Sunday, July 26, 2020

24072020

Reedel jõudsin oma toimetuste ja tööga niimoodi valmis, et olin kell 16 kodus. Täitsa mõnus. Olin jõudnud käia ka raamatukogus ja saanud kaks uut raamatut, viisin lõpuks kuldketi parandusse, olin käinud ujumas. Ja kodus olin täitsa omaette (st koos kasside, kalade ja krevettidega). 
Mina olen seda tüüpi inimene, et mingi aja möödudes on mul väga vaja seda omaette olemist. Iseenesest ei tee ma mitte midagi sellist, mida ei saaks teha, kui keegi veel kodus on, aga mulle meeldib olla vaikuses, kulgeda tasapisi, teada, et nt kui ma meditatsiooni kuulan, teen, siis keegi ei sega mind. Kui ma tean, et keegi kodus on, siis olen ma ikkagi kuidagi valvel, et äkki keegi ikkagi tuleb tuppa (isegi kui olen öelnud, et ärge segage) või tulevad kassid uksele kraapima ehk ma ei suuda ennast täiesti vabaks lasta ja siis ei ole asjasse 100% pühendunud. Samas see kohal olek, hetkes olek, on väga oluline, kui on soov positiivse energiaga tegeleda. Ja eks omaette kodus olen ma ju varemgi olnud, aga samas ei ole siis ma kunagi teadnud, kui kaua see omaette kestab ehk ikkagi on valvel olek. Niisiis oli sel reedel teistmoodi, ma jäin üksi ja teadsin, et olen vähemalt 24h omaette, kui mitte lausa peaaegu 48h. 
Ma juba mõtlesin, et mida kõike ma jõuan reede õhtul ära teha (see üldiselt tähendab, et võtan oma märmikud välja, loen midagi harivat, teen harjutusi, olen vaikuses iseendaga...) ja et äkki joon isegi veini. 
Mida ma siis tegin?! 
- käisin kiisudega õues. 
- andsin kaladele süüa.
- tegin tassi kohvi.
- avastasin, et mul on päris mitu Blacklisti osa vaatamata ja vaatasin neid kolm tükki järjest ära.
- aga ühel hetkel panin valge pesu pesema.
- ja tegin veel ühe tassi kohvi.
- panin pesu kuivama, kolm osa oli vaadatud, tegin süüa (praetult noor kartul ja kurk, no mida veel tahta?).
- kiisudele andsin ka süüa.
- tegin natukene kirjutamist ja harjutusi.
- vaatasin veel ühe osa Blacklisti.
- kirjutasin ära päeva tänulikkuse.
- hakkasin lugema raamatut "Veel üheks päevaks".
- sain aru, et olen väsinud ja mõtlesin, et puhkan 15 minutit.
- mõistsin, et olen ikka väga väsinud, pesin näo, pesin hambad ja ronisin teki alla.
- panin tööle une-eelse audio ja jäin magama. 


Ärkasin 11h hiljem :) 
Arvasin, et kui nii vara magama jään, siis ärkan varem ja olen hommikul toimekas. Ei olnud. Tegin mõnusalt pika hommiku. Andsin kiisudele süüa. Tegin kohvi. Hakkasin raamatut lugema... ja nii kaua olingi voodis, kuni see raamat läbi sai. Õues oli ilm nii muutlik, et ei tahtnudki sinna minna. 
Tegin natukene kirjatööd ja harjutusi.
Ja siis tuli tuhin koristada - võtsin tolnu, pesin põrandaid, koristasin mõned kapid ära. 
Õhtupoolikul tegin uuesti praekartulit, mida sõin värske kurgiga (ma olen niiiiii suur värkse kurgi fänn! Ma üldse ei saa aru, miks peab nii palju tegema mingit soolakurki sellest, kui võiks lihtsalt niisama juba kurki süüa?!). Ja keeksi tegin ka :)
Ja siis käisin ujumas - läksin kuskil kella 19 paiku, olin terve päev olnud toas, mul oli veel välisuks isegi lukus, sest ma polnud isegi kiisudega õues käinud. Läksin Rahingele, sest see oli minu jaoks kõige lähemalasuv, kust saan purdelt redeli kaudu vette minna ja ujuda. Mõnus, ujusin kuskil kilomeetri.
Kodus lasin kiisud ka õue, aga Draakon polnud eriti rõõmus, et ta seal väga pikalt olla ei saa... ja sai minu peale kurjaks :( pärast andsin talle vorsti ja otsisin lepitust. 
Ja siis ma hakkasin raamatut lugema ("Brockwelli ujula" - nii mõnus lugemine oli, aitäh Tikker!). Tänulikkuse kirjutasin ka ära ja jõin isegi klaasi veini ja lõpetasin raamatut kell 23.59, panin kõrvadesse mängima uneeelse audio ja jäin magama. 

