Monday, November 30, 2020

Novembri ujumine 2020

Varem tegin trennidest kokkuvõtteid, nüüd teen suplusest ja lisan selfid, sest et miks mitte? Ema jaõde juba küsisid, millal saavad ujumisest lugema tulla. 

Mõni novembrikuu pilt tundub ikka päris ammune. Kas tõesti oli kuu alguses vesi üle 10 kraadi? 

01.11.2020
Nii algas november. Tutimüts pähe ja vette. 
Ilmselt oli vesi soe, kuigi ma pole kindel, kas ma sel päeval seda ise ka just soojana tundsin.
02.11.2020
Üldse ei ütleks, et õhk oli +3 eks. Aga möödunud ööl oli ilus tähistaevas.
03.11.2020
Suuremalt jaolt ütlb pilt kogu info ära - juuksed ei mahtunud sinise mütsi alla ära (kui need krunni panin) ja seetõttu otsisin kodusema tutimütsi. Ja sellega käingi. Kui mütsi maha unustan, siis leian midagi asenduseks.
See oli üks väga soe päev. Nautisin.
04.11.2020
Siis kui hommikud olid veel valged.
05.11.2020
Vahepeal sadas vihma ka. Kuigi üldiselt ütleksin, et sügis oli üsna kuiv ju. 
Selliseid päevi, kui pidin riideid kuskile varju alla peitma, oli ikka küllaltki vähe. 

06.11.2020
Üks hommikune Pangodi külastus. 
07.11.2020
Ja veel üks Pangodi, aga siis oli juba kottpime. 
Õnneks olin just päeval uue lambi ostud (sest vana ei näidanud ikka midagi).
08.11.2020
Üks soe ja ilus pühapäev lemmikjärve ääres.
09.11.2020
Esimene hommik, kui maa oli valge. 
Varvastel hakkas veidi külm.
Vesi oli külmem. 
Ilm oli ka külm.
10.11.2020
Olin nii rõõmus ja tänulik, et keegi juba talveks valmistus.
Nüüd ei jäägi käed redeli külge kinni.

11.11.2020
Need ilusad hommikud.
11.11.2020
Vesi hakkas vaikselt jahtuma. 
Müts hoiab ikka kõrvad soojas. 
12.11.2020
Vahel värvisin veel huuli ka.
Kuna tööl sai maksikandmine vältimatuks, siis igapäevaselt pole huultele värvi lisanud..
lihtsalt kui kohe pärast huulte värvimist mask ette panna, siis pärast võib see huulepulk natukene laiali olla.

13.11.2020.
EGa eriti lisada polegi.
Selfitan muudkui. 
14.11.2020
Siis kui sõbranna ka ujuma tuli.
Riideid vahetasime autos.
Vees läks aega, et ujuda saaks.
Aga oli mõnus.
15.11.2020
Ehk kui teed piparkoogitainast ja siis vahepeal mõtled ujuma minna.
On ikka külm küll.
16.11.2020
17.11.2020
Ei olnud soojemaks läinud.
Aga nii see termomeeter mul vees on.
18.11.2020
Pime, aga soe.
Riietuskabiini panin vihmavarju ja selle alla sain riided panna, 
et kõik vahetusriided olid kuivad.
19.11.2020
Üks soe päev.
20.11.2020
Peaaegu müts. 
21.11.2020
Ise nii rõõmus, et Abikaasa hommikumantli selga sain.
22.11.2020
Nii kutsuv päike.
22.11.2020
23.11.2020
Oli üks pikk päev.
Kui ärkasin kell 6. 
Olin päevas üle 7h roolis. 
(päev oli väga tore!)
Olin tänulik, et ilm oli hea, sest autol veel talverehve polnud.
Tänulik, et sai sõbrannaga väga palju jutustatud (ja kõik need kilomeetrid möödusid kiiresti).
Ja õhtul pimedas Külitse järve äärde jõudes jäid kontsad mulda/mutta kinni. 
Riiete vahetamine oli kuidagi keeruline.
Aga tehtud.
24.11.2020
Nii väsinud olingi.
25.11.2020
Ilus hommik.
26.11.2020
Jutustasin selle kalamehega.
Kes lõpuks aru sai, et seal pole kala ja mõtles Umbjärve äärde minna.
Sellised hommikused vestlused on toredad.
27.11.2020
Kogu info on pildil kirjas.
Vesi oli selline... jahe.
28.11.2020
Siis kui mingid noored purdel olid ja jäid ka sinna.
Abikaasa oli mul kaasas.
Käisin vees ära, hommikumantel selga ja koju.
29.11.2020
Eelmise päeva pildi kohta öelda, et kui videojäädvustust pole, siis ei ujunud.
Tegin siis video.
30.11.2020
Ja novembri viimane ujumine. 
Video küll näitab hoopis seda, kuidas jalajälgi teen.
Ilmselt peaksin u kell 7 järve äärde minema, et esimene olla.
Aga usun, et selliseid päevi tuleb ka, kui saan värskelt sadanud lumes
esimesed jalajäljed teha.
Varvastel hakkas veidi jahe, pole enam harjunud lumes kõndima.
Aga nüüd on oma kodu ja oma õu, et saab ka varvastega lumme minna.


