Karantiinipäevik #1

Praegu kodus istudes mõtlen, kui tore oleks, kui kodune aeg oleks hoopis maal oma majas, nii et saks aias okitseda ja kõik kevadtööd ära teha, samuti rahumeeli õues jalutada, sest kedagi läheduses ei elaks. Tuleb ka see päev, kui oma kodu on maal.

Midagi suurt kirjutada ei olegi. Rahulik on. Minus ei ole hirmu selle viiruse suhtes, küll aga olen seda meelt, et tuleb kaitsta nõrgemaid*, kes seda kaitset vajavad ja seetõttu kinnipidada eriolukorrast (st päriselt püsida kodus). Maailm muutus ruttu. Isegi mina olen uudiseid lugenud.. no kuskil üle nädala tagasi lugesin nagu päriselt (st avasin ka artikli), siis nüüd kord või kaks päevas lasen silmadega üle delfi pealkirjade ja see ongi kõik. Hirm sütitab hirmu. Ja see teebki selle olukorra .. hullemaks? Ma ei tea, mis see päris õige sõna siin oleks. Aga kui päevast peale lugeda ainult kõiki uudiseid, mis käsitlevad koroonat ja olukorda, mis maailmas valitseb, siis seda hirmsamaks see selle inimese jaoks muutub. Internetis on hetkel väga palju saada materjali, mis aitavad hirmust vabaks saada, ärevusest lahti lasta ja vaadata seda olukorda veidi teisiti. Võimalik, et minul on seda lihtsam öelda, sest mind ei ole koondatudvallandud, asutust ei ole suletud, ma ei ole lähinädalatel sünnitamas, ma ei oota erialaarsti või uuringute aega, ma ei ole planeerinud pulmi, mul ei ole länud kalendrit täis kultuuriüritusi, mis nüüd ära jäävad, mina ei pea lapsi korrale kutsuma, et nad ikka kodus õpiksid või ise nendega õppima, ma ei pea töötama kodukontoris ja ennast distsiplineerima... Sellest hoolimata arvan, et see on aeg, kui saab vaadata rohkem enda sisse, tegeleda enesearenguga, lugeda raamatuid, veeta aega perekonnaga... Leida üles need positiivsed pooled, sest midagi positiivset kindlasti on, isegi kui alguses nii ei paista. Ja võib-olla selgub see hoopis palju hiljem. Võib-olla on seda kõike Maale vaja. Kui elu seisab, tehisased seisavad, siis mürgitame loodust, atmosfääri vähem. Ostuhullus, tarbimishullus langevad, kui on majandus langus ja raha on vaja suunata ümber, käigud rohkem läbimõelda. Kahjuks toodetakse ja tarbitakse kõiksugu jama. Olete näinud ju neid dokumentaale ja uudiseid, kui palju prügi kõikjal on. Võib-olla on vaja midagi suuremat, et inimesed oma käitumist muudaks. Võib-olla on vaja, et inimesed rohkem teineteist ja üksteist märkaks, et omavahel oleksid sügavamad vestlused, et näidataks üles rohkem hoolimist, et hakatakse rohkem ise köögvilju kasvatama, rohkem loodusest ande tooma, et iga väikese soodusprotsendi peale ei telliks endale koju mingit uut pudi-padi, et leiaks alternatiivseid lahendusi, et loeks rohkem raamatuid, laenutaks naabrile tööriista-asja-eset, mida tal ei ole ja vajabki seda vaid kord aastas, et kiirustamine väheneks, et liikluses oleks rahulikum, et oleks aega vaadata enda ümber ja nautida hetke.

Meie oleme kodused olud üle nädala, aga täna on karatiini neljas päev. 

Planeeritud puhkusreisi ei toimunud. Selle ära jätmine juhtus enne, kui kuulutati välja eriolukord ja Küpros oma piirid kinni pani (kuigi Ryanair veel lendas), 13 ja reede (ma ei ole ebausklik, sest kui oled, siis tõmbadki seda endale ligi) algas hoopis sellise enesetundega, et võtsin haiguslehe. Ei olnud koroona kahtlust. Ilmselt üks päev vähem kui neli nädalat järjest topeltkoormusega töötada, mitte pidada lõunaid (va 2 päeva, kui oli vaja asutusest väljas käia), tegi oma töö. Ma olingi täiesti kurnatud ja mingi viirus sai mu kätte. Teatasin reisibüroole haigestumisest, mingi aeg tegin kindlustusepaberid ära ja järgmisel hommikul lugesin, et Küpros pani piirid ka kinni. Ryanair lubas tol ajal küll lennupileteid vahetada, aga midagi head ja odavat sügiseks saada ei olnud (ja ega olukorda ka tea). Polnud ka erilist energiat otsida. Läks nii, siis läks. 

