Käime katuseid mööda...

Korralike summer mode on peal. Kuigi sel suvel ma ei puhka, siis on ikka selline trill-trall tunne. Kuumalaine tegi ka oma töö. Kui ma pärast Pärlijõed mõtlesin, et nüüd saan kenasti tõuksimas käia, siis kuumalaine pani selle asja pausile. Lihtsalt ei jaksa selle kuumaga. Meenutasin veel 2018 suve kuumalainet, mul oli sel ajal puhkus ja alguses käisin ikka päris mitmeid kordi tõuksimas (ja hüppasin ujuma), lõpu poole hakkasin varahommikuti sõitmas käima. Nüüd on aga tunne teine ja ei taha endale kuidagi liiga teha. 

Ja see jaanipäev. Milline SUVI! Ma mäletan, et neli aastat tagasi oli ka väga ilus ilm jaanipäeval. Ma käisin õe juures, käisin ka metsas maasikal, kohtusin põdraga ja pimedas tõuksisin tagasi linna. Ja siis mäletan veel ühte ilusat jaanipäeva, kui olin tööl ning viienda korruse aknast puges sisse sume suveöö ja grill. Samuti on meeles neid jaanipäevasid, mis ei olnud nii soojad ja sumedad.. aga need on on häguselt ühesuguseks vajunud. Tegelikult meenus, et kui Lihulas Terminaator esines, siis oli ka mõnus sume see jaanipäev... natuke jahe ainult. 

Ja kuumalaine tõi tõelise suve. Mulle meeldib soe. Ilmselt ka kuum. Natukene segab tõuksimist ja natukene segab, et majas pole kohta, kus end jahutada... Aga see on ju suvi. :) Kui polnud väga talve (mis minu jaoks okei) ja kevad jäi nõnda venima, siis üks soe suvi on väga mõnus. Tuleb juua piisavalt vett ja hoida ennast. Mul on hea meel, et olen ise ujuma jõudnud ja natukene ka päikest nautinud (ehk raamatut lugenud). Üldiselt on täiesti okei, kui päike hakkab peale sporti tehes, tööd tehes või lihtsalt õues liikudes. Samas päikese kätte unustada ka ei taha... Enne pühasid pühapäeval pidasime sõbrannadega piknikku. See oli üks üsna tuuline päev, sooja oli 18-20 C, ma võtsin veel õhukese jakikese kaasa, sest kohati oli tuul jahe. Linnas sõitsin rattaga ja jõudsin üsna varakult Raadile. Seal oli kuidagi tuulevaiksem, pikutasin ja lasin päikest ligi... Ja nii üsna mitu tundi. Kes oli õhtuks osaliselt punane kui tomat, kes ei saanud öösel eriti magada ega kehale kreemigi määrida, kellel kestis see päris mitu päeva? Nii et kui päev hiljem sõpradega jaanipäeva pidasime, siis sauna (ja leili) peale ei julgenud mõeldagi. Kreemi on kulunud hulganisti ja poest juurdegi toonud. 

Kiisudel on ka suvi. Tahavad õues olla rohkem kui kunagi varem... Kas see soov tuli neil lihtsalt uue ajutise koduga või sellega, et siin liigub nii palju võõraid kasse? Ma ei tea. Aga vahepeal on natukene raske ka. Kuuri ja aia vahele on tehtud barrikaad, sest see oli põhikoht, kust Draakon naaberaeda kihutas. Aga pole viga, ta leidis teise tee ka. Ja Pisike on endiselt terrassi all, kui vähegi tahab eest ära joosta. Samas ma olen hakanud nendega päevas 2-3x õues käima. Käigud on väga erineva pikkusega (sõltub natukene ka sellest, kas nad püsivad koos või jooksevad eri suundades laiali). Mõlemad on uudishimulikud. Draakonile meeldib ümber naabermaja tiir teha. Pisike jahib putukaid ja vaatab linde. Vahepeal hüppab aiale naabri kass ja siis tahab Draakon talle seltsi minna ning otsib kohti, kust üle hüpata (ja siis torman mina kohale, et ei lähe sa kuskile). Naabrite punane kass on vist väga hästi õpetatud, sest ma pole teda kordagi oma aiast väljaspool näinud (küll aga kutsub teisi oma aeda). Teiste naabrite Juss on meil igapäevane külaline, kui talle avaneb võimalus, siis jalutab ta saba püsti ka tuppa ja sööb krõbinatest kõhu täis, teistel päevadel peesitab terrassil. Kõik need kinnistud kuuluvad on tema jaoks osa tema kodust. Tema perenaisega jutustasin ühel õhtul, tal on kolm kassi ja üks koer. Ühtegi kassi pole ta ise võtnud, Juss tuli ise, teine kass tuli nii, et naabrid kolisid ära ja jätsid kassi maha (kes teeb nii?!?!) ja siis veel üks kassike. Nüüd on kassid rõõmsad, nad on hoitud ja hoolitsetud. 

