Oh, milline imeline aasta!
Ilmselt ei ole see kõige populaarsem omadussõna seda aastat kirjeldamaks, aga täpselt nii ma tunnen. (ja samas ma tean, et 2021 on veelgi imelisem)
Kindlasti oli ka minul (ja meil) keerulisemaid päevi, otsuseid, õppetunde, millest tulid uued kogemused, rõõme ja kurvastusi. Aga minu jaoks on kokkuvõtvaks sõnaks - IMELINE. Mida selgemini näen maailma uutes värvides, seda lihtsamini hakkavad asjad paika loksuma, seda lihtsam on maailma mõista, seda ilusam on elu, seda rohkem jagad endast välja armastust ja armastad iseennast. Ja sellest viimasest algabki kõik. Enesearengu erinevates tasanditel tein väga korralikku hüppe (ja uuel aastal veel pikema ja kõrgema hüppe), rõõm on tunda igapäev tänulikkust, rahu, rõõmu, armastust. Need asuvad kõrgemal madalamatest tunnetest ja tahan, et need loovad minu iga päeva.
Covid on paljudele teinud aasta keeruliseks. Ma olen näinud nii palju negatiivsetes toonides aasta kokkuvõtteid, et ma ei tahtnud neid lausa lugeda, lasin silmadega üle. Ma endiselt jälgin hoolega, mida loen ja mida enda sisse lasen. Mina ei ole enda sisse seda covidi hirmu lasknud ja ei tee seda ka tulevikus. Ma vaatan ja näen maailma läbi teise pilgu. Ma näen võimalusi (mitte takistusi). Ma näen armastust (mitte viha). Ma näen muutusi, võimalusi muutusteks (mitte hirmu). Ma näen kõiki värve (mitte must-valget). Ma kuulan ja kuulen. Mina valin. Mina otsustan. Mina olen oma elu. Ja mina LOON oma elu oma mõtete ja tunnetega.
Kindlasti aitas aastale kaasa see, et möödunud aasta lõpus planeerisin aasta ära. Samuti planeerisin iga kuu eraldi. Kas kõik läks päris nii nagu mina aasta tagasi tahtsin? Ei. Aga ju ei olnud see siis kõigi kõige kõrgemaks heaoluks. Ja uuel aastal on mul rohkem teadmisi, oskusi... ;) Näiteks ei käinud me märtsis reisil ja lapsi meie perre ei sündinud. Reisiga on see asi et... kui ma seda reisi meile broneerisin, siis oli ju alguses üks väga suur jama :D aga mina jonnakalt planeerisin ja broneerisin edasi. Sinna reisile me ei jõudnud, sest enne jäin mina haigeks ja seejärel läksid ka riigid lukku. Ju siis ei olnud vaja. Muidu on reisida tore, aga nüüd kui ma elan maal oma kodus, siis hetkel jätavad mind kõik reisid külmaks. Hoopis nii HEA on kodus olla (nagu ma hetkel olen!). Täiega naudin.
Võtan lühidalt ka aasta kokku nii nagu mälu on. :)
Jaanuaris valmistusime kolima. Oli selline stressirohke periood, sest asjad oli vaja kuskile ära paigutada. Ja noh neid asju oli üsna palju. Trenni ma ei teinud. Tööl oli raske. Teises töö oli üks isik, kellega koostöö eriti ei sujunud - õppisin rohkem ütlema "ei" ja oma piire seadma ehk temaga töö lõppes. Ja kolisime Karlovasse kiisudega koos. Kiisud kohanesid hästi.
Veebruaris sai hommikuti nautida ilusaid Karlova tänavaid. Kiisud olid täitsa kullapaid, ei hüpanud keegi akvaariumisse. Lugesin raamatuid, kuulasin koolitusi, tegin endaga tööd. Kuu lõpus läks pool meie leibkonnast reisile ja jäime abikaasaaga (ja kassidega muidugi ja kalade ja krevettidega) omapäi.
Ja ma sain tööpakkumise!
