Uni läks pealt ära*

Kui 2019. aastal oli aprillis korralik soojalaine, nii et 27.04 oli temperatuur üle 20 C ja väljas oli tõesti palav :) (eriti ka pika kleidi või ülikonnaga :D ), siis sel aastal on kevad teistsugune. Olin lootnud, et saame vatipulmas kuskile loodusesse pikikule minna. Loodusesse läksime küll, aga pikniku ilma ei olnud. 

Valisin meile Valgesoo matkaraja, sest seal oli ka kollane aken, see pole Tartust liiga kaugel ja ohoh, seal on ka vaatetorn, mis ei olnud praegusel ajal suletud. 

Hommikul kodus siiski laisklesime. Esimese kohvi sain ära juua veel voodis olles.

Ja teise kohvi jõime terrassil, kuigi oli päris jahe.

kohvikruusid :)

Tellisin meile kingituseks sellised kruusid :) Täpselt õige suurusega, mõnus käes hoida ja vahva pilt ka. Teiselpool on "You had me at meow". Olen varemgi näinud selliseid tasse, mida saad natukene ka ise disainida, aga kui Tikker nende lingi saatis, siis jäin pikemalt uurima ja varsti oli ka tellimus tehtud. Draakoni leidmisega probleemi ei olnud.. aga Pisike on selline kohevake, samas täiesti tavaline kodukass.. aga tassile sai ta siis tõukass, kes oli kõige karvasem. :D Ja Abikaasa on ka täitsa enda moodi ;) Kui tellisin, siis sain aru, et ilmselt tuleb ka käibemaks juurde maksta, aga saadeti UK-st ja sain niisama. :) Postikulu oli ikka. Sain õigeaegselt kätte ja tegelikult andsin ka üle, sest et.. ilusad ja erilised asjad ei pea ootama alati erilist päeva (vahel ei pruugigi seda tulla). 

Kohv joodud, singileib söödud, siis läksimegi autoga linnast välja.
Moostest läbi ja varsti paremale ja siis vasakule. Oli üsna tuttav tee, sest Salamaale oleme ka sealt sõitnud.ALustasime vaatetornist, korralik tuharatrenn. Ja siis matkarajale (u 2km), pilt kollase aknaga ja edasi. Nii palju vahvaid sipelgapesasid oli metsas.

:)
Nägin kollast akent, kuhu poole edasi läksime.

ämm tegi kooki :)

Esimene pulma-aastapäev :)
Valgesoo juures vaatetornis.

Ja siis tundus, et Taevaskoda on nii lähedal, et lähme sinna ka. Seal oli mõni auto rohkem, aga samas piisavalt suur maa-ala ja erinevad teerajad, et inimestega kokku ei puutunud. Nautisin linnulaulu ja sinililli. Ja päike tuli ka välja. Vahepeal küll läksime veidi mööda... aga astusimesiis sama teed ka tagasi. Ma üks kord, u 11a tagasi, olen seal ära eksinud... rohkem ei tahtnud. Ja nii palju tuttavaid radasid, sest et #salamaatõukerattakross. 

Siis oli juba kõht tühi ja võtsime suuna kodu poole. Teel koju tellisin toidu ka ära, et kohe kätte saaks. Selle saime kätte ja läksime koju sööma. Mina võtsin klass veini, kaasa jõi piima. 

Pühapäeva õhtul küsis ämm, kas veini tahan, mõtlesi, et võib küll. Kui alla jõudsin, siis selgus, et neil oli kuuri all üks vein mitu aastat olnud, et aeg ära juua. Mina vaatasin, et kahtlaselt tuttav pudel..

"See on ju minu lemmikvein!" Lambavein! =)

Aasia toit :)
Nii nagu aasta tagasi. Siisi käisime väljas söömas.
Nüüd tellisime (ja käisime järgi).
Sõime kodus.

Ja õhtul saime veel kooki ka süüa. Nii hea. :)

Tegelikult käisime veel ka Circel K-s, sest mul oli kaks voucherit, mis olid aegumas. Lattet pole ma sealt tahtnud, aga kohvikakao on maitsev olnud. Käisime Lõunaka juures. Uued kohviaparaadid. XL kohvikakao oli olemas.. aga palju-palju magusam, kui see varasemalt oli. Nii et mulle ei meeldinud ja päris lõpuni ei joonud. Pigem oli nagu (väga magus) kakao kui kohv. Kahtlen, et rohkem ostaksin... sest seadistus vist kõikjal sama? Ja samas ega ma väga tanklast ei osta ka enam neid asju. Ei ole väga ringi liikunud, kodus saab teha sellist kohvi nagu vaja. Kui pikem sõit, siis küll. Ja cahel saadab Circel K kirja, et pole mind ammu näinud ja annab mingi voucheri, siis võib ka minna.

Esimesel abieluaastal oli meil plaan korter maha müüa ja kolida. See sai tehtud. Teisel aastal ostame kodu ja kolime uuesti.
:)

--

Nende 1,5 kuu jooksul, mil oleme palju saanud kodus olla, siis olen üsna tihti saanud esimese kohvi voodisse. Nii hea . Vahel olen ise toonud, aga üsna tihti on seda Abikaasa teinud - sest ta ärkab lihtsalt varem ja vahel tuleb piiluma, kas ma ka juba ärkan. Eile ütles, et miks tema siis kohvi voodisse ei saa, ma ütlesin, et kui ise tööle lähen ja tal vaba, siis toon.

Täna oligi see päev. Ainult et kui ma tuppa tagais jõudsin, siis tema juba istus voodis ja ütles

"Mul läks uni pealt ära."

Ma arvan, et ma olen pool päeva seda väljendit itsitanud. 

Toidu osas olen juba harjunud, et see kas "aitab" (pole halvaks läinud) või "ei aita" (ei kõlba enam süüa).

Aga et uni läheb pealt ära?! Uni tuleb peale küll, mulle ka..

Oh nii vahva :)


-
See oli ka vahva, et eile kirjutas õde, et "homme sul ikka pulma-aastapäev?". Kui vastasin teisiti, siis helises telefon ka. Ja pärast kümmet helistas vanaema, kes tahtis ka väga õnne soovida, aga oli terve päev oodanud, et ma töölt koju jõuan (ei olnud teadlik mu vabast päevast) ja siis kuidagi ununes.
💚💚

366päeva

vatipulm :*

Follow your heart...

Ma kasutan viimasel ajal üsna tihti lauset, et kuula (ja järgi) oma südame häält ja tee nagu see hääl ütleb. Sest lõppude lõpuks on see oluline, mis teeb Sinu südame rõõmsaks, paneb hinge helisema. Sa ei ole tulnud siia maailma, et olla õnnetu. Kõigil on võimalik olla õnnelik. Tuleb teha valikuid. Lubada muutusi. 