Eh, nüüd tuli siit lihtsalt üks ülevaade, kuidas reede õhtupoolik ja laupäev olid. Tegelikult tulin siia mõttega, et kirjutada, mida kõike tahtsin ma reedel teha (st kogu see koristamine, mida tegin laupäeval, kui hoog peale tuli), aga mida ma ei teinud.
Ma lihtsalt olin reedel. Nautisin seda omaette kassidega olemist. Nautisin seda, et vaatasin suurelt ekraanilt sarja (kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati telerit vaatasin... äkki enne jaanipäeva? sest kui "Kirgede torm" läks suvepuhkusele, siis pärast seda ma ei olegi vaadanud.. Netflixi poole pole ma isegi piilunud, seal on kindlasti sarju, mida vaadata, aga ma lihtsalt eelistan teha midagi muud). 
Ja see on täiesti okei. Võtta aega enda jaoks. Ja teha just seda, mida sa sel hetkel tahad teha. Need nõud saab ära pesta ka järgmisel päeval, samuti ei kao see tolmurull kuskile. 



Kas olete olnud kunagi kellelgi külas ja märganud siis, et kuskil on mingid tolmurullid või miskit on pesemata või on kardsin korstsus või seinal olev maal viltu....?
Ja see häirib teid. 
Aga teate mis. Kui see teid häirib, siis vaadake enda sisse, miks see teid häirib. Ei ole vaja kontrollida :) See, et miskit on segamine, kortsus, see on ainult teie enda TUNNE. Ja enda tunnet ei ole vaja teistele inimesele ette heita. Enda tundega tuleb ise tegeleda.
Kui see majarahvast ei häiri, kui neil on seal hea olla, siis on kõik väga chill. Ükskõik mis teistes silma jääb häirivalt, alati tuleb vaadata enda sisse. Põhjus, miks see häirib, on enda sees. 
Ja laske lastel ka ise teha. Koristada. Ja kui ei olegi päris nii korras nagu ise tahaks, siis las ta olla. Las lapsed teevad ise. Pole vaja kontrollida. Keelamine võtab lastelt selle rõõmu ära. Jätab lastele uskumuse, et nad ei ole piisavad. Kui laps tahab, et mängumaja on segamini, las see olla, kui ta tahab oma nukul juukseid lõigata, sodida, siis las ta teeb seda, see on tema nukk ja tema õppetunnid. Äkki ta õpib juuksuriks :) 

Üks päev avastasin Instagramis sellise lehe nagu Jesslapsed. Soovitan vaadata. Kahjuks ma ei saa siin neid insta pilte jagada niimoodi.





