Trennist.. peaaegu

Kodus oldud päevade jooksul mõtlesin, et oleks mõistlik ülestäheldada mis seis mul trenniga on. Aastaid olen pidanud seda pigem selliseks pooleldi trenniblogiks, sekka kõike muud, aga viimased pool aastat on selles vallas juba korralik vaikus. Vahepeal olen siin erinevaid lauseid sisse poetanud, aga kirjutan natukene pikemalt. Hea endal tulevikus muutusi hinnata. 

Täna, 5. aprill 2020, on mu hea meel tõdeda, et naudin taaskord trenni tegemist. 

Mis juhtus? Miks juhtus?

Aasta tagasi olin ma oma kehaga väga rahul. Nägin sellega ka korralikult vaeva, sest aprilli lõpus tahtsin ennast valges kleidis imeilusalt tunda. Ma tegin aktiivselt trenni, ma nautisin seda! Mul oli võhma, lihas hakkas taas välja tulema, tegin intervallpaastu (sõin toidukorrad 8h jooksul ära, süsivesikuid tarbisin vähe) ja kõik toimis. Mul oli energiat. Meeleolu paranes. Valu vähenes. Sel momendil oli ka kaalunumber kuidagi oluline.. aga ehk sellepärast, et mul oli kogemus, kuidas kehakuju võiks siis muutuda. 68kg oli minu jaoks väga ideaalne, nägin hea välja. Ometi oli välimus hoopis teine kui aastaid tagasi olnud 68kg, kui ma pigem jooksmist harrastasin. Siis olid lihased ikka all ja see muutis kehakuju. Mina oleks väga tahtnud kaalul näha kahte kuute, aga see oli mingi teine kiiks. 

Aprilli lõpus hakkasin rohkem ravimeid võtma, varsti olin säästlikul režiimil ja ühtegi lihastrenni enam ei teinud, tõuksiga ei sõitnud, ainult jalutasin natukene. Prednisoloni kogus ei olnud ulmeline, aga selle kõrval olid ka teised ravimid. Ilmselt mõjutas kogu kompot ka mu hormonaalset tasakaalu ja isu, sest intervall paast lendas vastu taevast. Meeleolu oli mul ometi hea. Olin ju kuid tagasi ka kaalus juurde võtnud (siis küll pigem paiste läinud), aga see kõik tõmbus tagasi. Enne mai lõppu oli ravimitega kõik, polnud põhjust neid enam võtta. Hakkasin uuesti trenni tegema. Muutusi ei tulnud. 

Juuni keskel oli mul kaal 8kg kõrgem kui aprilli keskel. Ometi ma liikusin, käisin tõuksimas, vaatasin toitumist, tegelesin oma emotsioonidega, tervendasin ennast... Aga tõukerattaga sõit läks raskemaks, ei jõudnud enam. Läks veel veidi aega edasi ja kaalule lisandus veel paar kilogrammi. 

Ma vaatasin seda kaalunumbrit ja ei saanud sellest aru. Mida ma valesti teen? Okei, keerasin hormoonid tuksi, see peaks vaikselt paranema. Jõutrenni ma suvel ei teinud. Augustis liikusin vähemalt 26. päeval 5km päevas (väljakutse), mingi aeg oli mingi kerge kõhuviirus ja siis korraks kaal langes. Kui enesetunne oli jälle normis, siis oli see hops tagasi. Minu alateadvuses istus teadmine, et soovid kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, ei saa kuidagi koos eksisteerida, sest minu alateadvus arvas, et rasedaks jäämiseks peab olema suurem. Lisaks arvas, et kui mu keha kasvatab end suuremaks, siis inimesed ei küsi minu käest, kas ma juba lõpuks olen rase. Kuidas teha alateadvusele selgeks, et on täiesti okei olla oma ideaalkaalus ja jääda rasedaks, on täiesti okei kaalus alla võtta ja jääda rasedaks, on täiesti okei olla nähtav, ei ole vaja kasvatada kaitsekihti, ei ole vaja kasvatada end suuremaks, on okei emotsioone väja lasta..

Ma lõpetasin piimatoodete tarbimise (va vähene kohvikoor kohvil). Püüdsin tagasi saada intervallpaastu peale (väga hästi ei õnnestunud), hakkasin uuesti jõusaalis käima - kasvatan lihast, lihas kulutab rohkem energiat. Muu kõrvalt tuli üsna kõle ja pime sügis, stress ja pinge tööl, millega olen aastaid maadelnud. Mu kaal ei muutunud. Ma kaalusin 10-11kg rohkem kui aprillis. Mitmed riided jäid väikseks. Tahtsin kanda kleite, aga ei tundnud nendes end hästi, ei tahtnud ka joosta uusi riideid ostma, ma peitsin kaalu ära, sest et pole vaja end kaaluda, tuleb end armastada nagu oled. Mõtlesin, kas see on mingi enesearmastuse õppetund? Ma otsisin vastust miks... ma ei leidnud seda. 