Jätkame siis homme detsembriga. 

Saturday, November 21, 2020

Kodu

Eile hilisõhtul läksin õue ja vaatasin tähistaevast. Nii ilus oli. Ilus ja vaikne. Kui oktoobri lõpus sinine kuu oli, siis see paistis meil magamistoaaknast sisse (ja mind isegi ei häirinud see). Eile panin magamistuppa ajutised sinised kardinad, aga kui neid saab eest ra nihutada ja vaadata ikka seda ilusat tähistaevast. Kõrvatropid ja silmaklapid on kuskil teadmata kadunud ja neid ei ole vaja ka. Kui on valgus, siis on see loodusest (okei, vahel vilksamisi ka mõndade sõidukite tuled) ja kui on mingit müra, siis toksan abikaasat, et ta teise külje pööraks. 

Ehk me oleme kolinud. Me oleme nüüd maakad (ja minu arvates on see tõeline komplement). Meil on oma talukoht, esialgu piisavalt maad, et oleks piisavalt eraldi, et on aed, kus on viljapuud ja põõsad, et on kõrvalhooned, on saun, on kasvuhooned ja on loodus. 


Viimane varahommik Tartus

Istun praegu kiisudega magamistoas. Hommikul kütsin siin ahju, nii mõnus soe on. Kuulen, et õues on tuul tõusnud, aga ometi on vaikus. See on nii tohutult hea tunne, kui astud tuppa (või siis kööki, sest see on hetkel esimene tuba, kuhu astud) ja seal on see kütmisest tulenev soe õhk ja tunne. Ma lihtsalt armastan puupliiti ja seda, mis hõngu see köögile annab. Nii tohutult hea on seal piparkoogitaigna jaoks suhkrut siirupiks kõrvetada või pliidiraual kartulit küpsetada või lihtsalt süüa teha, sest kõik potid-pannid mahuvad sinna ära. Boonusena lähevad toad ka soojaks. 

Ma tunnen, et ma olen kodus. See on see koht, kus mina olen perenaine ja saan hakata seda kõike looma, mida soovin. Kanakari ja kukk peavad siiski kevadet ootama, sest meie kolimine jäi päris sügisesse ja kanakuudi ehitamine ei olnud sel hetkel prioriteet… natuke pikemalt mõeldes sain aru, et kanad ei saagi uut hoonet, vaid paigutangi nad kohe vanasse lauta (seal on neil oma õueluuk ka juba olemas! Nii et luugi taha tuleb aed), aga sealt on vaja asju eest ära saada, korda luua, ja neile oma piirkond seal ära piiritleda ja veel lisasoojendust teha, et talviti ka soe oleks. Selles hoones pole aga elektrit sees, nii et praegusel ajal oleks mul seal veidi keeruline toimetada. Kanad on puhtalt minu projekt (hetkel veel :D), abikaasa tuleb appi küll, aga plaan peab enne olemas olema. 

Ilmselt mainisin ma siin ka, et me tahaksime pigem renoveeritud elamisse kolida, sest hetkel me ise nii suured renoveerijad/ehitajad ei ole. Well… Me vaatasime ja otsisime ka päris renoveeritud maju, aga rääkisime ka seda, et kerget remonti võime küll teha, lihtsalt tahame, et majas saab vabalt sees elada, vesi, elekter olemas, talvel ka piisavalt soe ja et kui remonti hakkame tegema, siis lõpuks ei kujuneks nii välja, et hea kui seinad püsti jäävad. See viimane variant oligi meie jaoks päris välistatud, ometi oli see just see, mis laadi kuulutusi meile meie lähedased saatsid (lisaks sellele, et majad olid 50-60 ruutmeetrid suured). Ja meie muudkui korrutasime, et see pole see, mida me otsime, me ju teame, mida me otsime. Meil oli paberil kirjas, mida me ootame, mis peab kindlasti olema, millega saame natukene piire nihutada, mis on kelle jaoks oluline. Sest kodu ostumine on ikkagi üsna suur otsus ja selline “käib kah” ei olnud eriline variant (st ei olnud üldse variant). Lisaks see, et kui me ostame selle kahekesi, siis me mõlemad peame tundma, et see on see. 



