Saturday, November 21, 2020

Kodu

Eile hilisõhtul läksin õue ja vaatasin tähistaevast. Nii ilus oli. Ilus ja vaikne. Kui oktoobri lõpus sinine kuu oli, siis see paistis meil magamistoaaknast sisse (ja mind isegi ei häirinud see). Eile panin magamistuppa ajutised sinised kardinad, aga kui neid saab eest ra nihutada ja vaadata ikka seda ilusat tähistaevast. Kõrvatropid ja silmaklapid on kuskil teadmata kadunud ja neid ei ole vaja ka. Kui on valgus, siis on see loodusest (okei, vahel vilksamisi ka mõndade sõidukite tuled) ja kui on mingit müra, siis toksan abikaasat, et ta teise külje pööraks. 

Ehk me oleme kolinud. Me oleme nüüd maakad (ja minu arvates on see tõeline komplement). Meil on oma talukoht, esialgu piisavalt maad, et oleks piisavalt eraldi, et on aed, kus on viljapuud ja põõsad, et on kõrvalhooned, on saun, on kasvuhooned ja on loodus. 


Viimane varahommik Tartus

Istun praegu kiisudega magamistoas. Hommikul kütsin siin ahju, nii mõnus soe on. Kuulen, et õues on tuul tõusnud, aga ometi on vaikus. See on nii tohutult hea tunne, kui astud tuppa (või siis kööki, sest see on hetkel esimene tuba, kuhu astud) ja seal on see kütmisest tulenev soe õhk ja tunne. Ma lihtsalt armastan puupliiti ja seda, mis hõngu see köögile annab. Nii tohutult hea on seal piparkoogitaigna jaoks suhkrut siirupiks kõrvetada või pliidiraual kartulit küpsetada või lihtsalt süüa teha, sest kõik potid-pannid mahuvad sinna ära. Boonusena lähevad toad ka soojaks. 

Ma tunnen, et ma olen kodus. See on see koht, kus mina olen perenaine ja saan hakata seda kõike looma, mida soovin. Kanakari ja kukk peavad siiski kevadet ootama, sest meie kolimine jäi päris sügisesse ja kanakuudi ehitamine ei olnud sel hetkel prioriteet… natuke pikemalt mõeldes sain aru, et kanad ei saagi uut hoonet, vaid paigutangi nad kohe vanasse lauta (seal on neil oma õueluuk ka juba olemas! Nii et luugi taha tuleb aed), aga sealt on vaja asju eest ära saada, korda luua, ja neile oma piirkond seal ära piiritleda ja veel lisasoojendust teha, et talviti ka soe oleks. Selles hoones pole aga elektrit sees, nii et praegusel ajal oleks mul seal veidi keeruline toimetada. Kanad on puhtalt minu projekt (hetkel veel :D), abikaasa tuleb appi küll, aga plaan peab enne olemas olema. 

Ilmselt mainisin ma siin ka, et me tahaksime pigem renoveeritud elamisse kolida, sest hetkel me ise nii suured renoveerijad/ehitajad ei ole. Well… Me vaatasime ja otsisime ka päris renoveeritud maju, aga rääkisime ka seda, et kerget remonti võime küll teha, lihtsalt tahame, et majas saab vabalt sees elada, vesi, elekter olemas, talvel ka piisavalt soe ja et kui remonti hakkame tegema, siis lõpuks ei kujuneks nii välja, et hea kui seinad püsti jäävad. See viimane variant oligi meie jaoks päris välistatud, ometi oli see just see, mis laadi kuulutusi meile meie lähedased saatsid (lisaks sellele, et majad olid 50-60 ruutmeetrid suured). Ja meie muudkui korrutasime, et see pole see, mida me otsime, me ju teame, mida me otsime. Meil oli paberil kirjas, mida me ootame, mis peab kindlasti olema, millega saame natukene piire nihutada, mis on kelle jaoks oluline. Sest kodu ostumine on ikkagi üsna suur otsus ja selline “käib kah” ei olnud eriline variant (st ei olnud üldse variant). Lisaks see, et kui me ostame selle kahekesi, siis me mõlemad peame tundma, et see on see. 



Minu töökoha vahetus pani paika selle, mis ümbrust me vaatame. Ja eks siis langesid välja kõik valikud, mis jäid Tartust kuskile teistes suundades. Iseenesest väga hea, sest siit sõidab abikaasa tööle 20-22 minutit (poole 7 aeg pole liiklust ka, kui tund hiljem liikuda, siis on kõik Tartusse suunduvad maanteed kolonne täis). 

See postitus on üsna hüplik. Mul on olnud aega, et oma mõtteid koguda, aga samas ei ole neid kuidagi ritta saanud. 