Kas teate kui hea on elada hetkes (ainult kõige paremas mõttes. See ei võrdu minu jaoks sellega, et mölla ja mässa, sest sa ei tea, mida homne toob. See tähendab seda, et sa ei ela minevikus, ei ole selles kinni, ei ela uuesti neid asju läbi, minevik oli, sellel oli oma õpetus, nüüd on nüüd ja sina oled siin ja praegu. Samuti ei ole mõtet elada tulevikus, sest tulevikku lood sa sellega, mida sa hetkel oma elus teed (mõtled ja ütled). Ma olen piisavalt pikalt oodanud midagi tulevikust, lasin päevad lihtsalt mööda, sets ühel päeval pidi ju tulema see päev, mida ma nii väga ootasin. Kuidas see päev saab tulla, kui mitte ühtegi tegevust selle nimel ei tee ja eladki vaid tulevikuillusioonis? Nii et ela hetkes, ole siin ja praegu, sellega lood oma tulevikku, ole tänulik minevikule kuid lase sellest lahti.) ja vibreerida sellisel mõnusal sagedusel, et kõik ongi hästi, kõik laheneb, kõik tuleb. 

Ja veel parem on alles ees.

Ja siis saatis täna sõbranna selle laulu, et hea laul. Korraks olin ma skeptiline, sest Scorpions on jätnud mulle sellise mulje, et see muusika pole päris mulle.

Seda laulu ma kuulasin ja ütlemata mõnus.

Follow your heart.

Ma olen üldse viimasel ajal väga vähe muusikat kuulanud. Mingi päev oli Terminaator Kanal 2-s ja seda küll vaatasin järgi. Aga ise youtubest väga ei otsi midagi. Sest sõnum on oluline, sõnad on olulised ja ma hoian teadlikult eemal need laulusõnad, mis tekitavad kurba tunnet. 

Sa ei ole kunagi üksi.

Kunagi pole liiga hilja pimeduses valgust näha.

Sa oled kodus, kus on Su süda.

Have you ever climbed the mountain?

Have you ever crossed the sea?

Take a look around the corner

And listen to your heartbeat

Have you ever touched the rainbow

Take a ride in the ferris wheel

It takes one step to start a journey

It's up to you, to make it real

This is the time for yourself to be free

You gotta follow your heart

This is the time in your life and it's never too late

To see the light in the dark

You gotta follow your heart

Walking far away horizons

You will never walk alone

You'll be at home where your heart is

A million miles away from home

Show me the way, who knows the way

This is the only road to go

Life brings me down, it takes me up

And only, only heaven knows

(karantiini) Sünnipäevast

Minul oli väga tore sünnipäev. Ärkasin täitsa ise (enne äratuskella), sain esimesed õnnesoovid ja sättisin end tööle. Natukene kodus ja natukene tööl oligi kogu sünnipäeva pidamine, aga seda oli täiesti piisavalt. 

Hommikul ärkasin ja päike paistis. Nii hea ja tänulik tunne oli. 

Ma tahtsin enda sünnipäeval süüa enda lemmikkooki - enda tehtud Napoleoni kooki. See enda tehtud on seal üsna oluline märksõna, sest mõni poe oma võib olla küll üsna hea, aga pole päris see. Lisaks see enda tehtud tähendab ka seda, et on ka kaks tihti pohlamoosiga. Minu jaoks paneb see i-le täpi peale. 

minu lemmikkook

Koogiga alustasin pühapäeval (19.04) Lehtaigent ei ole ma endiselt ise teinud ja tahaksin alati kasutada Pagaripoiste taigent, aga ... no see #eriolukord. Prismast seda ka ei leinud ja teistesse poodidesse otsima ei läinud. Ostsime seda, mis oli. Ja sai hakkama küll. (Arvasin, et mul on sellest mõni pilt, aga ilmselt ma saatsin vaid snapi vahendusel kellelegi. Ostsin kaks taigent, üks oli 600g ja teine 500g ja selgus, et see 500g on väga väikeste tükkidena... Niisiis rullisin, mis ma rullisin (pudeliga oli raske ja Abikaasa ostis poest väikese taignarulli, sest siin majapidamises pole ju taignarulli olnud), aga oli selge, et piisavalt suureks seda väikest taignatükki ei saa. Nii tulid kihid kokku panna kolmest sellisest osast. Õnnestus kül.)

Kui ma tahan teha kindla suurusega koogiga, siis kuidas see lehttaignaga võimalik on? Ainult nii, et teed kohe eriti palju suuremad küpsetatud osad ja lõikad noaga parajaks?

Esmaspäeva (20.04) õhtul tegin keedukreemi. Minu keedukreemi retsept, mida olen mitmeid aastaid kasutanud, on kuskil pappkastis. Teooriat ma teadsin, aga ma polnud kogustes eriti kindel. Niisiis googeldasin ja lugesin erinevaid retsepte, aga ükski ei tundnud päris see .. ja oli kõiksugu kummalisi lahendusi, mina tahtsin oma klassikalist. Võtsin siis keskmised kogused ja hakkasin tegema. Mingis retseptis oli mul piima 700ml, aga ma olin kindel, et sellest jääb väheks, piima läks liiter ja muu oli tõesti umbes. Kreemiga läks kõik väga hästi. Jätsin selle jahtuma. Lisaks olin sulama võtnud pohlad (täitsa ise korjatud), panin need blenderisse ja ja sutsu suhkrut ka ning sain värske pohlamoosi, mõnusalt hapukas, koogile ideaalne. 

Teisipäeva (21.04) hommikul ärkasin kella viie ajal (olin ka nelja ajal üleval, aga korraks uinusin uuesti) ja hakkasin kooki valmis tegema. Kohvi tegin ka. Varsti ärkas Abikaasa, oli avastanud, et ma kadusin ära ja tuli vaatama, mis mind enne kella 6 siis voodist välja ajas.  😃😃

Kook sai valmis. Jäi piisav aeg, et ennast korda seada ja veel jala tööle minna. 

Ja tööpäev ei olnud ka õhtuni. Õhtul tegin veel makaronisalatit tööle ja koju ning kaks keeksi ka tööle. Makaronisalatit kokku ei seganud, aga tegin hommikuks kõik valmis. Nimelt minu jaoks on kartulisalati tegemine päris tüütu tegevus, lisaks ma ei ole selle eriline fänn, sest kartul on ju külm (miks ma peaksin külma kartulit sööma, mida on enne keedetud?). Niisiis eelistan ma makaronisalatit, aga makaronid peavad päris pisikesed olema. See salat, mis tööle sai, tunduski, et makaronid on tillukesed..vähemalt poes. Pärast keetmist olid minu meelest 2,5x oodatust suuremad, aga jäid veel normaalsuse piiridesse.  Sõbrannade retsepti järgi panen ka mina juustu sisse, nii hea. Keeksidest üks oli tavaline, teine mustikatega. 