Thursday, July 23, 2020

Tõuks

Praegu blogima tulek ei olnud mu esimene valik, aga kuna ma tunnen, et ma olen mõttetöö jaoks liiga väsinud ja füüsiliselt ka liiga väsinud, siis oleks õige hetk vahepeal midagi kirja ka panna. Peab tõdema, et see on mu selle suve kolmas postitus... noh. :)
Ma tahtsin öelda, et vahepeal ma ikka sõidan tõuksiga ka. Näiteks Endomondo ütleb, et ma olen sel aastal sõitnud 279km (ja praegu on suve keskpaik ehk hooaja keskpaik juba möödas). Ma toon mõned näited eelmiste aastate kilomeetritest (endomondo andmetel):
2014 - 121 km (tõuksi ostsin vahetult enne talve..)
2015 - 849 km
2016 - 1965 km
2017 - 1148 km
2018 - 2080 km
2019 - 1231 km

Täna käisin Pühajärvel matkamaratoni sõitmas, see oli juba viies kord, aga sel aastal siis virtuaalsõit. Tegelikult oli kahel laupäeval ka ühisstart, aga olemuselt ikka virtuaal, aga kuna ka ühisstardi ajal polnud rada turvatud... siis ma leidsin, et mul on parem, kui ma pärast tööpäeva lähen sõitma, tahtsin sellist päeva, et inimesi rannas ole, sest sellel väikesel rannaribal on ka muidu inimesed.. ja ilusa ilmaga on ka tervisesportijaid rohkem. Tänast ilma nägite ikka?! Sain, mis tahtsin ilmselt. 

Kui selgus, et on virtuaalsõit, siis ma mõtlesin, et äkki jõuan isegi mitu korda sõitma ja ehk sõidan ringi kasvõi mõlemat pidi. Hetkel küll sellist tunnet pole, et ma veel sõitma läheksin... sest ma lihtsalt olen nii vähe sõitnud, et ei kipu. Prioriteedid on teistele asjadele liikunud (ja see on täiesti okei). Samas ma tahaksin rohkem tõuksida, aga ilmselt tahan ma neid teisi asju siis rohkem teha (ja tunnen, et hetkel on need olulisemad). Ja sellisel juhul tundub vihmane või liiga tuuline ilm, suurepärase põhjusena miks mitte minna. Või see, et siit on nii raske kuskile heale rajale saada ja linnast läbiminek on tüütu. 
Aga see on ka okei, et ma hetkel nii mõtlen. Tõuksin siis, kui päriselt tahan. 

Juuni alguses (?) käisid Abikaasa kolleegid Võhandu avatud rada sõitmas (kas ma kirjutasin seda siin? Või panin pilti vaid Instagrami?) ja kuna mina olin end kaasa lubanud, siis pakkisime ka tõuksi kaasa. Hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et millesse ma end küll segasin... Teiste stardipunkti jõudes sadas ka vihma.. ootasin saju ära ja läksin ka ise tõuksima. Natukene sain vihma ka, aga iga peatusega läks aina palavamaks ja ilm ilusamaks. Sildade juures lehvitasin teistele ja siis läksin jälle järgmisse kohta edasi. Ma sain kokku 40km :) Päris korralik trenn oli (ja olin täitsa läbi). Õhtul saime veel sauna ja ujuma. Päev oli väga väsitav, aga imetore.

Idüll

Kui Tartusse jõudsime...



Siis enne jaanipäeva toimus meil Pärlijõe tõukerattamaraton. Sel aastal oli see eraldistardis ja vastavalt reeglitele, et ei tohinud liigvara võistluskeskussse minna ega sinna liiga pikaks ajaks jääda. Läksime emaga. Laenasin sõbrannalt enda tõuksi tagasi, millel maastikurehvid all (aga panin madalaks, sest teadsin, et sellel rajal juurikaid pole). Ja ma sõitsin lühikest rada (nii nagu esimesel aastal). Esimene mägi oli ikkagi killer. Ja esimene pooltund oli üldse väga raske... siis said vist jalad soojaks ja asi hakkas paremini minema ning teist pooltundi ma juba nautisin. Sõitsin aga päris kaua. 


Pärlijõel


Ja siis ma käisin ehk mõne üksiku korra sõitmas. 
Sel aastal ei kannatanud ka neid palavaid ilmasid... (mida 2018 nii nautisin ja muudkui kilomeetreid kogusin). Pigi jäi jalanõude ja tallalaua külge kinni. 

