26012020

Vaatasin, et siin on viimasel ajal päris korralik vaikus. Aasta alguses on enda elutempo olnud nii kiire. Täna võtsin alles esimest korda sel ädalal raamatu kätte ja tundub, et olen rooste läinud, sest lugemine eilähe nii ludinal. Ilmselt on vahepeal mõtted veel hajevil, aga tänase päeva võtsin nii palju puhkamiseks, kui vähegi võimalik, sest mul on seda vaja. Raamatuid olen ikka lugenud (hetkel siis 10. raamat), aga need on sellised õhukesed :) et lihtsalt läksidki väga kiiresti). 

Jõusaali ei ole veel jõudnud, tõuksima ka ei ole. Viimane on pigem nädalavahetuse teema, aga kõik nädalavahetused on olnud liiga täis muid asju, et saaks sellele mõelda. Jõusaali ei jõudnud alguses ajapuudusest, siis ei olnud trenniluba, siis ma libisesin-kukkusin ja oli liiga valus ja siis oli jälle liiga kiire. Küll aga olen võtnud aega, et kõndida. Sel nädalal kõndisin jala tööle kõikidel päevadel ja alates jaanuari algusest on see olnud üsna tavaline. Kui ma nüüd jõusaali ka naasen, siis pean mõnest hommikust ikkagi loobuma... eks näis. Kõige pealt taastusin sellest ära, mis hetkel nii kutuks on teinud. Kukkumise kohta nii palju, et pärast koolitust saime Vspas olekut nautida, mina läksin kergeid saunarõõme nautima, sest polnud päris kindel, kas võin veel... Eriti kaua ma seda ei nautinud. Hakkasin saunamaailmas trepist alla minema, plätud olid jalas, rahulikult läksin ja siis olin pool treppi alla libisenud. Plätud lendasid jalast, vaevu sain end püsti, sest nii valus oli, selg oli kriimustatud, ise sain põrutada. Natukene püüdsin seal veel olla, aga erilist rõõmu enam polnud. Mis teha, kui ise ei osanud minemata jätta, siis tuli mind sealt ära ajada. Järgmine päev oli vasak käsi ka veel üsna valus, aga pigem oli see põrutus, mis möödus. Nädal enne oli mul seal kanüül olnud, mille paigaldamise ajaks mul kõik veresooned plehku panid (paika see siiski saadi), aga see koht oli samuti turses ja valulik (hematoomi polnud, ei olnud tunnet, et naha alla oleks miskit läinud, möödas oli ka tükk aega). Ja siis ma olin sinine - alaselg, tagumik, reied. 

Kuidas kass kammiga sõbraks teha? Pisike on meil tõeline kohevake ja oleme pidanud tal mõned pusad juba ära lõikama. Kammid, mis on olnud, talle ei sobi. Ja ega ta ei arva ka sellest suurt. Preili tahab end ise korras hoida. Mis meenutab, et küüsi tuleks ka lõigata... Sellega meenub, et temaga oleks ka aeg nüüd loomaarstile minna. Uh, tuleb ussirohi ära anda ja aeg kirja panna (esimene asi on veidi keerulisem).

väga rahulolev, et raamatute kõrvalt ka temale koht jäi.

numpsid

Ma olen vahepeal päris korralikult ka asju sorteerinud ja neid müüki pannud. Osad on väga kiiresti läinud, osad mitte. Üsna palju on seda olnud, et kirjutatakse, küsitakse midagi, tahetakse lisainfot, öeldakse, et korra mõeldakse.. ja siis on vaikus. Täiesti OK on öelda, et ei soovi või ei sobi vms. Aga kui mõnele pakkusid aja, et tule vaata siis üle ja sellele ka ei vasta.. siis on natukene kummaline. Samas on ka inimesed, kes arvavad, et kohe kui telefon häält teeb, siis peaks seda vaatama ja see mõte, et telefon ei teegi messengeri sõnumite peale heli, ei ole üldse mõeldav. Mul on telefon viimased nädalad kõik hääletu! Super! (messengeri jm sotsiaalmeediast pärinevad helid on mul nii ehk naa väljas). A telefonile oskan vastata selle pärast, et ükskord ma kogemata lubasin kellale teavitused sisse ja tundub täitsa okei lahendus. Kell annab märku, kui telefon heliseb (näitab küll vaid numbrit ja mul pole kellegi number peas.. nimi ilmub siis, kui vastamata kõne on) ning ma saan selle hääletu telefoni kuskilt üles leida. Aga kui sorteerimisest rääkida, siis usun, et riietega teen teise ringi ka veel. 

Vahepeal on õetütar saanud aasta vanemaks ja ema sai 2x nii palju vanust, kui mul on. Pakkus meile kontserdi ka - Naised köögis laulsid meile mõnusaid laule.