Viimasel nädalal ärkasin kahel hommikul ehmatusega. Nädal tagasi oli hommikul I korrusele minnes maja kuidagi nii jahe (kui on püsivalt 29-30 C, siis 25 C tundus ilmselt jahe), et miski tundus kahtlane. Ja nii oligi. Elutoas oli aken keset ööd palavuse tõttu lahti tehtud (kuigi oli korduvalt juttu, et me ei tee aknaid lahti, kui järelvalvet pole) ja kas ma nägin kuskil mõnda kassi?! Ei. Ajasin Abikaasa üles, otsisime maja läbi, aga ei midagi. Kes see ikka palavas majas on, kui sul on aken lahti ja saad maailma uudistama minna? Esimese tiiru tegin hommikumantlis. Siis läksin panin riidesse midagi, otsisin veel. Pisike oli kuskil läheduses ja tuli täitsa vabatahtlikult peidust välja ja tuppa. Aga Draakonit ei olnud näha. Polnud ka aimu, kuhu ta minna võis. Kuna mina pidin end ka tööle sättima, siis sättisin end nii korda, et olen valmis minema, aga miekuni kõndisin naaberkrunte läbi, samuti tänavaid. Liikusega tänavad on ju vaid murulapi taga. Ja meil on kassid, kes ei tea autode liikumisest suurt midagi. Kutsumise peale nägin vaid hulganisti Karlova teisi kasse. Kell oli varajane, paljudel oli pühade-eelne päev vaba, nii et polnud ka kellegi käest küsida. Ja lõpuks polnudki ka kuskilt otsida. Ümberringi palju põõsaid, kuure, varjualuseid... Tegin kõiksugu imetrikke. Ja kui olin teel autosse, et tööle sõita, siis jalutas Draakon terrassile. Meel oli tal rõõmus ja käpad porised. Mul oli veel mõni minut aega ning võtsin kassi kaenlassi ja pesime käpakesed puhtaks (ehk suurde kaussi vesi ja kiisu käpakestega sisse... ta ei ole meil eriline veelembeline). Ülejäänud päeva olevat ta maganud. 

Minul tekitas see erinevaid emotsioone väga erinevatel põhjustel. Aga need on ühe teise positituse teema. 

Ja siis tuli üks järgmine hommik. Abikaasa ärkas varem. Ükski karvapall meid äratama polnud tulnud. Asi tundus kahtlane. Juba öösel olin märganud, et teise magamistoa uks on lahti ja mõtlesin, et ju kassid seal aknalaual vaadaet ja õhku naudivad. Läksin piiluma ning Draakon istuski seal. Aken oli küllaltki lahti ning pikem otsing näitas, et Pisikest ei ole kuskil. Niisiis... käime katuseid mööda ...

Aknavahe oli selline, et ju Pisike puges sealt läbi (ei ole see nurgaline vahe, kuhu kassid kinni võivad jääda), ronis katusele ja vaatas edasi, mis saab. Jälle õue minek ja otsimine ja hüüdmine. Hüüa kassi, kes tuleb nime ja kss-kss peale vaid siis, kui tal tuju on. Ei näinud teda kuskil... Ja läksin taaskord riideid vahetama, et paremini otsida. Uuesti õue minnes oli ta ukse ees, tormas tuppa ja otse liivakasti. Preili ei tea, et õues on muld ja liiv, mida teised kassid kasutavad suure liivakastina. 

Vahepeal oli siis tunne, et ärka hommikul tund varem, et veenduda, kas kassid on olemas. 

Sellised jutud täna. Mul tuli uneaeg juba üle tunni tagasi, aga ju siis unegraafikus ka summer-mode peal. Oleme toatemperauuri hetkel 26 C peale saanud, nii et tuleb täitsa hea uni. Tuuletõmmet on siin II korrusel aga üsna raske teha, et korraga kõik ära jahutaks. 

Pisike ja korvid.