Ja siis ma olin õhtuks täiesti väsinud. Päev oli tegus olnud. Minu meelest jäin voodisse jõudes ka peaaegu kohe magama (igapäevase meditatsiooni jõudsin vist lõpuni kuulata... aga pole enam kindel) ning magasin kaheksa tundi.

Ja siis oligi nädala keskpaik. 

Ja minu sünnipäev.

Tööl sai kõhu täis. Keekse kiideti väga, nii tore, et õnnestusid.

Vahepeal olid mõned tunnid väga kiiret tööd. Eks see ka innustas, et sain korralduse koju minna, kui asjad tehtud. Nii ma veidi enne kella 1 sealt välja astusingi. 

Kodus ootasid mind lilled :) Sõbrannad olid üle-aia-kullerit mänginud (väga ilus kevadine tulbikimp, Pisikese eriline lemmik, sest seal on kaske, mida ta närimas käib), Abikaasa oli roosid toonud, A. tõi samuti roosid, töölt sain lõvilõuad ja tulbid. Üks kolleeg, kellega nii ehk naa kokku puutume, tuli koogile ja tõi tulbikimbu. Ja veidi hiljem tuli veel kuller ühe kimbuga - imelised tublid ikka.

(Kui ma nägin milliseid pilte tegi Abikaasa telefoni kaamera, siis tahaks endale ka. Aga peate leppima minu piltidega)

Lisaks lilledele toodi magusat ka (ja kast puuvilju-köögivilju MyItalyst 😱😍). Šokolaade sain tänagi veel. Eks ajapikku saab ikka otsa :) või hea pakkuda, kui ühel päeval keegi taas külla saab tulla.

Nii palju ilu.
Nii palju rõõmu.

Nii et sel aastal oli sünnipäev natukene tööl ja siis natukene kodus. Kodus sai salatit, kooki, kohvi süüa terrassil. Kiisudki said päris pikalt õues olla.

Kook oli ilmselt tõesti imehea, sest ämm, kes räägib mulle, et tema kooke ei söö ja jahutooteid ka mitte, sõi seda minu meelest vähemalt kolm tükki.

Ja mina hindan ka kooki väga heaks. Välimus võiks muidugi veel parem olla, aga see maitse on ju põhiline. Eks peab veel tegema :) 

Päris õhtul jõime Abikaasaga veel vahuveini. Ja hõljusin niisama heas meeleolus. Nii mõnus päev oli olnud. Nii toredad telefoni(ja video)kõned perelt, sugulastelt sõpradelt, naeratama panevad sõnumid, personaalsed sõnumid messengeris ning siis toredad õnnesoovid mujal sotsiaalmeedias. 

:)
Kiisudega sai nii vahvaid pilte. 

:*
Kas oleme juba ühte nägu?

:)
Mõlemad kassid uudistasid kimpude juures.

Lisaks sellele sain siia aadressile ka esimese personaalse mitte-ametliku kirja õeperelt (üks sõna, kaks sõna?)- õnnsoovid ja poisid olid kaardid joonistanud. Lisaks oli seal üks dinosauruse lesanne ka, likasin välja ja voltisin kokku, tulemus on ülemisel pildil all vasakus nurgas. 

Siis sai sünnipäev läbi.

Minul vanust 31. 

Küll kunagi tundusid need üle kolmekümne aastased inimesed ikka nii suured ja elukogenud ja targad...

Nüüd olen ise ka :) Elukgemust ja õppetunde tuleb iga päevaga aina juurde.

Ja ise õpin aina rohkem. Ja aina rohkem on süda avatud.

--

See võiks ka tehnika juttude alla käia, aga kuna see on ka sünnipäevaga seotud, siis sobib siia. Mõned päevad enne sünnipäeva sain uue kella. Garminist ma alles kirjutasin. Ja kuna neid probleeme oli varemgi olnud, siis Abikaasa leidis, et mul on uut kella vaja. Ise oli ta hiljuti Huawei nutikella saanud (kui uue nutitelefoni soetas). Ja miks siis mitte ka naisele see kinkida. Nii et Garmin on nüüd kuskil peidus ja minu käel on Huawei nutikell. See on jah pigem nutikell kui spordikell, aga katab hetkel kõik minu vajadusel ära, mida ma kellalt ootan (seda, et ma andmeid endomondosse saaksin kanda, tõesti ei ole, aga saan hakkama). Sammude lugemine tundub täitsa okei. Und jälgib kenasti (näitab ka REM-und, mida Garmin ei teinud). Ja muidu ma alles avastasin neid asju. Isegi natukene muusikat võiks kella sisse lisada. Bluetooth ühendus on kuidagi parem. Muidu ma alumisel korrusel teavitust ei saanud, et mu telefon heliseb, aga nüüd saan (sest mu telefon on endiselt hääletu...), Teistest teavitustest on sees gmail ja tavaline sõnum, kõik muu on väljas nagu ikka. 

Garmini spordikell ehk lihtsalt ei sobi, et see oleks 24/7 sees ja täidab teisi funktsioone. Minu meelest võiks spordikell ikka tunduvalt kauem vastu pidada. 

:)

Ja lõpetuseks üks Pisike ka

Sõnni sünnipäev

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et mul on täna sünnipäev. 😍

Hommikul tegin kiisudega pilte. 

Temaga rohkem ei saanudki, jooksis seljale ja pani jooksu.

:)

Vaatasime koos, mida see ilus eluaasta kaasa toob.

HommiK!

Kui ärkasin ja rulloo akna eest võtsin, siis paistis päike sisse.
Imeilus kevadilm on täna!
Nautige koos minuga :)

Küsimused, paroolid, tehnika

Ühel õhtul oli mul gmailis kiri, et mu fb konto parooli on reset'itud. Mitte mu igapäevae kasutaja, aga mul on seal üks igaksjuhuks konto olnud, mida ma üldiselt ei kasuta. Ma olin kindel, et mina sinna loginud ei ole, siis vajutasin ka vastavale lingile. Pidin ise sisselogimine... aga parool? Ehm, mis parool? Paroolidest, mida ma igapäevaselt ei kasuta, olen loonud ühe faili, kus on märksõnadega kirjas vihjed, mis peaks mulle andma aimu, mis see õige parool võiks olla. Tuleb kasuks, kui on vaja logida kuskile, mida igakuiselt ei kasuta. (jah, vahel ma unustan ka selle parooli ära, kus mul see fail on... ja siis on ka huvitav :D ). 