Märtsis käisin peaaegu pool kuud tööl, siis niitis kõhuviirus (lisaks olin tööst täiesti kurnatud, sest olin peaaegu kuuaega asendanud ka kolleegi). Siis algasid piirangud. Teine leibkonna pool tuli reisilt, mis tähendas, et me jäime kõik karantiini. Pidasin piltide näol karantiinipäevikut (leiab märtsi alt). Mul oli puhkus ka palneeritud, kuid haigestumise tõttu tühistasin selle ning ütlesin bossile, et ma lähen töölt ära.. ta arvas, et võiksin veel mõelda. :) Lisaks lugesin raamatuid, tegelesin enesearenguga. Karantiini ajal leidsin vahepeal üles ka trennipisiku ja täitsa mõnus oli. Aega oli nii mõnusalt. Si magada, trenni teha, lugeda, ennast täiendada... mul ei olnud kordagi igav. Ainult "ruum sai otsa".
Aprilli alguses sai karantiin läbi ja tuli uuesti tööle minna. Olukord oli covidi tõttu keeruline ja olin rõõmus, et käisime tööl suhteliselt ülepäeva (et poleks palju inimesi koos). Sellega harjus päris ära , aga kuu lõpus pidi juba igapäevaselt sinna minema. Käisin jala tööle, nii nautisin, kuidas see väike park ärkas, see oli mu lemmik roheline.
Sain aasta vanemaks. Meil oli esimene pulma-aastapäev, käisime matkarajal ja tellisime hiinatoitu. Mõnus.
Raamatuid lugesin ka, trenni tegin ka, enesearenguga tegelesin ka. Ja tööl esitasin lahkumisavalduse ja ütlesin, et ma ikka lähen.
Viimased korrad jala tööle. Ja üks kolleeg kinkis nii ilusad roosid. Oh, oli ikka kurb küll. Vahepeal puhkasin ja olin hullult tegus. Ja siis jätsingi hüvasti selle kohaga, kus olin pea kaheksa aastat töötanud
Abikaasaga käisime igaastast fotosessiooni tegemas. Ja sain nurmenukkude ajaks Virumaale.
Juunis oli esimene tööpäev uues kohas ehk hakkasin igapäevaselt autoga tööl käima. Esialgu oli üsna väsitav,s est uut infot oli nii palju. Käisime maja vaatamas, arutasime läbirääkimisi pangaga. Nautisin vaateid katuseaknast. Vahepeal panid kassid jooksu. Käisin Pärlijõel tõuksimas. Lisaks sai Võhandu maratoni avatud raja ääres ka tõuksitud. Hakkasin vaikselt ujumas käima.
Kuskil juuli alguses (võis olla ka juuni viimased päevad) võtsin vastu otsuse, et käin suve lõpuni iga päev kuskil veekogus ujumas-suplemas. Ilusate ilmadega oli lihtne, nautisin ka päikest, pilves ja vihmaste ilmadega oli alguses raske. Käisin üksi virtuaalsõidu raames Pühajärve tõuksi sõitmas ja see oli üks päev, kui ma vette ei läinud - läbimärg olin siiski ja täiesti külmunud ka, sest ilm oli üsna kohutav.
Majas oli üsna palav ja see ilmselt seletab, miks ma varahommikuti akna lahti tegin ja päikesetõuse vaatasin.
Käisime Virumaal. Lisaks teadsime, et pank annab laenu, aga nende dokumentide ootamine, et saaks lõpuks avalduse esitada... :)
Abikaasal oli sünnipäev.
Augusti alguses olin sõpradele koduhoidjaks. Ostsin sügavkülma! Tegin rohkem tööd. Jätkasin ujumisega. Hakkasin aru saama sellest, et vesi on tõesti tihtipeale soojem kui õhk ja sellisel juhul on lust ujuda. Draakon ootas juba sügist. Majaostu osas erilisi uudiseid polnud... ootamine. Seljavalguga olin üsna hädas u 2 nädalat, esimene aasta, kui ma ei saanud minna Salamaale tõuksima. Käisin Virumaal. Kiivitaja talus käisin Terminaatorit kuulamas. Käisin rabas fotosessioonil.