Kui see oli üks kõige jahedamaid kohtasid majas.
Vahepeal magas Draakon ka saunas lava peal, sest sealgi oli jahe. 

1. vs 2877*. vs 1.

Ma ei ole päris kindel, kuidas peaksin seda blogipostitust alustama. Mõttes olen selle korduvalt valmis kirjutanud ja saanud kõik laused nii paika nagu soovin. Viimane, parim versioon, sündis eile õhtul enne magama jäämist, aga olin liiga väsinud, et enda juttu lindistama või kirjutama hakata. Niisiis alustan ja jätkan teisiti, kui olen üldse planeerinud. 

Ma tegi (lõpuks) seda, mida olen mitu (väga mitu?) aastat soovinud. Ja ma olen selle otsusega niii rahul. 

Mul on uus töökoht!

Kui palju nüüd ajas tagasi minna, et kuidagi kirja panna, mis mind praegusesse hetke on toonud. Ma natukene sirvisin isegi vana blogi sissekandeid, et aimu saada, mida ma 2012 aastal mõtlesin, kui sinna asutusse tööle läksin, otsisin, millal ma seal töötamisest ära väsisin, millal ma hakkasi otsima väljapääsu, aga samas ei olnud selleks üldse valmis. Ei ole olnud töökoht, mida kuskil lahata, niisiis ma suurt midagi ei leidnudki. Ma olin vist vaevu päeva või kaks tööl käinud (tol ajal töötasin seal 0,5 koormusega ja hoopis teisel ametikohal), kui kirjutasin, et mulle meeldib see koht, sest töö on stabiilne, tööülesanded on kindlad, on kindel aeg lõunaks ja koju minemiseks, nädalavahetusel saab isegi varem koju, kuus vaid üks nv tööl, kindel töötasu, tööriietus, jõusaali kasutus, tore kollektiiv. Miinusteks leidsin ka, et kindla töötasuga ei ole võimalust ületundideks, kui juhe kokku jookseb, siis on raske uuesti järele saada ja vene keele oskus. Sel hetkel ma ei teadnud, et minu ajutine 0,5koormusega asendusametikoht võtab sellise suuna, et lähen sinna täisaajaga tööle, loodakse uus ametikoht, mida mina hakkan nn ülesehitama. Sel hetkel olin ma sellega väga rahul, sest öövalved olid mulle üha rohkem vastumeelsed, tahtsin päevast tööst, kolleegidega klappisin ja töö oli huvitav ja väljakutset pakkuv. Ma ei teadnud, mida puhkuste asendamine tegelikult tähendab, ma ei teadnud, kui töömaht ei kasva mitte aastate vaid lausa kuudega, ma ei teadnud vahepeal enam ise ka, mis mu tööülesanded on, sest polnud saada sellist tuge nagu vajasin (ma ei ole kindel, mida ma vajasin, aga tundsin, et ma ei saa seda). Ma olin rahul, et lõin ise oma süsteemid, sain käia nendel koolitustel, mida ise valisin, mu silmaring laienes tohutult, osalesin erinevates projektides, mille raames oli ka välislähetusi, oli teemasid, mida kooliajal olime puudutanud vaid põgusalt, aga kolleegidele pidasin sellealaseid loenguid. Neid päevi, kui ma reaalselt istusin seal üle oma tööaja, oli väga vähe, aga tulid ajad, kui ma ei käinud enam puhkeruumis lõunat söömas, vaid sõin kabinetis, sest ma tahtsin nii väga vaikust ja omaette olemist. Ja tulid need ajad, kuid lõunasöögiks polnud aegagi, sest tahtsin õigeaegselt koju minna... ja olin haavunud, sest tundsin, et keegi ei märka, et mina teen seal tööd edasi, kui suurem osa teisi lähevad sööklasse sööma ja istuvad veel hiljem puhkeruumis (miks ma ei öelnud endale stop! paus, puhkus! ... ma ei tea. Teistele ütlesin küll, et ega töö jänesena eest ära jookse, aga ise tegin risti vastu) Olid päris pikad perioodid, kui ainus aeg, mida ma ootasin oli nädalavahetus... ja puhkus. Ma lugesin päevi, kriipustasin mahagi... et saaks sealt korraks ära, aga samas ma teadsin, et pärast puhkust on vaja asjadega järele jõuda. Olid sellised aastad, kui ma olin väga vastutulelik puhkuste osas ja mõtlesin, et küll ma hakkama saan, (ning sain aru, et ikka ei saa küll), ning tulid need aastad, kui hakkasin ütlema "ei" ja seisin enda eest. Aga oli ka see aasta, kui järgmise aasta märtsis tegin möödunud aasta suviseid pabereid korda.. sest enne ei jõudnud. Olid ajad, kui ma puhkusele minnes ja tulles lihtsalt ütlesin, et lähen ja tulen, aga olid need ajad, kui küpsetasin enne miskit lauale ja tegin puhkeruumi pidu. Toredad õnnesoovid ja ilusad lilled olid kõikide kolleegide sünnipäevade puhul ja see on traditsioon, mida ma väga hindan. Olid sellised päevad ja nädalad, kui puhkeruumi laud oli vist kogu aeg lookas, sest kellelgi oli sünnipäev, keegi läks puhkusele, keegi tuli puhkuselt, keegi tundis, et tahab kolleegidele midagi valmistada... Mul olid seal kolleegid, siis kolleegid, kellest said tuttavad, tulid ka kolleegid, kellest said sõbrad... inimesed, kes rikastavad mu elu ja ma olen nii tänulik. (Ja mis seal salata, kaugemate kolleegide seast tuli ka abikaasa). Inimesed, keda kannan oma südames, inimesed, kellega jätkan suhtlust. 