Ja siis kadus motivatsioon. Tegin trenni, aga ei näinud tulemusi, jälgisin kullipilguga toidulauda, ei näinud tulemusi. See tekitas rohkem pinget, veel rohkem stressi. Jõusaalis olid igal pool peeglid, ma ei tahtnud peegleid. Ei astunud nädalaid kaalule ja kord uuesti minnes nägin, et miski pole muutunud. Ühel momenil olin kerges ülemistehingamisteede viiruses. Trennist jäi paus. Siis väsisin ära. Väljas oli veel pimedam ja külmem. Jäi veel pikem paus. Tuli detsember ja natukene teised tuuled, tuli puhkus ja sel ajal lisatöö, tulid jõulud ja aastavahetus, tuli kolimine ja nii väsitav jaanuar...

Kas jõulud, aastavahetus, puhkus muutis mu kaalunumbril midagi? Ei. Ja ma ei teinud trenni. Toidulaud ei olnud alati eeskujulik, mingi aeg sai tööl kooke proovitud rohkem kui oleksin soovinud, aga kaal ei kerkinud ega langenud. Mis siis ikkagi on? Millest ma aru ei ole saanud, mis põhjus mul kättesaamata on? Naistearstil käies oleksin soovinud, et hormonaalset tasakaalu kontrollitaks... aga seda ei tehtud. Ma tean, et sel hetkel mu hormoonid tasakaalus ei olnud... Aga ma ei oleks võtnud vastu ka mingeid väliseid hormoone, ma oleksin lihtsalt tahtnud teada, mis seis on.

Jaanuarist hakkas taas jala tööl käima. Rattaringluses olid elektrirattad kadunud ja tavaline ratas oli liiga raske. Aeg-ajalt oli ka liiga libe. Vahepeal kolisime ja siis oli tööle 1km vähem. Need korrad, kui ma jaanuaris-veebruaris-märtsis autoga tööle läksin, oli tõsiselt vähe. Ma nautisin neid hommikuid, sest linn oli nii vaikne. Ma sain kõndida ja vaadata, kuidas vaikselt hakkab valgemaks minema. 

Kolimisest ja sellest stressist sai taastutud mingi aeg veebruaris. Tööl oli endiselt pingeline. Ilmselt oli enda sees nii palju sisemisi pingeid, et.. asjad käisid närvidele :) ja see hakkas tervisele. Vahepeal proovisin kodus trennidega alustada, aga mul ei olnud selleks energiat. Ma proovisin korduvalt, et ma õhtuti võtan nn enda asjade jaoks aega, aga üldiselt sain ma aru, kui väsinud ma olen ja vajan und ning läksin hoopis magama (ometi oli 8h hiljem väga raske ärgata). Paar päeva pärast veebruari keskpaika läks kabinetikaaslane puhkusele ning referent samuti. Kes neid asendas? Ikka mina. Viimane neist oli puhkusel väga lühikest aega. Aga töötempo muutus oluliselt. Ma hakkasin ka oma tööd kaardistama. Varsti läks veel üks kolleeg puhkama, mis tähendas, et sealt mulle "tööd ei tulnud", aga ka see periood, kui teda polnud (2 nädalat) ei jõudnud ma lõunat pidada, rääkimata teistest pausidest. Kabinetikaaslane jäi pärast reisi karantiini, nii et asendamine venis pikemaks. Mulle sobis see, et sain omaette kabinetis olla, omas tempos asju teha, et sealt käis vähem inimesi läbi, aga päevad olid üsna laastavad... ja ma nii ootasin puhkust. Ja muutust. Mingi moment (aasta alguses) kadus mul hommikuti isu, nii et siis ma enam kodus ei söönud. Jõin vaid kohvi. Smuutimaterjalid said otsa, vahepeal võtsin siis kaasa hoopis putru, mida sõin lõuna ajal. Asendamine tõi mulle tagasi intervallpaastu, selle eest olin väga tänulik. Toiduajad muutusid ja see sobis mulle. Hommikuti ma kohvi koorega siiski jõin, aga päris toidukord jäi seal kõige varem kella 12 peale, aga vahel ka kell 15 juurde. Trennidest ma siiski ei hoolinud, hea oli hommikuti tööle jalutada.

Ja siis oli 13. märts (jah, see oli reede, aga ma ei ole ebausklik ja sellel kuupäeval ei olnud mingit seost sellega, et ma olin lihtsalt täiesti kurnatud) ja ma ei jaksanud enam. Mul oligi lihtsalt nii halb ja nõrk olla, lisandus iiveldus ja hiljem muud jamad. Ja ma magasin ja ma magasin... ja öösel ma magasin. Ja mul oli nii hea meel, et ma saan magada, et ma ei pea kuskile minema, et keegi ei pea mind üles ajama, et ma saangi magada. Okei, enesetunne oli vahepeal kehv ja see segas ka magamist, aga noh üleüldises plaanis. Minu jaoks on see puhkamine-magamine-uni olnud ka kodus oldud päevade suurim pluss. Millal ma enne seda perioodi seda teha sain, kui palju aastaid tagasi see oli, kas täiskasvanuna on olnud üldse sellist aega? Kogu aeg on kiire olnud, kogu aeg on pidanud midagi teha. Stopp, võta aeg maha! Puhka! Ole hetkes, vaata enda ümber ringi.

