Kassielu maal

Sain just aru, et me oleme juba üle poole aasta maal elanud. Ohoo! MIna julgen küll öelda, et kassid on oma eluga rahul... üldiselt, sest on hetked, kui nad tahaksid rohkem õues olla ja just siis, kui nemad tahavad. Meie olema aga sellised lemmikuomanikud, et ei soovi oma pereliikmeid õue jätta, kui ise tööle või mujale kauemaks ära lähme. Seetõttu ei saa kassid alati siis õue, kui nad soovivad. Näiteks täna hommikul olid mõlemad väga kärsitud, sest eile oli ju imeline ilm olnud. Aga õue ma neid ei lasknud, sest olin varsti tööle minemas ja kogemus on näidanud, et kuigi ma võin kassikesi kutsuda, siis tuppa tulevad nad siis, kui nemad seda tahavad. Vahel tulevad ka päris ukse või akna lähedale, aga kui käe välja sirutad, siis on juba jooksu pannud. 

Aga nad on vahvad! Pisike käis ka talvel väga rõõmsalt õues. Mõne krõbedama ilmaga olid tema käigud väga lühikesed, aga üldiselt on ta meil nii kohev ja rõõmus, et nautis väga talvel lumes hüppamist ja õues käimist. Kuna meil on kõrvalhooneid üsna palju, siis on kohti küll, kus peidus olla. Kui vannituba veel plaatimata oli, siis meeldis talle ka seal valvata.. sest äkki tuleb kuskilt mõni hiir! Kui Pisike hüppas rõõmsalt ka lumes ringi, siis lumisel ajal eelistas Draakon liikuda ikka seal, kus olid teerajad või olid kellegi jäljed, ta ei tahtnud üldse oma käpakesi lumiseks teha. Seetõttu lükkasime ka söögitoa akna alt lume ära, et kassid saaksid sealt rahulikult sisse hüpata. Draakoni õuevisiidid olid talvel ikka palju lühemad, vahel jooksis ainult veidi sisselükatud rajal, sai aru, et kuidagi külm on ning jooksis tuppa tagasi. Tema karvkate on ju tunduvalt lühem ja õhem kui Pisikesel. 

Draakoniga käisime vaktsineerimas detsembris. Temaga sai siis arstil käidud ka veidi varem, sest üks päev ta muudkui oksendas... vedasin ta muidugi arsti juurde. Kus oli kõik korras ja elu tuli sisse tagasi. Ostsin talle natukene teist toitu, püüdsin regulaarsemalt karvapallipastat anda (see talle kahjuks ei meeldi, Pisike nt sööb seda hea meelega... Draakonil ma panen selle süstlasse ja siis süstlaga suhu). Väikest kaalu seal kliinikus ei olnud (ei tundu loogiline... ), nii et arst kaalus ennast ja siis Draakoniga koos ja sai tema kaaluks ikka 3,9kg või 4kg. No enam-vähem nii nagu ta meil on ju, kuid ta on kaalunud ka üle nelja kilogrammi. Minu meelest ta on ikka kuidagi väikseks jäänud. Aeg-ajalt episoodid, kui tal väga isu ei ole. Esineb ka oksendamist, aga üldiselt ikka karvapallide tõttu. Ja samas, et ega ma vahel ei tea ka, kes oksendab, kui ise kodus ei ole. Pisike oksendab nii, et oksendab ja kõnnib edasi, täiesti suvalise koha peal. Draakon hakkab kurvalt mjäu tegema ja otsib kohta (leiab tavaliselt mõne vaiba) ja siis oksendab, nii et kui ma kodus olen, siis ma kuulen selle ära. Kui ei ole kodus, siis saab vaadata, kelle karvad seal sees on.

Pisikesega jõudsime plaanilisse kontrolli märtsis. Läksin teise loomakliinikusse. Tahtsin saata Abikaasa, sest Pisike tema nimel, aga ta arvas, et ma saan paremini hakkama. Pisike oli igasti tubli ja tragi, südant kuulati ka, hambaid vaadati, temal hambakivi praktiliselt pole (erinevalt Draakonist, kellel seda detsembris ikka oli... ja eemaldati ka. Tuleb talle, sest Draakon on konservi sõber... Pisike sööb ju krõbinaid ja toortoitu. Sai ostetud ka hambakivile mingit rohtu, (nagu mingi roheline hein..), aga kassid saavad aru, kui ma seda toidule piustan.). Küüsi kassidel enam ei lõika, sest neil on vaja puu otsa ronida. Pisike pidas end hästi üleval, süsti sai nii, et oli mul õlal. Kaal 4,1kg (vist). Pisikesele meeldib ka niisama transportpuuris magada (vahel teisi käpaga rünnata). Draakonil ja transportpuuril nii sõbralikud suhted pole. 