Mõtlesin, et kui terve, siis võtan seitsmepäevase puhkuse otsa. Sest selgus, et ega tööle nii pea ei saaks. Osa perekonnast tuli reisilt ja nii me siin siis oleme :) Küll aga puhkus polnud vajalik, vaid sain kohe karantiini jääda ja seitse päeva puhkust paigutan mujale. Plaan on juba olemas. Praeguse seisuga on tööle minek 2. aprill. Tööl on rahulik olnud, sest plaaniline töö on peatatud. Tuleb teha kõik endast olenev, et viirus sisse ei jõuaks.. sest kui viirus sees on, siis on oht, et karantiini jääb väga palju rohkem inimesi. Kõik, kellel võimalik, teevad tööd kodus. Minu meedikuna seda teha ei saaks. 

Neljapäeva hommikul käisime veel poes ja korra nuusutasime Botaanikaaias kevadet. Poeskäik oli oluline, et kui teised koju jõuavad, siis on toidukraam olemas. Prismas on des.aine olemas, mis oli igati positiivne. Õnneks meil ka autos olemas juba varasemast ajast ja kuskil otsima ei pidanud, sest apteekide ustel jäid silma vaid sildid, et pole maske ega des.ainet. 

Kuna raamatukogu oli juba enne suletud, siis raamatuid sain endale nädal enne varutud. Üsna suvaliselt, sest seal käies oli seal tohutu rahvamass, ei olnud erilist soovi seal pikemat aega veeta, võtsin, mis kätte jäi.. ja riiulil on ka mõni lugemata raamat. Paar raamatut ka sõbranna käes, kes lubas need ühel hetkel ukse taha tuua. 

Galerii: esimene kolm päeva

Kassid küsivad õue.
Mitte et nad enne oleks õue saanud.
Aga kas tõesti nüüd ei saa üldse õue?

Tegin kanasuppi. Nii oli söök olemas kaheks päevaks.
Ikka kana, porru, lillkapsas, brokkoli, porgand, sulajuust, kooor, pujong
Peakapsa unustasin ära ja kapis polnud ka.

Üks lemmikuid sarju põnevike seas.
Õhtul alustasin ja õhul lõpetasin.

Algas kevad.
Kuulsin, kuidas Draakonit all taga aeti - jooksis kiirelt peauksest välja.. ja tormas siis terrassi uksest sisse.
Üritas õue pääseda kaks korda.

Ja kolmas kord oli siis, kui mina terrassil trenni tegin.
Enne karantiini olin kätte saanud uued trennipüksid - Fennecfit. Seal oli soodukad ja ma olin nii pikalt midagi mõusat otsinud.
Sportland ja Rademar, mille kinkekaardid mul olid, no.. ei leidnud sellise normaalse raha ees.
Nende pükstega väga rahul. Kõrged. Mugavad. Pikad.
Draakoni võtsin sülle ja tegin kükke.
Suurem osa trennist tegin toas, aga hüppeid ja kükke jms läksin välja tegema. Teisel korrusel väga hüpata ei taha.
Trenniga jätkan ka teistel päevadel.
Lisaks kuputan - valusad lihased tahavad väga hoolt.

Paberitöö. Mida oleks võinud teha juba märtsi alguses, sest tuleb välja, et aju tahtis päris palju ragistamist ja meenutamist.
Kuhu ma mida kirjutasin? Kas üldse kirjutasin?
Kuskil 3h kulus, siis väsisin ära.
Päris valmis ei saanud.
Edasi tegin trenni. Pigem toas. Õues ainult tsipa, sest see tuul oli kohutavalt külm.

Pisike näeb asja omas valguses.
On aeg krõbinaid ka ise juba varumas käia (võib-olla ka peitmas).
Ja vajadusel seda kotti kaitsta.

Ehk siis öösel ma magan. Magan nii kaua kui on und või kuni keegi mu üles ajab. Alustan hommikuid rahulikult. Joon kohvi. Loen raamatuid. Vaatan, kuulan koolitusi, teen märkmeid ja harjutusi. Teen ise harjutusi, et enda mõtteid korras hoida. Nunnutan kiisudega. Teeme süüa ja sööme. Teen trenni. Vahepeal olen sotsiaalne läbi Interneti. Vaatan tööpäeviti Kirgede tormi. Vaatan enda sisse ja korrastan ennast. Püsin rahulik. Kammin kasse. Pügan Pisikest. 

PS: täpsustuseks. pereliikmete reis algas enne, kui Eestis esimene positiivne proov tuli koroonale.