Oktoober kestab juba seitse päeva, aga mina jõuan alles nüüd raamatutest kirjutada.. ja üleüldse kirjutada. Selleks on väga head põhjused ka, aga hetkel kirjutame ikkagi raamatutest. Samas peab tõdema, et viimase nädala jooksul ei ole ma ka midagi lugenud. Täna viisin tagasi ühe raamatu, mille tähtaeg oli juba esmaspäev (mulle ei meeldi, kui ma raamatud täthajast hilisemalt tagastan), tegelikult oli see ühe õhtu raamat, aga mul lihtsalt ei olnud selleks aega ega jõudu (prioriteedid).
September 2020 loetud raamatud:
- "Loomise õpetus" Mai Agate Väljataga; 375lk; 06.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
- "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" Michelle Marly; 432lk; 10.09.2020 ⭐️⭐️
- "Kadunud kiri" Jillian Cantor; 304lk; 11.11.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️
- "Paigad, kus olen avalikult nutnud" Holly Bourne; 332lk; 12.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
- "Alustava investori käsiraamat: täiesti algusest reaalsete tehinguteni" Taavi Pertman; 184lk; 16.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
- "Ühe mehe naised" Tarryn Fisher; 272lk; 19.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
- "Kellassepa tütar" Kate Morton; 504lk; 27.09.2020 ⭐️⭐️
- "Kus laulavad langustid" Delia Owens; 392lk; 30.09.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Taas kaheksa raamatut. :) Kui oktoobris ka sama soovin, siis oleks vaja lugema hakata.
Kõige vähem tärne sai raamat "Kellasepa tütar". Iseenesest oli lugu huvitav, tegevus toimus mitmes ajahetkes.. aga minu jaoks jäi midagi puudu, sest üks osa sai justkui lahendatud, aga lõpp jäi minu jaoks lahtiseks, et kuidas siis lahenesid need teised teemad, mis olid raamatus samuti aktuaalsed. Kaks tärni sai ka ka Coco raamat. See jäi kuidagi nõrgaks, ma ootasin midagi sügavamat. Iseenesest oli üsna kokkuvõtlik ja sõbranna just soovitas ühte filmi selles vallas.
Mitte ilukirjandusliku poole pealt lugesin uuesti Mai Agate Väljataga raamatut "Loomise õpetus", mis meeldis (nagu ikka) ning investeerimisalast raamatut, mis oli väga kokkuvõtlik ja lihtne.
Kolme täriga hindasin veel noortekat "Paigad, kus olen avalikult nutnud" ja "Ühe mehe naised". Esimene nendest algas justkui tavaline noortekas õnnetu armastusega, aga mida rohkem ma lugesin, seda sügavam see raamat tegelikult oli ja puudutakas vajalikke teemasid. Vga mitmetahuline ja mõtlema panev, ei olnud üldse tavaline noortekas. Alguses oli mul veidi raske jälgida, siis räkis olevikust ja minevikust. Teine oli romaan, mis ajas isegi minu segadusse, et mis on siis päriselt ja kuidas need asjad siis loogiliselt oleks olnud... vast raamatu lõpp ütles kõik, mis pidi.
Nelja tärniga hindasin romaani "Kadunud kiri", mis oli väga mõnus lugemine. Raamatus oli ka II maailmasõjaaegset eluolu, aga see polnud hirmus.
Ja minu lemmik oli "Kus laulavad langustid". Olin seda raamatut juba ammu märganud ja ilmselt olen ka järjekorras üsna pikalt, aga lõpuks jõudis see minuni. Alguses ei saanud ma hästi minema... aga ma arvan, et pigem olid mul mõtted ka mujal. Tikker ütles, et algus ongi selline, aga siis läheb ludinal ja ilmselt see raamat mulle meeldib. Meeldis, väga meeldis. Kas see polnudki päris?! Mul tekkis tunne, et tahaksin tema raamatuid loodusest lugeda.. ja see elu looduses tundus nii idülliline (oma varjukülgedega). Ja lõpp, see päris lõpp, oli ikka väga ootamatu. Ma mõtlesin kõike muud kui seda.
⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️5 – it was amazing
⭐️⭐️⭐️⭐️4 – really liked it
⭐️⭐️⭐️3 – liked it
⭐️⭐️2 – it was ok
⭐️1 – did not like it
2 comments:
Deem, mul Kellassepa tütar üsna alguses ja emotsioon üsna kahtlane. See arvustus paneb mõtlema, et vist ei ole jah suurem asi.
No vahepela oli huvitav jah, aga minu jaoks jäi midagi puudu ja midagi lahtiseks. Ma loodan, et ma ikka kõik 100% ära lugesin (et äkki lõpus mõte uitas nii ringi, et ei saanud seetõttu vastuseid oma küsimustele).
(Aga nii tore, et sa mu paari lauset arvustuseks pead. :D
Loen vahel teiste arvustusi raamatute kohta ja mõten, et kuidas küll nad oskavad niimoodi sõnu ritta seada.)
Post a Comment