Oli ilus sügis. Algas september, aga ilmad olid nii ilusad ja vesi nii soe, et jätkasin ujumisega. Nädalavahetustel sai minu lemmikjärveks Rahinge. Hakkasime valmistuma kodu ostuks ja kuu lõpus käisime notaris. Kuu lõpp läks jälle intensiivseks, sest oli palju pakkimist ja asjade ajamist...
Viimane hommik Karlovas.
Oktoobris alguses saime võtmed ja kolisime tolel päeval ja järgmisel päeval. Minul oli ndalane puhkus, mis tähendas, et toimetasin kodus, sättisin asju. Jätkasin ujumisega, vesi oli ikka veel soe. Kuu lõpus oli talgupäev. Raamatuid lugesin, aga vähem. Tööl oli palgatõus. Ema käis enne talgupäeva ka külas ning kaevas kasvuhooned ära ning aitas keeta õunamahla.
Novembris alustasin piparkoogitaignaga. Lisaks algas üks farmakoloogia koolitus, mis esialgu stressi tekitas. Kiisud olid eluga rahul. Algasid ettevalmistused vannitoa-wc ehituseks. Igas kuus lugesin endiselt raamatuid ja tegelesin enesearenguga. Jätkasin ujumisega, olid esimesed miinuskraadid.
Oleks võinud 20 pakki rohkem osta :D
Ja siis detsember, mis kohe-kohe lõppemas. Jätkasin piparkoogitaignaga, Puhkasin tegusalt kaks nädalat. Ujumisest sai talisuplus, järvest jäi alles jääauk. Tulid valged jõulud ja kiisud leidsid, et lumes pole nii vahva. Lugesin päris palju raamatuid läbi. Tegin plaanid ja eesmärgid uueks aastaks. Ja võtsin aasta kokku. Ja lõpetuseks lasen headel asjadel minna, et midagi veel paremat saaks asemele tulla.
Ja tagasivaade eelmise aasta postitusele:
Ma olen tänulik...
... et ma olen füüsiliselt, emotsionaalselt, hingeliselt terve. Kindlasti palju tervem kui aasta tagasi. Ja iga päevaga üha rohkem.
... et mul on mu armas, vahva perekond. :)
... et mul on mu unistuste kodu. Juhuu, mul on oma kodu, maal!
... et ma olen enda ideaalkaalus* (antud ajahetkel). Millegi pärast arvab alateadvus, et mu ideaalkaaal on midagi muud kui mina arvan... ja natukene emotsioone on ka veel läbitöötamata. Kaalunumber suurem kui aasta tagasi.
... et ma liigun ja olen rõõmuga aktiivne, tegelen enda lemmikaladega. Liikusin vähem kui eelmistel aastatel, aga olen leidnud uue ala ka, mis väga meeldib - suplus!
... et ma magan igal öösel piisavalt ja uni on alati kosutav. Unega on hästi.
... et ma annan oma kehale vajalikke toitained tervislikul kujul. Oli igasuguseid päevi, nüüd on paremini kui vahepeal.
... et ma rõõmustan pisikeste asjade üle. Jaa.
... et ma tean, et suured asjad saavad alguse väikestest asjadest. Kindlasti.
... et ma usun. Jaa, pole kahtlustki.
... et ma loen täpselt neid raamatuid, mida mina soovinlugeda ja mis annavad mulle midagi (lihtsalt meelelahutust või isiklikus enesearengus või silmaringi laiendamiseks). Suurepärane, nii tegin ja teen edasi.
... et ma veedan aega sõpradega. Veetsin, ilmselt vähem kui aasta varem.
... et mu lemmikjook on vesi. Jaaa.
... et mu sissetulekud on igakuiselt suuremad kui väljaminekud. Jaaa.
... et ma teen tööalaiselt seda, mis teeb mu südame soojaks. Töökoha vahetus oli selle aasta parim otsus. Tõi nii palju teisi ilusaid asju, avas uued uksed. Aga on veel natukene edasi minna... ;)
... et ma olen 10x rohkem oma aja peremees kui 2019. aastal. Olin. Ja koroona aitas sellele kõvasti kaasa.
... et ma vähemalt kord kvartalis täiendan oma unistuste tahvlit/universumi kirja. Päris nii ei teinud.