Mul olid seal tõsiselt õnnelikud, naeratavad päevad. Need on need, mida ma meenutama jään, ühes vahvate kolleegidega. Aga oli ka palju päevi, kui ma olin lihtsalt masendunud ja ei leidnud endas mingit rõõmu sinna minna...

... aga probleem ei olnud selles töökohas. Jah, tööd jagus, puhkuste ajad olid keerulised, ma tegin siis asju (referendi tööd), mida tegelikult eriti ei osanud (ja see tegi mu ebakindlaks), ma ei kannatanud infosulgu ja õpitud abitust, ma tahtsin, et kõik oleks päriselt võrdselt. 

... aga kõik algab meie seest. Minul oli enda sees vaja muutust. Mida rahulolematum ma olin, seda rohkem ilmus seda kõike ka mu igapäevaellu ja tööle. Ma ei saanud olla seal õnnelik, sest ma sisemiselt ei olnud õnnelik. Jah, ma olin ka väsinud ja katki, aga ma ei olnud see, kes ma olen päriselt, ma ei saanud teha tööd, mida ma päriselt tahan teha... Ma seadsin endale pidevalt piire. Ma kogu aeg ootasin midagi. Ma ei elanud üldse hetkes. Nüüd, siin ja praegu, saan ma nendest õppetundidest aru ja olen nende kõige eest nii tänulik. Ära õppisin! (olen uhke ka enda üle). Ja ma tegin selle muutuse, mida mu hing vajas. 

Kurb oli ikka. Täiesti normaalsed tunded, kui mõelda, et pea kaheksa aastat oli see mu igapäev. Need inimesed mu ümber. Need tohtud kogemused ja õppetunnid. Minu isiklik areng. Ja minu tööalane areng (see oli küll üsna spetsiifiline, aga sellel ajal olin ma seal spetsialist ja ma nautisin oma töö tegemist. Ma nautisin oma tabeleid ja dokumente. Mul oli kõik paigas. (aga mind ärritas, kui miskit selle segamini ajas, kui tulid planeerimata asjad, kui ma pidin tegema asju, milleks mul ei olnud pädevust.. ega tuge). Õpptunnid suhetes. Abikaasa. Parim sõbranna. Need, kellega jagada veel kassipilte ja raamatuid. Minu inimesed. Abi ja tugi näiteks tervisemuredes, alati oli keegi, kelle käest ksüdai. Kõik need ühised aastapäevad, suvepäevad, istumised. Seda kõike mahtus nende aastate jooksul sinna nii palju... et tohutult raske oli osakonnale kirjutada kirja, et ma nüüd lähengi. Ja päriselt minna. 

Ma olen siingi korduvalt kirjutanud, et ma tahtsin uut tööd... aga samas ei otsinud ma seda nii, et ma oleksin selle varem saanud. Ma ei olnud valmis. Ei olnud kasvanud veel sinna, et oleksin selleks valmis. Minus oli tohutult süütunnet, kui ma teadsin, et ma nüüd peangi ütlema, et ma lähen ära. Kuidas ma seda ütlen?! Kuidas ma enne suve ära lähen? Mis siis saab? Kes mu tabelid ja süsteemid üle võtab, kes neist aru saab, kas need kaovad ära? Mul ei olegi siis ju enam neid kolleege? Aga ma ei saa ju ära minna, ma peaksin siin olema kuni rasedana koju saan jääda ja siis pidin ju mõtlema, mida ma edasi teen? 

