30052020

Kui millestki muust rääkida kirjutada ei ole, siis sobib alati teemaks ilm.

Heh... aga no sellist maikuud pole ma ikka väga ammu näinud (kindlasti on neid olnud.. 2017 kevad oli ka üsna jahe... kahest viimasest aastast ma parem ei räägigi... i-m-e-l-i-n-e oli). Ma olen viimastel aastatel ikka maikuus puhanud. Puhkuse ajal käinud esimest korda ujumas ja päevitunud, teinud tervisesporti lühikeses dressis, nautinud sooja õhtut... Hetkel tundub see aeg ikka väga kauge. Mõned üksikud soojemad ilmad on olnud (nt emadepäev), aga kui päike ära läks, siis läks kohe jahedaks. Eile hommikul sadas ja samas.. temperatuur oli +4 C ja telefon ütles, et tajutav temperatuur on -2 C. o.O Õhtuks läheks väheke paremaks, aga jah.

Ja täna - päike särab, mõnus! Mul aga plaanid veidi teised ja pole tõukeratta sadulasse peale hüpanud.

...

nii kirjutasin ma üle nädala tagasi. Alustatud sai, aga edasi ei jõudnud. Puhkus on läinud siuh-säuh, mitmed planeeritud asjad on tehtud, aga samas päris kõik ei ole. Näiteks ootab mustandites üks postitus, millel hetkel on pealkiri ja kaks rida, ma tahan seda kirjutada, aga samas pole vaimu peale tulnud. Lähinädalatel seda siiski teen...

Esmaspäeval tagasi tööle. Sain ka omad ilusad ilmad, kuigi kohati üsna tuulised. Tahaks nagu tõukerattaga sõita, aga samal ajal see aeg, kui omaette kodus olen, on mulle nii armas, et tahan tegeleda nende asjadega, mida ma kodust väljaspool ei tee (koolitused, eneseareng jm). Täna on siiski kindel plaan sõitma minna, teen seda lihtsalt hiljem. 

Kohati läks puhkus töiselt. Ma ei mäleta, kas ma seda üldse siin kirjutanud olen, aga möödunud aasta viimasest kuust on mul osalise tööajaga teine töökoht ka. Täiesti erialane ja mulle väga meeldib, aga viimasel ajal on tööd vähe. Ja kuna ma elan Tartus, siis pole firmale mõistlik, et ma pärast kaheksatunnist tööpäeva kuskile kaugele linnast välja sõidan. Aga ma olen selle eest tänulik. Ma õpin nii palju. Saan toredaid kogemusi. Ja seltskond on meil ka vahva. Nüüd puhkuse ajal olengi sutsu ühte kolleegi asendanud ja kolmel päeval nädalas hommikuti väikese ringi teinud. (ja hiljem kodus paberitöö). 

Lisaks olen näinud sõbrannasid. Eriolukorra tõttu jäi päris pikk vahe sisse, aga sai istuda ja rääkida, viimaseid uudiseid vahetada, väikeseid ilmakodanikke näha. Isegi kohvikus on juba käidud. Ja üks päev nii palju väljas oldud, et päike tegi õlgadele liiga (pole ka ime, kui see vist esimene korralik päike mu kehal sel kevadel). Täna istusin veidi terrassil ja lugesin, aga vahepeal tulid sellised tuuleiilid, et mul tli kananahk välja.. ja nüüd on päike juba edasi liikunud. 

Lisaks oli üks koolitus (küll läbi zoomi, aga ikkagi) ja kuna see oli kolmas ehk kodutööde moodul, siis enne seda oli vaja kodutöö ära teha. Sellega tegelesin möödunud nädalal ja ajas vahepeal juhtme päris sassis. Tehtud see sai, uut ja vajalikku infot sai ka. Ja uus kogemus ka niimoodi sellisel koolitusel läbi zoomi osaleda. 

Abikaasa mai lõppu puhkust ei võtnud ja see eriolukord lõi nende töögraafiku üsna sassi. Nii et nende kahe nädala jooksul oli ta nädala sees päris palju tööl, päris mitmel hommikul ärkasin kui temagi, et midagi ära teha hommikutel. Mulle tegelikult VÄGA meeldivad hommikud ja tahaksin vara äragata, nautida, olla, kuulata linnulaulu... kui kuskile minema ei pea. Ja keegi kuskil lärmama ei hakka. Eile käisime Mustvees. Põhiline põhjus oli, et üks kollane aken pildile püüda. Söömas käisime ka (aga mitte kala). Päris tuuline oli ja mul hakkas kohati isegi jahe.

Mustvees.

