2. aprill sai meil esialgne karantiin läbi ja tuli tööle minna. Päris igapäevaselt ma tööl ei käinud, polnud ka päris pikki päevi, aga lugemisrütm muutus koheselt (sest palju muud on ka teha).
Tegelikult lugesin üheksa raamatut, mis võiks olla ju päris palju? Aga tegelikult olid raamatud üsna õhukesed (ainult kaks oli üle 300lk). Lisaks lugesin seda, mida kätte sain. Ja kui mul üldine aasta eesmärk on see, et ma loen vaid seda, mida ma tõesti tahan lugeda, siis.. noo päris nii ei olnud, samas valikuid ma tegin ja lugesin siiski vaid neid, mida tahtsin lugeda.
Nimekiri
"Kokku loetud" Toni Jordan; 216lk; 03.04.2020
"Raamat täis sind" Claire Kendal; 280lk; 03.04.2020
"Rose on kadunud" Katja Kettu; 290lk; 10.04.2020
"Õ.N.N." P.Z. Reizin; 411lk; 13.04.2020
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" Reeli Reinaus; 184lk; 14.04.2020
"Lihtsalt kuula" Sarah Dressen; 318lk; 15.04.2020
"Pilvede varjud" Marje Ernits; 180lk; 18.04.2020
"Elu pärast elu" Raymond A. Jr. Moody; 176lk; 25.04.2020
"Iga sinu tunne loob sind ennast" Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin; 270lk; 26.04.2020
Tikker loeb nii tublisti raamatuid. Ja kui lugesin lauset "Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D", siis ma mõtlesin, et peaks kommentaari jätma, et tore kui mul mõni üldinegi detail meenub. Üldiselt jääb meelde miskit siiski vaid nendest raamatutest, mis mind natukene sügavamalt puudutavad või mis tõesti väga-väga meeldivad. Kõikide teiste raamatute puhul oleks mul hea korra googeldada ja lugeda kerget sisututvustust ja siis tuleb mingi selline ahaaa moment.
Lisan juurde, et minu jaoks on see okei. Minu eesmärk ei ole aasta lõous raamatuid ümberjutustada. Minu elamus on hetkes.
Midagi väga erilist ma aprillis ei lugenud. Enesearengu mõttes meeldis Väljataga ja Rosin raamat "Iga sinu tunne loob sind ennast", sobib mulle, see stiil väga sobis, oli sarnaseid ja ernevaid lähenemisi kui L. Hay raamatutest olen lugenud. Kord proovisin lugeda "Loomise õpetus", aga sel momendil olin ma ise teises paigas ja ei saanud sellest veel aru. Nüüd tunnen, et loen seda uuesti. Aprilli eelviimane raamat oli nagu huvitav küll, aga samas ei midagi erilist. Selles suhtes jah huvitav, kuidas inimesed kirjeldasid, mis juhtus, kui nad justkui korraks surid. Sõna surm tundub enamike jaoks üsna hirmutav sõna. Samas on see elu loomulik osa, et ühel päeval saab meil selle kehastuse elu otsa. Mina aga usun ja olen kindel, et hing elab edasi. Aga see on juba hoopis teine teema.
Aga ilukirjandus. Sellised okeid olid "Kokku loetud" ja "Õ.N.N". Pooleli mõtlesin jätta "Raamat täis sind", mis kohati oli ebaloogiline... et kuidas nii, et kohe mitte kellelegi seda ei räägi, et keegi sind päevade, nädalate, kuude viisi ahistab? Siis "Pilvede varjud"... seal lõpus tekkis päris mitu küsimärki (eriti ajatelje osas) ja see lause, mis kajama jäi - mida ei mäleta, seda pole olnud - mulle ei meeldinud. Sest mul on teadlikust ja alateadlikust meelest omad arusaamad ja küll see alateadlik meel mäletaks... "Rose on kadunud" ei edenenud ka väga.
"Lihtsalt kuula" oli mõnus noortekas pigem tõsisematel teemadel. Ja "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" oli kuidagi armas.. kurb ja kõike muud ka, aga läks kuidagi südamesse.
Mai raamatutes on kindlasti mõni põnevik.
Varsti avab Linnaraamatukogu jälle uksed ja siis saab rohkem ise raamatuid valida. :)
No comments:
Post a Comment