Vihma hakkas sadama. Korraks oli müristamine ja äike, tugevad tuuleiilid ja tugevam vihm, siis kõik vaibus. Veidi hiljem hakkas aga sadama. Töölt koju tulles mõtlesin, et on küll +30 C välja, aga mitte üldse selline nagu oli mõni nädal tagasi. Suvised päevad on omavahel segunenud. Mulle väga meeldib soe. Eriti need soojad õhtud ja hommikud. Juulis oli mul kaks nädalat puhkust ja sel ajal oli väljas üsna kuum. Peab tõdema, et välised toimetused jäid üsna tegemata, sest ei jaksanud õues olla ja ei soovi endale liiga teha. Aga nii pea kui on ilmad jahedamad ja ööd täitsa külmad (meil oli eelmie nädal ainult +6! kurgid ei kasva ju nii), siis tekib igatsus selle suvesooja vastu. Ma tahaksin kevadest sügiseni lihtsalt nautida ja kulgeda vastavalt loodusele. Ehk nii, et ei pea kuskile (tööle) kiirustama. Ärkad, naudid, puhkad, naudid, kulged... Vaatad loodust, jälgid, teed nii nagu terve maailm on valla (sest ongi ju). Mida rohkem päevatööl käia, seda rokem istub minus tunne, et see ei ole mulle, ma ei taha seda.. või äkki kolm päeva nädalas oleks maksimum. On nii palju muud.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kui palju nalja ja rõõmu tänane pärastlõuna tõi, Nii vabastav oli pisarateni naerda ja nautida seda maaelu. Töölt koju jõudes nägin naabrinaist ja rääkisin temaga juttu (nagu ikka). Ta on omamoodi nagu me kõik, aga minu meelest väga armas inimene, kes oskab kõiksugu asju teha. Mõned nädalad tagasi parandas ta mul vikati äraja teritas ka! Kui trimmerdad on tore (ja olen selle ära õppinud), siis vikatiga on mõnus siuh-säuh niita, samuti meenutab see mulle lapsepõve ja vanaisa, tahan neid mälestusi hoida. Siis läks veel veidi aega mööda ja ta tõi mulle hoopis uue vikati, sest minu oma olevat liiga raske olnud (ja muudkui korrutab, et kui nõriks läheb, siis tema juurde teritama läheks). Ja täna siis küsisin, et mis ta selle heinaga teeb, mis ta on kogunud, et äkki saame kaupa teha. Saime jutule ja mõni aeg hiljem asusin aiakäru ja väikese hargiga teele. Ja oi kui südamest ta naeris, kui ta mind nägi. Et selle käruga ei saa midagi teha ja hargiga ka mitte. Vana käru oli meil liiga nadis seisus ja rohkem harke ma ka leidnud ei olnud.. natuken lühike too tõesti oli. Selle asemel, et mulle öelda, kust hein võtta ja minema tassida, tiris ta enda käru välja, võttis hargi ja läks ise heina kühveldama. See esimene kärutäis oli nii suur, et ma teadsin, et ju me sellega päris minu juurde ei jõua (sest vahepeal on mõned väga kitsad kohad ja oksad ees, võsast läbi minek..), aga ühel hetkel hakkasime minema ja see hein kukkus meil korduvalt käru pealt ära. Ja see oli lihtsalt nii lõbus. Meenus aeg, kui sai vanaisaga rabast heina toodud, aga siis oli meil hobune abis. Käruga oli ikka teine lugu. Aga nii me seda heina siis tirisime ja ise muudkui naersime. Kokku viisime viis kärutäit ja viimasega läks juba päris hästi. Ma olen nii tänulik, et oli nii lõbus, et on naabrinaine, kes oskab, aitab.
Ja nädalavahetusel aitas ema kurke marineerida. Õigemini õpetas, sest mina tegin mõned abitööd ära, aga üldiselt vaatasin kõrvalt, kuidas tema seda teeb. Teadagi on ju kõigil oma retseptid. Esimesed purgid said juba keldrisse. Ja kui ma nüüd kõiki kurke ära ei söö, siis järgmised proovin juba ise teha. Minu meelest on oluline retseptid edasi anda. Ja mina kipun ikka sinnapoole, et tahan asju teha nagu minu ema teeb (nagu mina olen harjunud, kui et võtan mõne teise (nt ämma) retsepti üle.). Nii nagu ma piparkoogitaigent teen, seegi ema retsept, aga eks ma maitseainetega vist veidi kohendan. Ja ma olen tohutult suur kurgi sõber!
No comments:
Post a Comment