Ka Draakoniga sai märtsis arstil käidud. Ärkaisn üks hommik üles ja keegi oli päris korduvalt oksendanud, liivakasti koristades oli ka kõht korrast ära olnud. Draakon magas meil voodil, aga oli loid. Süüa-juua ei tahtnud, kui teda sülle proovisin võtta, siis pahandas, tundus, et tal on valus... Püüdsin talle süstlaga juua anda. Kui kliinik avati, siis helistasin sinna ja Abikaasa tõi kassi (sest mina olin vahepeal tööle läinud). Draakonil oli autos eluvaim sisse tulnud, sest ega ta autosõitu ei armasta. Kliikus üritas ka plehku panna ja ringi uudistada. Kaalamisel ja palpatsioonil oli kõik okei, täppverevalumeid, mis võiksid näriliste mürgist tekkida, ka ei olnud, limaskestad olid veel niisked ka, et tilka polnud vaja panna. Aga siis sai teda kaalutud ja Draakon kaalus vaid 3,6kg. Nii pisike! Hea oleks teada, mis oleks detsembris see täne kaal olnud, aga kuna väikeloomakaalu polnud, siis ei tea. Igal juhul on ta kaalus alla võtnud ja lausa 10%. See tegi mind murelikuks. Jah, jookseb küll rohkem ringi.. aga mitte nüüd nii palju. Seetõttu sai Draakonil ka vereproov võetud... seda küll mitte kohe, sest ta näitas oma Draakoni iseloomu ja arst jäi teist arsti ootama ja jättis kassi jälgimisele. Läksin talle lõuna ajal järgi ja viisin koju. Rohkem oksendanud ei olnud, oli saanud valuvaigistit ja iivelduse vastast rohtu, analüüside vastused saime paar tundi hiljem (analüsaator oli vahepeal katki) ja kõik oli korras. Järgmine päev oli Draakon jälle tema ise. Sõi ja jõi, jooksis ja mängis. Tema kaalulangus paneb mu vahepeal siiski mõtlema..

Vahepela tutvunad veel musta külakassiga. Naabritelt olen kuulnud, et koduta kass. Selline pikajalgne süsimust. Vaikselt vist suhted paranevad. Ja kui paranevad, siis ma tahaksin et see kass oleks saanud nii ussirohu kui ka puugikirburohu...

Vahel on Abikaasaga mõni vestlus lemmikloomadest:

Mina Abikaasale: vaata, nii armas kass, me võiksime talle kodu pakkuda. Mis sa arvad, kui meil üks kass veel oleks?

Abikaasa: Me ei võta praegu ühtegi kassi juurde. Meil juba on kaks kassi.

---

Mina Abikaasale: Sellel mustal kassil pole kodu, naabrid rääkisid.

Abikaasa: Me võime talle siis ju süüa anda, kui ta meie kassidega läbi saab.

--

Ja nii ma seda kassikest vaikselt meelitan. Magab ta üsna tihti meil kuuri all vanade autoistmete peal.. Annan talle seal krõbinaid. 

Hiired. Mõlemad kassid püüavad hiiri. Peab tõdema, et Draakon tahab nad ka ära süüa ja ilmselt sööb ka. Pisike on aga tõeline kütt ja siis mängija. (ja minul hakkab hiirtest kahju). Viimasel ajal tuleb ta hiirtega hoopis kuskilt naabrite maja juurest (kas meie juures juba kõik otsas :D). Ja siis hakkab temaga mängima. Suuremad hiird saavad püügi ajal ilmselt rohkem viga, sest nendega ta väga mängida ei saa. Kuid pisemad hiired hüppavad talle vahepeal laka sisse ja siis ta otsib neid taga. Kui võimalik, siis ma olen Pisikese tuppa ära viinud, et sai hiire kätte ja nii ongi (see on loodus), aga mulle seda mängimist ei meeldi vaadata. Vahepeal oli nende lemmik küttimispaik põld, aga see künti nüüd üles. Lindusid ei ole neid püüdmas näinud, aga eks jälgivad ja jutustavad.

Mõned soovitavad meil kassid nüüd õue elule jätta, et ei ole ju vaja neid enam tuppa. Meie siiski oma pereliikmeid õua jätta ei soovi. Ja me teame, et nad tahavad tuppa ka.. sest nad endiselt ei käia kuskil peenras kui liivakastis ja süüa tahavad ka. Nädalavahetusel tulevadki vaheepeal korraks tuppa, teevad liivakasti ja söögikausi tiiru ära, ning jooksevad jälle õue. 

Siin on natukenenäha, mida Draakon punasest kohvrist arvas.

Nad mõlemad magavad sellel.

Ja teritavad küüsi.

Aga ega mul polegi hetkel soovi reisida.

Kass kapist.

See oli äge lebo asend.

Sauna katusel.

Pisike hüppas toas õlale ja no eks lähme siis koos sauna juurde.

Ma viisin pesu pesema.

Ja ta ei hüpanud vahepeal õlalt maha.

Sõitis taksot.

Sauna ust avades muutus õlg järskukergeks ja 

kass oli kadunud.

Aga ta ei hüpanud maha.

Keerasin ringi ja Pisike rippus ühe käpaga veerenni küljes. 

Aitas ta siis katusele.

Käis oma käigud ära ja tuli õlale tagasi

ja kõndisime tagasi elumaja juurde.

Sügavkülma otsas on pappkast.

Seal meeldib ka neile magada.

Ja vahel käppadega rünnata.

Siin on Draakoni olemine natukene närb.

Ja käpp on veel kinni,

sest sealt võeti verd.

Karvad kasvavad alles tagasi.

Pisike õunapuu otsas.

Ühel päeval riisusin õues väga palju.

Vahepela istus Pisike ka õlal.

Leia pildilt hiir.

Pisike joob kasemahla.

Numpsik.