Aga vahepeal sai Taevaskojas valmis orienteerumisrada - lisainfo siin. Sinna ei tahtnud väga üksi minna. Linnulennult pidi see u 20km olema, otsisin siis Tartust kaaslasi ja sobivat aega. Hea, et me nendel päris palavatel päevadel ei läinud, sest meie sõit oli oodatust pikem. Läksime ühe autoga, aga oli vaja ju kolme tõuksi. Minul teoorias olemas maastiku oma, aga laenutatud välja ja samas ei viitsinud jantida sellega, et Taevaskoja jaoks tuleb see tallalaud kõrgemaks seada. Kuna kolm tõuksi kuidagi autole mahtunud ei oleks, siis laenasin kaks. Aga laenasime need Mammaste spordikeskuse lähedalt ehk jätsime auto sinna, siis tõuksisime ise Salamaale, kust algas rada (ja hiljem siis tagasi ka eks). Õnneks leidsime ühe tee, kust veidi lõigata. Aga peab ütlema, et ma väsisin juba enne ära, kui me alustada jõudsime. Need maastikutõuksid on ju niiiiiiiii kõrge tallalauaga, lenks oli ka minu jaoks kõrge ja ebamugav, aga niii hea, et võsin tõuksi, millel oli pudelihoidja. 
Ka tol hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et pidime siis ikka selle päeva valima :D  Aga etteruttavalt võib öelda, et lõpus tuli veidi seenekat, aga muidu oli ilm imeilus. Ja noh, me olime ju metsas. 
Kuna kaart oli mobiilirakenduses, siis tuli pidevalt oma nutiteleofni vaadata, aga tõuksiga ei saa nii sõita, et sul see käes oleks... ja kui suurendad ja vähendad, siis mõõtkava läheb ka paigast.
Algus meil läks hästi, aga siis sõitsime me kaardilt välja (millefi tõttu arvasime, et üks tee on kruusatee ja miks minna läbi metsa, kui saame mööda kruusateed... halloo... Salamaa rada teades ei saadetaks meid never kruusateele, kui saab olla metsateel :D ). Meil läks tohutu aeg, et oma veast aru saada ja uuesti rajale saada. Eks see võttis ka motivatsiooni maha. Ja vahepeal polud mobiililevi. Ja need juurikad.. oeh. No vahepeal läks päris hästi. Metsas sõit sobis mulle paremini, et teised ei kiirustanud ka väga ja ma püsisin kannul. Kui pool oli läbi, siis tahtsime tegelikult valida teise tee, et mitte seal matkateel olla... teate seda matkateed seal? üles-alla-üles-alla... ja niimoodi üles ja alla, et rattaga seal sõita ei anna, kui ei taha peaga kuskile vastu kukkuda. Ehk oli päris palju kõndimist. Aga teeotsa me ei leidnud ja nii me seal jõekaldal siis matkasime (kergelt öeldes oli kopp ees). 
Tegelikult oleks päris okei aeg tulnud, kui meie esimese ja teise punkti vahe ei oleks olnud pea tund aega, aga noh. :) Saime tehtud ja mõtlesime, et ehk lähme enne septembri lõppu ühe korra veel, et siis oskame natukene targemad olla (seda võib läbida nii mitu korda kui süda lustib). 
Ma läksin toopäev sportima mõttega, et no üle 2h me seal rahal ikka ei ole ja kuskil kell 14 oleme Tartus tagasi. Juhtus nii, et kodu poole asusime päris mitu tundi hiljem...

Kui prillid läksid liiga uduseks..

Kusjuures Endomond ütleb, et tegelikult sõitsime me üle 23km. Ja see on loogilisem, sest pidime rohkem kilomeetreid saama, kui kaardilt välja läksime..
Aga miks kell nii vähe näitab?! 

Lisaks + 2x5km.