Minu töökoha vahetus pani paika selle, mis ümbrust me vaatame. Ja eks siis langesid välja kõik valikud, mis jäid Tartust kuskile teistes suundades. Iseenesest väga hea, sest siit sõidab abikaasa tööle 20-22 minutit (poole 7 aeg pole liiklust ka, kui tund hiljem liikuda, siis on kõik Tartusse suunduvad maanteed kolonne täis). 

See postitus on üsna hüplik. Mul on olnud aega, et oma mõtteid koguda, aga samas ei ole neid kuidagi ritta saanud. 

Me käisime vaatamas erinevaid maju, mõned olid päris renoveeritud, mõned vajasid kappremonti ja mõni oli selline keskmine… nagu see, kus me nüüd oleme. Keset kevadist eriolukorda käisime Elva vallas ühte maja vaatamas, asus Elvast veel mingi 10km edasi. Piltide järgi oli maja imeilus, renoveeritud, suur ja avar köök pani mu silmad särama, ilus palk, kõrvalhooned ja aiamaa, isegi kanadele oli koht olemas ja ka tiik (mida ma väga soovin). Hind oli meie maksimumi juures, mis me pangast laenu saaksime. Kõik oli nagu ilus.. aga polnud see. Oli jah renoveeritud. Aga asus näiteks keset põlde, ei ühtegi suuremat puud (kõrghaljastus puudus täielikult), nii et täielikult tuule käes. Maja oli tõesti ilus, aga tegelikult oli renoveeritud nii, et oligi teisel korrusel suur magamistuba ja all väike tuba, mis pigem andis vaid kabineti mõõdu välja. Ruumi nagu oli.. aga ei olnud ka. Oli avar. Aga kuhu kõik toad kadusid, kuhu siis lapsed magama lähevad? Ei tekkinud tunnet. Lisaks otsustasime, et asukoht ei ole ka kõige sobivam, sest jäi meie kilometraažist välja. See oli aprilli alguses. Pärast seda oli tükk tühja maad, kui kuulutusi sai vaadatud, aga mikski nendest ei kõnetanud. Eriolukord viis meie hinnangul kõik need kuulutused ka ära, kellel polnud müügiga kiire. 

Ma jäin vahepeal enda google kalendrit uurima, et huvitav, mis päeval me maja esimest korda vaatama tulime, aga ma ei leidnudki vastust, sest mul pole seda kalendris kirjas (uskumatu!). 
Igal juhul juuni alguses ilmus portaalidesse üks uus kuulutus, mis minu pilgu endale tõmbas. Asukoht oli sobilik. Maja nägi välja selline, et saab sees elada. Aiamaa, puud, põõsad, kõrvalhooned, kelder, saun, kasvuhooned, piisavalt eraldi teistest ja et majas on ruumi. Abikaasa vaatas seda natukene skeptiliselt, sest majas oli kuivkäimla ja puudus vannituba. Ma arvasin, et vaatama võiks ju ikka minna, et ega pildid päris õiget infot ei anna (olime seda aja jooksul ikka tunda saanud). Ja kaks päeva hiljem läksimegi vaatama. 



Minul lõi silma kohe särama, aga püüdsin tagasihoidlik olla, sest eks minu silm läks mujal ka särama, kui ma nägin aiamaad ja kujutasin ette, kus juba kanad ringi siblivad. Vaatasime maakleriga kõik koos üle, üks omanikest, kes sees elas, oli ka olemas. Vannituba ei olnud jah, aga saunas oli pesemisvõimalus olemas (ka boiler) ja eks see vannituba tuleks siis ju ehitada. 

Ega ma esimesest külastusest väga rohkem mäletagi. Tean, et minul oli hea tunne ja nägin potentsiaali. Ning Tartu poole tagasi sõites selgus, et abikaasal olid samad mõtted. Et see võiks olla see. 

Pikaks kisub see jutt. Etteruttavalt võin öelda, et kui maja käisime vaatamas juuni esimeses pooles ja pärast pangaga asja arutamist ütlesime, et soovime seda, siis tehing toimus septembri lõpus ning võtmed saime 2. oktoober, sees elame alates 3. oktoobrist. 