... et me reisime kas Eestis või välismaal. Püüdsin Eestis kollaseid aknaid ja käisin Valkas.
... et ma käin metsas marjul. Metsmaasikaid sai maal otsitud..
... et me käime mere ääres. Jaa, oli imeilus päev ja nii soe vesi.
... et me käime mõne uue Kollase Akna juures (ja teeme pilti). Tehtud!
... et me käime matkarajal. Näiteks pulma-aastapäeval käisime.
... et me jätkame sõbrannadega raamatuklubi. See ei saanud hoogu sisse.
... et ma tean, self care on minu jaoks alati olulisel kohal ja teen seda. Tean, aga vahepeal jooksin ikka kokku. Aga siis sain jälle aru, et vaja tassi täita ja tegelesin sellega.
... et ma olen oma naiselikus energias ja naudin seda. Vahepeal hüppasin ikka välja. Aga valutud menstruatsioonid - juhuuu!
... et ma võtan aega, et käia lihtsalt jalutamas. Tegin küll seda.
... et ma räägin armastavalt ka siis, kui mul ei ole teis(te)ga sama arvamus. Ma loodan.
... et ma tean ja usun, et muutused on kiired ja lihtsad (ja vajalikud). Mhm.
... et ma täidan kirjalikut (või mõttes) oma tänulikkuse kaustikut. Jaa, tubli olen.
... et ma naudin päikesepaistet ja soojust, et ma naudin vihma ja seda värsket lõhna. Jaa, täitsa mina, tähistaevast ka!
... et ma käin kevadel sinililli korjamas. Enne karantiini jäämist käisime Botaanikaaias jalutamas (sealt sinililli ei korjanud muidugi). Aga 11.04 viisin Sõbrantsile üle aia lilled ja tema metsas käisin küll korjamas.
... et ma usaldan enda sisetunnet. Vahepeal ei usaldanud. Õppisin!
... et ma märkan märke, sõnumeid. Sain uuesti kogemusi, õppetunde.
... et ma inspireerin kedagi millegagi. Jaaa, tundub, et mu suplemine on küll inspireerinud.
... et ma ostan vaid vajalikke, läbimõeldud asju/esemeid vms. Seoses koduga on olnud ka ajutisi lahendusi.
... et ma sorteerin prügi. Jaaa, aasta alguses ei olnuds ellega väga lihtne.. aga nüüd kui maal kolime, siis on super! Meil on ju kompost ka olemas! Pakendit viin küla vahele.
... et ma vaatan ja naudin mõnda päikesetõusu. Jaa, Karlova aknast. Ja mõned sügishommikud, kui auotga sõitsin või talvised hommikud.. ja see rabas käik.
... et ma kuulan metsas linnulaulu. Jaaaaaa.
... et ma koristamisel-sorteerimisel-vms mõtlen läbi ja loobun ebavajalikust. Jaaa, ja see jätkub, sest et .. kolimine ja asjad otsivad alles kohta.
... et ma täidan ma kulu(ja tulu)tabelit. Eeskujulik.
... et ma hoolitsen meie kiisude eest (ok, vajadusel kutsun neid korrale ka :D). Armastavalt ja hoolivalt.
... et ma otsin, vaatan, naudin vikerkaari. Jaaa.
... et ma tean, et ma olen hoitud ja kaitstud. Olen.
... et ma olen armastatud ja armastan ise (ja väljendan seda). Jaa.
... et I allow the love from my ow heart to wash through me and cleanse and heal every part of my body and my emotions. :)
... et ma olen mina. Ja ma tean, kes ma olen.
... et ma olen tasakaalus. Töötan selle nimel, et see oleks nii kogu aeg.
... et ma usaldan progressi, et iga moment elus on ideaalne. Vahepeal õpin seda veel.
... et ma muudan endas mustreid, mis vajavad muutmist. Jaa.
... et ma tean, et kõik on hästi. Nii on.
... ja et kui üks peatükk saab läbi, siis algab uus, veelgi parem, imelisem. Nii on.
Head aega, 2020 :)
2 comments:
Väga tore kokkuvõte oli :)
Aitäh!
Post a Comment