Me käisime vaatamas erinevaid maju, mõned olid päris renoveeritud, mõned vajasid kappremonti ja mõni oli selline keskmine… nagu see, kus me nüüd oleme. Keset kevadist eriolukorda käisime Elva vallas ühte maja vaatamas, asus Elvast veel mingi 10km edasi. Piltide järgi oli maja imeilus, renoveeritud, suur ja avar köök pani mu silmad särama, ilus palk, kõrvalhooned ja aiamaa, isegi kanadele oli koht olemas ja ka tiik (mida ma väga soovin). Hind oli meie maksimumi juures, mis me pangast laenu saaksime. Kõik oli nagu ilus.. aga polnud see. Oli jah renoveeritud. Aga asus näiteks keset põlde, ei ühtegi suuremat puud (kõrghaljastus puudus täielikult), nii et täielikult tuule käes. Maja oli tõesti ilus, aga tegelikult oli renoveeritud nii, et oligi teisel korrusel suur magamistuba ja all väike tuba, mis pigem andis vaid kabineti mõõdu välja. Ruumi nagu oli.. aga ei olnud ka. Oli avar. Aga kuhu kõik toad kadusid, kuhu siis lapsed magama lähevad? Ei tekkinud tunnet. Lisaks otsustasime, et asukoht ei ole ka kõige sobivam, sest jäi meie kilometraažist välja. See oli aprilli alguses. Pärast seda oli tükk tühja maad, kui kuulutusi sai vaadatud, aga mikski nendest ei kõnetanud. Eriolukord viis meie hinnangul kõik need kuulutused ka ära, kellel polnud müügiga kiire. 

Ma jäin vahepeal enda google kalendrit uurima, et huvitav, mis päeval me maja esimest korda vaatama tulime, aga ma ei leidnudki vastust, sest mul pole seda kalendris kirjas (uskumatu!). 
Igal juhul juuni alguses ilmus portaalidesse üks uus kuulutus, mis minu pilgu endale tõmbas. Asukoht oli sobilik. Maja nägi välja selline, et saab sees elada. Aiamaa, puud, põõsad, kõrvalhooned, kelder, saun, kasvuhooned, piisavalt eraldi teistest ja et majas on ruumi. Abikaasa vaatas seda natukene skeptiliselt, sest majas oli kuivkäimla ja puudus vannituba. Ma arvasin, et vaatama võiks ju ikka minna, et ega pildid päris õiget infot ei anna (olime seda aja jooksul ikka tunda saanud). Ja kaks päeva hiljem läksimegi vaatama. 



Minul lõi silma kohe särama, aga püüdsin tagasihoidlik olla, sest eks minu silm läks mujal ka särama, kui ma nägin aiamaad ja kujutasin ette, kus juba kanad ringi siblivad. Vaatasime maakleriga kõik koos üle, üks omanikest, kes sees elas, oli ka olemas. Vannituba ei olnud jah, aga saunas oli pesemisvõimalus olemas (ka boiler) ja eks see vannituba tuleks siis ju ehitada. 

Ega ma esimesest külastusest väga rohkem mäletagi. Tean, et minul oli hea tunne ja nägin potentsiaali. Ning Tartu poole tagasi sõites selgus, et abikaasal olid samad mõtted. Et see võiks olla see. 

Pikaks kisub see jutt. Etteruttavalt võin öelda, et kui maja käisime vaatamas juuni esimeses pooles ja pärast pangaga asja arutamist ütlesime, et soovime seda, siis tehing toimus septembri lõpus ning võtmed saime 2. oktoober, sees elame alates 3. oktoobrist. 

Ole oma sooviega ettevaatlik. Ja jälgi,mida sa mõtled. 
Kuskil maikuus ütlesin abikaasale, et ärme ikka kiirustades maja osta, et see tunne peab õige olema (vaevalt ma neid sõnu kasutasin, aga mõte oli see). See oli mingi periood, kui meile jälle näidati väga palju selliseid müügikuulutusi, mis ei vastanud absoluutselt meie tingimustele. No ja ma sain oma “ärme kiirusta”, peaaegu neli kuud läks aega. Kusjuures sain ka “renoveeritud”, sest müügikuulutuses oli sõna renoveeritud täitsa olemas – väljast on I korruse fassaad kuidagi soojustatud ja tubadesse on pandud “uued” põrandad (ehk orginaalpõrandate peale mingi peno ja siis uus põrand… natuke soojem ikka kui originaalpõrand oleks) ja alumisel korrusel on aknad ka vahetatud (mida paigutaks uuesti). Et jah täpsustage oma soovides, mida mõtlete täpsemalt. 

Ja nüüd on nii, et meie loome ise oma kodu selliseks nagu me soovime, ajapikku. Kiiret ei ole. Ok, vannitoaga natukene on (pank), aga muidu mitte. Elame sees, et paika panna, mida ja kuidas me üldse soovime. Alumise korruse tubasid hakkame siis vast ühe kaupa tegema, kuigi samas õrandad tundub mõistik korraga teha mingil suvel. Meile jäi päris palju küttepuid, et hetkel muretult ahjusid, puupliiti või II korruse kaminat kütta (ja sauna tuld teha) ja tulevikus jääb kindlasti majja üks ahi ja puupliit, aga muidu soovime ka teist küttelahendust. (Aga kõrvalhooned oleks ka vaja tühjemaks saada, kanad vajavad ka ruumi!). 

Äkki ma järgmine kord kirjutan, kuidas siis nii läks, et juunis ütlesime, et soovime seda talukohta, aga ostsime alles septembri lõpus.


Kuu
Siis kui sinine kuu aknast sisse pastis..

1 comment:

Nele said...

Väga lahe, see ÕIGE koha tunne ja oma kodu tunne on väärt veidi ebamugavusi ja vannitoa valmimise ootust. Kui vähegi visioon on, siis täpselt oma soovide järgi tehtud remont on kindlasti hingelähedane.