Kas mul oli nimekirjas see teine konto? Eip. Proovisin tavapärased paroolid ära, aga ei midagi. 

Okei, unustasin parooli, peaksin ju kätte saama, sest emailil ma ju ometi kirja nägin. 

Hea plaan. Sain ka uue parooli lisatud... aga 

....so we've locked it. 

Okei, konto on hetkel kinni. Valin turvakontrolli, saan valida koodi, mis saadetakse emailile, sest telefoninumbrit ei olnud ma lisanud. 

Ja siis sa näed, kuhu emailile see kood saadeti. 

hot.ee

Minu esimene email üldse. Mida ma pole aastaid-aastaid kasutanud. Ehk isegi üritanud kustutada? 

Mis mul arus oli, et ma 2016 selle emaili sinna lisasin?

Surfasin enda eelmise emaili peal, et äkki on mul seal kuskil mingi märge selle hot.ee konto ja parooli kohta. Leian fb teavituse, et olin vahetanud emaili ja selle hot.ee oma ära võtnud, aga see on jäänud kõrvaliseks (miks sa saadad selle mu kõrvalisele emailile?). 

Midagi muud ei leidnud. Kunagi ilmselt tegin selle, et kõik emailid tuleks automaatselt gmaili edasi. 

Hot.ee, mis vahepela on muutunud online.ee'ks pole ma aastaid ja aastaid loginud.

Aga proovida ju tasub?

Kasutajanime ma ju ometi mäletan. Proovisin ära kõik võimalikud paroolid, mida võisin kunagi kasutada. 

Ei mleta parooli tundus päris hea variant. Küsimused ei tohiks väga rasked olla ja üldiselt vastasin neile ikka loogiliselt.

Tore... 

aga mis vastuse sa sisestad, kui sulle ei anta küsimust?

Kas seal ongi nii?

Et küsimus mõtle ise välja? (näiteks see, mis sa sinna 13-15a tagasi panid.. ?)

Proovisin ka erinevaid vastuseid. Näiteks kassinimesid ja esimese õpetaja nime ja ema neiupõlvenime ja sünnilinna, kodulinna jms. Ei läinud miskit pihta :)

Nii palju siis sellest. 

Proovisin oma aktiivse fb kontoga ka. Läksin teisele profiilile ja sain valida, et ei pääse oma kontole.

Ja tuli jälle seesama, et saatis koodi hot.ee emailile, kuhu ma ei pääse..

Jap.

Mul said ideed otsa :)

Natukene tehnikast ka. 

Viimased 1,5a olen kasutanud Garmini forerunner kella, mille ostis Abikaasa, aga siis andis minu Garmini vidin otsad ja kuna mina olin suurem spordisõber, siis kaasa andis kella mulle. (enne Garminit kasutasin veel Polarit, aga kui seal pulssi ei tekkinud, kuigi said vidinad väljavahetatud, siis läksingi Garmini peale üle). 

Mis seal salata. Mulle meedib jälgida samme ja und, meeldib treeninguid jälgida, hiljem pulssi vaadata ja statistkat vaadata. Isegi kui ma seda siin enam jaganud ei ole. 

Garmin mõõdab mul ka randmelt pulssi, aga trennis kasutasin pigem vööd, sest teatud asendites see randmepulss pani ikka väga pusse ja näiteks lõike tõuksides ei jõudnud lakke hüpatagi.

Kell peaks üsna kvaliteetne olema. Ja kiidetud. Aga minul tekkisid probleemid. Jooksis kokku. Tegi endale restardi ja oli siis kaotanud kõik sammud (nt kui olin kõndinud, siis vahel selle muutis see ise jooksuks, aga sammud nullis ära). Kuna see oli ajal, kui ma püüdsin igapäevaselt sammud normis hoida, siis õhtul kell 20 sellised asjad rõõmu ei valmistanud. Samas eriti tihti seda ka ei juhtunud. Aeg-ajalt ei uuendanud kellaaega (oli ka ära hangunud ja hiljem ei jõudnud järgi, kuigi sai korduvalt ühendatud ja sünkroonitud). 

Eile õhtul oli ka üks selline hetk. Ei ühendanud kuidagi telefoniga. Ja kellaaeg oli vale ja nädalapäev ka. Kellaaja sain manuaalselt muuta, aga kui sünkroonisin, siis ta ikka muutis tagasi. Mõtlesin, et küll korda läheb.

Hommikul ärkasin iseenesest. Vaatasin, et kell on sutsu neli läbi. Saab veel veidi magada.

Aga kahltaselt valge oli. Voodisse tagasi jõudes vaatasin kella ja sain aru, et kohe heliseb äratus. 

Vaatasin uuesti kella - kolmapäeva hommik (täna on reede muide) ja aeg 1,5h vähem kui päris aeg. 

Hommikukohvi kõrvale tegin veel retsarti, sünkroonisin ja kõike muud.. aga ei miskit. Lisaks oli ka väga aeglane. Ja tunniga sõi pool aku% ära. 

Jalutasin tööle, aga gps'i ei leidnudki, niisiis panin Endomondo tööle. 

selle aja järgi võiks tööle minna.. tööl kella õigeks panna ja ruttu koju tulla :D 

Ja kuskil lõuna aeg läks aeg ja kuupäev õigeks. Ning kõik töötab. 

Koju jõudes tahtsin kordusTV-d kasutada ja eilse joon-kohvi-ja-puhkan-sarja ära vaadata. Aga ei saanud telerit tööle. Ikka jamasin mõnda aega. Sain aru küll, et interetiühendust pole, aga probleemi ei tuvastanud. 

Teler siiski töötab. Internetikaabel, mis peaks digiboxi taga olema, selle oli Abikaasa playstationile pannud, sest ei viitsinud arvuti juurest kaablit võtta. 

Seda mu peake sel hetkel tõesti välja ei jaganud. Aga see on täiesti okei. On ju reede ja ma olen 2,5päeva tööl käinud.

