küll sülitanud..
aga ma ei karda musta kassi, kes üle tee läheb, ma ei tormi siis üle tee.
Ma võin vabalt astuda tänaval kanalisatsiooniluugi peale (kui silmale tundub, et see ikka kinni on).
Mul ei ole probleemi minna ühelt poolt posti, kui sõber läheb teiselt poolt posti.
Ma ei arva, et 13 ja reede on mingi halb kuu päev.
Kui rahakott on põrandal, siis ei kao sealt raha.
jne.

Me ise loome oma elu.
Sellega, mida me mõtleme, millised mõttemustrid meie alateadvuses on, mida me usume.
Kõike kutsume ise ligi.
Ja seda kõike saab ka muuta.
Suurem osa meie alateadvusest on loodud lapsepõlves, sest 7. eluaastani võtame me kõike enda sisse.
Valimatult.
 Võtame nii sgavale enda sisse, et nende järgi loomegi oma elu.
Seda on võimalik muuta.
On võimalik need mõttemustrid "üle kirjutada". Mooduseid on sadu ja tuhandeid.

Vali oma mõtteid ja sõnu.

Tänaseks on seal üks raamat juba juures.
Üks veel lugeda vist.. ja siis lähen vaatan, mis siin raamaturiiulis on.
Tartu Linnaraamatukogu saadab raamatuid Omnivaga ka.
Aga siis on vaja postitasu maksta.
Hetkel ma ei plaani seda kasutada.
Sest antud perioodil olen mina see, kes pigem mõtelb oma kulutuste otstarbekuse läbi ja raha läheb sinna, mida on tõesti vaja.
Ei surfa veebipoodides ja ei telli koju kraami kokku.
Pole vajadust.

Olen tublisti väikest trenni teinud.
Keskmiselt 30-45 minutit päevas.
Aga eile kükke tehes sain aru, et reielihaste kinnituskohad ei taha nendest kükkidest enam midagi kuulda.
Võtsin siis kergemalt.
Täna ka.
Kirjutan sellest eraldi.

Täna ärkasin kell 10.
Kuigi läksin varem magama kui eelmistel päevadel.
Aga ikkagi laupäev ju.
Mõtlesin natukene omi mõtteid.
Hakkasin raamatut lugema ja siis tõi Abikaasa kohvi.

Kui neid kassikesi eemalt vaadata, siis on tunne et Pisike on palju suurem.
Endiselt ei ole.
Aga nemad nägid seal naabrikassi, kes heki all kükitas ja neid vaatas.
Seal on üks punane-valge iludus. 

Ja siis ma tegin tatrasalatit.
Üks väike pätik nillis kana.
Tegelikult tuli teisele toolile Draakon ja nillis ka.
Kui kana lõikama hakkasin, siis andsin kiisudele ka proovida.
Tatart jahutasin lahtise akna juures ja siis nillisid nad, et äkki võiks õue hüpata...
nope, ei saanud.
Salat tuli väga hea.
Tatrasalat - tatar, suitsusink/suitsukana/suitsuvorst, mar.kurk, kurk, keedumuna, majonees, hapukoor, sool.






Friday, March 27, 2020

Päike paitab..

Nii mõnus oli vaadata, kuidas Draakoni karv päikese käes säras.
Ja kass ise nii rõõmus oli.
Lõpuks sai õue muru sööma.
Seda viimast küll järelvalve all, aga siiski.
Pisike nuusutas ka kevadet. Murust ta suurt ei hoolinud.
Aga käpadja kõhualuse karva tegi mullaseks.
Ja hiljem sain ta viimasel hetkel kinni, et ta köögiaknast välja ei hüpanud.
Ja eile õhtul tiris end üles, et katuseaknast välja saada.
... kevad kutsub. Linnud laulavad. Päike paitab.
Täpselt selline moment, kui unistus oma unistuste kodust on niiiniii suur.

Wednesday, March 25, 2020

Karantiinipäevik #2

Ikka läbi pildipäeviku
Blacklist on tagasi. Seda küll vaid kord nädalas, aga rohkem polegi vaja.
Ma näen küll Instagramis sarjade soovitusi, aga nimelt ei ole midagi vaatama hakanud.
Sarju vaadates see aeg lendab.
Abikaasa hakkas "Dr House" vaatama. Alustas 4. hooajast ja lõpetas eile (8. hooaega?).. ja täna alustas 1 hooajaga.