(hm.. kuidas see positise pealkirjaga kokku sobib :D) Ma jõuan sellega selleni, et kui haigusleht oli lõpetatud ja oli selge, et tuleb veel 14 päeva kodus olla (mul ei olnud koroonaviirust), siis ühel hetkel ma vajasin juba natukene vähem und, ilmad olid ilusad ja tekkis tunne, et ma jõuan nüüd trenni ka teha, sest esiteks - mul on selleks aega ja teiseks - ma olen seda ju siiani nautinud. 

Varemgi oli trennipause olnud, aga mitte nii mitu kuud. Kõndida on tore küll, aga 4km tööle kõndimist ei loe ma päris trenniks.

Ja siis ma alustasin. Meenus aeg, et treener andis meile kükkide väljakutse. Äkki alustasime 25ga ja lõpetasime mingi 250 või 300ga? Tahtsin ka kükke hakata tegema! Tahtsin jõuda korralikult planku hoida ja teha kõhulihaseid. 

Olime karantiinis 14 päeva. Tegin selle aja jooksul 12 kerget trenni, üks päev oli päris trennivaba, üks päev oli pikem jalutuskäik (väjas jalutamas sai käidud vaid 2x, sest tundus, et igal pool on inimesed). Trennid 25-45 minutit. Alguses vaatasin ka erinevaid klippe või surfasin youtubes või instagrammis. Jätsin küll asju meelde, aga kokku panin lõpuks ise. Tahtsin kindel olla, et teen harjutusi, mida ma oskan teha õige tehnikaga. Alustada tuleb hea emotsiooni pealt, nii et poleks liiga lihtne ega liiga raske, et motivatsioon säiliks.

Alustasin üldiselt toas kõhulihastega (seljale ka) ja jalgadele soojendus. Siis läksin edasi õue, kus tegin väljaasteid, kükke, hüppeid, astumisi jne. Need, mis pähe tulid. Mingi periood läks kükkide tegemine raskeks (tegin esialgu igapäev sutsu rohkem), sest lihaste kinnituskohad ei taastunud ära. Võtsin siis kükkide osas rahulikumalt, aga trenni tegin edasi. Abiks on olnud mõned kummid. Õlavöötme ja käed olen jätnud kuidagi trennita... see on nüüd see koht, kus oleks hea jõurihm ukse külge panna ja neid harjutusi ka teha. Kummiga saab ka, aga jõurihmaga oli kuidagi kindlam tunne, et teen neid õigesti. Täna tegin hommikul jalutuskäigu (8km) ja koju jõudes tegin kohe kükid ja kõhulihased ka ära, keha oli soe. Vahepeal reede oli mul täiesti selline päev, et ma puhkasin ja lihtsalt olin - käisin ju vahepeal üks päev tööl, väsitas ära. 

Tõuks on mul ka siin. Esialgu arvasin, et täna lähen sõitma, aga läks kuidagi teisiti. Järgmisel nädalal lubab väga ilusat ilma ja kuna ma ilmselt igapäevaselt tööl ei pea olema, siis saan ka pikemalt tõuksiringile minna (ootan siis sellist ilma, et tuult pole ja palun kuiva ja päikselist ilma ka). 

Kas pea kolm ndalat kodus istumist muutis mu kaalu kuidagi? Ei. Aga minu sees on kindel teadmine, et nüüd on elus nii palju muutunud, et ka see kaal hakkab muutuma (hetkel ikka allapoole). Muutused on head. Muutumine on hea. Ma julgen muutuda. Mul on turvaline muutuda.

Ma olen väga tänulik, et ma olen siin ja praegu, et olen selles punktis, kus ma jälle naudin trenni, isegi kui mu jõutrenn on tõesti vaid 30minutit, aga ka see päike, mis aknast sisse paistab ja paitab, et mul on võimalus seda nautida. Ja kohe-kohe saan ka tõuksima. Ja ma jõuan seda teha. Ma saan seda teha. 

10. aprill 2019
13. aprill kaal 69,3 kg

Hetkel need samad trenniriided kuivavad.
Suurt peeglit ei ole.
Aga ehk võrdluseks võiks need riided selga panna ja pildi teha.
Vaatan :)

edit 07.04:

7. aprill 2020
Kaal 79,7 kg
Ei osanud päris sama poosi võtta ja kodune peegel.
Kõht (või terve kere?), puusad, tuhar, reis on pehmemad kui aasta tagasi.

Aga ise olen nii palju õnnelikum. 

Pühapäevased kiisud ka.