(karantiini) Sünnipäevast

Minul oli väga tore sünnipäev. Ärkasin täitsa ise (enne äratuskella), sain esimesed õnnesoovid ja sättisin end tööle. Natukene kodus ja natukene tööl oligi kogu sünnipäeva pidamine, aga seda oli täiesti piisavalt. 

Hommikul ärkasin ja päike paistis. Nii hea ja tänulik tunne oli. 

Ma tahtsin enda sünnipäeval süüa enda lemmikkooki - enda tehtud Napoleoni kooki. See enda tehtud on seal üsna oluline märksõna, sest mõni poe oma võib olla küll üsna hea, aga pole päris see. Lisaks see enda tehtud tähendab ka seda, et on ka kaks tihti pohlamoosiga. Minu jaoks paneb see i-le täpi peale. 

minu lemmikkook

Koogiga alustasin pühapäeval (19.04) Lehtaigent ei ole ma endiselt ise teinud ja tahaksin alati kasutada Pagaripoiste taigent, aga ... no see #eriolukord. Prismast seda ka ei leinud ja teistesse poodidesse otsima ei läinud. Ostsime seda, mis oli. Ja sai hakkama küll. (Arvasin, et mul on sellest mõni pilt, aga ilmselt ma saatsin vaid snapi vahendusel kellelegi. Ostsin kaks taigent, üks oli 600g ja teine 500g ja selgus, et see 500g on väga väikeste tükkidena... Niisiis rullisin, mis ma rullisin (pudeliga oli raske ja Abikaasa ostis poest väikese taignarulli, sest siin majapidamises pole ju taignarulli olnud), aga oli selge, et piisavalt suureks seda väikest taignatükki ei saa. Nii tulid kihid kokku panna kolmest sellisest osast. Õnnestus kül.)

Kui ma tahan teha kindla suurusega koogiga, siis kuidas see lehttaignaga võimalik on? Ainult nii, et teed kohe eriti palju suuremad küpsetatud osad ja lõikad noaga parajaks?

Esmaspäeva (20.04) õhtul tegin keedukreemi. Minu keedukreemi retsept, mida olen mitmeid aastaid kasutanud, on kuskil pappkastis. Teooriat ma teadsin, aga ma polnud kogustes eriti kindel. Niisiis googeldasin ja lugesin erinevaid retsepte, aga ükski ei tundnud päris see .. ja oli kõiksugu kummalisi lahendusi, mina tahtsin oma klassikalist. Võtsin siis keskmised kogused ja hakkasin tegema. Mingis retseptis oli mul piima 700ml, aga ma olin kindel, et sellest jääb väheks, piima läks liiter ja muu oli tõesti umbes. Kreemiga läks kõik väga hästi. Jätsin selle jahtuma. Lisaks olin sulama võtnud pohlad (täitsa ise korjatud), panin need blenderisse ja ja sutsu suhkrut ka ning sain värske pohlamoosi, mõnusalt hapukas, koogile ideaalne. 

Teisipäeva (21.04) hommikul ärkasin kella viie ajal (olin ka nelja ajal üleval, aga korraks uinusin uuesti) ja hakkasin kooki valmis tegema. Kohvi tegin ka. Varsti ärkas Abikaasa, oli avastanud, et ma kadusin ära ja tuli vaatama, mis mind enne kella 6 siis voodist välja ajas.  😃😃

Kook sai valmis. Jäi piisav aeg, et ennast korda seada ja veel jala tööle minna. 

Ja tööpäev ei olnud ka õhtuni. Õhtul tegin veel makaronisalatit tööle ja koju ning kaks keeksi ka tööle. Makaronisalatit kokku ei seganud, aga tegin hommikuks kõik valmis. Nimelt minu jaoks on kartulisalati tegemine päris tüütu tegevus, lisaks ma ei ole selle eriline fänn, sest kartul on ju külm (miks ma peaksin külma kartulit sööma, mida on enne keedetud?). Niisiis eelistan ma makaronisalatit, aga makaronid peavad päris pisikesed olema. See salat, mis tööle sai, tunduski, et makaronid on tillukesed..vähemalt poes. Pärast keetmist olid minu meelest 2,5x oodatust suuremad, aga jäid veel normaalsuse piiridesse.  Sõbrannade retsepti järgi panen ka mina juustu sisse, nii hea. Keeksidest üks oli tavaline, teine mustikatega. 

Ja siis ma olin õhtuks täiesti väsinud. Päev oli tegus olnud. Minu meelest jäin voodisse jõudes ka peaaegu kohe magama (igapäevase meditatsiooni jõudsin vist lõpuni kuulata... aga pole enam kindel) ning magasin kaheksa tundi.

Ja siis oligi nädala keskpaik. 

Ja minu sünnipäev.