Ole oma sooviega ettevaatlik. Ja jälgi,mida sa mõtled. 
Kuskil maikuus ütlesin abikaasale, et ärme ikka kiirustades maja osta, et see tunne peab õige olema (vaevalt ma neid sõnu kasutasin, aga mõte oli see). See oli mingi periood, kui meile jälle näidati väga palju selliseid müügikuulutusi, mis ei vastanud absoluutselt meie tingimustele. No ja ma sain oma “ärme kiirusta”, peaaegu neli kuud läks aega. Kusjuures sain ka “renoveeritud”, sest müügikuulutuses oli sõna renoveeritud täitsa olemas – väljast on I korruse fassaad kuidagi soojustatud ja tubadesse on pandud “uued” põrandad (ehk orginaalpõrandate peale mingi peno ja siis uus põrand… natuke soojem ikka kui originaalpõrand oleks) ja alumisel korrusel on aknad ka vahetatud (mida paigutaks uuesti). Et jah täpsustage oma soovides, mida mõtlete täpsemalt. 

Ja nüüd on nii, et meie loome ise oma kodu selliseks nagu me soovime, ajapikku. Kiiret ei ole. Ok, vannitoaga natukene on (pank), aga muidu mitte. Elame sees, et paika panna, mida ja kuidas me üldse soovime. Alumise korruse tubasid hakkame siis vast ühe kaupa tegema, kuigi samas õrandad tundub mõistik korraga teha mingil suvel. Meile jäi päris palju küttepuid, et hetkel muretult ahjusid, puupliiti või II korruse kaminat kütta (ja sauna tuld teha) ja tulevikus jääb kindlasti majja üks ahi ja puupliit, aga muidu soovime ka teist küttelahendust. (Aga kõrvalhooned oleks ka vaja tühjemaks saada, kanad vajavad ka ruumi!). 

Äkki ma järgmine kord kirjutan, kuidas siis nii läks, et juunis ütlesime, et soovime seda talukohta, aga ostsime alles septembri lõpus.


Kuu
Siis kui sinine kuu aknast sisse pastis..

Sunday, November 1, 2020

Raamatud oktoober 2020

 Oktoobris lugesin ma tõesti vähe. Väga mõjuvatel põhjustel. On inimesi, kes ütlevad, etnüüd mul polegi aega lugeda enam, et ma unustagu oma raamatud ära... Aga hetkel on tulemas päris mitu kuud, kui väljas on pime, niisiis ma usun, et loen küll. Mul on ka  päris palju raamatuid, mida tahakasin ära sorteerida, vaadat, mida taaskasutusse, mis kuskile mõjale, mida äkki hoopis müüa ja mida soovin endale. See tundub ka selline pikem (uurimine, mis ära anda, mis müüa võtab aega) pimedate õhtute projekt. Aga aega on.

Oktoobris lugesin läbi kuus raamatut ja täitus üheksakümne esimene raamat sel aastal. Päris kõrgeid punkte ma kuskile ei pannudki...

  • "Unistuste raamatupood" Katarina Bivald; 374lk; 09.10.2020⭐️⭐️
  • "Laboritüdruk: lugu puudest, teadusest ja armastusest" Hope Jahren; 288lk; 10.10.2020⭐️⭐️
  • "Jookse ilma ruttamata. I osa, Äratus" Svetlana Nikolajeva; 304lk; 18.10.2020⭐️⭐️⭐️
  • "Raamatuhaldajas" Karen Hawkins; 360lk; 22.10.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Ilusad suured tüdrukud" Kaire Vilgats, Dagmar Oja (koostaja Anneli Urge); 160lk; 27.10.2020 ⭐️⭐️
  • "Alati minuga" Barbara Freethy; 288lk; 30.10.2020 ⭐️⭐️
Ilukirjandusliku poole pealt meeldis mulle "Raamatuhaldjas", mis oli selline tore ja mõnus õhtune ajaviide, armas ka. "Unistuste raamatutepood" ja "Alati minuga" olid selliseid okei, ei midagi erilist, võis lugeda ja andis puhkust. Raamatut "Laboritüdruk" alustasin juba augustis, aga siis läks kiireks ja raamatule oli järjekord, viisin selle tagasi, panin teises raamatukogus ennast uuesti järjekorda. Pole päris selline kiire lugemine. Ja kuigi raamat oli huvitav, mul ühele sõbrannale see väga meeldis, siis minu jaoks jäi see siiski selliseks "it was okey". Ma arvan, et mul oli lihtsalt nii palju teisi mõtteid peas, et ma ei suutnud selle raamatu sisse minna. 
Mitte ilukirjandusliku poole pealt lugesin "Jookse ilma ruttatamata" esimest osa ja hetkel ootab mind teine osa. Ühest küljest kerge ja lihtne, samas kindlasti sügav. Olen mitmeid kordi teinud raamatu lõpus olevaid "harjutusi" ja need on tõesti hea. Ja kuna hakkan ka teist osa lugema, siis raamat meeldis. 
Ja siis töökaaslasel oli "Ilusad suured tüdrukud", mis oli selline kerge ja kiire lugemine.. ootasin vist midagi sügavamat? Iseenesest oli täitsa hea ja armas, aga miskit jäi puudu.