Ilmselt olen ma lihtsalt kõrgel vibratsioonil ja seetõttu ei tee tehnika koostööd ;)

14042020

Midagi eriti kirjutada ei ole, aga annan märku, et olen ikka siin :) Ja vahepeal käin tööl ka. Sai täpselt kuu sellist aega, kui reaalseid tööpäevi om väga vähe olnud. Käesoleva nädala plaan on teada, järgmise nädala kohta veel ei tea... Tahaksin, et siis oleks kolmapäev vaba, sest kellel on siis sünnipäev? Mina-mina! Siis soovin ilusat ilma ja tahaks kuskile metsa sõita (kus inimesi ei ole) ja piknikku pidada... a täpselt sama mõte on mul ka ülejärgmise nädala esmaspäevaks, sest kellel on siis esimene pulma-aastapäev? Ikka meil =) 

Alles eile kirjutasin sõbrannale, et möödunud aastal tundus, et kevad tuleb nii vara, saba jälgida seda... aga sel aastal õitsevad lilled veel varem. Juba märtsis ütes isa, et Virumaal õitsevad sinililled... Nädalavahetusel käisin metsas neid korjamas ja paari päevaga olid ka läinud, sest aeg saab juba läbi. Mulle meeldis, kui minu sünnipäeval oli metsaalune sinine. Ikkagi mu lemmik metsalilled. (Nii huvitav, meenus just, et sinine pole muidu mul eriline lemmikvärv just olnud, kuigi viimased kaks aastat on ka riiete valikutesse seda lisandunud). 

Sõbrantsil oli laupäeval sünnipäev. Pidu ilmselgelt ei olnud, aga lilli viisin ikka... olin ise seda varem planeerinud ja teisedki olid sama mõelnud. Niisiis olin kuller ka. Tal oli niii hea meel. Ma olin talle just enne teinud kontrollkõne ja õnnesovid edastanud, ta veel küsis, mis ma õues teen ja ma ajasin kõik kasside kaela (mis oli osalisest tõsi, sest nad ajasid mul kohvi ümber ja põrand ja paberid ja voodi said kõik kohviga kokku.. mina ei saanud lonksugi). A auto nägi ta enne ära, kui ma talle akna alla hüppama jõudsin :D Õnneks sai õues distantsilt ka jutustada. Polnud juba niii ammu näinud ja laps kasvab tal niiii ruttu. Möödunud nädalal sai ühelt sõbrannalt ka rõõmusõnumid, et üks pisike hing on siia maailma tulnud seda kõike avastama. Niiniii tore. Teeb südame soojaks. 

Üks päev puhusime siin õhupalle :D Pisikesele ka ühe. Oi talle meeldis mängid (ja see on veel terve)

Täna hommikul oli jalatsikapil üks roosa patsikumm. Minu oma, aga Pisikese lemmik. Koju jõudes seda seal enam polnud, aga oli hoopis Pisikesel hambus. Mängis ja mängis ning lõpuks oli see õhk-vesi pumba kapi(?) all (ma ei tea, kas see just õige nimetus, aga õhk-vesi küte on siin vist ja on üks sama suur kapi moodi asi nagu külmkapp). Ja siis ma mõtlesin, et võtan selle sealt ära. Noh.. eks seal tolmu oli ka. Aga ma sains ealt hoopis kolm roosat patsikummi! (ja kesotsis nädalavahetusel just uued patsikummid, sest ühtegi eelmist polnud kuskil).

Vahepeal on vaja kuskil käia ka. Ka töö tõttu.
Mask ikka olemas.
Aga huuled ikkagi värvitud.. enda jaoks :)

Üks päev ostis Abikaasa pitsakioskist pitsa.
See oli NIIII hea.

Kanad on täiega IN. Üks päev oli duublis (?) ka.
Ühel päeval hakkan lisaks kassipiltidele siia ka kanadest pilte panema..

... ja äkki need paar lammast ka siis juba :P

Lemmik! Lemmik!

Vahel tahan omaette olemist.
Et koolitusi ja harjutusi teha.
Vahel panen siis ukse kinni, sest kui selle lahti jätan, siis kassid hüppavad selle lahti.
Ja vahel juhtub, et just nendel kordadel hakkavad nad edasi-tagasi käima.
Kui ma näen, et Draakon niiiii ilusatsi ootab ja küsib, et saaks uksest välja..
siis kuidas ma talle seda keelan?

.. ikka lasen ta välja (ja varsti uuesti sisse, sest ta kraabib seal)

Ja uuendasin seda väga lihtsat küsimustikku, mis on sellel aadressil ja ka siin paremas servas.
(edit: sain nüüd muudetud, et saab valida mitu valikut)

Huawei või Xiomi?

Raamtutega tekkis vaheela tõrge. Ilmselt sellepärats, et ma tahan lugeda, mida ma päriselt tahan lugeda.. aga ma ei saanud neid raamatuid kuskilt. See on super tore, et linnaraamatukogust saab Omniva kaudu neid laenutada, aga ma otsisin teisi variante.. Midagi leidsin ka, aga hoog läks maha. Nüüd sain mõned noortekad ja peaks taas lendu tõusma. :)

Ma olen ka viimased 10 või 11 päeva seda Synctuition äpist neid meditatsioone kuulanud (hetkel 2 kuud tasuta, kui alustad ja oled Eestis). Õhtuti, just enne magama minekut. Magama vist pole jäänud. Pole ka pead tühjaks saanud. Aga helid, muusika, loodus... need kõik väga mõnusad ja rahustavad. See 3D on ikka väga äge. Ma lihtsalt ei tea alati, kuidas pea tühjaks saada. 

Soovitan proovida. 

Trennist.. peaaegu

Kodus oldud päevade jooksul mõtlesin, et oleks mõistlik ülestäheldada mis seis mul trenniga on. Aastaid olen pidanud seda pigem selliseks pooleldi trenniblogiks, sekka kõike muud, aga viimased pool aastat on selles vallas juba korralik vaikus. Vahepeal olen siin erinevaid lauseid sisse poetanud, aga kirjutan natukene pikemalt. Hea endal tulevikus muutusi hinnata. 

Täna, 5. aprill 2020, on mu hea meel tõdeda, et naudin taaskord trenni tegemist. 

Mis juhtus? Miks juhtus?

Aasta tagasi olin ma oma kehaga väga rahul. Nägin sellega ka korralikult vaeva, sest aprilli lõpus tahtsin ennast valges kleidis imeilusalt tunda. Ma tegin aktiivselt trenni, ma nautisin seda! Mul oli võhma, lihas hakkas taas välja tulema, tegin intervallpaastu (sõin toidukorrad 8h jooksul ära, süsivesikuid tarbisin vähe) ja kõik toimis. Mul oli energiat. Meeleolu paranes. Valu vähenes. Sel momendil oli ka kaalunumber kuidagi oluline.. aga ehk sellepärast, et mul oli kogemus, kuidas kehakuju võiks siis muutuda. 68kg oli minu jaoks väga ideaalne, nägin hea välja. Ometi oli välimus hoopis teine kui aastaid tagasi olnud 68kg, kui ma pigem jooksmist harrastasin. Siis olid lihased ikka all ja see muutis kehakuju. Mina oleks väga tahtnud kaalul näha kahte kuute, aga see oli mingi teine kiiks. 