Tööl sai kõhu täis. Keekse kiideti väga, nii tore, et õnnestusid.

Vahepeal olid mõned tunnid väga kiiret tööd. Eks see ka innustas, et sain korralduse koju minna, kui asjad tehtud. Nii ma veidi enne kella 1 sealt välja astusingi. 

Kodus ootasid mind lilled :) Sõbrannad olid üle-aia-kullerit mänginud (väga ilus kevadine tulbikimp, Pisikese eriline lemmik, sest seal on kaske, mida ta närimas käib), Abikaasa oli roosid toonud, A. tõi samuti roosid, töölt sain lõvilõuad ja tulbid. Üks kolleeg, kellega nii ehk naa kokku puutume, tuli koogile ja tõi tulbikimbu. Ja veidi hiljem tuli veel kuller ühe kimbuga - imelised tublid ikka.

(Kui ma nägin milliseid pilte tegi Abikaasa telefoni kaamera, siis tahaks endale ka. Aga peate leppima minu piltidega)

Lisaks lilledele toodi magusat ka (ja kast puuvilju-köögivilju MyItalyst 😱😍). Šokolaade sain tänagi veel. Eks ajapikku saab ikka otsa :) või hea pakkuda, kui ühel päeval keegi taas külla saab tulla.

Nii palju ilu.
Nii palju rõõmu.

Nii et sel aastal oli sünnipäev natukene tööl ja siis natukene kodus. Kodus sai salatit, kooki, kohvi süüa terrassil. Kiisudki said päris pikalt õues olla.

Kook oli ilmselt tõesti imehea, sest ämm, kes räägib mulle, et tema kooke ei söö ja jahutooteid ka mitte, sõi seda minu meelest vähemalt kolm tükki.

Ja mina hindan ka kooki väga heaks. Välimus võiks muidugi veel parem olla, aga see maitse on ju põhiline. Eks peab veel tegema :) 

Päris õhtul jõime Abikaasaga veel vahuveini. Ja hõljusin niisama heas meeleolus. Nii mõnus päev oli olnud. Nii toredad telefoni(ja video)kõned perelt, sugulastelt sõpradelt, naeratama panevad sõnumid, personaalsed sõnumid messengeris ning siis toredad õnnesoovid mujal sotsiaalmeedias. 

:)
Kiisudega sai nii vahvaid pilte. 

:*
Kas oleme juba ühte nägu?

:)
Mõlemad kassid uudistasid kimpude juures.

Lisaks sellele sain siia aadressile ka esimese personaalse mitte-ametliku kirja õeperelt (üks sõna, kaks sõna?)- õnnsoovid ja poisid olid kaardid joonistanud. Lisaks oli seal üks dinosauruse lesanne ka, likasin välja ja voltisin kokku, tulemus on ülemisel pildil all vasakus nurgas. 

Siis sai sünnipäev läbi.

Minul vanust 31. 

Küll kunagi tundusid need üle kolmekümne aastased inimesed ikka nii suured ja elukogenud ja targad...

Nüüd olen ise ka :) Elukgemust ja õppetunde tuleb iga päevaga aina juurde.

Ja ise õpin aina rohkem. Ja aina rohkem on süda avatud.

--

See võiks ka tehnika juttude alla käia, aga kuna see on ka sünnipäevaga seotud, siis sobib siia. Mõned päevad enne sünnipäeva sain uue kella. Garminist ma alles kirjutasin. Ja kuna neid probleeme oli varemgi olnud, siis Abikaasa leidis, et mul on uut kella vaja. Ise oli ta hiljuti Huawei nutikella saanud (kui uue nutitelefoni soetas). Ja miks siis mitte ka naisele see kinkida. Nii et Garmin on nüüd kuskil peidus ja minu käel on Huawei nutikell. See on jah pigem nutikell kui spordikell, aga katab hetkel kõik minu vajadusel ära, mida ma kellalt ootan (seda, et ma andmeid endomondosse saaksin kanda, tõesti ei ole, aga saan hakkama). Sammude lugemine tundub täitsa okei. Und jälgib kenasti (näitab ka REM-und, mida Garmin ei teinud). Ja muidu ma alles avastasin neid asju. Isegi natukene muusikat võiks kella sisse lisada. Bluetooth ühendus on kuidagi parem. Muidu ma alumisel korrusel teavitust ei saanud, et mu telefon heliseb, aga nüüd saan (sest mu telefon on endiselt hääletu...), Teistest teavitustest on sees gmail ja tavaline sõnum, kõik muu on väljas nagu ikka. 

Garmini spordikell ehk lihtsalt ei sobi, et see oleks 24/7 sees ja täidab teisi funktsioone. Minu meelest võiks spordikell ikka tunduvalt kauem vastu pidada. 

:)

Ja lõpetuseks üks Pisike ka