Karlovas on kaks uut kassi

Pildil on kaks kassi.
Koos on neid üsna raske pildile saada,
sest siis nad kipuvad sahmima ja jäävad uduse. 

Ma ei oska seda kuskilt alustada. Korduvalt olen peas kõik lõigud läbi käinud, aga kirjutamiseni ja märksõnadeni pole jõudnud. Päris kirjutamata ka jätta ei taha, sest endal hea hiljem lugeda. 

Tegelikult ütleb pealkiri kõik - Karlovas on kaks uut kassi. Aga samal päeval kui kassid Jaamast ära kolisid, siis ei ööbinud seal ka meie. Tühi oli. 

Kui minna veidi rohkem ajas tagasi kui vaid 2019 aastasse, siis oli kaks olulist asja. 2016 tahtsin mina nii väga oma kodu. Otsisin oma murulappi, puumaja, ahjukütet. 2017 varakevadel ostsin selle ja sisse kolisime kolmekesi. See oli minu jaoks kodu, aga samal ajal ka vahepeatus. Süda tahab oma maja ja suuremat murulappi. Aga sel momendil oli see just see, mida ma otsisin. Meil oli plaan seal mõnda aega elada ja siis edasi vaadata. Mingi aeg pakkusime isegi vaid 2-3 aastat, siis vahepeal, et äkki 5 aasta pärast otsime midagi uut... Otseselt kiiret ei olnud. Meil olid seal tunduvalt suuremad remondiplaanid, kui me jõudsime teha. Põhjused olid erinevad, nii enda oskmatus, tahtmine, raha, teadmised.. ja lihtsalt teised huvid. Teada oli, et maja vajab väljast samuti remonti, aga selleks on vaja, et naabrid oleks ühel nõul ja kõigil oleks rahalised vahendid sellesse panustada. Ühe naabriga me väga läbi ei käinud, sest meie arusaamad olid veidi erinevad... kui ennast tutvustama minna ja saada vastuseks "siin pole midagi meeldivat", siis ega rohkem ei kipu ka minema. Teiste naabritega meil ikka plaane oli, aga teostus jäi ära... 2018 alguses rääkisime, et telliks aknad ära, saaks kevadel ära vahetada, aga sama aasta juulis oli endiselt see, et küll suve jooksul ära vahetame (aknad, mida polnud veel tellitud). Natukene hiljem leidsin nemad lõpuks ostjad ja müüsid oma korteri ära. Nii said nemad võimaluse oma maja linna lähedal valmis ehitada ja varsti sinna elama asuda. Meie saime endale väga vahvad uued naabrid, kes olid valmis maja ja kinnistuga tegelema. 2018 tuli ju uus korteriühistuste seadus ja nii oli riik meie eest KÜ juba valmis teinud, aga meie hakkasime siis tegelema. Veel jaanuari alguses kuulsime, kuidas mõned ei taha korteriühistus üldse olla ja loopisid sõnu, et meie (mina ja naabrid) selle ühistu tegime ja milleks küll... See selleks. :) Nii hea oli näha, et asjad on lõpuks liikuma hakanud. Mulle meeldib asjadega kaasa minna, aga endas ma seda osa ei leidnud, mis oleks tahtnud seal juhtpositsiooni võtta, asju uurida. Tegelikult sai aastaga tehtud rohkem kui eelneva 15 aastaga. Ja plaanid olid ka fassaadtööd ette võtta. Möödunud aastal selleni ei jõudnud, aga kinnistule sai tehtud parkla, et ei pidanud enam hoovis manööverdama, siis ei olnud see ka nii porine, hoovile sai ette värav, et igaküks sisse ei astuks, korstnapitsid said renoveeritud, pööning sai kogu sellest jamast ja prahist puhtaks (seda oli seal tonne), ühistus sai edukalt ära jagatud, kes mingid piirkonda kinnistuümbruses koristab ning nii oli sügis palju stressivabam, suur trepikoda sai ka uue ukse ja torud said soojustatud ning 2020 jõudsime ka kasutuskorra notariaalse kinnitamiseni (selleks lasime maa uuesti mõõta ja plaanid teha). Fassaadi ja katusetööd nõudsid rohkem läbirääkimisi ja muutusid seetõttu keeruliseks (lisaks rahaline pool). Sest oleks tahtnud teha küll korda, aga on olnud kuid ja päevi, kui raha oli vaja mujale paigutada. 