Aprilli lõpus hakkasin rohkem ravimeid võtma, varsti olin säästlikul režiimil ja ühtegi lihastrenni enam ei teinud, tõuksiga ei sõitnud, ainult jalutasin natukene. Prednisoloni kogus ei olnud ulmeline, aga selle kõrval olid ka teised ravimid. Ilmselt mõjutas kogu kompot ka mu hormonaalset tasakaalu ja isu, sest intervall paast lendas vastu taevast. Meeleolu oli mul ometi hea. Olin ju kuid tagasi ka kaalus juurde võtnud (siis küll pigem paiste läinud), aga see kõik tõmbus tagasi. Enne mai lõppu oli ravimitega kõik, polnud põhjust neid enam võtta. Hakkasin uuesti trenni tegema. Muutusi ei tulnud. 

Juuni keskel oli mul kaal 8kg kõrgem kui aprilli keskel. Ometi ma liikusin, käisin tõuksimas, vaatasin toitumist, tegelesin oma emotsioonidega, tervendasin ennast... Aga tõukerattaga sõit läks raskemaks, ei jõudnud enam. Läks veel veidi aega edasi ja kaalule lisandus veel paar kilogrammi. 

Ma vaatasin seda kaalunumbrit ja ei saanud sellest aru. Mida ma valesti teen? Okei, keerasin hormoonid tuksi, see peaks vaikselt paranema. Jõutrenni ma suvel ei teinud. Augustis liikusin vähemalt 26. päeval 5km päevas (väljakutse), mingi aeg oli mingi kerge kõhuviirus ja siis korraks kaal langes. Kui enesetunne oli jälle normis, siis oli see hops tagasi. Minu alateadvuses istus teadmine, et soovid kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, ei saa kuidagi koos eksisteerida, sest minu alateadvus arvas, et rasedaks jäämiseks peab olema suurem. Lisaks arvas, et kui mu keha kasvatab end suuremaks, siis inimesed ei küsi minu käest, kas ma juba lõpuks olen rase. Kuidas teha alateadvusele selgeks, et on täiesti okei olla oma ideaalkaalus ja jääda rasedaks, on täiesti okei kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, on täiesti okei olla nähtav, ei ole vaja kasvatada kaitsekihti, ei ole vaja kasvatada end suuremaks, on okei emotsioone väja lasta..

Ma lõpetasin piimatoodete tarbimise (va vähene kohvikoor kohvil). Püüdsin tagasi saada intervallpaastu peale (väga hästi ei õnnestunud), hakkasin uuesti jõusaalis käima - kasvatan lihast, lihas kulutab rohkem energiat. Muu kõrvalt tuli üsna kõle ja pime sügis, stress ja pinge tööl, millega olen aastaid maadelnud. Mu kaal ei muutunud. Ma kaalusin 10-11kg rohkem kui aprillis. Mitmed riided jäid väikseks. Tahtsin kanda kleite, aga ei tundnud nendes end hästi, ei tahtnud ka joosta uusi riideid ostma, ma peitsin kaalu ära, sest et pole vaja end kaaluda, tuleb end armastada nagu oled. Mõtlesin, kas see on mingi enesearmastuse õppetund? Ma otsisin vastust miks... ma ei leidnud seda. 

Ja siis kadus motivatsioon. Tegin trenni, aga ei näinud tulemusi, jälgisin kullipilguga toidulauda, ei näinud tulemusi. See tekitas rohkem pinget, veel rohkem stressi. Jõusaalis olid igal pool peeglid, ma ei tahtnud peegleid. Ei astunud nädalaid kaalule ja kord uuesti minnes nägin, et miski pole muutunud. Ühel momenil olin kerges ülemistehingamisteede viiruses. Trennist jäi paus. Siis väsisin ära. Väljas oli veel pimedam ja külmem. Jäi veel pikem paus. Tuli detsember ja natukene teised tuuled, tuli puhkus ja sel ajal lisatöö, tulid jõulud ja aastavahetus, tuli kolimine ja nii väsitav jaanuar...

Kas jõulud, aastavahetus, puhkus muutis mu kaalunumbril midagi? Ei. Ja ma ei teinud trenni. Toidulaud ei olnud alati eeskujulik, mingi aeg sai tööl kooke proovitud rohkem kui oleksin soovinud, aga kaal ei kerkinud ega langenud. Mis siis ikkagi on? Millest ma aru ei ole saanud, mis põhjus mul kättesaamata on? Naistearstil käies oleksin soovinud, et hormonaalset tasakaalu kontrollitaks... aga seda ei tehtud. Ma tean, et sel hetkel mu hormoonid tasakaalus ei olnud... Aga ma ei oleks võtnud vastu ka mingeid väliseid hormoone, ma oleksin lihtsalt tahtnud teada, mis seis on.

Jaanuarist hakkas taas jala tööl käima. Rattaringluses olid elektrirattad kadunud ja tavaline ratas oli liiga raske. Aeg-ajalt oli ka liiga libe. Vahepeal kolisime ja siis oli tööle 1km vähem. Need korrad, kui ma jaanuaris-veebruaris-märtsis autoga tööle läksin, oli tõsiselt vähe. Ma nautisin neid hommikuid, sest linn oli nii vaikne. Ma sain kõndida ja vaadata, kuidas vaikselt hakkab valgemaks minema. 

Kolimisest ja sellest stressist sai taastutud mingi aeg veebruaris. Tööl oli endiselt pingeline. Ilmselt oli enda sees nii palju sisemisi pingeid, et.. asjad käisid närvidele :) ja see hakkas tervisele. Vahepeal proovisin kodus trennidega alustada, aga mul ei olnud selleks energiat. Ma proovisin korduvalt, et ma õhtuti võtan nn enda asjade jaoks aega, aga üldiselt sain ma aru, kui väsinud ma olen ja vajan und ning läksin hoopis magama (ometi oli 8h hiljem väga raske ärgata). Paar päeva pärast veebruari keskpaika läks kabinetikaaslane puhkusele ning referent samuti. Kes neid asendas? Ikka mina. Viimane neist oli puhkusel väga lühikest aega. Aga töötempo muutus oluliselt. Ma hakkasin ka oma tööd kaardistama. Varsti läks veel üks kolleeg puhkama, mis tähendas, et sealt mulle "tööd ei tulnud", aga ka see periood, kui teda polnud (2 nädalat) ei jõudnud ma lõunat pidada, rääkimata teistest pausidest. Kabinetikaaslane jäi pärast reisi karantiini, nii et asendamine venis pikemaks. Mulle sobis see, et sain omaette kabinetis olla, omas tempos asju teha, et sealt käis vähem inimesi läbi, aga päevad olid üsna laastavad... ja ma nii ootasin puhkust. Ja muutust. Mingi moment (aasta alguses) kadus mul hommikuti isu, nii et siis ma enam kodus ei söönud. Jõin vaid kohvi. Smuutimaterjalid said otsa, vahepeal võtsin siis kaasa hoopis putru, mida sõin lõuna ajal. Asendamine tõi mulle tagasi intervallpaastu, selle eest olin väga tänulik. Toiduajad muutusid ja see sobis mulle. Hommikuti ma kohvi koorega siiski jõin, aga päris toidukord jäi seal kõige varem kella 12 peale, aga vahel ka kell 15 juurde. Trennidest ma siiski ei hoolinud, hea oli hommikuti tööle jalutada.