Kuskil märtsis oli fotograafiga juttu, et tahaks kevadel ikka pildistama tulla.. aga niisama kuskil puu all poseerida ei taha. Planeerisin seda mai lõppu, kui on puhkus, aga midagi ära ei broneerinud. Kui siis järsku sain aru, et ongi mai lõpp, ongi puhkus, on ka ilusad ilmad.. ja pole aimugi, millal järgmine kord sellist aega oleks. Leppisime aja ja koha enam-vähem kokku ja nii me esmaspäeva õhtul Lähtel pidistamas käisimegi. 

Enne tuli mul probleem, mida selga panna... ei leidnud kapist sellist kleiti, mis seljas istuks nii, et ma rahul olen või end mugavalt tunneksin (ega ei ole ka hakanud uusi kleite ostma)... Kuna olin plaan pidada piknikku ja minna ka keset kollast rapsipõldud, siis oli vaja ka kahte riietust. Laenasin sõbrannalt roosa seeliku, juurde leidsin valge t-särgi ja nii oligi. Rapsipõllul siis pükstega. 

Ja kui ma tol pühapäeva õhtul neid riideid proovisin ja midagi ei sobinud, siis tuli ikkagi ahastus peale. Miks mul on kapis riided, mis ei sobi (mulle ei meeldi poes käia, ma ei taha riiete eest maksta mingit hingehinda, pooldan taaskasutust, ma ei taha olla sellise kehaga nagu ma praegu olen..), miks need väikesed on, miks nii ümber on, miks ja miks... Ei olnud eriti motiveeriv :) ja ma sain aru, et enda piitsutamine ka ei aita. Kaal pole tõesti kuskile liikunud, lisakilod on kõhupiirkonnas, aga ilus, väärtuslik olen ma ikkagi. Ja lõpuks olin riietusega rahul ja tundsin end hästi. 

Pilte piknikul tegime pigem mitte poseerides, et oleks loomulikum. Et ei pea mõtlema kõht sisse, rind ette.. Et oleks ehedad emotsioonid. Olidki. Kuigi hiljem ise pilte vaadates, sisi esimesena vaatasin ikka enda keha (ja mõtlesin, miks ma just selles asendis olin..). See selleks. 

Ja siis eile õhtul kirjutas mulle kursaõde, kellega me ei suhtle eriti tihedalt, aga kuna lasteteemaga oleme kuskil kokku jooksnud, siis oleme jaganud kogemusi. Tema soovis mulle õnne. Ja vabandas, et möödunud korral (märtsis) nii palju küsis, et oli isiklik ja ehk oli mul siis tõesti vara rääkida uudiseid. Kuigi ma olen selle emotsiooniga varem tegelenud, siis see oli hetk, kui miski jälle südamesse torkas. Vastasin talle, et selliseid uudiseid ei ole ning küsisin kes ja mida räägib. Vastuseid ei saanud. Uuris, kas olen juurde võtnud.. ja ütles, et nähti beebikõhuga pilti. Selle peale lappasin üle, mis pilte ise jagasin.. täiesti okeid pildid, vaatasin, mida fotograaf jagas, see oli ka okei, aga meenus, et fotograaf storysse oli pannud ühe teise pildi, kus jah oli tõesti mu suurem kõht pildil. Ainult, et mu kõht ongi praegu selline. Kõht, puusad, tagumik, reied. (ja samas on kaalunumber juba pikalt püsinud siin, kus on... et noh... Ma olen juba 11 kuud olnud nn suurem kui varem, et noh.. miks nüüd ?!). Ja see torkas jälle teistpidi. Ma tean ise ka, kus need ülekilod on mul...

Päris kurb oli. Ja samas võib tänulik on. Saan jälle infot, mis teemadega on vaja tegeleda, mis on endas on vaja tervendada...

Ja tegelikult ei ole minul ega minu kehal mitte midagi viga. Täiesti ilus naisekeha. 

Ma ei tulnud siia mõttega sellest kirjutada, aga sain aru, et mul on vaja seda enda jaoks kirjutada. 

Ma ei jookse selle peale trenni vihtuma. Ma ei jookse külmkapi või köögikappide juurde. Ma ei hakka googeldama, kuidas 10kg alla võtta. Sest probleem ei ole selles ja enda piitsutamine ei ole see, mida ma teha üleüldiselt tahan. Minu keha on minu tempel. Tänu sellele saan siin olla ja kogeda seda kõike, mis maailmal on meile pakkuda. Keha tuleb hoida ja väärtustada, kanda hoolt, armastada, hellitada, pakkuda parimat. Ja tänada. 

Foto: Lilyjan Viitak

Foto: Lilyjan Viitak