Neid küsimusi oli tohutult. 

Ma tegin endaga väga palju tööd. Ma ei tea, kas ma sain aru, miks minus selline süütunne oli, miks ma kartsin nii väga muutusi... Ma tulin sealt läbi. Süda ja hääl küll värisesid, kui ma märtsi keskel otsesele ülemusele ütlesin, et ma lähen ära... Aga nii oligi. 

Ma ei kamminud töökuulutusi läbi, sest mõtlesin, et kuna meil korter sai müüdud ja maja tahame, siis ei ole hetkel kõige sobivam aeg töökohta vahetada (vabandused, vabandused). Ma olin ennast saanud ikka sellesse seisu, et ma läksin täiesti okeit tööle ja tööga sain endiselt hakkama. Ma olin endaga väga palju tööd teinud ma sain öösel magada, ka pühapäev vastu esmaspäeva). Aga ma ei teadnud, kui palju seda pinget ja stressi minu sees veel on (nt need +10kg). Veebruaris hakkasin kolleegi asendama, kes läks puhkama... ja kes hiljem jäi karantiini... ja kummaline töökorraldus oli siis mai lõpuni välja. Ma ei arvanud, et ma sellisel ajal lahkun. Aga ma saan aru, miks asjad läksid nii nagu läksid...

Oli ju 2019 kevad, kui ma enda meelest tõsiselt vaatasin töökuulutusi, aga miski ei kõnetanud. Ma olin katki ja ei tahtnud üldse tööd teha. Sel ajal tuli mulle uus otsene ülemus, sest eelmine oli jäänud beebiga koju. Ma vaatasin teda ikka eemalt ja ei teadnud, mida temast arvata (aastatele tagasi vaadates, on mul alati nii olnud, et ei võta eriti ruttu omaks... vaatan, mõtlen, seedin ja siis.. kui on tunnen, et energiad sobivad)... mõned kuud läksid mööda ja sain aru, et täiega vahva ja chill inimene, klappisime hästi. Sel ajal jäi koju Sõbrants ja tuli tema asendaja (jällegi imeline inimene! nii tänulik selle aja eest, mis saime koos töötada... ma ei tea, mis seisus ma temata oleks teinud).  Minu ks suur tugi kadus, aga sain kaks inimest asemele. Ülemus oli asendusametikohal ja sügiskuudega tema leping lõppes. Aga tema kaudu sain ma lisatöö, mida ma siis korra või paar nädalas teen (see on ka töö, millele oleksin valmis 1.0 kohale minema, aga... tööd ei teki nii palju). Veebruari keskel rääkisin temaga telefonis ja oli temalt küsitud, kas tema ei tea kedagi tööle soovitada. Küsis, mis ma arvan. Ma leidsin kohe 110 põhjust, miks on praegu tohutult halb aeg (no jälle see kodulaen jne), aga lubasin vähemalt mõelda ja Abikaasaga arutada. Abikaasale jõudsin paar lauset selle kohta öelda, kui tema ütles, et muidugi mine. Ta reaalselt ütles kohe, et mine, kui saad, sest ma olen ju nii kaua ära tahtnud, praegune koht ei tee mulle rõõmu. Ma vist vaatasin teda suurte silmadega, sest kui tema oleks ei öelnud, siis oleksin mina leidnud vabandusi, miks pole ikka hea aeg. Kui inimene alateadlikult kardab muutusi, siis on iga muutus hirmus.