Ja siis oli 13. märts (jah, see oli reede, aga ma ei ole ebausklik ja sellel kuupäeval ei olnud mingit seost sellega, et ma olin lihtsalt täiesti kurnatud) ja ma ei jaksanud enam. Mul oligi lihtsalt nii halb ja nõrk olla, lisandus iiveldus ja hiljem muud jamad. Ja ma magasin ja ma magasin... ja öösel ma magasin. Ja mul oli nii hea meel, et ma saan magada, et ma ei pea kuskile minema, et keegi ei pea mind üles ajama, et ma saangi magada. Okei, enesetunne oli vahepeal kehv ja see segas ka magamist, aga noh üleüldises plaanis. Minu jaoks on see puhkamine-magamine-uni olnud ka kodus oldud päevade suurim pluss. Millal ma enne seda perioodi seda teha sain, kui palju aastaid tagasi see oli, kas täiskasvanuna on olnud üldse sellist aega? Kogu aeg on kiire olnud, kogu aeg on pidanud midagi teha. Stopp, võta aeg maha! Puhka! Ole hetkes, vaata enda ümber ringi.

(hm.. kuidas see positise pealkirjaga kokku sobib :D) Ma jõuan sellega selleni, et kui haigusleht oli lõpetatud ja oli selge, et tuleb veel 14 päeva kodus olla (mul ei olnud koroonaviirust), siis ühel hetkel ma vajasin juba natukene vähem und, ilmad olid ilusad ja tekkis tunne, et ma jõuan nüüd trenni ka teha, sest esiteks - mul on selleks aega ja teiseks - ma olen seda ju siiani nautinud. 

Varemgi oli trennipause olnud, aga mitte nii mitu kuud. Kõndida on tore küll, aga 4km tööle kõndimist ei loe ma päris trenniks.

Ja siis ma alustasin. Meenus aeg, et treener andis meile kükkide väljakutse. Äkki alustasime 25ga ja lõpetasime mingi 250 või 300ga? Tahtsin ka kükke hakata tegema! Tahtsin jõuda korralikult planku hoida ja teha kõhulihaseid. 

Olime karantiinis 14 päeva. Tegin selle aja jooksul 12 kerget trenni, üks päev oli päris trennivaba, üks päev oli pikem jalutuskäik (väjas jalutamas sai käidud vaid 2x, sest tundus, et igal pool on inimesed). Trennid 25-45 minutit. Alguses vaatasin ka erinevaid klippe või surfasin youtubes või instagrammis. Jätsin küll asju meelde, aga kokku panin lõpuks ise. Tahtsin kindel olla, et teen harjutusi, mida ma oskan teha õige tehnikaga. Alustada tuleb hea emotsiooni pealt, nii et poleks liiga lihtne ega liiga raske, et motivatsioon säiliks.

Alustasin üldiselt toas kõhulihastega (seljale ka) ja jalgadele soojendus. Siis läksin edasi õue, kus tegin väljaasteid, kükke, hüppeid, astumisi jne. Need, mis pähe tulid. Mingi periood läks kükkide tegemine raskeks (tegin esialgu igapäev sutsu rohkem), sest lihaste kinnituskohad ei taastunud ära. Võtsin siis kükkide osas rahulikumalt, aga trenni tegin edasi. Abiks on olnud mõned kummid. Õlavöötme ja käed olen jätnud kuidagi trennita... see on nüüd see koht, kus oleks hea jõurihm ukse külge panna ja neid harjutusi ka teha. Kummiga saab ka, aga jõurihmaga oli kuidagi kindlam tunne, et teen neid õigesti. Täna tegin hommikul jalutuskäigu (8km) ja koju jõudes tegin kohe kükid ja kõhulihased ka ära, keha oli soe. Vahepeal reede oli mul täiesti selline päev, et ma puhkasin ja lihtsalt olin - käisin ju vahepeal üks päev tööl, väsitas ära. 

Tõuks on mul ka siin. Esialgu arvasin, et täna lähen sõitma, aga läks kuidagi teisiti. Järgmisel nädalal lubab väga ilusat ilma ja kuna ma ilmselt igapäevaselt tööl ei pea olema, siis saan ka pikemalt tõuksiringile minna (ootan siis sellist ilma, et tuult pole ja palun kuiva ja päikselist ilma ka). 

Kas pea kolm ndalat kodus istumist muutis mu kaalu kuidagi? Ei. Aga minu sees on kindel teadmine, et nüüd on elus nii palju muutunud, et ka see kaal hakkab muutuma (hetkel ikka allapoole). Muutused on head. Muutumine on hea. Ma julgen muutuda. Mul on turvaline muutuda.

Ma olen väga tänulik, et ma olen siin ja praegu, et olen selles punktis, kus ma jälle naudin trenni, isegi kui mu jõutrenn on tõesti vaid 30minutit, aga ka see päike, mis aknast sisse paistab ja paitab, et mul on võimalus seda nautida. Ja kohe-kohe saan ka tõuksima. Ja ma jõuan seda teha. Ma saan seda teha. 

10. aprill 2019
13. aprill kaal 69,3 kg

Hetkel need samad trenniriided kuivavad.
Suurt peeglit ei ole.
Aga ehk võrdluseks võiks need riided selga panna ja pildi teha.
Vaatan :)

edit 07.04:

7. aprill 2020
Kaal 79,7 kg
Ei osanud päris sama poosi võtta ja kodune peegel.
Kõht (või terve kere?), puusad, tuhar, reis on pehmemad kui aasta tagasi.

Aga ise olen nii palju õnnelikum. 

Pühapäevased kiisud ka.

Karantiinipäevik #4

Pildipäevik

Edit: Eile õhtul jõudsin kaks pilti veel lisada  :)

Aknad olid nii mustad, et päike ei paistnud enam sisse.
Ühest küljest tundus katuseakende pesemine väga lihtne - väliseosa sai keerata sisse.
Ainult, et see must vesi tahtis siis kõikjale tilkuda.. ja mööblit ma liigutada ei saanud.
Sain hakkama.
Pärast oli nii ilus.
Isegi päike paistis sisse (ja tuli välja).