Ja siis tänane Pühajärve.
Pakkisin hommikul asjad kaasa. Ja kui töö lõpetasin, siis vaatasin aknast välja ja mõtlesin et äkki Pühajärvel on veidi parem ilm. Ma olin sõitu niigi kaugele lükanud ja kui mõtlen järgmisele kaheksale päevale, siis ei leia väga seda aega, et sinna sõitma minna (ja samas miski ei kinnita, et ilm parem oleks). Pidasin Abikaasgaa nõu ja sõitsin ikka sinna ära. Istusin üsna pikalt autos ja ootasin, et ilm paremaks läheks. Lõpuks tundus, et on küll selgem, tegin taimeriga mõne pildi ja tahtsin teele asuda. Küll aga hakkas kohe külm ja läksin auto juurde tagasi ja tõmbasin teise särgi peale. Auto näitas, et sooja on 11-12 kraadi, lisaks vihm, niiskus... Ei arvanud, et kesksuvel sellise ilmaga spordin, aga noh... ise soovisin, et rannast keegi ette ei jookseks. 
Telefoni panin kotti, mis ratta küljes, nii et Endomondo läks suts varem tööle, siis kell tööle ja hakkasin minema. Alguses oli ikka väga külm ja niiske. Jalad olid kanged ja ei liikunud ka (viimasest sõidust ka vist taas 2 nädalat möödas.. või rohkemgi). Tõuse on sellel rajal ikka omajagu (ja samuti laskumisi). Ühest küljest on üksi hea rahulik sõita, aga samal ajal eks pingutad ikka rohkem, kui keda ees näed või kohe enda taga tajud. Tõusud võtsin rahulikult ja kogusin samme ka ikka (ei näinud nagu mõtet kogu aeg 180 pulsiga kuskilt mäest end üles pressida, sest kõndides üles oli ka pulss kõrge). Laskumised olid päris mõnusad. Läbimärg olin ma üsna kohe, sest rattad pritsivad vett üles. Ma ei ole seda rada varem vihmaga (ja üksi ja turvamata) sõitnud, ma tean, et see kõik mõjutab ka kiirust, aga kui palju.. seda ma täpselt ei tea, sest eelmistel aastatel olen enne seda tunduvalt rohkem kilomeetreid läbinud, kaalunumber on väiksem olnud, ilm on ilusam olnud ning ma olen sõitnud kolm ringi. Täna sõitsin kaks ringi ehk piirdusin matkasõiduga. Juba hooaja alguses otsustasin, et ma ei rapsi maratoni distantse ja sõidan poolikuid või matkasõite.
Esimese ringi lõpuks oli olemine soe ja teisele ringile läksin üsna rõõmsalt. Siis tuli metsas paduvihm ja rahe ning mul hakkas jälle külm. Vihm läks ruttu üle ja sai edasi sõita, prillid tuli ära võtta. Muidu oli samm päris hea (ja tõusudel ikka kõndisin), aga lihtsalt märg ja niiske). 
Lõpetasin 22km kuskil 1h12min.

kolme ringi ajad eelmistel aastatel: 
2016 - 1h29min (punane ratas, 30km)
2017 - 1h36min (hall väike race max)
2018 - 1h34min (valge suur race max)
2019 - 1h35min (valge suur race max)

Pildistas Taimer (5sek :D)

Ma olen viimastel nädalatel ujumas käinud - enne tööd või pärast tööd. Täna tahtsi pärast sõitu minna. Olemine oli soe ja vesi sealsamas (vesi kindlasti soojem kui õhk). Aga hetk hiljem oli mul nii külm, et istusin autosse, panin +26,5 C (et ikka suvesoe oleks), istemsoojenduse ja roolisoojenduse ning hakkasin koju sõitma. Abikaasale helistasin, et palun kerget sauna. Jõudsin Otepääle kui sain aru, et märgade riietega autos istumine ei ole kuidagi hea mõte.. sõitsin asulast välja, jäin seisma, ukerdasin kuidagi riided seljast ja teised selga. Hakkas parem küll. Aga külmavärdinad ja kananahk käisid Tartuni ja pulss oli esialgu seal sutsu alla 100, mis minu jaoks on ikka päris palju. Kodus sain mõnusasse sauna ja siis hakkas soe. :) 
Mul on hea meel, et sõitmas käisin. Kiidan ennast.

