Raamatud märts 2021

 Märts tundus alguses üsna paljulubav, aga siis tulid tööpäevad kui jõudsin koju 19-20 vahel, mõned korrad ka hiljem, ning nendel õhtututel ei olnud lugemisest juttugi. Samuti mängib rolli see, et kui ongi selist vaba aega ja väljas on ilus ilm, siis tahan kohe välja kapata. Ja kui ei ole ilus ilm, siis mõtlen, et oleks aeg farmakoloogiat õppida, samas jäävad nädalavahetusele ka kõik kodused toimetused. Mulle öeldi, et kui oma majja kolid, siis sa ei loe enam nii palju (tegelikult olen sel aastal 20 raamatut lugenud, mis on väga okei), sest sul on kõike muud teha. Mulle tundub, et pigem segab lugemast tööl käimine ja farmakoloogia kursus. 

Aga raamatutega olen ma graafikus. Sest ma pole kuskil öelnud, kui palju peaks mõnes raamatus lehekülgi olema, mida ma loen.. või muud sellist. Hiljuti võtsingi raamatukogust taas selliseid kergeid raamatuid, mida on hea lugeda. A, ja märtsis oli üks raamat, mis sai põhimõtteliselt päevaga läbi ka.. nii et pole see lugemine ja lugemiskiirus kuskile kadunud. 

Märtsis lugesin viis raamatut.

• "Jää" John Kåre Raake; 328lk; 09.03.2021 ⭐️⭐️⭐️
• "Väikesed naised" Louisa May Alcott; 347lk; 13.03.2021  ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Armastatu viimane kiri" Jojo Moyes;   496lk; 14.03.2021 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin" Celeste Ng; 272lk; 03.03.2021  ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Unistus saab ilmsiks" Barbara Delinsky; 224lk; 29.03.2021 ⭐️⭐️⭐️

Ma jäin just mõtlema, miks ma raamatutele "Jää" lausa kolm tärni andsin, sest tagasi mõeldes ei meeldinud see mulle eriti. Okei, seal oli kogu age tegevust, seal olid otamatud pöörded, kogu tegevus toimus mingi 24h jooksul, kohati oli see natukene õudne ja mõned kirjeldused olid vastikud... 

"Unistus saab ilmsiks" on lihtsalt kerge naistekas, mille läbi lugesin ja ega midagi lisada ei ole. "Väikesed naised" peaks teada ja tuntud olema. Kusjuures ma lugesin seda ikka päris mitu nädalat, sest kuigi raamat mulle meeldis, siis see kuidagi ei edenenud ühe hooga. "Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin" oli selline kurb raamat, väga mitmetahuline, rääkis sellist, milline on välimine pilt, aga see ei näita sisemist maailma, sellest, kuidas täitmata unistusi elatakase oma laste peal välja, sellest, kui raske võib olla öelda "ei"...

Lemmik oli Jojo Moyese raamat "Armastatu viimane kiri", seda alustasin ühel õhtul... otsustasin natukene magada ja hommikul lõpetasin. Vahepela oli kurb, vahepeal naljakas, aga mõnus ja ilus lugemine.