Minu kõige suurem abiline eile.
See on ikka metsik, milline õlale hüppaja ta on.
Kuidas ta ronib, hoiab kõikide oma küüntega kinni, kui uudishimulik ta on, kui pikaks ka ennast ajab.
Tal oli vahva :)

Mõned päevad tagasi saatis sõbranna foto, kuidas tegi raamatuseljaluulet. Tal poeg oli selle ka koolist kodutööks saanud.
Mul tekkis tunne, et tahan ka proovida.
Otsisin A. riiulitelt ka raamatud, mis vähegi kõnetasid ja natukene mõtlesin siis..
Helgemaid luuletusi tahaks ka teha.

Ärevil inimesed
piinatud hinged

Tappe tõde
surmavad saladused

Krokodillilind

(kas teate, kes on krokodillilind?)

Aga teine versioon oli selline:

Halb karma
Ärvel inimesed
Piinatud hinged
Tappev tõde
Surmavad saladused

Mäng nimega elu.

Proovisin veel.

Kevade lood
sundimatult suhetest

Kirjutamata lugu
raha pärast armastust

Püüan oma CV hoida ikka korras.
Kuna ma läbin koolitusi u 60h ulatuses aastas, siis tuleb neid CV-sse ikka lisada.
Lisaks on see hea kontroll, kas kõik tunnistused/tõendid on ikka olemas.
Sel kevadel pidi olema kaks vahvat koolitust.. need on hetkel edasilükatud.
Aga sain ühe veebikoolituse.

Eile tegin natukene rohkem sorteerimist.
Ma jõuan ju kogu aeg teha 5 klõpsu mitte 1 klõpsu.
Ja nii neid fotosid koguneb.
Google photos ei teinud aga kogu aeg koostööd. Korduvalt olin sajad fotod ära märkinud, et need kustutada..
ja siis läks pilt halliks. Ja seal enam uut pilti ei tulnud.
Tuli võttalahti uus aken ja alustada uuesti.
Natukene jäi veel teha.
Pluss siis salvestada arvutisse, sorteerida veel ja panna kaustadesse.

Kui õnnelik ta seal akna peal oli!
(ja järgmisel hetkel ehmatas, lõi kõõned sisse ja lidus minema, tegi end hästi väikseks ka).
Nii uhkena vaatas ringi. Nägi kaugusesse.
Nägi linde.

Kui nad hommikul sellise näoga otsa vaatavad.
Pisike käib endiselt suure krõbuski paki kallal ja teeb auku suuremaks. Miks maitsevad need teisiti kui need, mis on juba kausis?
Draakon annab teada, et konervid on otsakorral.
On jah...
Tuleb zooplusist tellida.
Kaubaautod ju liiguvad.

Minu jaoks on täiesti OK kanda erinevaid sokke.
Kapis olen siski üritanud need õigesti paari panna.
Viimastel õhtutel (ja öödel) on juhtunud selline asi, et mul on jalgadel palav.
Ja tirin sokid ära.
(PS: üldiselt magan ma sokkideta vaid siis, kui tõesti on pikk kuumalaine.. nt suvi 2018 mingi periood.)
Aga vastu hommikut hakkad varvastel jahe ja mul oli sokke vaja. Voodist leidsin vaid ühe.
Tuld põlema ei pannud.
Teise soki haarasin kapist.
Päris hea paar sai :)

Suts pärast 9 tuli Abikaasa ja ajas mu üles.
Aeg harjutama hakata, sest homme tuleb tööle minna.
Mõni minut hiljem tuli kohviga. :)
Draakon tervitas ka. 

Ta oli lihtsalt nii karvaselt armas.
Pesin täna transpordipuuri, et see tagasi viia.
Kui ma selleda elutoast läbi jalutasin, siis Draakon vaatas seda väga hirmunud pilgul ja pani jooksu.
Teab küll, et sellega on teda viidud arsti juurde..
ja toodud siia.
Viimasel visiidil ei meeldinud see puur ka Pisikesele, aga seda pigem autos. Arsti juures olis ee kõige turvalisem paik.
Täna ta ikka uudistas ja ronis sinna sisse.

Tõuksid on tagasi.
Nii pikka vahet pole mul ühelgi talvel jäänud.
Varem olen sõitmas käinud nii novembris, detsembris, jaanuaris, veebruaris, märtsis.
Viimane sõit oli vist oktoobris.
Ja ometi oli ju selline talv, et oleks saanud sõita.
Ise sõidan ikka valgega. Halli laenutan välja.
Sest pole kuskil ka mõlemat hoida.

Juba mitu päeva on Insta kaneelikate pilte täis.
Olin ammu ostnud poest taigna ja mõtlesin ka teha.
Täna oli see päev.
Siiski... enda valmistatud pärmitaigen on kordi ja kordi parem.
Söödavad on :)
maasikamoosi on ka vahel.

Sellega karantiinipäevik lõppeb :)
Üleüline eriolukord ja karantiin jätkub, aga homsest peab vaatama, mis tööl edasi saab.. ja kuidas asjad kulgevad.
See, et #püsikodus jääb kestma.
2+2 reegel jääb kestma.
Tuleb hakata rohkem maski kandma.
Ja üldiselt endiselt inimestest eemale hoida, kes ei kuulu leibkonda :)
edasi peaks kasutama # vist #westayworkforyou #youstayhomeforus

kusjuures kapi koristuseni ma ei jõudnudki. pildid on lõpuni sorteerimata ja arvutisse salvestama. aknad pesin ära, aga see öine lumi tegi klaasid uuesti mustaks (ju katuselt tuli mingit jama).
Olen väga tänulik, et harjumus trenni teha on taas olemas.
Olen tänulik, et kui tööl käin, siis kõnnin vähemalt 4km jala.. võib-olla ka 8km :)
Olen tänulik, et sain märtsis rohkem raamatuid lugeda kui muidu.
Olen tänulik, et oleme terved.
Olen tänulik, et olen saanud puhata ja lihtsalt olla.
Olen tänulik, et võngun kõrgemal vibratsioonil.
Olen tänulik, et olen sellest hirmust vaba.
Olen tänulik, et on nii palju, mille eest igapäevaselt tänulik olla.

Ja 01.04 õhtul lisatud pildid:

Läksin eile varakult magama. Või vähemalt voodisse.
Pisike sahmis ka kõrval, kadus teki alla ära.
Piilusin veidi ja tegin pilti.
Natukene oli seal, siis hakkas vist palav ja pistis pea teki alt välja :)
Öösel oli tore, et Draakon oli seltsiks.
Uni oli.. katkendlik. Unetee ehk veidi aitas. B3 pani hõõguma kui süsi.

Padja all peab kõik vajalik olemas olema.
Ja kindlasti ka üks naeratav sokk.