... sest pärast vihma tuleb alati päike. Tuleb uskuda. 

Ilus oli. 




Saturday, July 4, 2020

Raamatud juuni 2020

Heihoo, pool aastat ongi läbi. Ja loetud on 62 raamatut. Mõned on kirjutanud, et juuni läks mööda nagu lennuk. Minu meelest oli paraja pikkusega kuu, sest kui ma vaatasin, mis raamatuid ma kuu alguses lugesin, siis oli see nii ammu, et ei oskagi midagi öelda-mõelda. Vaheeal oli minu jaoks ka kaks päris pikka auku (kuus päeva ja üheksa päeva). 

Juuni kaheksa raamatud:

  • "Tüdrukune" Eia Uus; 272lk; 04.06.2020
  • "Roositüdrukud" Victoria Connelly; 312lk; 07.06.2020
  • "Positiivne salenemine" Kevin Laye; 108lk; 09.06.2020
  • "Vihmaste ilmade õed" Kate Hewitt; 328lk; 15.06.2020
  • "Saveli päevad" Grigori Služitel; 256lk; 24.06.2020
  • "Õhku haitunud" Ann Cleeves; 304lk; 26.06.2020
  • "Suve lõpp" Anders de la Motte; 318lk; 27.06.2020
  • "Raamatukoguhoidja Amy Byleri tagastamistähtaja ületanud elu" Kelly Arms; 304k; 30.06.2020
Eia Uus raamatut "Tüdrukune" ootasin päris mitu kuud ja lugesin ka kiiresti läbi. Aga mu ootused olid vist teised. Ma arvasin, et see meeldib mulle rohkem. Oli okei, aga midagi jäi puudu, kas oli seal liiga palju kogu seda ahistamisteemat või olid teised läbivad teemad, mis jäid kuidagi poolikuks... enam ei teagi. 
(ma just avastasin, et mul on üks raamat lisamata jäänud, parandan kohe selle vea ("Suve lõpp")).
Sellised ajaviite ja tassi täitmise lugemiseks olid mõnudad "Roositüdrukud" ja "Vihmaste ilmade õed". Põnevik "Õhku haitunud" oli selline okei, aga olen põnevamaid raamatuid lugenud. Krimka "Suve lõpp" oli tõesti igavam kui "Sügisroim" (mida lugesin varem, aga mis on samast sarjast), aga oli piisavalt põnev, et ma selle ühe päevaga läbi loeksin (või oli mul lihtsalt aega). Raamatukoguhoidja Amy oli viimane raamat, mille lugesin ja lõpetasin selle keskööl. Hindeks panin sellele kolm, (väiksema hinde puhul oleks ma raamatu vist pooleli jätnud)... ma ei oskagi selle kohta midagi öelda. Oli vist ka ajaviiteromaan, romantikat ja suhteid, aga minu jaoks jäi see sel hetkel kuidagi pinnapealseks ja erilisi emotsioone ei tekitanudki.
"Saveli päevikud" - ma arvan, et loen nüüd teisi vene autoreid ka. Ühe vahva kassi seiklused. 

Ma arvasin, et lugesin juunis väga vähe, sest #uustöö ja #kuumalaine ja #summermode, aga tegelikult on kaheksa raamatu väga okei (isegi kui see üks raamat oli sutsu üle 100lk) . 

Raamatukogu on nüüd laupäeviti suletud. Sõbranna sealt on puhkusel. Tuleb vist ise leida endale raamatuid, mida lugeda... ja need kuidagi ka raamatukogust kätte saada. Vaikselt vaatan ka sinnapoole, et lugejaks selle asula raamatukogus käia, kus ma nüüd igal tööpäeval olen. 

Ja raamatupoodides on vist juba olemas "Päikeseõde" Lucinda Riley.  Oh...
Goodreads'is tahaks lemmikute riiuli teha... no siis, kui kunagi mahti saan.