Järjest teeme süüa ka.

Kassikesed on ikka vahvad.
Püüavad endiselt õue pageda ja otsivad kohta, kust saaks.

M. on nimekirja asjadest, mida tahab ära teha. Ja vaikselt edeneb ka.
Vaikselt koristatakse ka majas igat nurka. Iga päev natukene, et jaguks kõikideks päevadeks.
Kassid põõnavad.
Mina mõtlesin, et võiks google photo'de all pildid ära sorteerida, aga pole selleni jõudnud.
Kuigi aeg on meie endi välja mõeldud, siis see läheb kuidagi kähku.
Ärkad, teed mõned asjad ja vaatad, et ongi juba pärastlõuna.

Trenniga jätkan igapäevaselt.
Olen teinud nii videode järgi, kuid samas leiutan ka ise.
Vahel on see väike  "jänes" õlal ja tahab, et ma teda kuskile transpordiks.
Trenni esimese poole teen tavaliselt toas ja jalgade osa siis õues terassil.

Ja nii tore, et on sõbranna, kes raamatuid too!
Ja sidruti ka. Abikaasale leivakesi.
Apelsine tellisin ka, aga poed oli tühjad.
Tänase (25.03) seisuga olen siiski lugenud vähem, kui võib-olla arvasin, et loen.
Aeg kuidagi kaob.
Ma naudin seda, et saan lihtsalt istuda ja ei pea mõtlema, mida kõike ma selle asemel tegema peaksin.
Tööpevadel ei ole seda luksust olnud. On tundunud, et iga minut on arvel.
Aga nüüd istud ja vaatad enda ette ja enda sisse...
ja elad hetkes.

Natukene kummalisi pilke need kiisukesed juba saadavad.
Et mismõttes on KÕIK nad kodus?
Ei saagi enam salaja diivanit kraapida...

Kuigi maja on soe, siis on seda, et minu käed ja jalad külmetavad.
Tahaks midagi sooja juua, aga kogu aeg kohvi ei taha. Ja teed ka mitte.
Eile leidsin kapist kakaod ja tegin seda. Lausa kaks korda. Nii hea oli.
Maasikad toodi kontaktivabalt. 



Miks mitte teha teisspäeval sauna?
Alustasime kaasaga, aga lõpetasin üksi. Tiksusin vaikselt 65 C saunas ja nautisin neid hetki.
Mõnusalt soe, aga mitte kuum.
Mõnus.
Noh.. kui aus olla, siis kui Abikaasal leil läbi sai, siis ma lasin veidi kargemat õhku sisse, et temperatuur minu jaoks sobivam oleks :D

Ja meie kõige suurem saunaline.
Tal ei ole vaja leiviruumi minnagi.
Tema naudib pesuruumis mõnusat sooja, mis tuleb leiliruumist, ning vett.
Ma ei tea, mis vee-armastaja see väike karvakera meil on. 

Lugeda läbi veel vähemalt 3,5 raamatut.
Lõpetada kirjatöö,
Alustada fotode sorteerimisega.
Jätkata trenni ja kuputamisega.
Täna on minu kord süüa ka teha.

Sunday, March 22, 2020

Kassipildid

selfi Draakoniga

selfi Pisikesega
Hetk hiljem hakkas tal kiire ja mina olen kriime täis.

Draakon.

.. peidab nii nunnult oma pea.

Pisike teeb õlale hüppeid vähem kui Jaamas. Aga vahel ikka teeb.
On selline "jänes", kes sõidab tasuta lemisele korrusele.
Õlal istudes käivad silmad ringi, kas saab veel kuskile hüpata.
Kui istud ja justkui annad märku, et ta võiks nüüd maha ronida..
siis tema hoiab kõvemini kinni.
Seljas mul uus hommikumantel, Abikaasa kinkis ;)

"Kas tõesti vabadus?!"

"No vaadake neid silmi ja seda karva. 

Mina ei tea, kuhu ta need patsikummid peidab.
Aga õhtuti tuleb ja teeb pooliku mjäu, sest täis jäud ei saa teha, kui patsikumm suus.
Õhtul jätsin spets ühe patsikummi arvutile.
Kas see oli hommikul alles?
Ei.

Kõhu alt olen teda püganud.

Nii näeb kaugemale.