Vaatame, mida november toob :)

Oktoobri ujumine 2020

Ilusat novembrit!

Vike tagasipõige eelmisse kuusse. Jätkaisn traditsiooniliselt seda, et lisasin igapäevaselt ujumisest pildi enda privaatsele instagrammi kontole. Vaatame need hetked üle.


01.10.2020
Oktoober algas eriti ilusate ja päikseliste päevadega.
Ja mina olin kätte saanud uue trikoo. 
02.10.2020
Päike oli nii soe.
03.10.2020
Üks selline kiire ja stressirikas päev, kui ma veel ei teadnud, kuidas ja millal ma vette saan, aga üks
hetk Tartu poole sõites sain aru, et seda on mul nüüd ja kohe vaja. Tegin peatuse Külitses ja hüppasin vette.
Hakkas parem küll.
04.10.2020
Olin soetanud ka termomeetri, et vaadata,millises vees ma ujun.

05.10.2020
Kuu alguses oli mul puhkus.
Ja ilmad olid imeliselt soojad.
Ja ilmselt vesi ka, sest +15 on ikka väga soe.

06.10.2020
Sain keset päeva ujumas käia ja vaikust nautida.
Ujumine oli paus.

07.10.2020
Veel üks väga soe päike.
Filtreid ei kasuta,
08.10.2020
Sõbranna käis külas ja saime koos ujumas käia.

09.10.2020
Abikaasa viis ka ujumas.


10.10.2020

11.10.2020
Üks päev sai Rakveres käidud ja peatud Äntu ääres tehtud.
Sinijärve ma enam ei kipu. 

12.10.2020
Puhkus sai läbi, aga ujumine jätkus.
13.10.2020
Ikka veel soe vesi. Aga nahk kergelt punetav pärast suplust.
14.10.2020
Õhtud muutusid pimedamaks. 
15.10.2020
Kuu keskel nägin päris palju suplejaid..
aga viimastel päevadel olen üksi käinud.
Palju sõltub ka kellaajast.
16.10.2002
16.10.2020
Kuu keskel läksid ilmad külmemaks..

17.10.2020
Ikka ujusin veel.. mitte pikalt, aga ujusin.
18.10.2020
Pilt ütleb kogu info ära.

19.10.2020
See hommikune päike oli nii ilus.
20.10.2020

21.10.2020
Kui hommik on vihmane ja vihmavari hoiab riideid kuivas.


22.10.2020
Ja siis läksid ilmad jälle soojaks.
Niiiii mõnusalt soe oli see +11.
23.10.2020
Päike teeb kohe meele rõõmsaks ja paneb näo särama.
Ja annab hoopis teise jume.
24.10.2020
 Sõitsin Tartusse koolitusele.
Ja tegin peatuse Pangodis.
Olin väga uhke, et kaldalt otse vette jooksin. 
See on midagi, mida ma veel juunis ei teinud.

25.10.2020
Toimus üks talgupäev.
Kui olin pereliikmed kodude poole ära saatnud, siis lipsasin ka ise autosse ja 
tegin ühe kiire ujumise.
Nii hea oli.
Võttis korraks ära seljavalu
ja peavalu.
26.10.2020
Vahepeal keerati kella ja hommikud läksid valgeks ja õhtud pimedaks.
Niisiis tuli ujumas käia hommikul, kui oli teada, et tööasju kella 17ks ära ei lõpeta.


27.10.2020
28.10.2020
Jälle üks hommik.
29.10.2020
Vahepeal unustasin termomeetri sinna vette...
aga sain kätte :)

30.10.2020


31.10.2020
Minu oktoobri ujumine lõppes Nõos, kus ujusin esimest korda.
Oli sinna asja ja sulpsasin vette ka.
Rannast, liivalt.
Eelistan ikka purdelt minna.
Vesi oli sama soe kui Vaikses.
Müts oli jälle kodus.
Kusjuures terve hommik oli päike säranud, aga kui ujuma jõudsin, siis oli pilves ja pigem jahe.



Sellega lõppes oktoobri ujumine.
Võite ise arvata, kas ma täna, esimesel novembril ujumas käisin...?