Möödunud aasta kevadel, kui oligi rohkem teemaks kogu maja remont, siis tuli Abikaasaga teemaks ja leidsime, et ... aga kui me tegelikult tahame elada linnast väljas, siis mis hoiab meid tagasi, et sellega juba tegelema hakata?! Vastus oli meie ise (ja ilmselt see ka, et korter vajas ostjat ja meie kohta, kuhu kolida). Käisime pangas nõustamisel ning saime enda jaoks pildi selgemaks. Korteri müügikuulutus läks siiski üles alles suve teises pooles ja kuigi me maaklerit ei tahtnud, siis lõpuks meil ikkagi üks tore maakler oli (seda "ei" ütlemist peaksin veel õppima). Abikaasa arvas, et talvel me küll kolida ei taha ja mida lähemale talv jõudis seda rohkem arvasin ka mina seda. Aga ei tulnud talve ja meie kolisime. 

Küll aga läksid asjad vahepeal veidi teisiti ja meie tegime oma plaane ümber ka. Näiteks lahkus ju meie ehitusmees... ja siis lahkus naabrimees. Ja siis sa leping läbi. Korteriühistuga ajasime asju, et saaks see notariaalne kasutuskord ometi paika. 

Ja siis läks nii, et järsku olid ostjad, notari ajad ja kolimine. Selline lühiversioon. 

Kui notariaeg oli paigas, siis oli aeg pakkima hakata. Lihtne on kolida ühest kohast teise. Natukene keeruline on kolida osaliselt ühest kohast teise ja ülejäänud asjad kuskile mujale paigutada. Ma olen väga tänulik õele, kelle juurde saime viia kõik need, mis võivad olla välitemperatuuri juures (ei karda niiskust ega miinuskraade) ja sõbrannale ning tema isale, kelle linnamaja ühte tuppa viisime muu kraami. Nipet-näpet sai ka mujale hoiule (näiteks sõbranna naudib kohvimasina kohvi). Jäätmejaamas käisime korduvalt. Taaskasutusse viisin asju kottide viisi. Ja ise kolisime Karlovasse, kus meil on oma tuba. Võtsime kaasa kassid ja riided ning natukene pudipadi, mida vajame, aga kõik ülejäänud tuli ära pakkida. Kui Pisike neid vaakumkotte oma küüntega disainis, siis sai selgeks, et lihtsam on pakkida, kui kiisud juba mujal elavad ja nii ka neil stressi vähem - segadus oli tohutu. Samuti oli soov mõned asjad maha müüa, mida teadsime, et edaspidi enda koju ei soovi. Paar mööblieset tuli meiega ka siiski kaasa - mõlemad kummutid ning tehnikast külmkapp (ja teler muidugi). 

Abikaasal oli üks esmaspäev vaba ja siis kolis ta kiisud (ja enda tehnika) ära. Kassidest kirjutan eraldi. :) Niisiis tuli päeval tööl käia, õhtul pakkida-kolida, veel veidi tööd teha, veel kolida ja magama minna, et järgmine päev oleks samasugune. Oli üks väga väsitav nädal (ja tegelikult ka nädal enne seda ja nädal pärast seda). Ka notaris sai too nädal kaks korda käidud - minu müük ja järgmisel päeval korteriühistuga, sest kuigi oli mainitud, et järgmine päev on KÜga käik, siis midagi jäi vist kirjutamata ja kinnistusraamatusse polnud andmed samuti nii ruttu jõudnud ja nii pidin ka mina kohal olema. Müügi jaoks oli ka Abikaasa kohal - korter oli täitsa minu oma, aga kuna see oli meie perekonna elupaik, siis Abikaasa nõusolekuta ei võinud ma seda müüa (perekonnaseadus). 

Pärast notarit tahtsin võtmed võimalikult kiiresti üle anda, sest see periood oli lihtsalt väga kurnav. Sama nädala laupäeval mõtlesin, et panen siis viimased asjad kokku ja koristan, et siis on kõik. See päev venis 13h pikkuseks. Ja kurb oli küll õhtul vaadata seda tühja korterit ja uks viimast korda lukku keerata...

...võtmed andsin üle järgmisel päeval. 

Ja nii me jõudsimegi Karlovasse. Praegu on päris vahva siin istuda ja mõelda, et olen täitsa laenu(võla)vaba :D 

Kuigi on ajutisi asju, mis jäävad püsima, siis see on tõesti meie ajutine elupaik. Kui pikalt see ajutine periood kestab, ei oska ma hetkel öelda. Eks ma siis kirjutan uuesti, kuhu meie kassid kolisid. :)

See oli üsna lühiversioon kõigest sellest. 

Õppetund: lase Universumil* toimetada, anna vabaks ja kõik laabub (ja ole ise muutustele avatud. Usu, et muutused on lihtsad ja head.)

*kuidas keegi nimetab