Seedisin seda ka ise ja sain aru, et see on tegelikult töö, millele olen mitmed aastad mõelnud, aga ei ole pidanud ennast piisavalt heaks, lisaks see, et Tartus töötades võiks vene keele oskus ikka parem olla. Uurisin maad, võtsin ühendust sealse töötajaga, et rohkem teada saada, keda nad otsivad. Saime jutu hästi jooksma. Ja vist samal õhtul rääkisime telefonis juba juhatajaga ja leppisime kokku, et kohtume ka reaalses elus. Kuskil nädal hiljem kohtusime, küsiti kas tulen, ma ütlesin jaa, kui nad mu võtavad, juhataja ütles, jaa, et telefonivestluse ajal sai aru, et sobin. Põhimõtteliselt nii oligi. Oli veebruari teine pool ja uus töökoht, kuhu pidin asuma hiljemalt juunis. Kuna lepingut ei olnud sel hetkel veel võimalik teha, siis mul endal tekkisid ikka mõtted, et äkki nad mõtlevad ümber, äkki ma ikka ei sobi neile, äkki... äkki.  Tahtsi kindlustunnet, sest kuidas ma muidu enda töökohas ütles, et ma lähen ära. Aga kõik oli hästi. Mina tegelesin enda stressi ja hirmudega. Vaikselt lähenes Eestile koroona. Märtsi keskel olin valmis ütlema, et ma lähen töölt ära, pidin jääma nädalasele puhkusele (aga läks ju väheke teisiti #karantiinipäevik), otsene ülemus arvas, et ehk ma mõtlen ikka ümber veel, et puhkan (sel hetkel oli stress ka laes, sest olin neli nädalat kahe inimese tööd teinud), aga kui aprilli alguses tööle läksin, siis ütlesin, et muudaksin oma puhkuse ümber, siis lähen mai keskel puhkama ja lõpetan lepingu 31.05.20. Ma ei teadnud, kuidas seda öelda oma kolleegile, kellega olin need seitse aastat ühes kabinetis töötanud, üldiselt kenasti läbi saanud üksteist toetanud, asendanud... Niisiis ma lihtsalt ütlesin. Hakati otsima uut inimest, dokumendid andsin töösse paar nädalat hiljem, oli lahkumisvestlus, viimaste nädalate töötempoks pole sõnu... Mai keskel tõmbasin otsad kokku ja enne puhkuse lõppu läksin veel päriselt head aeg ütlema ja pidu tegema. Uue lepingu allkirjastasin alles 01.06.20, aga aprilli alguses tellisime vormiriided, tellisime jalanõud (mõtlesin, et ju nad mind siis ikka tööle tahavad), allkirjastasin Terviseametile dokumendi, mais käisin avamispeol. 

Ma ei tööta enam Tartus. Hetkel käin tööle autoga, suvel tahaks vahel ka tõukerattaga sõita... sest kahel päeval nädalas alustan kell 10 ja siis jõuab küll. 

Ja juunikuus kõik on uus. 

Ja mis ma mõtlesin enda esimesel päeval... et nii äge on, et nii kerge on (vaimses mõttes) ja et on niiii palju õppida. 

Sõbrannadele oli see justkui koroonaüllatus. Hoidsin seda uudist üsna oma teada ja kuna sõbrannasid ei näinud vahepeal kaks kuud, siis neile sai ka alles mai lõpus öeldud. :) Nii hea oli toetust ja häid sõnu kogeda. Mina naeratasin ja silmad särasid. See on suurepärane otsus, mis ma tegin.

Ilusad mälestused jäävad eelmisest töökohast.. raskused ununevad.. ja on inimesed, kellega edasi suhelda. Sest ei ole nemad kuskile kadunud, ei ole mina kuskile kadunud. 

Kohe eriti südamesse läks mul ühe kolleegi žest, kui tema ja ta abikaasa mulle viimasel reaalsel tööpäeval lilled tõid ja kallistasid. Tema, kes ta ei ole väga sotsiaalne, keda ma ei olnud kunagi kedagi kallistasmas näinud. Kordas ta seda, kui ma läksin kaks nädalat hiljem pidu tegema. Me saime kenasti läbi, mul ei olnud kunagi hrmu tema käest midagi küsima minna, kui ta midagi ütles, siis midagi põhjapanevat, ta palus aeg-ajalt tenikaga abi, ma aitasin alati rõõmuga... selline kindel tunne oli temaga. Tegi ikka silma märjaks ja läks otse südamesse. Puhkeruumi peost ta osa ei võtnud, kuid ütles "Käi siis kiiresti ära"... ta sai aru küll, miks ma lähen, olime sellel teemal vestelnud... 

Kabinetikaaslast tänasin veel tema asendamise eest neli aastat tagasi. Kuigi ma ei armastanud neid aegasid, siis tagantjärgi on siingi tarkust - põrkasin uksel kokku inimesega, kellele täna öelda Abikaasa. 

Üks lõpp on millegi muu algus.

*16.07.2012 kuni 31.05.2020

2877 kalendripäeva ehk 7 aastat 10 kuud ja 16 päeva.